Tere, head kuulajad, algab huvitaja saade ja tänases saates räägime noortest ning internetist. Palju on viimasel ajal räägitud, et tänapäeva noored on kokku kasvanud nutiseadmetega, et nad on nagu teistsugused juba kasvanudki sedasi, et meil on justkui arvuti pähe ehitatud, kas see kõik ka vastav nii ja kas need, kas inimene on siis tõesti aastatega nii palju muutunud, et tema keha ja vaim jõuavad järgi tehnika arengule? Kas on nii või ei ole, sellest räägime nagu ka teemal, mis on internetis noorte jaoks head ning stuudios on külas Tallinna Ülikooli kasvatusteadlane Kristi Vinter. Ja teine teematunni lõpus puudutab lastekirjandust, nimelt Itaalias. Polonias kestab veel täna viimast päeva. Suur lastekirjanduse mess ja puhur on olnud huvi eesti raamatut eesti kirjanike ja illustraatorite vastu ning mida põnevat on välja pandud. Sellest räägib meile Eesti lastekirjanduse direktor Triin Soone, kes on ise messil kohal peal, nii et helistame talle ja saame teada, mis sel aastal on teistmoodi ja millised on näiteks lastekirjanduses moed või siis uued suunad, mida lastele kirjutatakse. Millised pildid lastele peaks meeldima? Niisugused on täna suvitaja teemad, minuni need riistad, ain, head kuulamist. Justkui oleks. Jala küljes kaaluga. Tõusen vaid, kui poest on vaja. Uue, mõni rumm. Juuksed on, mul ei tunnega. Harva ka Ohmi põnevat programmi. Võrguta. Seda on praegu ma ei taipa et on Eluviisi vas Diana samblavaipa. Tunnen nelja tõstma. Selline lugu siis tänase saate avanguks oli siis Priit Võigemast, Maria Soomets ja arvutihullulaul oli selle pealkiri täna arvutitest, noortest internetist räägime ning saates külas Tallinna Ülikooli kasvatusteadlane Kristjani. Tere. Tere. Tere hommikust. Öelge palun algatuseks, et kas inimene, laps, noor on muutunud ka seoses sellega oma füüsilise vaimse oleku poolest, et Meil on nutiseadmed, meil on internet, meil on kõik sellised asjad, et kas meie füüsis ja vaim on sellele kõigele järgi jõudnud, sest palju kuuleb arvamusi, et lapsed ja noored nad on sellega nii harjunud, nad saavad nii hästi hakkama ja justkui oleks selleks loodud. Jah, et nad on väga teistsugused ja tulevad selle kõigega kuidagi paremini toime kui meie. Jah, selles mõttes, kes see mida, mis, mis nagu valdavalt on, on jutuks, kui räägitakse juba juba 10 aastat või rohkem sellisest nooremast põlvkonnast, siis nende kohta öeldakse digitaalselt pärismaalased ja üheks märksõnaks, mis siis justkui nende sellist tõhusamat toimetamist selles maailmas markeerib, on multitaaski hinge või rööprähklemine või mitme asja korraga tegemine, eks ole. Aga kui nüüd vaadata seda, kuidas selle valdkonna uurimine on arenenud arenenud esialgu uuriti tõepoolest seda nurka ja laste lihtsalt seda meediatarbimist, siis nüüd on jõudnud see neuroteadlaste ajuteadlaste lauale ja nad väidavad seda, et hoolimata sellest, et meie hirmsasti tahame uskuda, et multi-tasking ja kõik on on nende laste ja noorte aju, siis mõjutab Tänud niiviisi, et nad sellest digimaailmas paremini toimetatud saavad, siis tegelikult see nii ei ole. Aga miks see ei ole, ometi jääb tunne, et väiksed lapsed, kui anda neile mingi tahvel, kätte nad väga kiiresti sellega toime. Ja selles mõttes küll, et, et kõik see, mis puudutab sellist nagu nagu füüsiliste toimetamiste füüsilises maailmas toimetamist ja nende asjade nende käsitsemist, aga kui nüüd mõelda seda, et et mis sellel ajal toimub lapse peas, siis seal käivad asjad ikka selliselt, et kui me nüüd mõtlemegi, et milline meie, meie aju osa selliste kõige keerulisemate mõtlemisoperatsioonidega tegeleb, siis see on siis see on e-saju ja tuleb välja sellised kognitiivse kontrollijas oskused, nagu seda on tähelepanu hoidmine ja lühiajaline mälu ja, ja ka siis sellise nii-öelda mitme tegevuse väga järsk ja kiire vahetamine. Et tegelikult inimese aju ei ole seal väga palju erinev sellest, mis on primaatide lest. Me ei suuda väga seda tähelepanu hoida ja, ja säilita ta meie, meie nii-öelda aktiivne informatsiooni mälus hoidmise võime on võrdlemisi tagasihoidlik ja täpselt samamoodi suudame tegelikult ennast nii-öelda nende nende tegevuste vahel kiirelt ümber lülitada. Ja need sedasama multiDovskingute on, on hakatud ka üha enam uurima, noh see tuleb ka igasugusesse juhtimisvaldkonda need soovitused üle tõepoolest tegelikult meie produktiivsus umbes 40 protsenti nii väheneb ja võibki öelda seda, et kui me teeme iga tegevuse eraldi, siis me põhimõtteliselt saame tegelikult need asjad tehtud kvaliteetsemalt. D, ja kiiremini, see, kui inimene teeb midagi üheaegselt kogu aeg, see ainult teda killustates üheselt ühegi asjad õieti hakkama just ja tegelikult kõik need tegevused, mis ta sellel ajal või need nii-öelda konkureerivad ülesanded, mis ta teha võtab. Ta tegelikult teeb neid kokku võtma, et see aeglasemalt ja kus võib-olla need sellised nii-öelda vead või eksimused kõige enam ilmsiks tulevad, ongi need teemat, kus on vaja rakendada oma kriitilist mõtlemist, et neid vigu me kipume tegema seal kõige rohkem. Ühesõnaga. Lastega, kui nad saavad suureks, kas seda seda ei ole, saad keegi uurida sellepärast et nad alles on väikesed, kellele on need nutiseadmed varakult kätte andnud. Et mis nendega. Teha küsiks siis nii, sekkis probleemidega tekki, jah, see kipub nagu päädima just nimelt sellises süvenematusesse, et, et või selline hästi nagu killustatud tähelepanu, midagi ei jõuta väga läbi seedida, noh me tegelikult näeme seda ju enda pealt ka, et kui palju see meele too informatsioonitulv, mis nendest ekraanidest meieni tuleb, kui me seda ise ei ohja ega ei kontrolli või ka nende signaalide tul kuskil midagi plingib või vibreerib või, või, või heliseb või, või piiksub. Et, et see tegelikult hakkama ka mõjuma sellele, kui süvitasime asjadega, jõuame tegeleda kui süvitsi. Me jõuame mõelda ja kui jah ja kuidas me üldse sellest sellest maailmast kokkuvõttes aru saame? No ma olen kuulnud. Lastevanemate puhul seda, et oi kui tore, näed, mu laps suudab seda seda ja kõike hästi kiiresti teeb vaat kus tal nüüd, kui ta suureks kasvab, siis tal on eelised justkui nende ees, kes pole nendega kokku puutunud. See ei ole nii. See on müüt või see on selles mõttes ikkagi müüt, et kui nüüd, kui nüüd tõsta seesama multi-tasking või rööprähklemine sellisesse õppimise kontekstis, siis siis ta ei ole kindlasti see, mis, mis õppimist ja just nimelt nagu meeldejätmist, mis on üks oluline osa õppimisest. Kuidagimoodi soodustaks. Viis aastat tagasi kirjutasite doktoritöö teemal digitaalse ekraanimeedia tarbimine viie kuni seitsmeaastaste laste seas ja selle sotsiaalne vahendamine Eestis Öelge. Mis seal selle viie aastaga muutunud, nii nende lastega, kes, keda te siis uurisite, kui ka praeguste viie seitsme aastased Puhul no muutunud on palju muutunud on selles mõttes palju, et kui mina neid lapsi uurisin, siis olid Eestisse tulnud esimesed tahvelarvutid ja minu valimis oli neid siin võrdlemisi vähe, kes oli tollel hetkel nendega kokku puutunud. Täna, kui me, kui me neid, et meedia tarbimisharjumusi ja digitarbimisharjumis harjumusi uurime, siis me näeme seda, et need nutivahendid jõuavad juba alla aastaste lastega. Et selles suhtes võib, võib öelda, et päris suur osa tänaseid viie kuni seitsmeaastaseid lapsi on juba väga agarad nutivahendi kasutanud. Nii et see on kindlasti olnud, nagu see kõige suurem muutus selle aja jooksul, et see, see alustamine on nihkunud nagu väga varasesse ikka. Kas siin on tulemas mõni uuring või oleks vaja seda uurida, et mis nüüd on nagu toimunud ka ütleme, nende laste, kes on varakult kätte saanud nende õpitulemused näiteks koolis või, või hiljem hakkama saamine. No Tallinna Ülikoolis on üks, üks tubli doktorant Elinanelski, kes uurib just null kuni kolmeaastaste laste sellist digivahendit kasutamist, selle intensiivsust ja kuidas, kuidas vanemad seda võimaldavad ja kindlasti tuleviku mõttes oleks see väga vajalik uurida, et mis saab nendest juba väikesest peale nii-öelda hevi uuseritakse palju kasutanud ajateks noh, mõnes mõttes nagu treenitud või, või, või kujunenud lastest, et kuidas see mõjutab nende õpitulemusi, aga teisalt on ka tehtud ikkagi neid uuringuid. No mis näitavad seda, et et mõõdukas arvuti kasutamine õppetöös on, on, on igati neid nii-öelda õpitulemusi toetav, aga nii kui see aeg kipub minema seal koolipäeva jooksul suuremaks või rohkemaks, kui kui tund aega, siis juba hakkab tegelikult nendes õpitulemustes kajastuma ja need lapsed, kes kasutavad üle kuue tunni tited, nende õpitulemused on madalamad, nad tunnevad ennast üksikumana. Nende sotsiaalsed suhted ei ole päris need. Ehk et selliseid uuringuid on, on juba tehtud ka. Öelge, aga kas on tekkinud ka uued, ma ei tea, kas haigused või sündroomid või mingid sellised asjad seoses sellega, et, et asjad meie ümber. Jah, isegi needsamad neuroteadlased on sõnastanud päris mitmeid, võib-olla esimesel pilgul selliseid lõbusa nimed, nimetusega sündroomi, aga asjad, mida ma oma keskkonnast saame kogu aeg jälgida, näiteks viimane põnev sündroom, mis mulle just hiljaaegu kirjandusest ette Tase, oli fantoom, taskuvärisemise sündroom, mida me kõik saame oma elus kogeda sellega, et kui tõesti 10 aastat tagasi see, kui meil kuskil kuskil kruusal midagi midagi värises, siis ajas meid nii-öelda seda kohta füüsiliselt sügama, täna me haarame kõik tasku järgi ja ja, ja eeldame, et meile tuleb mingit informatsiooni selle nutivahendi kaudu siis nii-öelda sisse. Et selles mõttes on ta väga palju ikkagi mõjutanud või, või noh, kui te olete kuskil koosoleku laua ääres ja kellelgi juhtub see telefon kas laua peal või, või tõesti kuskil taskus mingisugust märki, kui andma, siis kogu seltskond saab sellest hetkeks nagu häiritud, et selles mõttes des ta mõjutab meie meie argist olemist ikka väga palju. Aga mõjutab ta kuidagi ka meie füüsilist keha on seda kooritud muidugi see, mis ajus toimub ju füüsiline poole, aga siis. Ikka mõjutata meie füüsilist keha ka, et üks asi võib-olla millest kõige rohkem räägitakse, mis on kõige-kõige silmaga nähtav, on nähtavam, on seesama silmade tervishoid, eks ju, aga kui me räägime füüsilist füüsilisest poolest räägime oma tervisest, siis tegelik ta ta ikkagi mõjutab meie tervist ka selliselt, et me oleme muutunud kindlasti passiivsemaks oma oma tegevustes. Ja, ja selles mõttes kätkeb selline liiga palju ekraanide kasutamine ka selliseid terviserisk, et me liigume vähem. Ja, ja noh, me, me olemegi nii-öelda passiivsemad. Aga ometi me neid ekraane enam ära keelata ei saaks, või sedasi, et ütleme, et ühel päeval, et ei, nüüd enam ekraane mitte midagi ei ole, sest see on kahjulik. Poja kindlasti mitte, sest tegelikult me ei saa ära unustada, et seal on väga palju väga-väga palju positiivseid külgi ka, ma arvan, et see, mis me nüüd selle nii-öelda uuema teadmise pealt peame, peame lihtsalt tegema, on leidma, viisid sellega võimalikult, et nii-öelda tervislikult ja, ja, ja hästi hakkama saada ja toime tulla. No võtame kohe näiteks väiksed lapsed, kasvõi seesama tee uuritud vanus viis kuni seitse, et kuidas seal toimetada nendega nii, et tervislikult, et nad saaks aru, mis see on, millega nad. No tegelikult seal on selliseid päris lihtsaid trikke ja nippe soovitatud, mis ongi võib-olla juba maast madalast hea kujundada inimesel harjumuseks, et noh, näiteks seesama mõte, et noh, et püüda juba juba väikesest peale teha selgeks see, et selline mitme asja tegemine ei ole mõistlik, tee üks asi korraga ja noh, ongi jällegi, kui ma nüüd võtan Need inimesed, kes selle pahupoolega kõige rohkem kursis on, ehk siis just nimelt et psühholoogid ja psühhiaatrid siis jäi mulle jälle selline üks hea uue USA uuringufirma näide ette, nad räägivad sellisest tehnikast nagu õmbly härlitwands ehk et Ta üks asi korraga teha ja seda soovitavadki just psühhiaatreid, sellepärast et sedasama meetodit kasutatakse ka tähelepanuhäiretega inimestena taastamisel, et ära võta liiga palju korraga teha. See võiks olla lapsele lõpsale juba suhteliselt vara, kuid selgeks tehtud. Või siis, või siis tõesti see et jälle selline Ameerikas nimetatakse seda reegliks 20 20 20 ehk et iga 20 minuti tagant 20-ks sekundiks paus, ära vaata ekraanile ja vaata kuskil 20 jala kaugusele, mis see siis tähendab meie mõistes kuskil umbes kuus meetrit, eks ole, noh, jällegi selline lihtne, et ma saan mingiks ajaks oma aju sellest välja lülitatud või siis mine õue, ole seal 10 minutit õues juba tegelikult sinu aju sellised kognitiivsed funktsioonid paranevad, sinu tähelepanuvõime taastub ja, ja noh, kuni selleni välja, et väike lühike jalutuskäik taastab meie tähelepanuvõime ja, ja kognitiivsed, sellised funktsioonid. Ja mis veel, et noh, seesama loodusega, et üks huvitav huvitav seik või fakt, mis mul, mis mul meenub ka jällegi nendest sama valdkonna uuringutest on see, et selline väljas jalutamine võib-olla isegi asendatud sellega, et et nii-öelda aju puhata aitab ka juba looduspildi vaatamine. Et ka seda on uuritud ette, et kui mul ei ole võimalik minna välja, siis ma lihtsalt võtan ja nii-öelda nimetame seda siis meditatiivselt või, või lihtsalt ühendan oma aju lahti sellega, et me vaatame looduspilti seda siis arvutist ei, kindlasti mitte arvutist, vaid soovituslikult, siis pigem ikkagi kuskilt seinalt. Ja öelge, kas see on õigustatud, et näiteks lastel kooli minnes korjata telefonid ära? See on selles mõttes selline kahe otsaga küsimus, et Guineid, kui neid telefone õppeotstarbel ei kasutata selles tunnis, siis sellisel juhul on, on minu siiras soovitus küll see, et pigem on nad mõistlik tõsta kusagile kõrvale, sest et me oleme sellised inimesena sellised nii-öelda infonäljas olevused, et kui juba kuskil midagi vibreerib või annab märku, et keegi tahab meiega suhelda või kuskilt tuleb mingi infokild sisse, siis see katkestab meie sellise süvenemise või tähelepanu ja, ja, ja jällegi on tehtud selliseid uuringuid, et jälgitud siis varateismelisi ja teismelisi ja vaadata, et kui palju nad siis nagu päeva jooksul sinna ekraani peale piiluvad siis tuleb välja, et noh, see on nüüd jällegi küll USA näitel, kus tehakse neid neid uuringuid võib-olla rohkem ja intensiivsemalt, et umbes iga viie kuue minuti tagant siis vaadatakse seda ekraani, aga sa ekraani vaatamine on katkestus ehk et sisuliselt see tähendab seda, et kui ma tahan uuesti nüüd süveneda, siis sinna nii-öelda reele saamine võtab päris tükk aega aega, mida vanemaks me saame, seda keerulisem on meil see ümberlülitus teha. Nii et selles mõttes, kui seda otstarbel ei kasutata, siis ta parem olgu meist eemal isegi kotis olemine ei ole hea mõte, sest reeglina see vibreerimine kõigi ümber olijate tähelepanu kohe köidab ja lülitab meid lahti sellest, mida me parasjagu teeme. Isenesest. Huvitav, et seda on noorte puhul vaadatud, aga tegelikult on ju ka täiskasvanud ja teie kui kasvatusteadlane mul on tunne, et, et te peaksite tegelema täiskasvanutega või eraldi uurimise võtma, sest ka nende jaoks on see kõik uus ja nad on võtnud selle omaks ja on tekkinud vahel isegi noh, ka selline tunne, et kui sa ei ole seal internetis ja kui sa ei ole, oled telefoni mahajäetud nagu maailma lõpp sind nagu ei olekski, selles maailmas oleksid nagu sellest välja lükatud ja niisugused hirmud ja foobiad on sellega seotud, et sa pead kogu aeg olema võrgus. Ja kuidas? Lastel on veel lihtne, kas lihtne ei ole lihtne, aga nendega kuidagi tegeldakse ka täiskasvanud on jäänud ju veel päris sedasi välja ja kui kodus juhtub olema sõltlastest vanemad, siis keeruline on ka noorel. See on selles mõttes keeruline teema, et kui vanemad on juba sellises kerges sõltuvuses ja haaravad iga iga märguande peale, mis sellest nutivahendist tuleb selle telefoni järele, siis siis tegelikult on näha, et mida väiksemad need lapsed on, seda rohkem nad õpivad eeskuju kaudu, ehk ehk et sealt juba nii-öelda vaikimisi antakse ka lastele vihje, et see ongi normaalsus ja niiviisi tulebki toimetada. Ehk et üks soovitus jällegi selleks, et kui on, on näha, et lastele hakkab see digimaailm kuidagi liiga huvi pakkuma kuuma ja see hakkab mõjuma juba tema unele tema õpitulemustele, tema keskendumisvõimele, et siis tegelikult peab minema sinna nii-öelda sellesse eneseparandamise programmi kogu pere, et ei saa tekitada olukorda, kus, kus vanematele ei kehti need reeglid, mis kehtivad lastele, et kui me tahame, et et laps sellest välja tuleb, siis tegelikult on seal terve terve peretoad tuge vaja. On uuritud seda, et kui ma jätan oma telefon ikka koju, kui ma ei ole kogu aeg seal, siis mu elu nagu kvaliteet kuidagi on langenud, vaid juhtub midagi. Ma ei, ma isegi ei oska selle kohta öelda, on, on seda küll, on uuritud, et ja seda nimetatakse ka sellise peenesündroomi nimega nagu Noomo sündroom või homofoobia. Pigem jah, Nomafoobia ehk et see, et mis saab siis, kui mul telefoni ei ole, et ma jään mingisugusest infost ilma ehk et on ka selline nii-öelda vastupidine efekt, et kui ma selle telefoni koju unustan või, või teadlikult koju jätan, et siis mul tekib teistpidi ärevushäired, et noh, äkki nüüd juhtub just midagi niivõrd olulist, millega ma peaksin olema kursis. Et, et noh tegelikult ju ma arvan, et võib-olla sellist tahet pingutades võiks isegi paar korda seda nagu julgelt proovida ja vaadata, et tegelikult elu ei lähe mööda ja midagi traagilist ei juhtu, sest et veel 20 aastat tagasi 30 aastat tagasi elati seda elu ja ja hullu ei olnud midagi. Sellest ajast on ka meie järgmine laul, laulab vennaskond ning seejärel jätkame juttu. Täna on saates meil külas Tallinna Ülikooli kasvatusteadlane Kristi Vinter. Kui teil on küsimusi, mõtteid, siis kirjutage need meie foorumisse. Ja pärast järgmist lugu jätkame jutuga. TVPlay pikale pikale algustel õppusel varjaksime tundmatust ulatus. Uisapäisa solvusin. Leidke see lasteaedu. Käitlustega elude keelas meil toredalt ära seisma jäänud. Et kõik on augusti lõpus, varjasin Lavini pulmades, kevadel vaevlesin. Augustajateri. Võiva ratastel lisab veel. Aga miks sa ei saa, kaamerituatla saab ning see kestab terve aastase. Teele jah, teelemine pikale pikale algust ja lõppu seal paar silma veel tundmatust lubades vaevusi senine veereb ja igalühel kaugustesse. Täna on saates külas Tallinna Ülikooli kasvatusteadlane Kristi Vinter ja kui teil on küsimusi mõtteid teemal noored internet, siis saate need jätta meil huvitaja saate kodulehekülje peale Christian interläheks edasi sellise jutuga nagu, mis võiks olla internetis ja ja meedias massimeedias, mis tuleb arvutitest teleri ekraanidest meile kätte, et head, mida võiks noored sellest õppida, kuidas seda oskuslikult kasutada, nii et sellest kasu saada, seda ära kasutada. No tegelikult on, on internetis ikka nagu väga palju head ka. Et kindlasti ei tasuks jätta õhku ainult seda tunnet, et kõik, mis ekraanidelt ekraanidelt meile ette voolab, on, on tingimata halb. Ma arvan, et eks, eks me kõik teame ju neid lapsi ja noori, kes on õppinud iseseisvalt näiteks Youtube'i või mõnda muud keskkonda kasutades programmeerima kitarri mängima, mõne keele selgeks. Et, et neid näiteid, mida on võimalik õiged, õigeid allikaid, õigeid materjale kasutades selgeks õppida, neid on, neid on väga-väga palju, ehk et tegelikult internet on avaldad avardanud ka teises mõttes seda õppimisvõimalust tohutult ja, ja meil on palju rohkem infot, et pigem ongi jällegi küsimus selles, et et nüüd nende pead või need lapsed, nad vajavad täna lihtsalt natukene teistsuguseid oskused, oskuseid ja teistsuguste oskuste õpetamist, et ehk just nimelt see, et kuidas leida neid usaldusväärseid allikaid, mille järgi seda allika usaldusväärsust hinnata. Siis noh, ka sellist kriitilist mõtlemist selles osas, et milliseid väiteid kahtluse alla seada, et, et pigem ta nõuab jah, natukene sellist, võib-olla teistsugust fookust õpetamisel, teistsuguste oskuste õpetamist. Kas meil on pedagooge, kes on selleks valmis, kes suudavad seda õpetada? Kuskile õpetatakse välja ikka, neid õpetatakse ka Tallinna Ülikoolis välja, et selles mõttes neid õpetajaid tekib aina rohkem, et et no ma julgen öelda meie ülikooli näitel, et meil ükski lasteaiaõpetaja ja ükski klassiõpetaja ilma selle teadmiseta Ta kindlasti ülikoolist välja ei lähe ja on, on ka on ka aineõpetajaõppes neid, neid komponente piisavalt sees, ehk et, et selliste oskuste õpetamine noh ta, ta lihtsalt on orgaaniliselt täna õpetaja õppeosa. Aga kas siin ei või tekkida see oht, et kui õpetatakse seal seda infot hästi kergesti leidma ka nagu omal see huvi ise mõelda ja tekib selline copy paste põlvkond, et ma kopeerin internetist ja siis nagu sedasi kleebin liinil. Nojah, eks me, eks me seda ju juba juba kogeme, et, et mõnes mõttes tekitab see internetti infotulv ja see, seda infot on seal hästi palju ka neid võimalusi, et noh, et, aga, aga ma lihtsalt otsin õiged märksõnad ja, ja, ja siis nii-öelda panen tükkidest mingisuguse teksti kui aga noh, seal sellele nii-öelda vastukaaluks on ka väga palju ikkagi mõeldud metoodiliste nüanssidele, kuidas tekitada see olukord, et, et nende tekstide kokkupanemine ei oleks nii lihtne ja et need võib-olla need küsimused, millest lähtuvalt neid tekste kirjutatakse või, või, või mille üle mõeldakse, oleksid pigem sellised, mitte väga lihtsaid vastuseid? Saavad ja, ja lisaks sellele ka igasuguseid, et nii-öelda väiteid kinnitavate argumentide otsimine, et see on pigem sellise, võib-olla metoodilise kokkupanemise ülesande kokkupanemise küsimus ja, ja ka neid oskuseid õpetatakse, rääkimata sellest, et, et vastukaaluks ja arendatakse ka neid programme, kuidas seda plagiaati oleks võimalikult lihtne tuvastada ja seda me ju teeme ka igasuguste lõputöödega Ülikoolis, et me nii-öelda kammime nad läbi, et ei oleks seda efekti. Et, et kasutan lihtsaid võtteid mingisuguste tekstide kirjutamisel. Rääkides veel interneti ja nutiseadmete kasulikkusest, siis mida võiksin veel välja tuua, et kindlasti ta aitab väga palju puuetega inimesi nendele toob ta maailma natukene lähemale, võib-olla ka, või kas ta toob need, kes on natukene sellised tagasihoidlikuma olemisega inimesed kas neid võite kuidagi toetada suhtlusvõrgustiku näol, kuigi seal on omad ohud? Jah, kui sellesse nüüd mitte liiga kinni jääda, siis ma arvan, et internet võib-olla, kui nüüd tuua, tuua see tagasihoidlik inimene siin kuidagi pildile, et, et kindlasti ta aitab luua lihtsamini kontakte kui sellises füüsilises maailmas, et inimene, kes sind võib-olla tänaval julgelt kõnetama ei tule, ta on oluliselt julgem, siis kui ta saab seda teha mõne elektroonse kanali kaudu. Et selles suhtes ta kindlasti avardab suhtlemisvõimalusi ja noh, rääkimata tõesti sellest, et et inimesed, et kellel on üks või teine erivajadus, on, on võimalik seda maailma ikkagi panna väga hästi neid asju kompenseerima ja toetama, et need on jällegi need väga positiivsed võimalused, mis, mida see maailm pakub. Vot siis. Ja veel lõpetuseks, millised on teil need soovitused, mida te annaksite lastevanematele? Laadi suunata oma last ja kuidas temaga teen? Ja mõned mõned sellised mõtted sai siin juba õhku visatud ka tõesti harjutada neid maast madalast selle mõttega, et, et see nii-öelda multi-tasking ei ole, ei ole hea viis õppida ja tööd teha, siis nende pauside tegemine võib olla kui selline rusikareegel võiks tõesti olla see, et, et nii palju kui sa oled, et oled ninapidi arvutis nii palju täpselt sama ja võiksid olla sellest ka väljas ja uneaeg ei lähe seal arvesse, ehk et ma ütlengi, et aga magangi teise pooleteise poole siis tegelikult mida jällegi soovitatakse, et on või mis on andnud häid tulemusi, on, on ikkagi see, et õpetada lastele selliseid väikseid, lihtsaid, meditatsiooni harjutusi ja, ja see aitab, et nende tähelepanuvõimet parandada, õpitulemused paranevad, vaimne tervis on parem, eneseregulatsiooni oskused paranevad, et selline sotsiaal-emotsionaalse arengu seisukohalt on see positiivne ehk et ongi see, et ma lihtsalt õpetan nad nii-öelda ennast sellest ekraanist lahti lülitama selliste väikeste tähelepanuharjutustega ja, ja, ja see on juba see tasakaal, mis siis tuleks saavut teda selle, nende positiivsete ja negatiivsete külgede tasakaalustamiseks. Kas raamat võiks olla konkurent internetile ja nutiseadmetele? Ta võiks olla vägagi konkurent, nüüd on, muidugi tuleb kohe järgmine küsimus, et aga kuidas motiveerida, sest et raamat on päris kindlasti keerulisem meedium tarbida kui, kui seda internet. Et, et see nõuab täiesti teistmoodi süvenemist, aga jällegi täna näitavad uuringud seda, et draamast, juturaamatust loetavat informatsiooni mäletatakse palju paremini kui, kui seda, mida loetakse ekraanilt, ehk et see on ka jällegi väike väike nipp, mida, mida mõelda, et kui ma tahan tõesti sellest loetust mulle midagi meelde jääb siis ma võiks kasutada natuke teistsugust meediumit, kui seda on ekraan. Suurepärane arstimi raamatutest räägime, sest Bolognas Itaalias on käimas rahvusvaheline raamatumess lasteraamat lastekirjanduse messi ning seal on kohal ka Triin Soone, kellega saame juttu ajada ja teada, mis raamatut väljas on ja mis suunas lastekirjandusmaailmas liigub ja kui palju eesti kirjanik käia teoste vastu huvi tuntakse. Aitäh saatesse tulemast. Aga Kristilinter aitäh. Olla. Elulistes kriminaalne elevant ja laulu nimeks oli imede puujuttudega. Läheme Itaaliasse Poloniasse, kus toimub praegu maailma suurim ning mõjukam lasteraamatumess ja seal tutvustatakse lisaks siis välismaistele kirjastajatele ka eesti lasteraamatuid ning kohapeal on Eesti lastekirjanduse keskuse direktor Triin Soone. Tere. Tere. Alustame sellest, et kui suure väljapanekuga Eesti väljas on, kui palju on meie raamatuid seal vaatamiseks tutvumiseks? Nii et Eesti on Polonia messi siis väljas oma rahvusliku stendiga ja kui üldse nagu natuke vaadata tagasi, siis Eesti on messil osalenud kuskil niimoodi 10 aastat ja selle jooksul on meie tentsin messil kogu aeg ka kasvanud, kui esimestel aastatel sai tuldud lihtsalt vaata, ma missugune siis mul on ja miks välja näeb ja kui palju võiksid huvi olla Eesti lastekirjanduse vastu siin siis tänaseks oleme me juba senise väljapanekuga, kus pea no päris sadat võib-olla ei ole ka natuke alla selle on raamatuid meil Michistendis väljad. Nii et valik on päris ilusti ja, ja seda on täitsa rõõm siin tutvustada ja meie stend näeb ka väga kaunis välja, sellepärast et Polonni Amess on ju eelkõige selline illustratsiooni, mett ja kõik maad, eelkõige panevad välja siin oma maa sellised tuntumad ja armastatumaid illustraatorid. Ja meil on rõõm, et selle aasta siis Eesti messistendi kaunistavad Regina lukk, toompere Katariina Saripi ja Ulla Saare pildid ja kõik siis need pildid on ikka uuemast eesti lasteraamatust. Vot siis öelge, kui palju on meie lasteraamatute vastu huvi tuntud. Et päris kenasti, meil on olnud tihedad kolm tööpäeva, mis on tänaseks siis toimib, täna on meil juba neljas päev ja siin messil on meil selline tore komme, et me paneme raamatute vahele, kas siis silte, mis näitab, et kas see raamat millel on siis juba selline huvi tuntud ja mis võiks kuskil mujal siis maailmas ilmuda. Ja sellel aastal on ka selles mõttes nad Eesti ja natuke teistmoodi, et taoliselt kirjastamisprotsess on üsna pikk, et kokkulepped kui sõlmitakse millegi vastu huvi, tuntakse siis raamatupale silmade kuskil paar aastat hiljem. Aga näiteks eelmine aasta sai esimest korda hakkas ministri poolt huvi tundma just Aasia turu vastu. Seal toimusid esimesed kohtumised Hiina ja siis Lõuna-Korea kirjastajatega. Ja, ja meie poolt oli see täitsa selline esimene kompamine, et mis nende huvi võiks olla ja mida nad võiksid välja valida. Ja kui täna nüüd siis aasta hiljem meie stendi vaadata, siis on mitmel raamatul juba vahel ka selline silt, mis näitab, et see raamat on kas siis koreasse või Hiinasse juba kirjastajatele maha müüdud ja peaks seal maal siis ilmuma. Nii et see on selline täitsa uus uus asi meile. Oskate te öelda mõne nime? Täitsa põnev. Küll mainida ja näiteks on meil ka sellel aastal palju tunnustust saanud ju olnud ka kultuurkapitali lastekirjanduse nominent Triinu Laane raamat vana katkine kastis, mis Annebikovi piltidega näiteks, see on läinud Lõuna-Koreasse. Siis samamoodi näiteks Kadri Lepa lugu hiirest, kellel polnud kelku ka täitsa uus raamat ja väga värske ja noor autor, kes meil on, on tulnud. Ja, ja meil on näiteks ka olnud huvi Kristi Kangilaski, päike läheb puhkusele, et mis on eilane mõned aastad tagasi ilmunud raamat, aga mille vastu siis tunti huvi ja, ja võib-olla sellist eesti laienemist siin Polonia meistrid näitab ka see, et kui messil ringi käia, siis eesti lasteraamatuid ei leia mitte enam ainult eesti kliendist vaid on ka sellised esimesed koostöökokkulepped tehtud ka teiste maadega, agentuuridega meil Eestis sellist agentuuride süsteemi ei ole, aga mujal maailmas väga palju sellist raamatut eelkõige vahendavadki just agentuurid. Ja näiteks kui minna siia suurde aasia riikide hallisi leiab Korea stendid meie Kertu Sillaste raamatuid, jaga suure plakati, nii et nemad on võtnud siis edasi müüa meie raamatuid ja samuti on seal ka siis Regina lukk, toompere ja leelo tungla siin uuemad raamatud luuleraamat siis vanaema on meil nõid ja nüüd alles värskelt eelmise aasta jõuluks ilmunud lumemees Ludwig junn, mille kohta ma ütleks küll, et see on meie, täna vaatasin messi täielik hitt, et et võib-olla siis see meie niisugune põhjamaalast end tõmbab ka sellega, et stendis on väljas väga imelised Regina lukk, toompere ja eelkõige on siin lumi ja Lumene. Ja ka lugu on väga armas, nii et tundub, et me oleme talvega tõmmanud. Öelge, kas tänapäeval lastekirjandusse on vist väga pildikeskne või kuidas? Et noh, kuna poolnuina messiga on eelkõige just väga palju illustratsioon ja pildiraamatut näidatakse, aga aga seda ta on meie raamatutel võib-olla ongi natukene veel see eripära juures, kui siin laiemast pildist seda vaadata, et meie lasteraamatud on endiselt üsna paksud ja väga rohke tekstiga ja, ja kui väliskirjastajad käivad ja vaatavad siis siin mõne raamatukogu, mis on siin selliseid juhtu, kogumid ütlevad, oi, site võiks teha vähemalt 10 raamatut kõik eraldi, et siis siis sobiks meile nii et meil on natuke teistmoodi jah, sellised traditsioonid, aga see on kindlasti igal maani. Et palju tuleb seda pildikesksust juurde, mida võib-olla Eestis näiteks veel ei ole, aga mida siin Bologna messil palju näeb, on see niisugune nõndanimetatud failed, Ok ehk raamat, kus kogu lugu ongi ainult pildis? See raamat eeldab muidugi väga tugevat illustraatorid ja, ja väga tugevad seda professionaalsust kanda terve raamat niimoodi läbi, et see lugu kulgebki seal pildil pilti siis Eestis hetkel ma ütleks, et selliseid raamatuid veel ei ole, et see ei ole mitte siis nüüd koomiksistiil, vaid seal täitsa eri eristiil, aga muude maade endisest linna Itaalias, näiteks Hispaanias, Prantsusmaal leiab selliseid raamatuid üsna mitmeid. Aga Eesti on omanäoline ja meie illustraatorid on ikkagi väga tugevad, paistab siin kohas ilma ja eelkõige see, et meil on pakkuda väga palju erinevat Ta illustratsiooni käekirja. Meil on eri põlvkonna illustraatorid esindatud ja nad on väga tugevalt isikupärased väga põneva joonega ja see ärataja tähelepanu kui Expolonia ju näitab ka natuke sellist lasteraamatu trendi või mis on nagu moes või minis teemade, mis illustratsioon Exide tuleb sellel aastal, ma julgen küll öelda, et kui käia vaadata teiste maade stendides just illustratsiooni, siis on selline. Retrostiil on väga tugevalt tulnud, et meenutab võib-olla selliseid 60.-te seitsmendate aastate lasteraamatuid ja. Mulle tuli praegu Suur Tõll Ja, ja siis võib-olla sellised Valteri, Edgar Valteri sellised esimesed raamatud, mis kuskil kuuekümnendatel ilmusid, et kas sellist stiili tuleb praegu väga sisse ja seda, see on moes eelmine aasta ma ütleks, et oleks, neid oli rohkem sellist naivistliku stiili ja, ja, ja seda, mida meie nagu näiteks väga tugeval tulla Saare esindab ja kelle raamatuid on ka väga populaarsed siin siin messil. Nii et, et niisuguseid teinud ja kindlasti ka Polonia seada. Aga kas see on ka jälle natuke vähemani? Ei, jätkakem lihtsalt, et kas on ka teemad teada, et millel on hea kirjutada, et siis alati garanteerib edu. Et mis on moes teemadel. Seda ma ei julgeks öelda, sest et sellist on, aga mida, nagu näitab küll, on see, et lasteraamatus ei ole teemat, mida ei kajastataks. Et kõik sellised, noh, alati on palju muinasjututeemat, ütle sellist selliseid teemasid ja, ja realistlikke, aga väga palju ka meie sellita ütleme, noh, niisuguste ühiskonna elust, heegeldavaid teemasid ja, ja meie, meie igapäevaelust ja, ja, ja, ja ka selliseid maailmatundlikke ja selliseid teemasid, kõike seda lastekirjanduse ka täna siin leiab, et iseasi, kuidas seda täpselt oma käsitletud ja ja, ja, ja küllaltki ka eriliselt kindlasti, nii et, et meie lasteraamat on võib-olla veel vähe selline, nii võib-olla siis selline ühiskonna peegel nii tugevalt, et on vähem leid, neid aga, aga teistes maades juba julgemalt, aga meil on eriti Põhjamaadest. Aga, aga selles osas on meil veel kasvu ja, ja liikumisruumi No iseenesest on ju see hea, et meie lumememm on seal nii populaarne, see raamat lumememmesid et meil on midagi erilist ja mida nagu pakkuda tahaks veel teada, mis on seal praegu või kas on see välja tulnud mõni selline menuka raamat, mida kindlasti võib nüüd näha, aga võib-olla siin lähiaegadel meil Eestis raamatupoodidesse, mida sealt kaasa toota? Ees seda päris täpselt praegu öelda ei julgegi, et, et ekskirjastasin messil on ju ka palju meie eesti oma kirjastajad ja, ja illustraatorid, kes käivad ja vaatavad mida, mida siis maailmas pakutakse, on ja meie, Eesti kirjastajad on ka siin ringi liikunud ja nii palju omavahel suhelnud, siis eks nad üht-teist et üles nopivad, aga noh, kindlasti ka selliseid tuntumate autorite omalt, aga päris sellist ühte suurt hitti, mida ma ütleks, et mis, mis sellel aastal Messit läbi kajaks on, et seda sellel aastal nagu ei olegi mille kohta võiks öelda, no kindlasti ma arvan, et et üks oluline ja alati Bologna messi nagu sündmuseks on see, kui antakse üle Astrid Lindgreni auhind. Ja sellel aastal siis pälvis selle auhinna Wolferbrov väga tunnustatud ja tuntud saksa illustraator, kelle originaalloomingut on ka Eestis näidatud, kui oleme teinud suuri illustratsiooni näitusi ja, ja ma arvan, et tema raamatuid võiks küll näiteks need Eesti turule rohkem tunda, seda enam, et ta nüüd värskelt just ka siin pärjati. Ja, ja mida veel võib-olla meie jaoks on siit messil selliste eeltööd oleme teinud, et selle aasta novembris tuleb meil taas Tallinna illustratsioonitriennaali. See on siis illustratsioonid Renaal, mis on toimunud juba tuleb nüüd siis seekord juba viiendat korda ja, ja hästi tore nagu siin seda tõdeda, et meie illustratsioon on populaarne drinaal siia tahetakse osa võtma tulla, selle kohta küsitakse ja, ja paljud kokkulepped just illustraatorite vahel nende piltide saamiseks ja osalemiseks on ka siin messil just ja, ja, ja me otsustasime siis ka, muidu on seal illustratsioonid Reanal olnud meil just seotud Läänemeremaadega, siis me nüüd otsustasime kutsuda külalismaid. Kuna meil on head suhted, on tekkinud nii Itaalia kui ka siin Hispaania illustraatoritega, et ka paluda neid osalema ja, ja see on rõõm, et seda võetakse vastu kui suurt au, et et me neile sellise küllakutse esitama, et et see on selline nagu võib-olla, mis on tulevikuga seotud. Nii et novembris saab näha siin juba siis ka nende töid. Ja. Kindlasti jah, et Tallinna institutsioonid ja seal saab olema väga tugev ja, ja, ja paljud maailmas väga tunnustatud illustraatorid saavad seal olema esindatud. Aga täna on viimane päev messil. Ja täna on meil viimane päev ja täna tulevad titel viimased viimased kokkulepped nii jätta, et 14 päeva on juba saab läbi. Väga põnev, ootame teid tagasi ja kindlasti siis on veel uudiseid, et mis siis lõplikult selgus ja kindlasti raamatupoodides lähiajal v aastatel, näeme siis neid uusi raamatuid ja saame teada, kuhu eesti raamatut veel on läinud. Aitäh, Triin Soone ja meesid. Jätkame muusikaga enne veel ütlen võib-olla raamat uudistes nii palju, et Eesti rahvusraamatukogus on täna Tallinna traditsiooniline kirjandusfoorum, kuidas, kui lugeda on raske ja ühtlasi on ka viiendat korda toimuv Tallinna raamatumess, kus on kavas enam kui 30 sündmust, kõik need on tasuta, nii et tasub raamatusõpradel seada sammud rahvusraamatukogusse, kas täna või homme? Ja ongi tänaseks huvitav saade läbi saanud, minu nimi, Kristavaim, tänan teid kuulamast. Soovin kena päeva.