Täna me saame heita pilgu Eesti kõige esimese erateatri asutaja, lavastaja, näitleja Aare Toikka, suurte eluotsuste ja muutuste ja käänakute teele. Tere tulemast saatesse, Hardo, ikka tere. Mina olen saatejuht Kaja Kärner ja kuivõrd me oleme raadiomajas sagedasti kokku puutunud aegade jooksul, siis kuula ja loodetavasti annab andeks, et räägime sina omavahel. No sellest saab nüüd 30 aastat, kui sa lõpetasid pedagoogilises instituudis lavakunstisee, oli režiikateedri ja sa lõpetasid lavastajana. Ja see oli tegelikult niimoodi, et see oli Eduard Vilde nimeline pedagoogiline instituut ja ja seal oli jah, režii, kateeder ja meid õpetad digikultuuritöötajad, eks lisaerialaga siis seal olid erinevad lisaerialad, tuli, dance, oli teater ja ja meie Tulevikku nähti tegelikult nõnda, et me hakkame tööle kultuurimajades ja siis juhendame seal teatritegevust või tantsutegevust või niimoodi. Aga sina tahtsid. No mina läksin sinna õppima selleks, et lavastajaks saada, sest ega tal on meil Eestis lavastajaõpet ei olnud. Ja siis, kui mina keskkooli lõpetasin, siis lavakunstikooli võetakse tänava üle aasta, eks ole. Ja siis üks mu klassivenna vanem vennas oli just lavakunstikooli sisse saanud. Ja ma küsisin tema käest, et kas seal saab lavastajaks õppinud, ütles, et ei lavastajaid. Et, et aga sellist režiharidust antakse seal pedagoogilises instituudis. Noh, ja siis ma vaatasin, et ahah, et kuigi hing ihkas sinna lavakunstikooli või siis sinna vastu võtta ja siis läksin sinna peda kooli ja sinna ma sain sisse ja meil oli tore kursus ja toredad juhendajad ja sinna jäin. Pärast ma käisin veel küll lahusti kooli ukse taga, kaks korda ükskord kadunud Kalju Komissarov ütles mulle, et noh, Pedamis, mis sa tuled siia, sul on kõik selge. Ja siis teinekord Ingo Normet küsis mu käest, et aga oled sa oled raadios režissöör, et miks sa siia kooli veel trügid, mõtlesin, madal õppida veel siis. Ma läksin sinna, olin seal aastakese. Aeg oli just selline, et ma vasta pärast, ma tulin seal täna. Ma sain lihtsalt aru, et miks ma seda ühte sama suppi söön, et oma ise teha. Kui sa lõpetasid režiõpingud, siis kohe samal aastal sündis VAT teater, sa lõid teatri. Mina ei, mina ei loonud seda, tead, see teater sündis ikkagi meie kursuse tahtest. See teater oli juba meie õpingute ajal tegelikult olemas, see oli vat tudengiteater ütleme nii, et ma olin aktiivne selle oma teatri mõte või ütleme siis idee vedaja, seda ma olin küll juba teisest kursusest alates tuleb ikka pärast midagi korraldada. Aga selline, ütleme siis meie vedur ja mootor tol perioodil oli ikkagi Peeter Jalakas. Ja noh, need kolm lavastajad, kes sellel kursusel olid, olime siis Peeter mina ja Tiina Rebane, kes siis ka meie neid suuremaid lavastusprojekte juba tudengiteatris edasi teha. Oma kursusetöid tegime suure aplombiga vabas õhus ja siis tollal oli selline Tallinna kultuurimaja nagu linnahall siis seal, kus on tiiburlaevade terminal praegu, seal oli meil teatrisaal. Ja no tal oli selline aeg, et kui uus teater sündis, siis minu käest täna üks noor teatritegija küsis, et aga, et kuidas te oma publiku noh, päris alguses kätte saite või niimoodi ma ei oskanud talle selle koha pealt nagu midagi ütelda, et ma ei tea, meil saaliku täis, et kui tegin midagi, siis inimesed tulid kohe tegime midagi, siis inimesed tulid aegulist, teine. See oligi niisugune aeg, aga mis nendel riigiteatritele viga oli, et sa sinna ei tahtnud? No see on jälle jälle selline kahe otsaga asi, et ega vist ei olnudki midagi viga ja võib-olla oleks tahtnud küll, aga meili lahetud sinna. Sellepärast et värske veri riigiteatrisse voolas ikka tuulte koolist, eks ole. Ja nii see on siiamaani tänapäevani, aga, ja siis me ikkagi käisime ringi ja Peeter Jalaka käisime Vilniuses seda värskemat teatrielu vaatamas ja ja hiljem ta Janno ametiga, kes tuli ka, ta lõpetas küll lavaka 13. lend lõpetas aasta hiljem, eks ole, aga nendega Me käisime läbi ja ja sealt läks punt Ugala teatrisse, kaatajan tuli sealt ära mingi aja pärast, siis liitus ka meiega ja temaga käisime Moskvas uurimas seda tollast vabatrupid, elu seal ja see oli igavesti põnev ja nii edasi, et aeg oli selline palju võimalusi pakku. Aga kui raske see oli uue teatri loomine, korralduslik, poolbarjääridest läbinärimine. No ma ei oska sellele küsimusele vastata, sest see on tegelikult selline küsimus nagu, kui küsida mõne inimese käest, kelle kohta teised inimesed kõrvalt vaatavad, ütlevad, et oi, näe, sellel inimesel on olnud raske lapsepõlv, aga lapsepõlv ei ole kunagi raske. Lapsel on ikka lapsepõlv, on lapse ikka rõõmu, rohkemat kui me tollaste Fati selle noorpõlvetegijatega kokku saame, et ega siis ega keegi ei meenuta mingeid raskusi, seal ei olnud raskusi. Me lihtsalt tegime praegu ma imestan, et kuidas see võimalik on, et me vaatan seda nimekirjad, mis me teinud oleme nagu kummaline vaadata, et kuidas nii Maalehekülgede viisi kuidas, seda ma ei saa praegu aru, aga tollal Me lihtsalt tulistasime. Mis siis on olnud selle 30 aasta jooksul VAT teatris rohkem, kas on rõõmu, et saab teha niisugust teatrit nagu ise tahad, või on rohkem olnud muret sellega, et ühel ja teisel põhjusel ei saa teha niisugust teatrit nagu ise tahaks? Mis rohkem ellu jääda? Mulle tundub, et muret on pigem olnud sellega, et kuidas jõuda välja sellised oma teatri nii sellepärast et see, mis ideaalis kumab ja see, mis välja tuleb ja see, mida sa suudad ja, ja oskad, need on erinevad asjad, et kuidas käia seda rada niimoodi, et jõuda sinna oma teatri ideaali lähedale ja siis ühel hetkel elus saad ju aru, et et see idee nagu silmapiirilt, see läheb kogu aeg nagu kaugusse ära või nagu Ameerikas on tore autoga sõita, Kaliforniasse siis silma kaugelt kaunisti näha, aga siis saad aru, et sa lähed ikkagi 30 kilomeetri trikauguses, kuna vaid mägesid, eks ole. Pilt on selge, aga sa ei jõua sinna kunagi. Aga kuidas see ideaal on muutunud? Ideaal on ka muutunud täpselt nii, nagu ealised iseärasused ütlevad, eks ole. Kui elukogemust ja tegi ja mis on olnud ja oma vigadest õppimist. Nii ta muutub. Eks eeskuju ka muutuvad ja ma arvan, et see on selline loomulik protsess käib tegelikult kõigi kõigi inimtegevuse värkide juurde. Aga sa mäletad veel, missugust teatrit seal 30 aastat tagasi tahtsid? Teha ei mäleta, vist? Ei mäleta mul hetkel mingisugused sellised eeskujud. Ja need eeskujud tulid ilmselt loetu pinnalt eks, et ma olen selline. No ma olen tänaseni raamatu friik. Ma korjan vanu väljaandeid ja mul uinud igasuguste vanade tolmu seda raamatut osta. Antikvariaadist on minu selline noh, selline lõbus paik, kus mulle meeldib olla kahjuks. Rahvusraamatukogus oli üks tore antikvariaat, aga seda ei ole enam aastaid. Aga no eks ma leian üles ja tänapäeval on internetivõimalused, et ma olen alati väga rõõmus, kui ma seal mingisuguse võimalikult vala väljaande pihku. Ja lugeda sealt. Et noh, tänaseni see raamatukiiks minu seal ma ei tea, miks ja istu ei, loetu pealt loetud sa ju palju piirid olid kinni ja näha ei saanud. Tänapäeval on niimoodi, et võtad ette ja korraldad ja sõidad vaatama seda, mida tahad ja siis kas su ettekujutus leiab kinnitust või, või purunevad seal siis see asi. Ja tore, kui elu pakub üllatusi, no neid on ka olnud, et ei oskagi oodata. Ta kui on, räägi mõnest üllatusest, mida elu on selle pakkunud, no näiteks üks, mis praegu pähe tuleb, et me olime teatriga. Sest on jupp aega juba. Aga me olime teatriga Lyonis, teatrifestivalil mängisime seal ühte tükki, meil oli ju. VAT teatri ajaloos oli ka selline periood, eks ole, et kus me rändasime ikkagi noh, praktiliselt võib öelda Euroopa ja Euroopa suuresti läbi, eks ole, aga sai käidud ka Jaapanis mängimas ja USA-s ja isegi Aafrikas. Ja seda ringirändamist oli palju, noh, seal on nii, et kui sa satud mingi festivali karusselli peale ja kuidas seda jaksu ja viitsimist olla, et siis sa võid minna. Ja see festivaliringilt, et ühele ja teisele, kolmandale ja neljandale. Aga ühel hetkel see ammendab ennast või muutub tüütuks, aga, aga me olime just selle festivali ringi peal. Teatriga tuli meile joonis Prantsusmaal teatrifestivalil ja seal oli üks lavastus, mis oli tehtud. Et seal profilavastaja üks profinäitleja. Aga ülejäänud trupp oli vaimupuudega inimeste kodust. Et nad olid töötanud vaimupuudega inimestega ja siis nad mängisid, Lutschib piranud Ello kaheksa tegelast autorit otsimas sellist lugu. Ja siis läksin seda vaatama, esimesed 10 minutit ma vaatasin ainult põrandale. Ja siis ma sain aru, kui rumal ma olen. Ja siis, kui ma vaatama hakkasin, siis ma sain täiesti vapustava teatrielamuse. Noh, sellist asja ei ole võimalik korrata, ei teadnud, mis vägisel oli, aga seal oli väga, väga targad inimesed, et kuidas nad olid kus nad olid sellise ka professionaalses mõttes täiesti ootamatult üllatavaga võimsa teatriteoga hakkama saanud. Ja kui palju rõõmuse pakkus nendele inimestele, et see oli vapustav vaade. Aga see ei olnud ainult niimoodi, et noh, see oli nüüd nagu mingi allahindluse projekt, absoluutselt mitte ei. See oli täismõõduline kunstielamus. Siis vaimupuudega inimesed olid näitlejad laval. Ja vaimupuudega inimesed olid näitlejad laval. Oota aga miks alguses põrandale vaatasid, kontser meeles? Mul olid ilmselt mingisugused sellised barjäärid või mingisugused piirid, et no mingisugust oma sellised hirmud lohed, kuidas nüüd vaimupuudega inimene lavale? Ta näeb teistmoodi välja ja noh, et nii ei ole võib-olla õige või kombekas või ma ei oska öelda, et kas see on hea, halb või, või mis seal, et kuidas ma sattusin sellisele soisele pinnale millesse me tegelikult inimestena Peame igapäevaselt sisenema, mida ma oskan praegu või tahaksin öelda, eks ole. Et see, millest Tammsaare räägib, et teha otsus oma omaenda võistlusega. Aga ikkagi kipule inimestena, uskuma iidolit. Kui palju sa praegu lavastusi tehes arvestada sellega, et saali tuleb publik, kellel igal inimesel võib olla mingi oma väike hirm, et nad ei tule sulle puhta valge lehena võtma vastu seda, mida sina pakud. Ma olen sellega arvestanud ja ega see, mis mina pakun, et seda võibki võtta täpselt nii nagu parasjagu kuidas siis võetakse, etendused ongi erinevad. Aga arvestan ühe asjaga, et mul mingi sügav veendumus selles, et et me inimestena oleme ikkagi väga sarnased. Ja minu kohustus lavastada on jõuda Nende punktideni välja, kus me sarnaselt olev ja tuua need välja, et leida ikkagi kunstis üles seda ühendavat väge, mitte lahutada. Vahetage tundub mulle, ma tahan sellise asjaga tegeleda ja ja ma mõtlen väga lihtsalt, et, No mina olen teiste inimestega Arnold esinenud minuga sarnased, et mingis osas ja siis kui see asi, mis modell läheb mulle korda, siis on tõenäoline, et see läheb ka teistele korda ega muud nagu mingisugust muud pinda jalgade all ei ole. Sa pead väga palju inimese ja tema käitumise motiivide ja põhimõtete üle järgi mõtlema. No ma ei oska öelda, see käib vist minu sellise lavastaja paranoilise olemuse juurde. Kui ma teen lavastust, siis ma punud skeemi ma otsin motiiv ja et miks ta nii käitub ja ja noh, ma ei oska öelda, seisund on professionaalne, kretinismist Ma karkudega käin, siis ma küll pean maha vaatama, aga kui ma inimesi vaatan, siis ma noh, kui ma tahan, siis loen. Ja sa oled kindel, et see, mis sa välja loed, vastab ka tõele. Ei, ma ei ole selles kindel, see on minu vaade seal vilu, rikutuse tasemelt, vilu. Minu eks ole, tähendab skeemid, aga aga miks ma neid näen? Ma ei tea seda. Läheme tagasi VAT teatriajaloo juurde üsna peatselt teist kolmest sinust Tiina rebasest ja Peeter Jalakas, Peeter läkk üks ja asutas oma teatri Von Krahli teatri ja nagu nende koduleheküljel on nad olnud taasiseseisvusaegse Eesti esimene erateater ehk kes siis sinu teater? VAT teater langeb sinna nii-öelda nõuka aega just. Kas kaks suurt isiksust? Peeter Jalakas ja Aare Toikka ei mahtunud ühte teatrisse ära, et keegi pidi lahkuma? Tegelikult lahkus, Peeter lahkus ja no seal olid mingisugused seal, tegelikult olid kunstilised erimeelsused ja mina ütlen takkajärge, et hea, et nõnda läks. Sest noh, me oleme mõlemad saanud kõndida täpselt oma rada täpselt sellise tempoga, nagu see meie loome natuuridele ollut tarvilik. Muidu oleks pidanud toimumas selline asi, et üks oleks pidanud ennast painutama teise järgi. Et see ühisosa leidmine, millest sa just rääkisid, osutus raskeks. Seltsilise ühisus on meil siiamaani olemas, mul väga mitmed Peetri töötajat on väga meeldinud ja väga mitmeid, ma ei võta üldse ost. Fonkraal elab üle ka teatavat muutumist, et kõik muutub. Aga kas muutub sellepärast, et välised olud on muutunud võib-olla ainelises mõttes kitsamaks või on sellega kaasnenud ka idee, teatri, oma suundumus, ideoloogia, kunstilised tõekspidamised. Seal on ikkagi ilmselt mingisugune kompleks mõjureid. Kõige olulisem on ikkagi see, mis teatril ajas ütelda on ja kuidas see kätte leida. See on põhiküsimus ja eriajad vajavad eri laati, loojaid lendas, on. Ja kui ajad muutuvad, siis kunstnik olles ka jõujooned muutuvad. See käib nagu mulle tundub, et see on selline loomulik protsess, mis käib ajaga kaasas. VAT teatris näitlejaid palgalehel vähe, mis tähendab seda, et võib kutsuda teatrisse igaks lavastuseks suuri staare nagu Marika Vaarik ja Katariina Unt ja. No minu jaoks nad ei ole suured staarid, vaid minu üheksandad näitlejad, kellega tahaksin koos töötada, või näitlejat, kes mulle loominguliselt pakkuvat nagu pinget. See staari mõõde on kummaline mõõde, aga ma seda ei oska vaadata, et peale selle kõik kõik need inimesed on ka head tuttavad, Eesti on nii väike ja kellega on kunagi kokku puututud või, või ühe või teise tööga ja ja siis, kuidas elu ja õhus pakuvad. Koos ka mõni teatritegu teha ja kellelegi mitte, aga no Maarikaga, meil on ühine lapsepõlv, seesama vati lapsepõlve. Marika Ma tihtipeale mõtlen, kui ma jälle oma plaane teen ja. Aga elu ja, ja rajad Olühet ja, ja teised ja, ja Ene-Liisi tegemistele elan väga kaasa. Ene-Liis Semper, kes oli kahvat vati alguse juures, on veel teinud kaks kujundust, siis kui tuli veel tudeng. Noh, Eesti on nii väike ja see, see aeg, kust meie tuleme seal, mul on tunne, et noh, seal olid koguse portett, teatri vasikate punt oli ükskord meil seal vatis kes nüüd on kõik oma rada läinud ja mitte ainult teatri, seal oli muusikuid ja ja eri valdkonna inimesi. Lihtsalt no-teatri kommunikatsioonijuht ütles, et meie staarnäitleja Marika Vaarik kusjuures mulle endale tundub, et ta ise võib-olla seda tiitlit väga oluliseks ei peagi. Aga ega inimene ei saa valida seda, kelleks ümbruskond sind Jah, ja inspireerib jah, sellega kas sellega vist ei ole ka mõtet võidelda või oma energiat kulutada? Et pigem siis kui nii, siis nii, aga ise ju tead, kes sa oled ja miks sa oled ja mida sa teed ja mis, mis ma ikka teen teiste inimeste noh, arvamusi ma ei saa muuta ja miks ma peaksin seda tegema. Aga no need kõik tiitlid ja niimoodi, eks ta mängu osa ja võib-olla on inimestel seda vajas, noh, las nad siis mängivad. Kas see läheb sulle väga korda, mida ümberkaudsed inimesed sinust arvavad? See läheb mulle korda, absoluutselt, aga ma olen sunnitud tegema valikuid. Mida ma lasen enda sisse, mida ma lasen kõrvade vahelt mööda. Ma arvan, see, need imikud valikut on igal elualal aju võimalikud. Me ei jõua rääkida murd, osastki nendest lavastustest, mis VAT teatris on 30 aasta jooksul lavale tulnud aga võtaksime võib-olla siia juurde need töötoad ja õpitoad, mida VAT teater teeb koolinoortele teeb õpetajatele, kas need on nagu abimajandusse annavad tööd ja tulu teatrile. Need, need ei anna meile üldse tulu. Miks te seda teete? Sellega on nii, et kui ma ise olin koolipoiss, siis ma mäletan seda, kui kuidas meie koolis, kes teater, see oli Rein Aguri, Pedja hundilavastus nukuteatris ja ma mäletan seda, see oli meie kooli saalis ja kui äge oli, et need näitlejad tulid meile kooli ja kuidas nad, nad esinesid siin meie oma saalis, kus meie tegime oma näitemängu ja see oli nii nii võimas kogemus ja see lavastus on siiamaani meeles. Ja see on üks mu lapsepõlve suurimaid teatrielamusi. Ma lihtsalt arvan seda, et noorele inimesele teatritegemist tuleb võtta nagu väga tõsiselt. No ma isegi suhteliselt teadis väga tõsiselt, et minu minu meelest ei ole teater mingi ma ei taha nii-öelda, et see meelelahutuse värk, et mis meil käib või et noh, muidugi on teater, meelelahutus ka või õigemini teatristruktuuris meelt lahutav osa on. Eks ma ise ei tea, üks 12, kümnendik võib-olla aga kui seda teatritorti hakata kihtide kaupa lahkama, ei mõtle mingit institutsiooni, vaid ma mõtlen ühte lavastust mis elementidest ta koosneb, siis seal on kogu maailm sees. Ja noh, see meelelauto osa on seal ka olemas, seda võib veel jagada ka mitmeks eri osaks, milles ta, millest ta koosneb, et seal on esteetiline nauding seal all, eks ole, mingi mänguenergeetika siis on seal tegelikult vaataja seisukohalt ka mingi rollimänguelement siis on seal identiteediga seonduvat, inimese identiteediga seonduvat, et jõujooned maksin oma, teati torest nagu loengut pidama, pikem, see mahub võib-olla mingisse raamatusse ära, see, kuidas ma teadsin, aga see on iseasi ja eks ma olen seda kirja pannud ka või see on juba siis tulevikumuusika. Aga need töötoad minu jaoks, ütleme nii, et selleks, et oma teatrit teha, tuleb selgitada ja teha ka selgitustööd ja teha ka propagandat kunstile ise. Ja see on minu jaoks, need töötoad on töö publikuga. See, missugune kuvand on teatrist avalikus ruumis, ma tihtipeale ei ole sellega nõus noh, ütleme siis, mis koht on teatrile ühiskonnas ja, ja missugune kuvand on ta avalikus ruumis ja kõik inimesed on teatrispetsialistid seal selgelt. Me oleme spetsialistid meditsiinis ja kunstides, eks ole, see on selge. Aga selleks, et oma teatrivaadet oma teatripõhimõtteid selgitada ühelt poolt ja teiseks siiski jagad aga vaatajale mingit informatsiooni oskust ja andes ütleme ka mingisugust sellist nii-öelda haridust, sest ma usun plehti, kes ütle, seda ei ole tehtud. Göte teatel on ikkagi õpetusasutus ka selge arusaam on selline, noh ja ma olen õppinud ka kultuuritöötajaks, eks ole, ja, ja ma olen õppinud pedagoogikaülikooli Pedagoogilist. Et siin mingi just sellised tahud asjal olla, aga me ikka küsitakse, neid töötubasid ja see töötubade süsteem töötab ja muide seda teevad kõik teatrid üle maailma, sest meie nende töötubade tegemise asjas on väga oluline koht. Aga teatrite rahvusvahelisel koostööl meil on head partnerid Suurbritannias, Ungaris, Prantsusmaal, Saksamaal, kellega me vahetame kalov haud ja olen olnud aastaid ühe sellise Euroopa noorsooteatrite organisatsiooni liige, kus käib selline sisuline töö ühislavastuste tegemine ja, ja siis ka selline ütleme, infovahetus, et kuidas töötada publikuga. Sinu lausejupike, need, mis on teatrikuvand ühiskonnas, kas sulle ei tundu, et kõik need lõputud telesaated, kus näitlejad on saatejuhid, nad on komöödiaõhtutest tegelased, see ongi viinud selleni, et kui näitleja tuleb raadiosse intervjuud andma, siis saatejuht kõige lõpuks ütleb, et ah meil näitleja stuudios, räägi näiteks anekdoot, ka. No aga ma ütlen ausalt, mind see ei häiri, sest mina ise vaata, tahtsin ka seda komöödiaõhtut ja kui jälle tuleb jälle, vaatan ka ja naersin ja mul ei ole selle vastu mitte midagi, noh ja siis, kui näitleja käest anekdooti küsitakse, eks ta siis ise otsustavad, kas ta räägib või äkki sina räägiksid anekdoodi kujul pähe tuleb, eks ma siis võin rääkida, aga ma praegu küll ei ole, aga sinu põhimõtete vastu see asus, mitte? Ei noh, see on iga inimese enda asi. Ja Ma hindan huumorit väga, ma ise olen naljahimuline inimene ja, ja ma arvan, et Andrus Vaarik kokku on väga suur õigus mõneski asjas tema ütleb, et et tema kohus ongi olla meele meelelahutaja. Mul ei ole sellepärast mitte midagi. Ma lihtsalt räägin seda ka, kõik ei saa viia ühe mütsi all, teater on lihtsalt nii rikas maa, seal kõike. Kõigis minu lavastustes on ka huumorit. Sellest. Mul ei olegi midagi huumori vastu, lihtsalt mõnikord tundub, et näitleja pannakse kuidagi nagu ühte kasti ja kõiki võetakse ühe malliga. Jah, seda küll, aga ma usun, et see inimesed ise peavad siis tegema oma valikud, on kõik, et mis seal ikka, aga no meil tuleb ka ühel ühel hetkel tuleb tali ja mis me siis ikka valemis, mütsid pähe. Et. Niisiis teeb VAT teater lavavõitluse töötubasid loovkirjutamise töötubasid. Ja järgmiseks me lähemegi Aare Toikka kõige värskema loovkirjutuse juurde. Meil on täna stuudios lavastaja, näitleja, teatrijuht Aare Toikka. Sinu kõige värskem lavastus, servantese tungi hote esietendus kümmekond päeva tagasi, seitsmendal märtsil. Räägime pisut sellest materjali valikust. Sind on võrreldud pisut nagu tungi hotega võib-olla selle jäärapäisuse või oma sihi ja oma tähe järgimise poolest, et mis võib olla ju ka toob kaasa niisuguseid võitlusi, millest alguses ei saa aru, et, et kas seal on päris mõtet või kuhu see välja viib, et kuidas see niisuguse kõrvutamisel või võrdluse vastu võtad. Ma ei tee sellest välja, ma ei oska seda, ma ei oska sellesse kuidagi suhtuda, et noh, mis siis ikka kui tolm, Kihotestolgi õde, kuigi mina olen ikka luust ja lihast inimene, aga tungib materjali, üks varjukuju, kelle servates lõi aga hingesugulast kahel ei ma, ma togiotega ei oska hingesugulast leida, aga servantesega küll servatesega küll, et ega ma ammutasin oma Don Quijote jaoks ainest kaaservantes eluloost mis on ka eesti keeles ilmunud, ma, ma tegelikult soovitan lugeda servatese elulugu. Pagan võtaks selle mehe elulugu täiesti uskumatu seiklus heas ja halvas. Ja ilmselt ainult sellise elulooga mees võiski luua sellised. Ütleme siis nii, et midagi nii täpselt inimese olemuses Essentseerivad karakterid nagu tongi jota ja sai juba otsa. Sest eks meil igaühel on igaühes meist on ju üks selline alge, mis püüdleb ideaali, juma oma tähe või oma saare poole. Ja siis üks selline, teine alge, mis ütleb, et oot, lennake, et eriti kõrgelt sellepärast, et au ei kõlba patta panna ja need teised sõnad, eks ole, et ja need võitlused on ja need valikud käivad ju kõigi inimeste juurde. Põnev ja siis mul oli väga oluline ka see, see vabaduse teema, mis on oluline ka servantesele. Mehele, kes elu jooksul kolm korda istus, kinni. Kõigepealt tuli türgi pasha vangistuses neli aastat, eks ole, kui berberi piraadid ründasid Hispaania laeva, millel viibisid sõjameestele ka Mihkel ser Walters ja tema vend Rodrigo ajal vangistati ja siis olid tulises vangis neli aastat ja pärast vaenlase Valtes oma elutöö isegi seda veel kolm korda vangistusse võlavanglasse. Ta on kirjutanud, et vabadus et vabadusega ei võrdu ükski rikkus maas juhus, eimiski ja vabaduse eest tuleb kõik anda, et ma mõtlen seda päris tõsiselt ja, ja Toyota ja vabadus on ikkagi vaimu vabadus. Ja kui seda vaimuvabadust ei ole siis tongi hote lahkuda. Vaim võib vaba olla ka siis, kui keha on vangistuses ja. Sest ega ma ju ei tunne kehalisi piire tõesti ja hing ei vanane samamoodi, eks ole, hingeid, ajalisi piire vaimi tulla, kehalisi viir tundub mulle või noh Ja samal ajal vaim ei pruugi olla vaba, kuigi kehaga oleks võimalik minna üle riigipiiride üle mandrite ja ookeanide. Jah, võib ühte ja teistmoodi, aga need on inimlikud valikud. Need on inimlikul valikud, mida omale. Noh, mida me võtame oma osaks, kui minna lutsu ja ja tema apteekri juurde. Kas me võtame oma osaks selle, mida raud ja Rosteriku valib oma osaks midagi muud? Nii on, räägime sellest loo kirjutamisest, sa oled ümber kirjutanud Götefavsti, mille sa oled lavastanud VAT teatris ja nüüd siis see viimane ongi hote on servantese ainetel kirjutatud. Mulle tundub, et kogu selle Ameerikas sündinud nähtuse, et vanu kuulsaid tükke ümber kirjutada ja mugandada, et see on sündinud Ameerikas. Eestisse tõi selle, kui ma õigesti mäletan, Mati Unt, kes mängleva kergusega kirjutas William Kauldingi kärbeste saare ja Karl Ristikivi Imede saare ja lavastas selle oma näitlejatudengitega. Ja tuletame meelde, et sel nädalal sai Paul-Eerik Rummo Kultuurkapitali draamakirjanduse aastapreemia ju näidendi eest, mille ta kirjutas Jaan Krossi taevakivi põhjal. See on väga levinud, millesse meile tunnistust annab mingitest väga tugevatest arhe tüüpidest, millele 21. sajandil ei ole midagi kõrvale panna. Ilmselt küll, aga kui tohib, siis ma Ma tooksin siia ühe sellise viite. Ikka tohib. Et minu meelest see ütleme siis klassikute ümberkirjutamine, et see ei ole sündinud sel sajandil ega, ega ka mitte Ameerikas või ütleme, mingite varasemate tekstide töötlemine ajastule kohaseks, vaid sellega tegelemiseks töötaja. Ja tegelikult tegeldi sellega veel varem. Sellepärast et ma võin mõelda Dante peale, kes tõi ju Vergiiliuse, eks ole, oma teoses omale teejuhiks. Ja Göte ju arendasime Fausti lood, eks ole, välja olemasolevast materjalist. Samamoodi tegeles sellega seiks piir, keda on süüdistatud selles väga mitmetel lehekülge, et tahan varastanud, eks ole, eri autorite juppidest kokku oma teosed, aga asi pole selles. Küsimus ongi selles, et kas üldse on olemas mingisugune võimalus luua midagi uut Ma arvan, et inimene on võimel looma ainult vala sest seda uut ei ole üldse. See uus ongi leitav ainult valast see uus, mida millegipärast tänase päeva inimene ihkab. Aga, aga see viie arheotüüpidele, see on küll väga täpne, tundub mulle, sest. Ma arvan, et inimene ei suuda elus püsida ilma müügita. Ilma muinasjututa, inimene sureb ära. Päris tõsiselt. Ma olen oma elus olnud mingites väga äärmuslikes olukordades ja mu lihtsalt saatus on läinud, nii et see surm, vennike on mind jälitanud ja veedan temaga selline sõbralik maadlussuhe olnud elus, eks ole, et ma tunnen vennikest üsna lähedalt. Ja olen olnud kummalises olukordades, mis lükkavad maailma Ja ma saan aru, et, Nimetame reaalsuseks seal muinasjutt. No see on, ongi hote lavastusest üks lavastuse läbivaid motiive. Aga vaata, kas me ei elagi niisuguses ühiskonnas, kus inimene sünnib, mehena võib surra naisena. Kui mõtleme Michael Jackson'i peale, võib vahetada nahavärvi. Kõik on ühel ajal see, mis ta on ja omaenese vastand. Ja aga millele ma saan siis toetada? See ongi suur küsimus, millele sina saad aetud. Ma saan toetuda ikkagi ainult usule. Ja ma ei mõtle religiooni. Mulle üldse tundub, et inimene on kõigepealt usku loom. Ja siis on mängiv loom selle järel. Ja siis sealt edasi tulevad need muud loomad. Sest ma ei usu mitte üks põrm seda juttu, et kõigepealt majandus- ja siis skulptuur. Mingit majandust ei ole, kultuuriala mitte mingit Eesti vabariiki ei ole, kui ei ole eesti kultuuri. Eesti vabariigi põhiseaduse preambulasse tuleb suhtuda ikkagi täie tõsidusega mitte pöörata seda naljanumbriks. Mulle tundub, et meil on praeguses ühiskonnas ammutatavat murekohad sees sellega kõik seal. Seesama Paul-Eerik Rummo on viidanud sellele, et meie põhiseaduses on selline lause, et et meie kohuseks on tagada eesti kultuuri säilimine läbi aegade. See sõnastus ei ole täpne. Jõle hoidise kultuur. Meil on ikkagi elav, elav kultuur peaks olema, et siis äkki peaks sõnastust või tähendust. Täpsemalt mõtlevad. Aga kuna paljudel jõudsime Et millesse sa usud või mis sind toetab ja sa vastasid, et sind toetab usk ja kultuur. Nii on, jah, sa, sa viitasid vahepeal ka sellele, et et sul on olnud elus võimalus surmale lähedalt näkku vaadata. Kas sa tahad sellest rääkida? Ei taha. No mis, mis sellest ikka rääkida, aga räägi mulle, mille mõjul sa otsustasid selle, et kui vähegi võimalik, esimesel võimalusel sa jätkad oma tavalist elu VAT teatri juhtimist lavastamist. Et sa ei anna alla. Ma ei oska seda hetke ütelda. No ma ei saanud ka seda teha teiste inimeste pärast ka. Et ega mul valikut väga ei olnud. Aga, ja, ja ongi, et ei olnud. Ja oleks võimalik olnud kõrvale astuda. Nojaa, aga milleks? Ei milleks Ma ei tahtnud. Noh, need on eksiarvamused, et kui inimesel on liikumispuue, siis tal on kohe automaatselt vaimupuue ka. Et ei ole. Ja, ja see on ka eksiarvamus, et kui inimesel on liikumispuue, siis elule päev ära ei lõpe. Või isegi seda ei mõelnud, aga, aga ma tahtsin kontrollida seda mõttekäiku, et kui sa enne seda kehva õnnetust ehitasid üles oma teatri ja Sandsid kõik oma elu sellele teatrile, et siis järgmises eluetapis nagu teater toetas sind sellega, et siin tuli seal kogu aeg vaja. Kuhu siis VAT teatril on minna järgmise 30 aasta jooksul. Sihid seatud juba ja. No ja päris nii kaugele ei ole, raju, katsume veel sügisel, meid ootavad ees ikka väga konkreetsed teatritööd praegu ja plaanid ja tulemas on üks, üks raamat. Meil tuli küll nüüd 10 aastat tagasi üks raamat, nüüd tuleb sellest viimasest 10-st aastast siis sinna juurde. Ja siis need kaks raamatud moodustavad sellise ühise terviku. Raid talvestik koostab selle ja, ja siis me, me osaleme seal sajandi loo projektis koos teiste Eesti teatritega ja VAT teatri tõlgendada on siis Eesti vabariigi kolmekümnendatel aastatel koos teatriühendusega kee üheksa mis ühendab erinevate valdkondade noori teatritegijaid, ava, kellest paljude taustaks on meie kunstiakadeemia lavastuskunst teatri mõistlikud. Ja koos rahvusraamatukoguga, kes mängib meiega seda mängu kaasa, mida me siis koos Indrek Hargla, Mihkel seedriga võtame ette 30.-te baasil mängida. Kolmekümnendad aastad ei ole Indrek Harglale dramaturgia mõttes võõrad ja tema Vabadussammas Draamateatris on, on alati etendused rahvast täis. Räägime palun veel kaks sõna, VAT teatri oma oma teatrisaalist. Te olete olnud kõik need aastad Rahvusraamatukogu ruumide kasutajad. Kui kaugel on mõtte päris oma teatrisaalist? VAT teater on seotud ikkagi praegu rahvusraamatukoguga ja rahvusraamatukogus on meil selline plaan, et seal üleval püramiidi all seal on üks saal, torni saal, mida me praegugi juba projekti korras koostes raamatukoguga oleme kasutanud. Meil on valminud projekt ja me tahaksime selle saali välja arendada. Sinna üles. Teadjaal kõlab uhkesti ja seal saalis on väga hea aura. Ma ei tea, mis seal olla mingi esoteerika nendega. Aga seal on väga hea olla ja võib-olla sellepärast, et su jalge all läbi põrandate. On tohutu tarkus kogutud kandjatele ja üleval ainult taevas ümberringi. Kaunis Tallinn, ma ei tea, seal on väga hea olla, tead teha, ja see projekt on äge. Rahvusraamatukogu vajab renoveerimist, ütleme nii. Ja need protsessid praegu toimuvad. Ja loodetavasti inimestel on ikkagi nii palju mõistust, et ei hakata mingit imelikku juttu rääkima. Ma loodan, et seda on vaja küll Eestile ju tarvis. Aga ei või teada. Ohke saatel kadunud Gunnar armara leiu, terve püramiidi teooria, aga kui palju sinna saali siis vaatajaid mahuks? Meie projekt on tehtud 150 vaataja peale. Ja Eestis on erinevaid Saale praegu. Ja tihtipeale jääb mulje, et tundub, et nagu nagu teater sünniks tänu sellele või või ainult siis, kui on mingi mingi kinnisvara. Ei, see ei ole. Teater ei sõltu kinnisvarast. On alati olnud seda meelt, et teater on üks etendus. Inimene läheb teatrisse vaatama ühte etendust. Ülejäänu kõik tuleb sinna juurde. Kui see etendus on vilets, siis ei aita ükski kinnisvara. Ei tea, mida Raivo Põldma selle jutu peale ütleks, et teater ei ole kinnisvara. Raivo Põldmaa, ma arvan, et on suures plaanis sama meelt. Aga jah, imelikke otsuseid on tehtud, ma ei tea, mispärast ei sündinud, linnateatri lavaaugus on väga veider. Ja mul on sellest ääretult kahju. Aga on igasugu muid imelikke hooleid kerkinud. Mille otstarbest. Ma ei saa aru, aga ma ei peagi aru saama kõigest. Sa oled kirjutanud eelmise aasta jaanuaris Postimehes artikli Eesti teatri suured küsimused, mis praegu on eesti teatri suured küsimused. No ma ei tea, kas kas ongi mingeid suuri küsimusi? Praegu on mitmeid murekohti, aga võib-olla üks kõige olulisemaid küsimusi on minu jaoks, Eesti teatas ikkagi see lavakunsti päev. Lavakunstidistsipliinide õppe korraldamine ja koordineerimine, nõnda et üks õppeei sööks teist ja et meil ei oleks siin nagu eesti teatripõllul väga erinevasse kanti kiskuvaid arusaamisi teatrist, kuigi ühest kandist on see ju hea. Aga praegu, kui kui vaadata nagu ringi, siis mulle tundub, et meie teatrikriitikatase ei ole nõutaval kõrgusel. Ja väga kahju on sellest, et Eestis ei ole korralikku lavastajaõpet. Aga ma ei tea, kas nii väikses riigis ongi seda võimalik nõnda korraldada, kui võib-olla kui ikkagi oleks võimalik tulla koolide tasemel kokku ja seda on proovitud ka teha mitmeid kordi. Koolid tasemelt kokku ja mõtelda, kuidas teha nii, et see laagrisse distsipliinide õppe oleks korraldatud mõistlikult ja nõnda, et ei oleks vaja kohati noort inimest petta. Aga see kõik on. Need on sellised vundamendiküsimused ja neid keegi ei lahenda üleöö, see on väga keeruline kompleks. Aga ma tahan eesti teatri kohta öelda seda, et mina olen Eesti teatri üle uhke sest Eesti teater on oma mitmekesisuses ja erib palgelisuses rikas. Et inimesed leiavad teatrist omale elamust ja neid inimesi on nii palju, et seal muidugi muljetavaldav. Ja seal loomulik, et teatris palju ebaõnnestumist. Mida rohkem ebaõnnestumist, seda rohkem õnnestumist. Päeva öö ikkagi peavad olema tasakaalus. Aga ebaõnnestumistest õpitakse. Ja üks asi veel, et väga oluline on harrastusteater ja, ja see, mida koolides tehakse. Ja see kooliteatriliikumine ja et ilma selleta ei ole eesti professionaalsel teatril mitte mingit mõtet. See on terve, terve lai valdkond ja. Me peame ikkagi seda hoidma ja kasvatavad, on väga heas seisus. Aga noh, loomulikult palju teha, et loodetavasti jätkub tarkust, et seda hoida, mis hästi toimib. Sest lammutada on jube lihtne. Ütleb mees, kes on terve ühe teatri üles ehitanud. Mida muud oskan öelda, kui, et aitäh selle kõige eest, mis sa teinud oled ja palju jõudu selleks, mis sul veel plaanis on. Aitad villatu tühjaks. Täna oli Kaja loodimisel lavastaja, näitleja teatrijuht Aare Toikka ja tuleval laupäeval juba uus külaline. Kuulmiseni.