Tere emakeele õpetamisest ja õppimisest Eesti üldharidus koolis on tänane saade päeval, kui paljudes Eesti koolides on koolivaheaja viimane päev, mida peab õpetaja õpilasele selgeks õpetama ja kuidas seda kõige paremini teha ja mis osa õpilasel on selles protsessis? Saates on Eesti emakeeleõpetajate seltsi juhatuse esimees Kaja Sarapuu. Tere. Tere. Mina olen saatejuht Piret Kriivan. Millest koosneb emakeeleõpetus ja mida sisaldab emakeeleõpetus üldhariduskoolis? Ega ametit mitte ainult õigekeelsust ja veaohtlikke olukordi. Emakeeleõpetus koosneb kõigest emakeeleõpetaja, tegelikult on koolis üks väga oluline isik ja see, mida emakeele tundides õpetatakse, kõik see peab toetama ka teiste ainete õppimist. Ja algkoolis. Muidugi antakse need esimesed õpetused esimesed, kõige tähtsamad juhised. Emakeele tunde on ka algkoolis kõige rohkem. Nii et muidugi kõik õpetajad loodavad, et õpilased, kes tulevad esimesse klassi, juba oskavad lugeda Agaheks lugemisoskusele, baseerub kogu õppeprotsess. Meie ümber on väga palju tekste ja me ei saa hakkama. Muidugi peame nendest tekstidest aru saama. Et emakeeleõpetus peab toetama teiste ainete õpetamist koolis, kas on vastastikune tegevus, et kas teiste ainete tundides saab toetada kuidagi ka emakeele, õppimist, õpetamist? Ja see on kindlasti vastastikune tegevus ja ja kui nüüd on juba aastaid räägitud, et emakeele tundi on järjest vähemaks jäänud siis tõesti teised ained peaksid ka hoolima sellest, et meie õpilased saaksid väga hea emakeeleoskuse kooli lõpetades. Nii et emakeeleõpetajad ootavad, et teiste ainete õpetajad märkaksid, kui õpilased teevad vigu, suunaksid neid, annaksid neile juhtnööre, ehk siis põhimõtteliselt hooliksid sellest, et õpilased kasutaksid head emakeelt, nende aines. Kui koolis peab laps saama oskuse, ta peab saama kirjutamise oskuse, ta peab saama häkkimise oskused, ta peab saama jutustamise oskuse eneseväljendusoskuse. Ta peab saama nii palju neid oskusi ja kui tunde jääb kogu aeg vähemaks, kuidas siis selles olukorras toime tulla. Ja ütleme niimoodi, et teiste ainete õpetajate peale Noon tore? Ta küll, aga neil on ka omad probleemid. Nendel jääb ka kogu aeg vähemaks ja vähemaks aega. Ilmselt. Tuleks jälgida, et et igas aines õpetatakse kõiki neid samu oskusi, mida te nimetasite, et ei piirdutakse ainult kirjalike töödega, vaid toimuksid arutelud et õpilased saaksid nii rääkida kui kirjutada ja et neil oleks aega ka mõtlemiseks. Just väga palju ongi kritiseeritud ju seda, et emakeele tundides, kas sa muide emakeele tunnid või eesti keele tunni eesti keele Eesti keele tundides siis õpetatakse grammatikat ja õigekeelsust, aga väljendusoskus, loovus, mõtlemisvõime, et need jäävad tahaplaanile. Kas te olete sellega nõus, kas emakeele eesti keele õpetajad õpetavad seda liiga vähe või mitte? Ma ei ole sellega üldse nõus oma praktikale tuginedes ma pean ütlema küll, et kuni kuuenda klassini me arendame ikka põhimõtteliselt kõige rohkem loovust lugude kirjutamise oskust, lugude väljamõtlemise oskust. Ikka virgutame seda, et õpilase mõttetööd tahaks muidugi paralleelselt kohaga õpetame ka, õpetame ka õigekirja, aga siis alles hakkame hindamisel arvestama seda, et kas õigekiri hakkas nüüd segama tema, tema mõte arendust. Aga enne küll, et me ei ole üldse nõus sellega, et eesti keele tund on pelgalt selline grammatika tuupimise oskused, et kui see nii on olnud kunagi, et siis see on ammu muuta samuti, et meie õppekavad on muutunud hoopis vabamaks ja, ja ja Me väärtustame õpilases seda, et oma mõtet suudaks edasi anda. Siis tegelikult te lähete keerulisemat teed pidi minu minu meelest selles mõttes, et õigekeelsust on lihtsam hinnata. Mõtlemisvõimet on märksa raskem hinnata. Jah, just täpselt nii see ongi. Ja, ja võib-olla võib-olla siis hoopis õpetaja läheb lihtsamat teed mööda, et annabki hindid ainult õigekeelsuse eest. Eks see tekitab ka väljapoole sellise sellise tunde, et ainult seda väärtustataksegi. Loomulikult on lihtne vigu kokku lugeda ja siis seal punktide järgi hindeid panna. Aga siit tegelikult tekib ka üks probleem, et sageli on, on kirjutistes sees subjektiivsust ja õpetaja muidugi peab olema nii haritud ja nii nii intelligentne, et tema enda isikut sinna hindamise sisse ei pane. Ja kui õpilane suudab põhjendada ära näiteks kas või selle, et miks ta Juhan Liivi luulet ei armasta, siis siis minu meelest väärib ta, kui ta on seda väga hästi põhjendanud, siis ta väärib ikkagi parimat hinnangut. Kuidas hindamissüsteemid on tänapäeval koolides erinevad? Väga paljudes kohtades numbreid enam ei pandagi. Teeb olukorra kergemaks või raskemaks. Hindamine on koolis kokkulepitud hindamisest informeeritakse ka kõiki õpilasi ja lapsevanemaid. Kas see teeb kergemaks või raskemaks? Minu meelest teeb see paremaks, kui me anname rohkema sõnalisi hinnanguid, et numbri taga võib olla tegelikult väga palju ruumi, noh, kõik me teame. Hinne kolm on tõesti väga lai, aga sõnaline hinnang annab paremini meile teada, mida laps oskab, mida ta ei oska. Mida oleks vaja veel omandada. Et mina tegelikult olen küll selle poolt, et mida kauem võimalik on, siis seda seda rohkem siiski anda sõnalisi hinnanguid konkreetselt selle ühe lapse kohta, kellest me, kellest me parajasti räägime, et väga tähtis on, et just tema areneks nii nagu ta saab areneda kõiki ühe vitsaga lüüa. Seda küll ei tahaks. Aga tee kui staažikas õpetaja, kas on tänapäeval koolilõpetajate emakeeleoskuse tase langenud nii nagu üldiselt väidetakse, arvatakse ja nii nagu nii, nagu paljudele tundub, et paistab silma see avalikust elust. Ülikooli esmakursuslaste uuringutest selgub küll, nagu neil oleksid need emakeeleoskused üsna kesised. Aga ma mõtlesin selle peale ja, ja arvan, et et või vähemalt mina ei usu, et meie kirjaoskus on muutunud kuidagimoodi kehvemaks. Lihtsalt et me elame nüüd sellises maailmas, kus absoluutselt kõik peavad oskama ennast kirjalikult väljendada kas siis SMS-i kirjutades või siis e-kirju saates ja see viib selleni, et mõnikord satuvad avalikkuse ette ka sellised tekstid, mis võib-olla ei ole mõeldud võõrastele silmadele kus inimene väga kiiresti ennast ennast seal väljendanud või tahab väga kiiresti mingit infot edasi anda. Ja võib-olla varem oli, et mõni koolilõpetaja ei pidanudki rohkem kirjutama kui ainult oma allkirja andma kuskile, aga tänapäeval peavad kõik inimesed kirjutama, et meie asjaajamine käib põhiliselt kirjalikult. Mis tähendab, et et kõik rohkem kui varem peavad oskama ennast kirjalikult väljendada. Ma usun, et ka varem võis olla niimoodi, ma mõtlen näiteks 30 aasta tagust aega võis olla nii, et, et samasugune enam-vähem samasugune protsent võis kirjutada vigadega. Nii et. Ma usun, et siin on, siin on palju selliseid objektiivseid ja subjektiivseid põhjuseid miks meie üliõpilased väljendavad ennast võib-olla kehvemini või on siis teevad rohkem kirjavigu. Aga ma arvan, et asi ei ole tegelikult üldse hull. Tähendab need paistavad rohkem lihtsalt silma, ei ole seal küsimus ja mina arvan ka, et need paistavad lihtsalt silma meile. Aga kuidas siis nüüd edasi talitada, et kas lastagi sellel olukorral olla selline või ikka natukene kritiseerida ja natukene norida, et kas seda võib ikka, kas võib esitada eesti keele kõnelejale ja kirjutajale nõudmisi või peab olema kõik vaba, kas peab emakeele kasutaja eesti keelekasutaja saama rääkida just nii, nagu temale pähe tuleb või peab ikkagi mingid mingid reeglid ja normid peavad jääma? Noh, eks hariduse mõte oligi see, et kas haritud inimene oskab valida, argistrid oskab valida just nimelt sõltuvalt kõne olukorrast siis neid sõnu, mida on tarvis kasutada. Ja kindlasti tuleb esitada nõudmisi, et avalik tekst oleks ikkagi täiesti normi järgi esitatud. Sest et vigast teksti avaldada on ikka. No see on ikka väga paha asi, kui kui vigane tekst kuskil ilmub me hakkame kohe andma hinnanguid selle kirjutaja kohta. Ta, meie suhtumine sõltub sellest, millise kirja me saame. Võib-olla meie vastagi vigasele kirjale, võib-olla meil tekib juba kahtlus, et kas see üldse on inimese poolt kirjutatud võib-olla mõne masina poolt kirjutatud kiri. Et see meie eluolu paneb tegelikult meie suhtumise paika. Ma lugesin Mihkel Raua raamatust seda, kuidas ta kirjeldab, kuidas k ärielus juba hakkab kaasa mängima see, kui korrektseid kirju kirjutatakse. Kui korrektselt osatakse inimesele vastata kliente pärast valiku selle järgi millise vastused on saanud. Nii et me ei tohi kindlasti väga vabaks lasta kirjalikku keelt, aga keel areneb, sellega on minu meelest on meil väga hästi, et meil on väga ilus keel ja ja areneb täiesti täiesti nii, nagu üks hea keel peab arenema. Nii et kõnekeeles ja igaüks saab rääkida nii, nagu ta tahab, aga kui ta ikkagi peab esinema kuskil, siis ta peaks olema väga hoolas oma keele osas. Tegelikult on ju nii, et õpetajal on ju kohustus anda õpilasele parim, et ta saaks võimalikult edukas olla tulevases elus, kui ta kooli ukse vahelt välja astub. See tähendab ka seda tuleb ikkagi õigekeelsust ja kõike seda muud ka õppida, sellepärast et noored inimesed võivad küll rääkida teistmoodi, aga kui nad kooli uksest välja astuvad, ega nad ei astu ainult omasuguste noorte keskele. Ja sellest, kuidas nad selles uues keskkonnas kogu ühiskonnas laiemalt räägivad ja suhtlevad, selles sõltub ikka nende käekäigust. Õigekeelsus tuleb kindlasti õpetada ja õppida. Ja õpilased tegelikult ise ka väärtustavad seda. Ma just tahtsingi küsida, et kuidas õpilased ise suhtuvad sellesse, kui, kui räägitakse meedias näiteks palju sellest, et emakeelne kõneleja ei saa eksida, aga nüüd koolist selgub tunnis selgub, et saab küll eksida ja ei saagi viit iga asja eest. Mida õpilased ise arvavad. Õpilased märkavad seda, kui kuskil tehakse viga ja arutavad selle üle ja küsivad, miks see nii on, et miks me õpime tunnis ühtmoodi, aga ümbrus annab meile teistsuguseid signaale. Ja õpilased tegelikult väga väärtustavad seda, et kõik räägiksid ja kirjutaksid õigesti. Tegelikult iga asja selgeks õppimine on ju tohutu nauding ja kui õpilane õpib mingi asja selgeks, seda suudab midagi väga hästi teha, siis ta millegagi hakkama saanud, ta tunneb sellest rõõmu. Eks õppimise rõõm ongi see pillanud millegagi hakkama saanud või ka täiskasvanud. Et nüüd ta oskab seda paremini teha. Ta nagu kuulub nüüd sellise seltskonna hulka, kes oskab väga hästi näiteks emakeeles kirjutada. Suur abivahend on õpik. Tänapäeval vist võib öelda, et õpik on õpetaja abivahend. Missugune on meie õpikute tase? Kõige esimene küsimus, missugune on üleüldse meie õpikute, mitte ainult emakeele ja kirjanduse õpikute, vaid kõikide õpikute eesti keele tase. Ja kas ja kuidas ja kes seda on jälginud ja silma peal hoidnud. Kui ma pean praegu andma sellise ühesõnalise hinnangu, siis ma ütleks küll, et õpikute tase on hea. Täitsa hea. Me ju teame, et On olemas alternatiivõpikud, erinevad kirjastused annavad välja sama kursuse või sama klassi õpikuid ja see tähendab seda, et õpikut ka justkui omavahel võistlevad ja oleks vale arvata, et kirjastus tahab välja anda halva õpiku. Nii et kirjastus väga hoolib sellest. Tema õpik oleks hea, oleks koolis vastu võetud hästi ja samas ka siis järelikult müüks hästi. Ja kuna mul on endasse õpiku kirjutamise kogemus olemas, siis ma tean, et tõesti õpikuid väga-väga palju see töö, mida õpikuga tehakse, see on tegelikult selline väga suur ja hoolas töö. Et kooli kindlasti ei saa jõudeks õpik, mis on läbinisti halb või kui see, kui see ka juhtub siis ilmselt ta kukub seal läbi. Aga mulle tundub, et eesti keele osas on külme ja õpikumaastik päris hästi kaetud ja nüüd ka juba gümnaasiumi osas Õpetajate materjali on, õpetajad saavad õpikut kasutada, kõik õpetajad muide ei kasuta õpikut, teevad ikka ikka oma nii-öelda väikse omaõpiku mis ei ole ka halb. Aga Õpik peab olema arusaadav ka õpilasele ja vot siin on nüüd üks väike murekoht, et et õpik, võib-olla ma nii lihtne siis sellele õpilasele, kes seda õpikut kasutab et see kutsuks lugema, et see kutsuks sealt õppima ja et ta saaks ka aru, mida seal tahetakse talle öelda, mis tähendab seda, et ikkagi kuigi palju peab arvestama sellega, et õpikus ei oleks väga palju kujundlikkust. Et seal see oleks täpne. Et seal ei oleks väga palju sellist täiskasvanuliiku pöördumist õpilase poole. Et sõnavara, mida kasutatakse, oleks sobiv, arusaadav, nii et õpik võiks tegelikult olla rohkem mõeldud õpilasele, õpetaja saab hakkama ka ilma õpikuta, aga õpilane peab kindlasti õpikut saama kasutada nii et sellest oleks siis kasu. Ilma õpetaja abita siis just just ilma õpetaja abita ja et milleks on vaja, et õpetaja, kogu aeg peaks tõlgendama õpikut, õpik peaks aitama õppida õpilasel siis peaks olema ka nii huvitav ja nii atraktiivne, et kohe-kohe esimesel koolipäeval kätte saades õpilane loeb korra või vaatab vähemalt läbisel õpikut. Aga kui need õpikud ongi väga palju erinevaid võimalusi on aineõpetajal õpikut võtta, kas on üldiselt kõikides ainetes niimoodi kõikides klassides või on ikka mõned lemmikteemad, milles õpikuid armastatakse kirjutada? Oleneb teadlastest ilmselt, või kes kirjutavad õpikuid? Õpikuid kirjutavad tegelikult nii ülikooli õppejõud kui ka tegevõpetajad. Kõige parem oleks, kui nad teeksid seda koos, aga ei tee mõnikord, mõnikord ma arvan, ikka teevad, aga mul ei ole praegu täpseid andmeid, et kas on mõni selline, ma arvan, et ikka teevad, kõik sõltub kirjastusest, kuidas kirjastus suudab autorid kokku viia. Et see on ka hästi tähtis. Ma kahtlustan, et õpikute autorid tahavad väga palju ära õpetada. Ja, ja siis võtavad õppekava tõesti, ütleme seinast seinani läbi. Aga mõnikord võib-olla mõni täiendav osaga väikses kirjas. Ja põhiline peaks jääma ikkagi õpikust niimoodi nähtavale, et et õpilane seda kohe märkab. Tänavusel keeleteo konkursil oli üks kandidaatidest määrus õpikute retsenseerimiseks. Kas see on päris esmakordne või selline määrus on vastu võetud või on selles määruses midagi kardinaalset uut, et emakeeleõpetajate selts sellele nii suurt tähelepanu pöörab? Seal on uus see, et kõik kirjastused, kes annavad välja uue õpiku alates eelmisest aastast peavad ühe retsensendina pöörduma aineühenduse poole. Aineühendus, vähemalt meie korraldame konkursi, valime välja retsensendi ja siis pakkumisele retsensendi välja kirjastusele. Ja see retsenseerinud peaks esindama tegevõpetajate arvamust. Ja me näeme siin sellist võimalust, et õpetaja, kes siis koolis igapäevaselt kokku puutub õpiku jaa jaa aineteemadega tema oskab vast kõige paremini vaadata, mis selles õpikus on head, mis selles õpikus on liiast. Ja Me väga tahame, et kõik aineühendused vaataksid üle ka õpiku keele. Et keel ei oleks õpilastele üle jõu käiv. Sest siis ta ei saa ju ka seda ainet hästi omandada. See tähendab siis, et eesti keele oskaja inimene loeb õpiku läbi ükskõik mis aine õpik ta on ja annab oma hinnangu, sellele võite seda parandada ka, kuidas töö toimub. Ja ega see ei ole ühiskondlikel alustel, kes maksab selle. Selle töö eest maksab kirjastus sest kirjastusel on kohustus retsensendid palgata enne kui õpik ilmub. Ma muidugi väga loodan, et kirjastused võtavad retsensentide ettepanekuid tõsiselt sest võib ka olla, et kirjastus ei arvesta retsensindi ettepanekutega, pareerib need, põhjendab, et nii ka ei ole vaja. Aga ma usun, et õpikut saavad paremaks, kui neid vaatavad läbi tegevõpetajad. Võib olla Selle retsenseerimise muutuse põhjuseks oli see, et et viimasel ajal kirjastused ise valisid endale retsensente ja võis tekkida oht, et äkki retsensenti ole objektiivne. Et nüüd on selline muutus siis, et et kõik õpikud saavad niimoodi läbi vaadatud, et, et tõepoolest Need on objektiivselt hinnatud ja tegelikult on antud aineühendustele vabad käed ka õpikute katsetamiseks. Siis retsensenti võib olla mitu, see võib olla Karetsensentide grupp. Nii et kui keegi tõesti tahab, aineühendus hoolib, hoolib sellest õpikust ja ma usun, et ta hoolib. Et siis kindlasti saab nüüd õpik parem. See puudutab nüüd neid õpikuid, mis nüüd kirjutatakse vanade õpikute kallale, keegi ei lähe. Ei lähe ei lähe, aga see puudutab kogu õppematerjali, et need ei pea olema õpikud, võivad olla töövihikud või ka mingisugune muu õppematerjal, mis ilmub. Ja mitte ainult paberkandjal ja just kevad on käes ja küpsuseksamid on ees. Kirjand küpsuseksamina on juba, on juba ajalugu, ei tule enam meeldegi, kuidas uuel eksamil, mis ei ole enam nii väga uus, kuidas on läinud? Õpilased on harjunud, kas õpetajad on harjunud? Õpetajad on harjunud ja õpetajad on nüüd kõvasti kogemust ka juurde saanud. Alguses oli ikka päris raske, sest ei olnud materjali. Õpetajad pidid ise välja mõtlema tekste ja aimama, mis eksamil toimub. Aga nüüd on kõik juba harjunud sellega ja tundub, et eksamil läheb hästi. Aga nagu iga asi, siis ka eksam vajab aeg-ajalt arendamist. Ja tegelikult ongi hakatud liikuma. Eksami arendamise osas ei eksami poole. Mis tähendab seda, et nii nagu meie tasemetööd eelmisel aastal toimusid juba katseliselt esimest korda kuuendas klassis nii ka eksam liigub siis sinnapoole, et et seda sooritatakse arvutil. On toimunud esimene esimene katsetus ja õpilased on proovinud kirjutada lühikirjandit. Mis on siis üks, üks eksami osa kirjutamisosa. Ja mul on olnud võimalus lugeda õpilaste tagasisidet, et vähemalt selle kooli õpilased kõik kirjutasid proovieksamist positiivselt. Ja olgem ausad, käsitsi kirjutamise oskus on üks suurepärane oskus, aga kõik tänapäevased tekstid kirjutatakse tegelikult arvutil. Just just Me kuulsime juba praegu kuulajatelt vastulauseid, et kuhu siis jääb käega kirjutatud teksti, aga, ja, ja käekirja arendamine ja ilus, onju lugeda käega kirjutatud. Seda asja ja käekirja tuleb kindlasti kindlasti arendada ka ja see on üks, üks väga vajalik tegevus koolis. Et käsitsi kirjutatakse. Aga õpilased ütlesid niimoodi, et nüüd nad ei pidanud enam kirjutama mustandit ja nad sait vigu parandada otse nii, et head enam näha ei jäänud. Ja see meeldis neile samuti. Nende töö kulges kiiremini. Nad said hiljem selle, mis, mis tundus üleliigne lihtsalt ära kustutada ja tundsid ennast siiski küllaltki vabana just arvutis kirjutades. Ja nad olid märganud ka negatiivsed seal. Üks asi, mis tuli välja, oli see, et õpilasi häiris algul klaviatuuri, klõbin. Aga kirjutasid, et pärast pärast nad kuidagi harjusid sellega. Ja eks eks iga uus asi tekitab kindlasti ka, olgu raskusi. Mina näiteks mõtlen, et kus on õpilased õppinud üldse klaviatuuril kirjutama. On koole, kus arvutiõpetuse tunde on rohkem, aga ma ei saa olla kindel, et kõikides koolides on, õpid õpetatud õpilastele pimekirja. Nii et ilmselt on nad selle kuidagi ise ära õppinud. Aga üks kindel põhimõte võiks olla, et me kontrollime seda, mida me oleme õpetanud. Järelikult tuleb mõelda ka selle peale, et kõik meie õpilased oskaksid tulevikus arvutis väga hästi kirjutada. Ja ega see niisama lihtne ei olegi, seal on ka omad reeglid tühjad ja, ja muud sellised. Ja, ja me kõik teame, et, et ikka aeg-ajalt juhtub midagi, kas liitub eelmise sõna viimane täht järgmise sõnaga või, või jääb mõni täht hoopis ära. Nii et need on sellised tööga seotud vead. Aga Ma tean päris palju vigu ja pane oma tekstid kõiki üle lugema, kui ma kirjutan, aga see ei tähenda, et ma ei oska kirjutada. Et nüüd on jälle siin üks mõtlemise koht, et et kuidas me siis hindame õpilast, kui ta on näiteks trükivigu sinna tekitanud ja kas see on nüüd trükiviga või ta ei oska panna sinna koma või ta on ära unustanud et kindlasti see eksam vajab arendamist, aga eesti keele õpetajatel on lubatud, et esimene uut tüüpi peksam toimub 2023. Nii et meil on aega, mil on aega harjuda ja meil on aega arutada, et kuidas see eksam kõige paremini välja tuleks. Muidugi kõige parem oleks, kui õpilased saaksid valida alati, et nagu ikka demokraatlikus ühiskonnas, et kas nad tahavad kirjutada käsitsi või kas nad tahavad kirjutada arvutis, aga ma kardan, et see nii ei lähe. No võib karta ka, et ega ka väga palju neid ei ole, kes tahaksid käsitsi kirjutada? Arvata võib, aga see koma mul hakkas kõrvu, et tuleb mõelda selle peale, kui arvutis kirjutatakse või arvutil kirjutatakse kirjandit. Et kas koma on ära unustatud, nagu paberil kirjutades võib ju ka ära unustada, mis pole siin see arvutil kirjutamine teistmoodi on siis. Üks üks huvitav dilemma on see, et kui õpilased hakkavad eksamit kirjutama arvutis, et kas siis võiks neil olla ka veaparandusprogramm olemas, seal. Et siin vist küll jagunevad arvamused kaheks, et osa arvab, et, et mingisugust lisaabistavat programmi ei tohiks olla, et õpilane peab kõik ise kirjutama, teised jällegi arvavad, et et miks mitte, et et tõesti me teeme selliseid kogemata juhtunud apse. Ja kui nüüd arvuti näitab meile, et meil on see sõna valesti kirjutatud siis me pöördume sõna juurde tagasi ja parandamisele õigeks, et need juhtuvad tõesti kogemata. Ja me kõik ju tegelikult kasutame sellist programmi, kus vead näidatakse meile ette, me küll ei tea, võib olla, mis iganes on, aga me vaatame uuesti, pöörame tähelepanu sellele sõnale. Nii, et mõtlemisainet, kuidas edasi. Õnneks on teil veel aega mõelda sellele ikka mitu head aastat mingi hindamine kirjandis või emakeele lõpueksamil küpsuseksamil, nii nagu ta praegu on veel paberil. Kas hindamine ei ole liiga lihtne, seda on ju ka või liiga leebe, et saab liiga väikeste punktidega, saab juba eksami põhjendatud. Sest kõik saavad tegelikult ju läbi. Jah, see tundub nagu isegi võimatu, et kuidas siis nii, et kolm aastat on inimene vaeva näinud ja ja nüüd ta saab tõesti üks, kaks punkti ja ja gümnaasium lõpetatud ja see paneb tõesti mõtlema. Ju me siis elame praegu sellises ajas, kus seda on vaja, no ma eelmisel aastal nägin, kuidas üks õpilane tegigi kahe punkti tööd, ülejäänud aja ta magas või noh, vähemalt oli niimoodi sellises kurvas olekus ja, ja eksamikomisjoni esimees, kes vahepeal küsimus, et kuidas ta ennast tunneb. Et kahju, kui sellised õpilased jõuavad gümnaasiumi, võib-olla nad on valinud vale ole tee. Ilmselt, ja ma loodan ja soovin teile õpilasi, kellel silmad ikka säravad. Ja aitäh. Neid oli ka rohkem, neid on tegelikult väga palju ja õpetajatest ja õpilastest oleme rääkinud, aga lapsevanemad kas lapsevanemad ja kui palju saavad lapsevanemad kaasa aidata? Ta näiteks, et õpilasel oleks mõnusam koolis õppida, silmad rohkem säraksid. Kas lapsevanemal on siin ka mingi roll? Lapsevanema ja õpetaja koostöö on väga-väga tähtis. Lapsevanem on alati kooli oodata tuntud ja ärge pahandage lapsevanemad, kui õpetaja teile helistab, võib-olla õpetaja tahab ka öelda midagi väga-väga head. Meil on kuidagi jäänud sisse see hirm, et, et kui juba koolist helistatakse, et siis on kindlasti midagi halba juhtunud, ei vastupidi, mida paremini õpetaja tunneb õpilasi, oma õpilase vanemaid, seda paremini tegelikult koostöö laabub. Eelmisel aastal oli seltsil üks selline asi arutada, kus ühe väikese kooli emakeele õpetaja tegi kirjanduses lugemiskontrolli. Ja kui ta andis tööd tagasi, siis oli lapsevanem, kes ei olnud õpetaja hindamisega rahul. Ja see asi läks nii kaugele, et et õpetaja ei saanud enam aru, mida ta on teinud valesti. Kuna ta oli meie seltsi liige, siis ta pöördus seltsi poole ja me tegime sellele selle õpetajatööle ekspertiisi. Vaatasime üle, kuidas õpetaja on töö koostanud kuidas ta on pärast neid töid hinnanud. Ja meie ekspert leidis, et vastupidiselt nii lapsevanema kui ka tegelikult juba kogu kool oli sellest teadlik. Et ka nii lapsevanema kui ka kooli suhtumisele. Tegelikult õpetaja oli hinnanud töid isegi veidi leebemalt, kui oleks võinud. Nii et tegelikult võiks väga usaldada õpetajat. Õpetaja teab, mis on tunnis toimunut, mida tema on õpetanud, mida on õpilased võimelised õppima. Ja õpetaja tegelikult ei tule hommikul kooli sellise mõttega, et täna teen õpilastele ära või täna ehmatan neid või täna üllatus. Ta on neid mõne sellise küsimusega, millest nad jagu ei saa. Õpetaja tegelikult väga hoolib sellest, et tema õpilastel läheks hästi ja rohkem usaldada õpetajat. Tema teab. Et õpetaja oskab ise tegelikult ka ikka õpetada? Oskab ja õpetajal on tegelikult võimalus alati ka oma kolleegidelt nõu küsida ja sageli seda ka tehakse. Et mul oleks väga hea meel, kui näiteks ühe piirkonna ühe aineõpetajad tunneksid kõik 11 ja käiksid koos ja aeg-ajalt arutaksid, et kuidas kuidas läheb ja mida saaks teha veel paremini ja kogemuste jagamine. See on üks hea asi. Et isegi siis, kui kui sa saad teada, et ka teised ei oska sellele probleemile lahendust leida, kas see on parem kui üksi olemine ja vaikimine? Emakeeleõpetajate selts kui aktiivselt õpetajad osalevad selles ja mida on teil õpetajatele pakkuda just nimelt selleks, mis te praegu siin esile tõite. Meie põhiülesanne ongi aidata eesti keele ja kirjanduse õpetajatele paremini õpetada. Ja seda me tõesti kogu hingest püüame teha ka. Et anname välja trükiseid, kus pakume välja tunni lahendusi siis tervikteoste käsitlemise võimalusi erinevaid. Siis meil on üks väga vahva sari, naudi jätamist, mulle hästi meeldib see, see pealkiri ka Naudi õpetamist, et see peabki nii olema, et kõik õpetajad naudivad seda. Ja selles sarjas pakkuva staažikad õpetajad põhimõtteliselt oma elutööd välja, viimane oli meil tramotiseeringute väljaanne. Ja, ja no eks eks eesti keele ja kirjanduse õpetajad sageli ongi ka näiteringide juhatajad ja juhendajad. Ja neil on ka väga vaja seda sellist väljaannet. Ja siis me korraldame ka aeg-ajalt kokkusaamisi, kuhu me tõesti väga loodame, et, et koolist õpetajaid lastakse. Et paar korda aastas saame kokku, arutame asju, räägime aktuaalsetel teemadel. Ja tõesti, see selline nõuandeküsimuse võimalus on nendel koolituspäevadel. Aga ma pean ütlema ka, et seltsil on väga tihe kirjavahetuse, seltsil on väga palju partnereid kellega me saame hästi asju aetud ja niimoodi meie selts muutub järjest paremaks, ise tunneme ka, et tööd tuleb järjest juurde. Aitäh Eesti emakeeleõpetajate seltsi juht Kaja Sarapuu ja jõudu ja edu. Suur tänu.