No mis see koht raske on öelda, sest väga suur teadmatus valitses, eks igaüks ise kavandas nii-öelda oma edasist saatust. Mina olin Siberis sündinud sünnimaasõjaks, aga Isamaa mulle eestimoki, eesti lugu. Tere. Eesti Kirjanike kooperatiiv oli Rootsis tegutsenud eesti pagulaskirjastus tiib hobusega raamatu kaanel ilmusid nelja aastakümne vältel paljude eesti kirjanduse suurkujude teosed. Eesti Kirjanike kooperatiivi-ist, kirjanikest ja nende loomingu avaldamisest paguluses, räägib kirjandusteadlane, ajakirja looming peatoimetaja Janika Kronberg. Saate toimetaja on Piret Kriivan. Eesti Kirjanike kooperatiiv Rootsis alustame algusest. Kui väliseesti kirjanike teoste väljaandmisest rääkida, siis tegelikult algas kirjastamine juba põgenikelaagrites Saksamaal ja siis sündis Soomes ortomiks ja kuidas sündis siis eesti kirjanikega oper? No see Saksamaal põgenikelaagrites kirjastamine toimus suures osas kas autorite eneste initsiatiivil või, või ikkagi sellistes väga ajutistes oludes ja tegelikult niisamuti ka Soomes. Vähemalt see üks raamat, mis välja anti, Ristikivi tulija raud, kordustrükk, mille andis välja Andres Laur, kes siis hiljem sai, sai kirjastuse Ort omanikuks, mis tegutses edasi Rootsis ja ja hiljem ka Kanadas veel kuni 70.-te aastate alguseni, kui Andres Laur suri. Aga need olid nii Saksamaa kui Soome, olid ikkagi sellised ajutised peatuspaigad ainult ja kummalgi pool ei olnud nagu noh, eriti põgenikelaagrites ei olnud mingisugust kindlust, kindlustunnet ja Soomest tuli ka vaadata, kuidas, kuidas edasi saab, edasi pääseb Rootsi vähemalt ja sealt omakorda kaugemale, kui ikkagi hirm oli, nagu idanaabri ees püsis. Aga kui nüüd Rootsis inimesed ikkagi ennast juba kindlamalt said tunda, said tööd, said kindlama elamise endale linnadesse Stockholmi ja Lõuna-Rootsis Lundi alguses ja ka nagu ei lubatud, et põgenikke üritati hajutada väiksematesse kohtadesse või erinevatesse kohtadesse laiali. Aga ikkagi tuleb arvestada sellega, et et see kontingent, kes Eestist põgenes ja Rootsis linnadesse just püsima jäi, et see oli ikkagi suures osas haritlased ja nende hulgas oli ka palju kirjanik. Ja kuna see soomes kirjastamist alustanud Andres Laur kes siis võttis oma nime märgiks sort, too ja, ja see oli tema selline ainuke ainukirjastus või tema oli selle ainuke omanik. Kui ta siis Rootsis hakkas juba rohkem raamatuid välja andma. Nii kordustrükke varasemat kui ka Eesti autorite uudisteoseid, August Mälk ja ja Ain Kalmus ja, ja August Gailit muidugi, mis olid väga popp klaarset nõutud lugemisvara rahva seas, kellel ei olnud eriti midagi kaasa võetud kodumaalt. Aga siis ilmnes ka see, et see kirjastaja on suhteliselt ebaprofessionaalne. Mis puutub kirjandusse ja, ja kirjasõnasse ja autoritesse suhtumises, ta maksis küllaltki kesiselt honorari, mis oli tegelikult ju igale pagulasele väga oluline, et hakkama saada algusest peale. Ja siis lihtsalt tekkis autorite hulgas selline rahulolematus kirjastajaga, kelle käes oli, oli võim ja kes ütles, et mida ta arvab autoritest, mida ta arvab nende nende soovist honorari saada ja tasutud saada õiglase töö eest. Nii et see Eesti Kirjanike kooperatiivi tekkimine suures osas oli tingitud sellest, et kirjanikud, kes olid Rootsis eesti kirjanikud, olid rahulolematud ja samal ajal oli neil juba olemas teatud selline kindlustunne või stabiilsus ka olmes. Nii et nad said sellise ettevõtmise peale üldse mõtlema hakata. Asutamiskoosolek oli siis 1950. aastal ja see on täpselt teada, et 10. detsembril ja koosolek algas kell 11, kes sellest koosolekust osa võtsid. 1950. aasta 10. detsembril, siis Stockholmi Tallinnas kogunesid ajalehe väliseesti ajalehed olid ju ka tekkinud asutatud 2944. aastal ja 45. aastal Rootsis ja mitmed konkureerisid neist omavahel. Ja ajalehe väliseesti toimetusse kogunesid siis August Gailit, Bernard Kangro, jaa, Valev Uibopuu, kolm kirjanikku ja lisaks nendele üks väga oluline isik veel ilma, kelle panuseta. Võib-olla ei oleks see Eesti Kirjanike kooperatiivi kirjastus nii kaua vastu pidanud või, või ei oleks ta üldse saanudki tekkidagi. Nimelt tööstur, ärimees k n vallak, kes on üks omamoodi selline huvitav näide, ma ütleksin, et Eesti, Eesti sellises majandusruumis või Eesti majandustegelaste hulgas Rootsis tõeline näide sellest, kuidas ajalehepoisist võib saada miljonär ja n vallak, oli põgenikele laagris tutvunud August märguja, August Gailiti ka. Ja ta oli ka Valev Uibopuu kauge sugulane või hõimlane. Nii et selline kirjanduslik seltskond ei olnud talle üldse võõras, kuigi ta oli Rootsis juba ka tugevasti jalad alla saanud. Tal oli hea selline leiduri vaist oskas nuputada välja uusi asju ja, ja panna neid nii-öelda teenima enda huvides ja siis ka kirjanduse huvides. Kuigi ta ise ei olnud üldse üldse selliste kirjanduslike annetega inimene tema meieni jõuda arhiivis säilitatavate, sellised kirjalikud dokumendid on, on kas Telegram või, või telegrammi stiilis sellised läkitused küll, aga tema abikaasa oli väga suur raamatujakirjanduse sõber ja, ja ilmselt abi kaasatud Duda ta toetaski ka Eesti Kirjanike kooperatiivi hiljem ka väga mitmetes ettevõtmistes stipendiumidega ja toetustega. Ja n vallaks, siis andis selle Esimese sellise vajaliku rahalise või majandusliku garantii üldse, et see kirjastus sai ametlikult kida kõigi reeglite kohaselt, et asutada selline äriettevõtte ikkagi. Ja siis ka aitas raamatupidamisteenusega, mida järjest rohkem tuli vaja ja püsis siis ikkagi kirjastuse lähedal olles selle peaaktsionär, aga samas kuna see kirjastusäriühinguna loodi aktsiaseltsi põhimõttel, n vallak, oli üks üks peaaktsionär ja siis terve hulk teisi kirjanikke, nii need asutajaliikmete kui ka need, kes hiljem liitusite Eesti Kirjanike kooperatiivi kirjastusega. Et enamikul neist olid ka mõned vähemalt mõned kirjastuse aktsiad. Nii et tänu nendele neljale mehele siis sai, sai see kirjastus üldse asutatud. Missugune see kirjastuse töötajate igapäevane tööprotsess välja nägi, kas oli selles midagi teistmoodi tavaliste kirjastustega võrreldes? No kõigepealt, neil ei olnud oma sellist pinda ja kui me tänapäeval oleme harjunud sellega, et on võimalik töö ja, ja kõike on võimalik teha noh, enam-vähem kus iganes siis tegelikult esimesed kuus aastat kirjastus töötas. Kas see oli siis Bernard Kangro kodus või tehti osa tööst tõepoolest ära kuskil kohvikulaua taga. Aga 1956. aastal seesama tööstur ja metseen n vallak ostis siis kirjastusele ka oma maja Lundi linnas. Ja see maja oli siis seal kirjastuse valduses kuni kirjastuse likvideerimise nii 1994. aastal. Miks kirjastus Lundi asutatud põhjus oli selles, et seal ei lase Bernard Kangro kellel oli tegelikult ka väga hea ärimehe vaist, oskas oma raamatuid müüa, juba Eestis oli ta isehakanud kirjastama oma luulekogusid ja müünud neid kohvikutes ja saanud ka tiraažist lahti. Ja Rootsis ta jätkas ka samamoodi põgenikelaagrites. Ja temast sai kirjastuse tegevdirektor ja selles rollis ta püsis enam-vähem pidevalt kuni kirjastuse puuni ehk siis kuni oma surmani 1994. aastal. Alles pärast seda siis kirjastus likvideeriti, kui enam teda ei olnud, et siis ei olnud ka muidugi enam seda turgu hädavajaliku turgu kirjastuse püsimiseks välismaal ja raamatute müügiks. Ja siis 1900 viiekümnendad algul kohe tuli Kangrole appi ka teine kirjanik Valev Uibopuu, kes siis oli asjaajaja ja, ja paljude selliste teiste kohustuste täitja. Ta ise ütles enda kohta, et ta on Meghan Fir alles tegi kirjastuses enam-vähem kõike, mida, kas Kangro jõudnult või, või kuidas nad oma asjad hädavajalikud toimetused omavahel ära jagasid. Nii et need need kaks kirjanikku Uibopuu siis kuni 1970.-te aastate alguseni, kui ma ei eksi, oli siis ka palgalise tööjõuna seal ametis, kuni ta asus Lundi ülikooli juurde, soome-ugri seminari või instituuti juhtima. Aga muidugi seotuks jäida kirjastusega ka kunisele. Kuni kuidas need trükitavad välja antavad teosed valiti, kaks kirjanikku valisid teiste kirjanike hulgast. Kas see tekitas ka palju vastuolusid, konflikte või kõik, usaldasid valijaid. Tegelikult. Et nii lihtne see asi ka päris ei olnud, sellepärast et need kaks kirjanikku tegid tegelikult seda palgalist tööd, suhtlesid trükikojaga, tegid toimetamist tööd, aga kadelegeerisid seda edasi või leidsid siis toimetajaid tekstidele, kes, kes aitasid ühel või teisel juba hiljem noorematel autoritel eesti keelt kohendada. Aga kirjastuse juurde kõigepealt aktsiaselts koondanud Rootsis ja hiljem ka mujal välismaal elavaid kirjanikke kelt helbemäe Inglismaal näiteks ja kallast Rummol Brasiilias. Ilmar Talve, kes 50.-te aastate lõpus asus elama Soome ja paljuski nende kirjanike kaudu käis, käis siis ka raamatut levitamine hiljem. Aga mis puutub nüüd käsikirjade valikut, siis enesest mõista muidugi, selline kõva sõna võis olla otsustamisel küll Kangro ja Uibo puu käes. Ja muidugi väga paljud olid juba ju ju tuntud autoriteetsed, tunnustatud kirjanikud Eestis olnud kodumaal. Ja nendega polnud mingit probleemi. Aga hiljem tuli juurde ka nooremaid uusi kirjanikke. Ja üsna peakirjastuse loomise alguses loodi selle kirjastuse juurtega kolleegium ja kolleegium, siis neli, viis kirjanikku, kes sealt pidevalt pidevalt olid ja vaheldusid luges läbi need saabunud käsikirjad, mida siis mujalt maailmast ja ka rootsist autorid olid saatnud, tegid nende kohta märkusi, kusi otsustasid, kas avaldada või mitte. Otsustasid teha ettepanekuid autoritele, teinekord ka raamatute lühendamiseks. Otsustasid ka seda, millises järjekorras raamatuid avaldada, et teatud selline stabiilne müügiedu säiliks läbi aastate, et oleks garanteeritud raamatute pidev pidev selline käive või ringlus. Raamatuid oli palju, teoseid, oli palju, mida avaldada, kas avaldati ilukirjandust, uurimusi, memuaare, tõlke tõid ka avaldati, kas avaldati peamiselt ikkagi ainult eestikeelset kirjandust? No kirjastus oli ikkagi asutatud selleks, et toetada eesti kirjanikke, aidata neil oma ilukirjanduslikke teoseid välja anda ja et need raamatut jõuaksid ka lugejateni ükstapuha kus laias maailmas, aga eelkõige välismaal siis pagulaskonnas ikkagi alguses Need, lugejad elaksid või elasid, noh, seesama kolleegium näiteks, kuhu kuulusid eriti pikalt Arvo Mägi siis ka Karl Ristikivi, kes luges raamatuid, käsikirju, tegi märkusi nende kohta, August Gailit, muidugi mõnda aega, August Mälk ja siis ka mõned teised eksperdid nii-öelda, kes kelle käest ühe või teise käsikirja kohta midagi küsiti nõu. Ja põhiliselt oli see muidugi ilukirjandus. Ja neid raamatuid hakati välja andma sarjade kaupa kindlas formaadis, mis teinekord tingis ka selle, et et mõne käsikirja osas tehti ettepanek, et seda tuleb lühendada, mahuks ära ühte köitesse mõne Me üksiku kohta jällegi otsustati, et see tuleb anda välja kahes köites, nagu näiteks Arved Viirlaid ristil. Hauad ilmus kahes köites, kes siis nendesamade sarjade komplekteerimisel. Sest raamatupoode oli ju ju üsna vähe, kus on, kus selliseid pagulaseesti kirjandust müüdi Stockholmis, vanalinnas näiteks. Või, või mõnes teises suuremas eestlaste asukoha asukohamaal suuremas linnas. Et tegelikult see müük toimus ikkagi kõik posti teel ja tellija siis tellised sarja või, või poolsarja kuus või 12 raamatut samasuguses formaadis trükiti veel erinevaid, erinevas kas köites või prosüürina. Ja hiljem oli sellel väga suurt tähtsus selle tõttu, et kui raamat oli kujundatud nii, et et raamat, tuu tagakaanel oli ka kirjas, mis noh, kogu selle sarja või eelnevates sarjades ilmunud teoste nimekirjad siis kui raamatuid hakkas läbi selle nii-öelda raudse eesriide kodumaale jõudma ja selgus, et mõni raamat läheb kohale. Et siis tegelikult raamat, mõni ohud, nii-öelda ohutu raamat mida kodumaal lugeja siis võis tsensori meelest lugeda, jõudis küll kohale, aga ümbrispaber või kaaned olid pigem ohtlikud sellepärast et seal kaane peal olid kirjas. Tagakaanel oli kirjas, kelle, millised teosed on veel selles kirjastuses ilmunud, aga neid jällegi lugeja kodumaal teada ei tohtinud. Et ta võis saada küll kuuekümnendatel aastatel temale Ristikivi kaugest minevikust pajatava romaani, aga ta ei tohtinud näha, et sealsamas on ilmunud ka Arved Viirlaid või või või Albert Kivikas või ka mõni Bernard Kangro selline Nõukogude kolta riivava sisuga romaan. Ja muidugi eelistatud olid romaanid, novellikogud, aga mälestused muidugi, sest kui kodumaa oli jäänud merede taha, siis see kodumaa elas ikkagi inimeste hinges ja mälestustes kaasa ja mälestusi loeti väga suure huviga, loodi nii-öelda oma selline minevikku, nostalgiline Eesti mälestuste, Eesti ja mälestused olid väga-väga levinud žanr. Ja muidugi nende proosa selliste tavapäraste samas mahus köideti kõrvale tuli tuli siis ka luule hoopis teistsuguste ja isikupärasemate kujundustega, teinekord ja mõnikord ka autorite enda toel sest ega, ega luulest ka luuletajad ise ära elada ei suutnud, vot ja nende tiraažid ja honoraride olid ikkagi väiksed. Ja ilmus ka mõningaid selliseid ülevaate, teoseid esinduslik, hea ülevaate teoseid kodumaast neljas köites näiteks meie maa erinevate Eesti piirkondade Lõuna-Eesti Lääne-Eesti Põhja-Eesti Kesk-Eesti kohta eesti talu Tartu ülikoolist University, tulin siis esinduslik album ja ka eestirootsis, mis tegelikult on üks selliseid väheseid Eesti Kirjanike kooperatiivi raamatuid, mis trükiti nii nii eesti kui rootsi keeles, see ilmus 1976. aastal ja, ja mis siis teenis ka seda eesmärki, et rootslastele Rootsimaal tutvustada eesti vähemust. Te nimetasite, luuletajad ei suutnud ennast luuletamisega ära elatada, aga romaani kirjanikest, kas mõni suutis tegelikult? See on küsitav, et et näiteks kes ei teinud mingit muud tööd, August Gailit, kes viiekümnendatel aastatel selle muus ametis ei olnud, et temale oli see äärmiselt oluline, et toime tulla. Ja muidugi need viiekümnendatel aastatel need autoritasud ikkagi aitasid kirjanike päris päris korralikult, eriti kui tiraažid olid, olid kuni 5000 nelja-viie 1000 vahel viiekümnendatel aastatel ja läbimüügilt tuli 10 kuni 15 protsenti autorile iga eksemplari läbimüügilt siis see oli ikkagi väga tõhus toetus. Aga paljud autorid olid ikkagi enamasti ka mingis muus ametis tööl ja ja näiteks Arved Viirlaid Kanadas, hiljem isegi loobus oma honoraride eest määrates need eesti kirjanduse tõlkimise hüvanguks loodud fondile. Aga hiljem muidugi, kui tiraažid langesid ja nii kirjanike kadus ära. Kui ka lugejaid vähenes, siis muutusid need autoritasud ikkagi väga-väga sümboolseks. Ja muidugi luuleluulega oli ikkagi ka alati nii, et see ilmus tunduvalt väiksematest iraažides viis-kuussada eksemplari. Ja nii, et siin ei olnud nagu, nagu nendest autoritasudest suurt suurt abi ja, ja enamasti luuletajad, kirjanikud teenisid mingis muus ametis. Anne Valmas on koostanud bibliograafia Eesti raamat välismaal 1944 kuni 2010 ja seal on registreeritud üle 9000 trükise. Kui palju tegelikult Eesti Kirjanike kooperatiiv jõudis välja anda raamatuid? No minu 2002. aastal ilmunud raamatus tiibhobu märgi all mille lisas on ka üks bibliograafia on registreeritud 415 trükist enamik siis tõepoolest need ühesuguses formaadis proosateosed, memuaarid ja luuletused üksikuid korpuses. Ja kui te enne küsisite tõlgete kohta, siis paar tõlget ka Götja Faust näiteks Ants orase tõlkes ja, ja Vergiilius. Aga, aga need ei jäänud nagu need olid ikkagi üksikud näited. Nii et 415 raamatut ajavahemikust 1950. Kui sügisel ilmus Henrik Visnapuu päike ja jõgi sarja esimese raamatuna kuni siis aastani 1993, kui ilmus Arved Viirlaid saatuse sõlmed, novellikogu, mis on juba ja välja antud tegelikult või trükitud, on Kanadas 415 raamatut 43 aasta jooksul. Kas sa nüüd suur või väike hulk, kui me vaatame, tuhanded tegelikult on väljendatud, siis tähendab igas riigis anti veel eesti kirjandust välja. Aga miks just Eesti Kirjanike kooperatiiv on eesti kirjandusloos nii oluline? Oli eesti kirjanik. Loodud rajatud, asutatud ja töötas Eesti kirjanikke ja eesti lugejate huvides emakeele säilitamise huvides võõrsil. Kui me vaatame nüüd seda värskelt ilmunud anne Valmase bibliograafiat Eesti raamat välismaal, siis see registreerib ju tegelikult kõike, ka mitte mitte nii-öelda mitte otseselt eesti raamatut, vaid vaid see, see Pealkiri, võib-olla raamatu pealkiri võib-olla natukene eksitav selles mõttes, et et seal on ka eesti kirjanik tõlkeid, mis on juba läinud, noh, nii-öelda nagu eesti kultuuriruumist eesti kirjastustes väljapoole välismaise lugejani küll väga olulised olulised raamatud ja olulised tõlked siis ka teadustöid eesti autorite teadustöid korpust. Nii et tegelikult see seos nagu sellise algse Eestiga selles muidu väga sisukas anne, Valmase koostatud bibliograafias muutub kusagil äärtes ikkagi väga hajusaks. Aga kui me räägime ikkagi sellistest eesti kirjastustest välismaal, siis need kirjastused olid pärast teist maailmasõda ikkagi enamasti Rootsis. Oli ka Saksamaal, mis hiljem kolis Ameerikasse kirjastus skulptuur. Ja noh, siin-seal anti välja veel eesti organisatsioonide poolt ja mitmesuguseid selliseid poliitilisi või, või omaenese asukohamaa tegevust, eestlaste tegevust, kajastavaid ülevaate, teoseid, aga põhiliselt kirjastused ikkagi olid kas, kas, kas Rootsis, Kanadas või, või ka Ameerikas. See on see Eesti oma kirjanikke, oma autorite ärikirjastus, tegevusest näide on, on Eesti Kirjanike kooperatiiv. Kui missugused olid Eesti Kirjanike kooperatiivi suhted, teiste kirjastuste ka, kas neid üldse oli ja kas see kanakitkumine ortoga jätkus kuni Orto kirjastuse lõppemiseni? No tegelikult ortokirjastusega nii-öelda kanakitkumine, seal oli erinevaid erinevaid selliseid huvisid muidugi Ortult ortojuurest jooksid head kirjanikud, head eesti kirjanikud jooksid ära liitusite Eesti Kirjanike kooperatiiviga ja ja nende sellisesse põhikirjas või lepingutes oli, oli punkt, et esimesena pakub kõigepealt see eesti kirjanike kooperatiiviga liitunud autor oma käsikirjaga sellele oma kirjastusele. Ja kui see oma kirjastus millegipärast seda ei kirjastama, siis tal on vabadus teha sellega mida iganes või minna selle taas juurde, et see asi raamatuks teha. Aga ortovõib-olla võttis isegi natuke Eesti Kirjanike kooperatiiv-ist pust, sest ta tegi, tegi vastukaaluks ka oma kirjastuse juurde, tegi kolleegini hakkas ka kuulama selliste intellektuaalsemate nõuandjate häält, nagu näiteks Johannes Aavik ja Artur Watson ja ja, ja Voldemar Kures, kes hoidsid rohkem ortopoole ja andsid nõu, mida välja anda ja, ja kuidas seda teha. Ja, ja tegelikult noh, kaugeltki kõik autorid ei liitunud eesti kirjanikke motiiviga näiteks Artur ratas on ise ja muidugi tema tõttu ka Marie Under ei andnud oma raamatuid Eesti Kirjanike kooperatiivi välja. Hatsoni viimane luulekogu küll seitsmekümnendad aastate algul, aga siis oli juba Aalto lakanud olemast ja ortovõttis siis oma oma selliseks prioriteediks või hakkas täitma sellist nishi, et just nimelt andma välja tõlkekirjandust, see tähendab, et Eesti keelde tõlgitud üsna menukaid, kirjanikke ja teoseid teistest keeltest, seal ilmusid näiteks tuulest viidud ja, ja mitmed sellised hästi minevad teosed. Ja muidugi jäi ka neid käsikirju kirjanike kooperatiivide üle, mis siis, mis siis andis välja orto. Nii et teatud mõttes need algsed, sellised konfliktid isegi tasandusid hiljem ja, ja kirjastused leidsid omale. Üle 400 trükise, mille andis välja Eesti Kirjanike kooperatiiv. Missugused võiksid olla neist need kõige-kõige olulisemad? Seda ilmselt on väga raske seda valikut teha, aga oleks kena, kui saaks. Ta saab ikka, need on ikkagi need põhi põhiautoreid, kes, kes olid selle kirjastusega enam-vähem algusest peale koos. Karl Ristikivi muidugi ja tema hingede öö 1953. aastal ja kõik need hilisemad hilisemad romaanid ja luulekogu, inimese teekond 72. aastal, nii et kui kooperatiiv ei oleks olnud, siis küllap oleks mõni teine kirjastus ka leidnud võimaluse Ristikivi välja anda, aga aga kõigepealt oli see kopp relatiiv siis August Gailit, et need vähesed teosed, mis ta paguluses kirjutas ja noh, muidugi mõned mõned kordustrükid tulid ka varasemast. Aga siis kas mäletad mu arm kolmes köites ja ja August Gailiti läheb teda peeti nii oluliseks autoriks, et talle ilmus ka selline tema surma järel ilmus selline pühendus või mälestusteos Kailitist Kirjanike kooperatiivi kirjastusel siis Arved Viirlaid, kõik tema hilisemad alates 51.-st aastast kõik raamatud on, on esmatrükis ilmunud kooperatiivi kirjastusel siis muidugi luuletajatest Kalju Lepik Ilmar Talve, kelle esimene raamat Ta oli ilmunud küll Orto kirjastusel juba, aga kes kõhklematult liitus hiljem ka Eesti Kirjanike kooperatiiviga siis Karl Ast Rumori krutsifiksi ja novellikogud ja need said teoks tegelikult, et väga paljuski võib-olla just Bernhard Kangro ärgitusel. Sest Rumoraali kaugel huumor kirjanikunimega Rumor, kodanikunimega Carlast tuntud poliitik ja kirjanik kes juba 41. aastal oli, oli asunud elama Brasiiliasse ja siis Bernhard Kangro hakkas talle kirjutama 40.-te lõpus ja küsima kaastööd oma oma loodavale ajakirjale tulimuld. Kangro jõudis nimelt samal ajal ka toimetada ajakirja tulimuld. Algul kuus numbrit, taastas hiljem neli, mida ta tegi oma surmani ja siis rooma rakas hakkas seal Brasiilias uuesti eesti keeles kirjutama reisikirju ja, ja hiljem ka mahukamaid teoseid. Siis Inglismaal Kert helbemäe näiteks, kes oli oma esimesed raamatut kirjutanud küll juba Saksamaal põgenikelaagrites aga temast sai püsiautor asukohaga Inglismaal. Ja muidugi üks põhiautoreid oli veel Arvo Mägi väga produktiivne novelli ja romaanikirjanik. Ja seda rida võiks võiks jätkata, nimetame siis veel neid nooremaid ka kuuekümnendatel juurde tulnud autoritest Enn ja Helga Nõu ja Elin toona, kes ka praegu elavad, võtavad jätkuvalt nii et tegelikult on see Eesti Kirjanike kooperatiiv Tiive kirjastus hoolitses ka pidevalt oma autorite järelekasvu eest. Aga samal ajal nad ei saanud avaldada ka kõik. Just nimelt arvestusega, et võib-olla teatud konservatiivne hulk lugejaid võib nendest mingitest väga eksperimentaalselt test või ütleme, tänapäevase mõistega transkressiivsetest kirjanduse katsetest heituda ja loobuda iga tellija, iga raamatuostja oli äärmiselt oluline. Elin toona kirjutab inglise keeles Ta on kirjutanud inglise keeles, aga ta kirjutab ka jätkuvalt eesti keeles. Ja 1960.-te aastate algul, kui ta debüteeris Eesti Kirjanike kooperatiivi is saatis sinna käsikirja pealkirjaga Ingel nikerdatud puust siis noh, see teatud keelenüanss seal ju on, et sellest sai Kirjanike kooperatiivi raamatuna ilmudes pealkirjaks puuingel. Nii et, et autorid aitasid nooremaid, võõras keelekeskkonnas, kasvanud kirjanike algajaid kirjanikke nii-öelda järele ka eesti keeles, toimetasid seda ja ja noh, toimetajatööd tegi veel kirjastuse juures selline mees nagu nagu Helmut Pürkop kes oli juba Eestis kirjastuse loodus juures töötanud ja toimetasid veel seal mõnedki sellised kriitikut või kirjandusloolased nagu Helmi Eller ja, ja mitmed teised, nii et nende raamatute tekstid läbisid ikkagi enne enne ilmumist ikkagi sellise korraliku toimetamisel. Aga Eesti Kirjanike kooperatiiv siis ikkagi kuni lõpuni ei avaldanud Eesti Kirjanike asukohamaakeeles kirjutatud teoseid või nende teises keeles kirjutatud teoseid. Seda nad ei teinud, seda, nad ei pidanudki tegema, see ei olnud nende nii-öelda põhikirjaline eesmärk ja, ja see oleks nõudnud hoopis teistsugust selliste markerid, tingi või turu tundmist, et müüa, müüa Eesti raamatut Eesti autorite ka võõrkeeles. Küll aga tehti, tehti ikkagi pingutusi, aga need pingutused olid kas suuresti võib-olla autorite eneste teha. Et neid raamatuid tõlgitaks, tõlgitaks kas siis asukohamaakeelde või, või kusagile kaugemale. Ja ma arvan, et Arved Viirlaid on tõlgitud väga paljudesse keeltesse, sealhulgas tema enda või või ikkagi ka mitmesuguste tööliste, näiteks pen eesti pen paguluses PEN-klubi paguluses. Et selliste organisatsioonide teene rohkem Eesti Kirjanike kooperatiiv keskendus eesti kirjandusele eesti keeles emakeeles ja selle levitamisele emakeelses keeleruumis, kaasa arvatud ka ikkagi kodumaa, kui see oli juba võimalik. Janika Kronberg, teil olid endal väga tihedad sidemed, kirjavahetus Bernhard Kangro ka ja teiste Kirjanike kooperatiivi liikmetega. Mida tähendas Eesti Kirjanike kooperatiiv neile liikmetele endile? See oli nende jaoks ikkagi üks osa elutööst eelkõige nendele, kes olid Rootsis elasid kirjastuse tegevusele kaasa, olid seal ametis, said sealt palka nagu Kangro või, või Uibo puu mis oli nende igapäevane leib kirjutamisega kõrval. Ja nad ikkagi hindasid seda, seda väga, et ilma selleta oleks olnud mõeldamatu sellises mahus ja sellise kvaliteediga kirjandust välja anda. Muidugi on olnud ka kriitikuid, kes ütlevad, et üks või teine Väärt raamat väärt teos, seal ilmunud, aga see on kirjastuse valik, kirjastaja ja toimetaja teatud kaalutlustel, miks, miks ta seda või teist teost ei avalda, aga, aga lõppkokkuvõttes on see ikkagi väga suur töö, väga suur panus eesti vaimukultuuri, mis Eesti Kirjanike kooperatiiv eesotsas nende kirjanikest kirjastajatega ära tegid. Eesti Kirjanike kooperatiivi rääkis kirjandusteadlane Janika Kronberg. Vikerraadiovaramust võib leida suure väga suure hulga eesti kirjanike endi mälestusi ja neist ja nende teoste põhjal tehtud saateid. Mõned valisin ka saate kodulehele välja, aga saate lõpus kuulame kooperatiivi üht asutajat ja peaaktsionäri Enn vallakut ennast. 1944. aastal Rootsi põgenenud n vallak asus perega elama krütt Dani kiriku külla. Vallak hakkas tegelema mänguasjade tootmisega ja hiljem oli tegev metallitööstuses. Ta tegi terasetööstuses avastuse. Vallak Top oli patendinimi, mida on peetud Rootsi üheks olulisemaks leiutiseks nelja aastakümne vältel. 1900 seitsmekümnendatel aastatel oli Enn vallak Etioopia aukonsul Šveitsis ja Austrias samuti rajasta lennukompanii Malti rõdul lit erk Kraft humanitaarabi toimetamiseks Aafrikasse. 1999. aasta Eesti televisiooni saatest maailmamees selgub, mis masti mees oli n vallak. Mida teha, kuhu minna suude lennates Stockholmis, so lemm Mano jätakovi, suurel nemmad, suured võimalused ja minul läks endale väikesesse külasse, kus oli 900 inimest. Ja seal oli, kuna ma tegin laagris oli meil palju lapsi, selle Luka bronni laages ja mänguasi ei olnud, siis on, kuna meil olid laua laual linadel pabereid, siis ma võtsime paberist Levad tegeledes sodiks teha, paberimasse, teha, nukupäid, teha nukus. Naised olid Eesti naised, tulid seal ukse valla köögis, kus toimiv kooli, kus ma tegin, mis sa teed maadel? Nakkused kuna see oli üks algus ja siis tuli see kütan seal 10 kilomeetrit selle meie laagrist eemal üks väikene küla, mis oli 900 inimest, aga sellest 10 kilomeetrit eemal oli üks rauavabrik. Helle Fraser, vabrik. Seal oli sõja peale sõja oli vaja väga palju Kütet by tagava kõik käigus ja kuna kütet ei olnud, ei olnud õli peale 100, siis ei tulnud tsütsesse. Siis oli, ma olin laages ja nägin sinna tuli laagi juhatajale tuli üks kiri ja nad tahavad osta 10000 kuubik, meetodid. Kändusid, millega kütta. Ja see mees andis, ütleme mina ette näha, aga sul on ju palju esseesid, sinna põle pane käima. Ja siis Gailiti oli vaata seal väga raskele väldwatatud, et nad ei olnud lihtne. Aga mis ma mängin sel momendil? Kilomeeter 50 kuubimeetrit kätte ja ma läksin siis selle rauavabrikule oli ta ka metsametsandus, ma läksin selle metsajuhataja juurde, ütlesin kuule, kas ma võin puhasta tallasusele metsa, seal ta ütleb, kui palju tahad seal ja siis me saame koha, mida ma teen tasuta selle vahepeal Mageerite rauavabrikus nad üldse. Kui sa tunnele kände, siis maksame 29 kraane kuubik meetes ja seal oli olemas niisugune kännu, lõika lihtsalt case automaatselt. Aga kuna nabiasse case väga pikkamööda, seal ei saanud rohkem kui kaks taguned päevas ja neljal 10. Juhanson tale, Nad panid kännud siia, jaga alguses paneb Küldad siia vahele, kui läksid kaugemale, mehel võttis mitu aega, enne kulla tõi uue kännu jälle masinasse. Ma tegin niimoodi, panin ühe mehe sinna, võiks vaja ette ja ütlesin, seal mul sakslased ja, ja suudad, mõtlesin selle saksa juhatajale. Siin ei tohi, ükski kord ei tohi minna tühjalt. Kui on tühi, hüppad ise, lae lakkab masinata, käin. Protsenti sadanud kuubik mööda kände ööpäeva jooksul, mis oli suur raha 20 krooni seal all oli ikka väga palju raha. Ja minu mehed teenisid ja samal ajal oli inseneri kuupalk on umbes 600 krooni kuus. Minu mehe teenistus 2000 kuts, mina teenisin poole. Rääkis Eesti leidur, tööstur ja metseen Enn vallak, kes oli vaata et kõige olulisem inimene Eesti Kirjanike kooperatiivi sünniloos Rootsis. 497. Eesti lugu on lõppenud, saatejuht oli Piret Kriivan. Kõike head kuulmiseni.