Tere emakeelenädala künnisel ja emakeelepäeva tähistamiseks juba ette räägime tänases saates eesti keeleteadlasest ja murdeuurijast Andrus saarestest. Tuleval kolmapäeval on vikerraadios luuleruumi saadet nagu ikka kolmapäeviti, aga seekord on raadioteatris valminud lavakunstikooli 27. lennu lavakava Andrus Saareste kogutud sõnavara ainetel. Andrus Saareste hästi ja tema loomingust räägib keelesaates Eesti keele Instituudi teadlane Jüri Viikberg. Tere tulemast. Minu nimi on Piret Kriivan ja esimene küsimus, et kas sõnaraamat ja murdeatlas on looming. Iga mehe puhul seda võib-olla väita ei saa. Aga Saareste puhul ja selliste paremate keeleteadlaste puhul tuleb kindlasti rääkida loomingust. Aga Andrus Saareste on sedavõrd tähtis ja oluline keeleteadlane, et temast tuleks rääkida tihemini ja pikemalt, kui see meil siiani on olnud. Õnneks on häid ettekäändeid saarestest jälle uuesti juttu teha. Ja saarest teened eesti keeleteaduses on määratud tänu temale. Me võime rääkida oma hiiglaslikest murdevarudest sõnavarakogudest, meie murda arhiivides see, kuidas tema käivitas oma katava eeskujuga eesti murdekogumise üleüldse ja milliste silmapaistvate tulemusteni tõepoolest. Millise saagini tema jõudis, see on muljetavaldav. Nüüd mul on selline ettepanek, et kuulamegi ühte näidet Andrus Saareste murdeatlasest ja see kõlas 2005. aastal Estonia talveaias ühel luuleõhtul ja selle esitas näitleja Iivi Lepik. Käopüksid sõrmkindad, kuregaatsad, käo, känge, taevavõtmed, kuldvõtmed, saksapüksid, sõrmlilled, kulupüksid, ärjagatsad, kõik ikka sama lill. Heal lapsel palju nimesid. Ma ei jõudnudki üles lugeda, kui palju neid nimesid, ent nurmenukul oli, aga väga palju. Igastahes. Jah, see on eesti keelele eesti murretele väga iseloomulik, et kõik, mis on loodusega seotud, need taimed ja ka väiksed putukad ja kõik, et nendel on igas kandis oma nimed. Millal siis Andrus Saareste murretega tegelema hakkas? Selleks, et temast üldse murdeuurija ja keeleteadlane sai tuleb siin kindlasti peatuda tema kujunemisel. Ta oli sündinud 1892. aastal Tallinnas kaupmehe pojana ja tol ajal oli Tartu ülikool üks väheseid võimalusi. Aga veel rohkem Helsingi ülikool, kus oli võimalik õppida soome-ugri keeli. Nii et oma stuudiumiga alustas ta 1912. aastal. Juba aasta pärast siirdus ta Helsingisse ning seal õppis ta nii soome-ugri keeli kui romaani keeli. Ja temast kujunes elu lõpuni väga veendunud Francofiil. Peale selle, et ta oli ka silmapaistev eesti keeleteadlane aga see oli Helsingis juba nii tolleaegne fennougristika suur esiisa Emil Nestor, sädele oli niisamuti suur Francofiil ja tolleaegsed teadusväljaanded anti välja just nimelt ka prantsuskeelsete tõlgete ja kokkuvõtetega. See oli tolleaegne rahvusvaheline keel. Ja Saareste. Õnneks sattus ta silmapaistvate keeleteadlaste käe alla, kellesse mainitagi Heiki ojan suud Lauri, Einari Kettuneni, Hoiva Talgreeni. Ja tuleks mainida ka seda. Tema stuudium kestis üsna pikka aega. Helsingis õppis ta 1913 kuni 17 aga siis keeruliste aegade tõttu esimene maailmasõda vabadussõda ja, ja nii edasi. Siis ta lõpetas ülikooli Tartus 1921. aastal ning siis oli ta juba välja kujunenud keelemees, kellel esimesed tööd olid selja taga. 1017 ilmus ülevaade Vigala murdest häälikuajalooline ülevaade ja juba tollel ajal oli ta hakanud tegelema keele kogumisega. Helsingi kui tema alma mater oli eriti oluline ka selles mõttes, et siin sai ta nii-öelda äratust keele geograafilise uurimismeetodit suhtes sest teatavasti Prantsusmaal oli juba keele geograafiline meetod juba varem sugenenud. 1902.-st kuni 1910. aastani olid Shell sülje, room ja edu aarded muud välja andnud 30 viieköitelise prantsuse keele murdeatlase. Seal oli arvestatud nii prantsuse emamaad kui ka naaberriikide prantsuse keele murdeid. Ja see oli teos, mis Kadeisi nakatas. Et siit said äratust nii Andrus Saareste Eestis kui ka Lauri, Einari Kettunen Soomes. Ja Andrus Saareste said too eesti murdegeograafilise uurimismeetodi juurutaja. Nii et esimeseks näiteks selleks oli tema doktoriväitekiri 1924. Aga hiljem juba hakkasid tulema nii keele atlased kui ka sõnaraamatud. Ja kui nüüd Saareste oli doktoritöö kaitsnud 1009 24 saida dotsendiks, seejärel sai ta erakorraliseks ja siis korraliseks professoriks. Aga selle ülikoolitöö kõrval hakkas Saareste organiseerima sellist murdekogumist, mis hõlmaks kogu eesti keele alal. Tänu sellele, et Kettuse eestvõttel oli 1920. aastal loodud emakeele selts Soome eeskujul siis emakeele selts oli see keskus, mille kaudu kogu kogumist käis. Esimene koguja oli Paul Friedrich Pet Manson. Esimene üliõpilane Paul Friedrich bet Manson läks välja juba 21. aastal. Aga selline ulatuslikum töö algas 1922. aastal, kui 12 Saareste tudengit läksid oma kodukohta küsitluskavad näpus, murret koguma. Ja see oli saarestel väga õige ja loomulik lähenemine kasutada üliõpilasi kasutada just nimelt Neid kui asjatundjaid oma kodukeele suhtes ja saata neid oma kodukanti murret koguma. Seal olid nad ju ka tuttavad, neil ei tekkinud mingeid võõristusi, seda keelt nad valdasid ja nii edasi. Nii et 1930.-ks aastaks oli juba käidud 24. kihelkonnas ja sealt kogutud igast ühest vähemalt 10000 sedelit. Aga kuidas see murdekogumine tol ajal käis? See käis Wiedemanni sõnaraamatu abil. Ja see on nüüd omaette lugu, et kuidas Wiedemanni sõnaraamatu järgi murret koguda, mida siis neil ameti kaasas ei olnud, see Wiedemanni sõnaraamat, see oli neil kaasas, see oli neil põlvedel ja sealt aeti näpuga järge, sest tudengitele olid siis need sõnad. Wiedemanni veerud olid ära jagatud, mida kogub üks, mida teine. Ja sellesse häda nüüd tekkiski, et kui näiteks sa küsid vanamehe käest, et siin on mul selline sõna nagu vikat. Ja mees seletab ära, mis see tähendab ja kuidas selles murdes kasutatakse. Aga kui nüüd mees tahab rääkida veel ka rehast või riisumisest, siis tudeng ütleb talle, et stopp, et me läheme nüüd ikkagi V tähega edasi, et see är täht seda tuleb, küsib keegi teine, või? See alfabeetiline küsitlemine tähendas seda, et see oli keelejuhtidele väga kurnav. Et ta oleks tahtnud rääkida kogu asjast, aga ta pidi seletama üksikut sõna ja need tulid siis nii, nagu ABT ette nägi. Ja saadi kiiresti õpetust, et selline meetod ei ole kõige parem. Ja seepeale nii Andrus Saareste ise kui ka tema hea abiline Arnold Kask hakkasid koostama just nimelt selliseid mõistelisi küsitluskavasid, kus oli siis näiteks heinategemine kokku võetud ja aiandus kokku võetud ja kalapüük ja, ja nii edasi, et hakatigi küsima võimalikult nii-öelda tühjendavalt, et inimene saaks rääkida sellest, mida ta teab, ilma et teda kogu aeg siis tuleks näppudele lüüatäied, selle jätame hiljemaks või midagi taolist. Ja see oli väga tõhus panus ja siis juba 31. aastal oli kogu selle suure materjali tõttu tuli asutada ka eesti keele arhiiv, mille juhatajaks Saareste sai. Ning kui 10 aastat oli murdematerjali juba kogutud, siis saarestele oli kujunenud kogunenud juba sedavõrd oluline jalgealune keele materjali näol. Et ta 1932. aastal avaldas ajakirjas eesti keel juba tolleaegse ülevaate eesti murdelisest liigendusest. Kõik varasemad, näiteks Kettunen, näiteks Veidemann ja veel varasemad Nemad võisid teha taolisi skeeme või liigendusi oma tähelepanekute järgi. Aga saarestel oli nüüd esimene kord nagu selline keelematerjali poolest kõige jõukamal esindajal, siis anda juba ka päris sellist objektiivsemalt pilti, siis tal oli tekkinud täielikum ülevaade, millised murdejooned on ühes või teises piirkonnas. Nii et kui Eesti vabariigi aeg hakkas juba otsa saama, siis 37. kihelkonnas oli juba kogumine lõpetatud ja tulemuseks oli 700000 sõna sedeli. Et see number ütleb meile väga vähe, aga siis tolleks ajaks juba selline esimene suur tulekahju oli kustutatud ja see oli esimene periood üleüldse kui eesti murdeid süstemaatiliselt ja üle meie maad koguti. Siis ilmus ka 30.-te aastate lõpus murdeatlas. Jah, ja siis olid juba näha ka need kogumise viljad. Aga et kui kogumise üheks eesmärgiks oli Eesti murrete sõnaraamatu koostamine siis selle esimesed nähtavad tulemused ilmusid 39. aastal, kui ilmusid esimesed prooviartiklid. Aga selle sõnaraamatu eeltööd olid juba ette näha, et need need ei ole veel piisavad ja see sõnaraamatu töö lükkub kaugemasse tulevikku. Aga need töö viljad, mis siis näha olid, olid just nimelt murdeatlased. Esimene murdeatlas ilmus 1938. aastal hästi suures formaadis. Ja sinna mahtus 28 levikukaarti. Esimene kaart, rahvas läheb kirikusse, kus öeldakse, rahvas läheb kirikusse, kus öeldakse, rahvas lähevad kirikusse ja nii edasi. Ja teine vihik ilmus 41. aastal. Selle hind ei olnud enam kroonides, vaid rublades. Ja sinna mahtus 38 kaarti. Aga siis sellised publikatsioonid juba hakkasid ka kokku kuivama, sest et siis oli võõrad võimud siin meie maal ja kogumistööd veel vähehaaval tehti. Aga mitte siis Saareste jaoks. See murdeatlas on siis raamat suur raamat, kus on kaardid sees. Need on suured kaardid, need on Eesti kontuurkaardid ja sinna on joonistatud siis kihelkondade piirid. Et nii nagu rahvaluules, nii nagu rahvateaduses niga keeleteaduses, murdeuurijad lähtuvad kihelkondadest ja kihelkonnad on just nimelt need kirikukihelkonnad, mille ulatuses sadade aastate jooksul inimesed on omavahel kõige tihedamalt suhelnud. Nii et nendest kiriku kihelkondadest on siis saanud selline keeleüksus, mida arvestatakse ja siin, kui on nüüd tegemist väiksemat lühemate sõnadega, siis neid annab kihelkonna piiriga välja kirjutada. Aga kui on mingite suuremate üksustega või, või ka mingite hääliku või, või keeleõpetuse joontega tegemist, siis kasutatakse tingmärke. Ja siis on kohe näha, et kus on levinud pääsuke, kus on päästlane kus olnud jääsuke, kus on pesud kaine. Et siit kohe kaardi pealt on võimalik seda lugeda. Kui ma seda vaatan, kas ma võin siit välja lugeda ka, kuidas minu vanemate sünnikohas hääldati või nimetati pääsukest? Selleks peab tundma muidugi kaarti, eesti kaarti, aga on pääsuke ikka nagu, nagu mina olen harjunud keset Eestimaad. Järvamaal. No aga võtame teise näite, siin on ka toomingas, et Põhja-Eestis harilikult on Tomingas keskmurdealal aga idamurdes on ka näiteks tohmikas ja toamic ja Saaremaal on toompuu. Ja Hiiumaal on toompuu. Lääne-Eestis on Tomingas ja siis on veel toomepuu ja Kagu-Eestis on tuum ja toom mulgialadel ja nii edasi, et siit on väga hästi näha, kuidas need variandid on levinud ja kuidas kasutavad mulgid, kuidas kasutavad Järvakad või, või saarlased Kui Andrus Saareste lahkus Eestist Rootsi, nii nagu paljud eestlased, kas siis tema see murdekogumise töö katkes? Tundub, et see on ilmselge, et pidi katkema ju. Võib-olla kusagil oli see nii, kas mõeldud või ette nähtud, et see olekski võinud katkeda, aga õnneks see ei katkenud. Ja kui nüüd vaadata Ta, mis on toimunud saarest elus Rootsi perioodil siis kõigepealt tuleks mainida seda, et Saareste oli üks nendest vähestest eesti õpetlastest kes sattus suhteliselt headesse tingimustesse. Saareste ise, aga ka näiteks suits, aga ka näiteks Aavik ja neid oli veelgi. Nemad hakkasid saama Rootsi riigi teadusliku stipendiumi ning see oli piisav toetus selleks, et tegeleda oma uurimistööga. Ning saarestel ei olnud mitte mingeid muid kohustusi. On teada, et 45. 46. aastal, kui ta veel päris Rootsi jõudnud ei olnud siis Kopenhaagenis on ta õpetanud eesti keelt ja lugenud ka mõningaid keeleteaduse loenguid. Aga kui ta juba Rootsi jõudis, siis sai mõistelise sõnaraamatutööst tema põhitegevus. Ja kui nüüd vaadata neid sõnaraamatut eessõnasid, neid soovitaks kõikidel inimestel lugeda, sest harilikult me ju vaatame pauhti sõnaraamatust, mis see sõna tähendab. Ja siis paneme ta kinni, aga vahel on nendest eessõnade lugemisest ka kasu. Ja kui lugeda mõistelise sõnaraamatu eessõna, siis siin on öeldud, et kui ta kodumaalt lahkus, siis oli tal kaasas käsikirja algusosa ja kõik mõistelised sõnastikud. Aga et põhikartoteek umbes 200000 sedelit jäi tal kodumaale maha. Ja siis, kui Ta oma töödega seal uuesti järje peale sai, siis tema õnneks oli Rootsi kogunenud sedavõrd palju eestlasi igast Eestimaa nurgast, et seal läks kibekiire kogumistöö jälle uuesti lahti, nii et puuduvat osa täiendas ta Rootsi pagulastelt kogutud ainestikuga. Ja Saareste oli väga seltskondlik inimene üleüldse. Ja kindlasti oli ta ka selline karismaatiline isik, kes teisi kaasa tõmbas oma ideede ja plaanidega, aga ta oli väga hea suhtleja ning ta kasutas iga väliseestlaste kogunemist ka oma sünnipäevi, selleks, et ta saaks teiste inimestega kokku ja siis oli tal tubakakott, oli taskus ja piip oli käepärast ja märkmepaberid ja pliiatsid, need olid tal alati kaasas, et kui oli võimalik midagi küsida, siis seda ta tegi. Sünnipäevaliste said keelejuhid. Ta olla öelnud, et tähtis ei ole see aastaarv või sünnipäev ise, aga et tähtis on saada teiste inimestega kokku teiste inimestega rääkida. Ja see on üks hea põhimõte. Aga me oleme jõudnud juba selle mõistelise sõnaraamatu juurde, seda hakkas ta publitseerima aastast 1958, lõpuks kogunes 104 köidet, aga nüüd oleks ilmselt paras aeg teha üks hüppe minevikku. Sest kui me selle sõnaraamatuga lähemalt tutvume, siis selgub, et kogu see eeltöö algas nii vara kui aastal 1914 1914. aastal sattus tema kätte Helsingis prantsuse lingvistid Shalba lee traktaat prantsuse keeles tilistikast. Ja seal oli ühtlasi esitatud mõistelise sõnaraamatu koostamise idee. Ja ka teooria ja kava, et kuidas seda teha. Ja selleks tuli mingi suur sõnaraamat lõigata sedelite, eks ja järjestada mõistelist sõnaloendite kaupa. Nii et Saareste võttis Wiedemanni sõnaraamatu ja hakkas selle materjali alusel seda sõnaraamatut uuesti järjestama mitte enam alfabeetiliselt, vaid mõisteliselt. Nii et juba 1915, kui algas Saareste enda kogumist siis oli juba selle tulevase mõistelise sõnaraamatu visioon tal sedavõrd selgelt teada, et ta ei teinud mitte siis midagi juhuslikult, vaid ta tegi juba nii, et sellest tulevikus juba midagi saaks ja oleks. Ja kui see Wiedemanni nii-öelda eelnev töötlemine oli tehtud, siis alates 16.-st aastast siis hakkas ta sinna panema ainestiku nii murretest kui kirjandusest, ka vanemast kirjakeelest. Ja seda tööd tegi ta nii oma tudengipõlves kui ka õppejõuametis kuni 41. aastani. Aga loomulikult ei teinud ta seda üksi, vaid ta siin kasutas ka emakeele seltsi, stipendiaate ja eessõnast. Me võime lugeda, et sõnast tikku esimene visioon oli tal paberil juba aastal 1941. Et selles mõttes see, kui me vaatame seda Eesti mõistelist sõnaraamatut, see on ju tõeline suurteos, neljas köites vähemalt 3000 lehekülge. Sellel on omaette suurindeks veel koostatud, siis see on tõeline suurteos. Ja nagu me teame selliste suurte sõnaraamatute autorid, keeleteadlased, nad on alati jooksnud ajaga võidu surmaga võidu, et kumb siis jõuab enne, kas nad saavad oma tööd kõik valmis või jääb midagi Pole, nii. Ja nii oli see ka teistel, aga et Saareste puhul siis. Me võime olla rõõmsad ja õnnelikud, et see töö sai valmis, see sõnaraamat sai valmis. Kuigi Saareste enda jõud rauges 64. aastal ja hilisemad vihikud tulid trüki juba Valter Tauli toimel ja indeksi koostasid hiljem siis juba ka Valter Tauli ja Johannes Raag. Abiks oli muide ka Raimo Raag. Aga need tööd said tehtud ja need on mitte ainult siis meie kõikide rõõmuks kasutada rahvale kogu see keelevara, aga et need tööd on ühtlasi kinnistanud Saareste nime ka meie keele ajalukku ja ühtlasi ka meie kultuuriajal Kui me võtame mõne sõna mõne konkreetse sõna, siis mida me, mida me seal Saareste sõnaraamatust leiame? Saareste sõnaraamatust leiame kõigepealt märksõnu ja need on tõepoolest alfa peetiliselt järjestatud, aga nad on valdkonniti. Ja kui me võtame indeksi, siis seal on alfabeetilises sõnad ja sealt juhatatakse kätte, kus need sõnad kõik, millises köites, millisel leheküljel asuvad. Aga kui me võtame mingid juhuslikud vihikud ja siin juhuslikult on esimene vihik kohe laual siis siin on sellised märksõnad nagu aelema ja aer ja ahi ja ahju puhul me näeme, et seda märksõna on kohe mitu lehekülge. Siin on üles joonistatud reheahi ja keriseahi ja kõikide osade juures on siin ka omaette tähed, mis annavad viited, kuidas neid nimetatakse. Siin on tulekomm ja tule Cap ja õhus ja virus ja Rävaka kuru ja suualune ja lee ja kolle ja kolde, Aukja lõugas. Ja patsas ja savik ja korja pae ja naisterahva tahk ja nöör ja nii edasi. Aga siis on ahinga püük ja ahjukütt ja siis ahjuvarustus. Ahjuvarustuse hulka kuuluvad roop, pia ribi, hilja sütik ja tulehark, kookiorkja tapits. Järgmine sõna on ahne ja selle juures on viited ühtlasi, et vaata ahnitsema ahnus, ihnus omakasu omandama, sööma sööklas ja siis on ahnuse juures siis on terve, veerg on vanasõnu, ahnus ajab auku, kasvab saak, kasvab imu, Lähed suurt saama ja jämedad jagama, tuleb peenike pihusse, mine Kotsima, kaotad kannika, siis tuleb aiandusistuja paine, siis tuleb ainult siis tuleb vait ja aida juures on jälle? Ei, siin ei ole jooniseid, aga paljude märksõnade juures on ka joonised ning seetõttu on see sõnaraamat tõesti koostatud sellise Ideaalse sihiga kõikvõimalik keele materjal kokku koguda ja siin ühtlasi kompaktselt anda, kus on vaja joonistada, seal joonistada ja et see oleks siis ka selle sisu edasiandmise teenistuses. Ma võtan sõnasabast kinni, et kui me vaatame mõistelist sõnaraamatut, aga ega väga paljudel ei ole vist võimalik tänapäeval Saareste mõistelist sõnaraamatut vaadata ja käes hoida. Ega neid raamatuid ja kindlasti igasse perre või leibkonda jagunud ei ole. Ja kui on nüüd suur vajadus, kui on suur huvi siis kindlasti neid raamatuid, neid sõnaraamatuid ja murdeatlase on võimalik ka oma kätte võtta. Ta, ja oma silmaga vaadata näiteks raamatukogudes või erialakogudes. Aga et üks väikene võimalus, mida võiks soovitada, on kas või selline, et Eesti keele Instituudi kodulehel on terve hulk kõikvõimalikke sõnastike, ükskeelseid ja kakskeelseid. Aga kui te kerite natukene allapoole, siis te leiate vanemad sõnaraamatud sõnavõistlused. Ning siin nüüd päris allpool on Andrus Saareste mõistelise sõnaraamatu indeks. Ja kui sellele klõpsida, siis te leiate siit nii sissejuhatuse, kus Raimo Raag on kirjeldanud selle sõnaraamatu saamislugu. Aga siin on ühtlasi ka päringu koht. Ja kui te siia nüüd midagi toksite, see võib olla ka mõni sõna järjend, kasvõi näiteks lihtsalt ups või abi või abs või ja mina toksisin praegu ups ja siit hakkasid tulema sellised read nagu Ps ja oksatujus olema Uksakalt upsaku subsat. Kõik need sõnad on nüüd võetud Saareste sõnaraamatu indeksist ja kui te vaatate neid ridu siin lähemal, siin on ka viited, et esimene köide ja mis lehekülg ja isegi et ups tähendab siga ja nii edasi, aga siinjuures on nüüd ka väikesed kohad, kus saab edasi klõpsida ja päringuid teha. Ja siin on need Saareste mõistelist sõnaraamatut. Sõnad on nüüd kohakuti pandud väikese murdesõnastiku ja Alo Rauna etümoloogilise teatmiku sõnadega, et siin on teil nüüd isegi, kui te ei saa vaadata järele, mida see sõna tähendab need Saareste sõnaraamatus endas siis on teil võimalik siin klõpsata näiteks väikese murdesõnaraamatu märgil ja siit hakkavad tulema nüüd hops ja upsakas oksakile jooksakus niisugusel kujul, nagu nad on väikses murdesõnastikus. Ja paljude puhul te näete, et siin kihelkonna loendite järel lõpus on ühtlasi ka levikukaardid ja seid. Te näete ka kohe, et ups on levinud eeskätt Hiiumaal, Saaremaal, ka Kihnu on siin esindatud ja nii edasi, et see on nüüd selline just nagu varuvariant, et kuidas pääseda ligi nendele sõnadele, mis on Saareste sõnaraamatus antud. Aga samas on ta ühtlasi hea viide selle kohta. Ta, kuidas edaspidi muutub järjest loomulikumaks, et lähete Eesti keele Instituudi koduleheküljele, kui te otsite mingit sõna ja siis te saate vaadata mitmest sõnaraamatust, et mida ta tähendab siis murdesõnaraamatus, mida ta tähendab eesti seletussõnaraamatus ja mõnes muus, et see on nüüd selline töö, mis Eesti keele instituudis pidevalt Käib kas siin on kirjas ka ups selles tähenduses, nagu teda sageli kasutatakse praegu, et ups, mis ma nüüd tegin oioi, mis ma nüüd tegin, kas see ongi see põhitähendus või, või on see praegu? See hops ja hops ja need on hilisemad ja siin ma arvan, et seda sellise kärss ninaga ei ole sellel mitte midagi pistmist, et et kindlasti on Eesti murded väga rikkad, aga on ka selliseid sõnu, mida päris murdesõnad, eks me pidada ei saa. Kas Andrus Saareste jälg sammaldub? Ei, kindlasti mitte sest Saareste puhul juba mainisin, kui seltskondlik, kui suhtleja, kui hea suhtleja ta oli, siis kindlasti on oluline ka see veel mainida, et tegelikult tegi ta koostööd kodumaa teadlastega ka siis, kui see tundus olevat võimatu. Et ta kirjutas Eesti Teaduste Akadeemiasse ja palus materjale just neid, mis temast siia maha jäid. Ja esimene mõte oli tal, et äkki need siit Eestist saadetakse talle järele. Aga seda ei tehtud, sest et nende alusel oli juba siin meie murdearhiivi üles ehitatud. Aga tolleaegsed murdeuurijad mari mustaga eesotsas Helmi viires, Salme tanningali univere, nemad tõepoolest Saareste palvetele vastasid ja neid lisaküsimusi, mida Saareste siia saatis neid talle järele saadet. Vahepeal oli Eesti NSV tegelastel isegi selline lootus, et kutsume Saareste tagasi ja vot see oleks alles. See oleks alles suur pluss sotsialistlikule riigisüsteemile, et näete, mis on võimalik sellisest suurest aust. Saareste küll loobus, aga vähemalt Teaduste Akadeemia presiidiumi tähtsate esindajate kaudu niisugune materjali saatmine, infovahetus oli võimalik. Ja see, et Saareste on niisugused hiigeltööd teinud on olnud Eesti keeleteadlastele väga tugev seljatagune ja ühtlasi materjal edasi minna. Niisuguseid eesti keele üksik atlasi, üksikkäsitlusi hiljem ei ole üritatud teha, aga Eesti teadlased on väga tegusalt kaasa löönud rahvusvahelistes ettevõtmistes. Nii et kui 1975.-st aastast läks käima Euroopa keeleatlase suur hange siis sellega liitusid nii Karjala-Soome ja eesti keeleteadlased, kes soome-ugri keelematerjali eest vastutasid, nii et nende nimed need neli nime oleksid siis. Helmineetar vilja Oja Arvo Laanest Eesti keele instituudist ja Tiit-Rein Viitso tart Tartu ülikoolist. Ning praeguse seisuga on keeleatlast Euroopa keeleatlast ilmunud juba üheksa osa, viimati ka aastal 2015. Ning vilja Oja on nüüd jäänud veel seda materjali korraldama. Ja teine suurem töö, mis nende aastate jooksul on siin ka tehtud oli läänemeresoome keelte atlas. Nii et meie esindajad olid needsamad, aga seda tehti siis juba nii Eesti, Soome ja Venemaa ühistöös, soomlased olid need, kes võtsid ka trükikulud kanda, niiet atlase õngvarumfennikarum sai aastal 2010 lõppu ja kolmas köide oligi ka viimane. Nii et peale Saareste on eesti keeleteadlastel õnneks ette näidata ka veel muid töö tulemusi. Ning Saareste jälg ei samaldu mitte iial. Suur aitäh Eesti keele Instituudi murdeuurija Jüri Viikberg rääkimast meile Andrus Saareste elust ja loomingust ja saate lõpetuseks ja maitseks eelseisvast luuleõhtust kolmapäeval, mille on koostanud lavakunstikooli lavakõne õppejõud Anu lamp koos oma tudengitega. Üks väike katkend ja näide sellest, kui palju erinevaid võimalusi on väljendada armastamist ja armastust. Kividel vinni pere sandi särki, tõmbasin Cyberdideksin, kudusin, kudusin, kudusin kaid sulle katseks kaevule vett tooma, tõmbad koolilegi r. Pääsuke. Armastus teeb saunad suureks ja musta leiba magusaks. Armastama, lendina, hellasti armastama, armama, armutama, hellitama, helitsena, õrnutsema, sõbrutsema, suvama, armastama, mitte rootilises mõttes. Mas suvasin seda koera keeseldama, kergelt armatsema, liberdama, libama, meelitama, amiseerima, geeneldama, flirtima, gangsima ehk Campima pool, tõsiselt, teise sugupoolega sõbrutsema, kalkima, naljatavalt armatsema, Jel lipitsema, Jamelema hullama, suksutama, armatsema, kergelt flirtima, Maanud tama, suksutama tüdrukuga sõbrutsema, ilma temaga abiellutakse tiivarips lööma suhelena liikima armuvahekorras, olema seltsi maa kokku sobima Nutrustama sõbrustama armulikult suhtuma. Süda hoiak tema taga. Ühte viluma viluvad ühte kui sulavõi. Armud käivad kokku või sees olema. Senneldama Semima kamandama armatsevalt tegemist, tegema Sechti tegema sehkendama Gudrustama, kutterdama kuttidsena nähelema, armatsema vastassugupoolega hullama, gepsutama, armatsema, flirtima, amelema, pulmitama, armuvahekorda, astuma, armusuhteid, olema Leedama poistega ümber rajama, flirtima Vislapi lööma, flirtima, amelema, võluma järgi olema. Trepp vanksis, käima põrkama, kohtama Ehal käima ehk tädirannas käima, Joositlema tema ümber ajama liialt ja Ludevalt armatsema, magatama, lirtama, ümber ajama, armastust otsides, ümber jooksma, Literdama meestega ümber rajama, kolkama mängitama, nooremaid pigistama. Hästi-hästi vilu vilumit ees teiste eest ära mul lepp palju aega. Linavästrik. Te kuulsite katkendit, lavakavast sõnad, sõnad, sõnad, mis on vikerraadio kavas emakeelenädala kolmapäeval kell 11 õhtul saates luuleruum. Tegemist on Andrus Saareste sõnaraamatus olevate sõnade ja väljendite mänguliste kooslustega inimese eluringi teemal. Lavakunstikooli 27. lennu lavakavas on Andrus Saareste kõrval kasutatud ka August Gailiti, Valdur Mikita ja Mati Sirkeli tekste. Mina olen keelesaate toimetaja Piret Kriivan ja tuletan meelde, et emakeelepäeval Kristian Jaak Petersoni sünnipäeval on vikerraadio eetris nüüd juba kümnendat korda. E-etteütlus head kirjutamise hindu.