Tere, paastumaarjapäev, 25. märts on viimased 68 aastat olnud inimestele kurbade mälestustepäev. Märtsiküüditamine 1949. aastal puudutas paljusid perekondi ja sõpruskondi. Aga mis meid tänases saates huvitab, on see, kuidas need repressioonid, mis sõja lõpule järgnenud aastatel Eestis inimestele osaks said, kuidas need kandusid edasi neile, kes sellel väga raskel ajal olid lapsed. Tere tulemast saatesse teist põlvkonda, ajaloolane Mirjam Peil. Mina olen saatejuht Kaja Kärner. Sinu vanemate siis Tartu Ülikoolis eesti kirjandust ja rahvaluulet õpetanud ja eestlaste eepose ja soomlaste eepose koht monograafiaid kirjutanud, paljud tõlkinud August Annisti ja sinu ema, ajalooõpetaja ja koolijuhi Linda Anniste jaoks algasid repressioonid ja isa vangistamine ju palju varem, kui oli massiküüditamine märtsis 49, et see kõik algas ju kohe, kui sõda oli Eestist üle käinud ja sõda oli lõppenud. Mida August Annistile süüks pandi? August? Tonnist võeti kinni juba 45. aasta märtsis, kui ta oli Tallinnas, me elasime Tartus, aga tema oli parasjagu Tallinnas käimas Kirjanike Liidu mingil koosolekul. Ja sealt tema kinni võeti ja ja süüdistused olid talle pandud. Kaks raamatut, mis olid Soomes ilmunud sõja aastatel, need olid, ma jään alati segamini, kumb oli 42 kuni 43, aga see ei oma tähtsust, mõlemad olid antud saksa okupatsiooni ajal, aga väljaspool Eestit sellepärast et sakslastel oli tsensuur, mida minu isa ei tahtnud sellega arvestada. Et ühesõnaga ühe raamatu pealkiri oli Viron neurosta Kurimuksessa ja see, see oli kirjutatud varjunime alljaan, siiras, sest siiras oli tema enda tehtud sõnakute. Koolipoisina järgis Aavik nagu üleskutsete ärksad poisid, mõtelge uusi sõnu välja ja Jaan oli ta isa nimi, ta venna nimi varasurnud venda. Jaan, siiras oli kõigiti sobilik sellele raamatule, mis tahtis rääkida ausalt 41. aasta sündmustest Eestis ja rääkiski, sest kõik kõik need, mis kuulduste järgi seal kirja pandud, et nad on ju vahetult järgmine aasta kirja pandud. Kui Mart Laar on kaneelipärimuse järgi üles kirjutanud, aga need laagerdusega oma 25 30 ja rohkemgi aastat. Nii et ma arvan, et see raamat väärikas, isegi uuesti väljaandmist vahetu reaktsioon 41. aastal seda pandi talle väga pahaks, seda loeti jämedaks nõukogudevastaseks rünnakuks ikka kirjeldas ka kõiki neid jubedusi, mis olid juhtunud. Noh, ja takkajärgi imestatakse. Ma lugesin takkajärgi jah, Jaan siirasse raamatu kohv. Ta Jaan Roosi mälestustes, Jaan Roos teatavasti ei julgenud kodus üldse elada, vaid rändas läbi Eesti ja peatas oma arvukate õpilaste juures ja kirjutab oma päevikus, kirjutab niiviisi. 40 seitsmendal-kaheksandal aastal, kirjutab nii, et imelik küll tunnistanud kuus aastat sai, igaüks ju teab, et ta on selle raamatu autor, et kuidas nii ohtlikku teadet kanda enda päevikus kaasa, kui sa ise kardad kinnivõtmist kogu aeg. Et ma arvan, et värsk ettevaatamatu roosist, aga noh, et juhtus nii, et tema laivid kelleltki kätte ei sattunud. Ja isa sai tegelikult ainult kuus karistusaastalt. Selle tõttu, et ta ei võtnud omaks minu vanem õde, kes on elupõline arhiivitöötaja, vaatas kõik need materjalid läbi. Ja seal on süüdistuskokkuvõttes kirjutatud, niimoodi hoidis kodus vastas ta ta skilli Virone avasta kursumaksesse. Noh, see on, nagu ta on, hoidis kodus, mitte et talisele autor ta ei võtnud omaks saada jäi enda juurde. Aga seal oli veel teine raamat, mille kirjutas August Annist siis Linda annist ja Harri Moora. Ja see oli tore raamat, see kingiti mulle Soomest ära trikki. Äratrükk või nojah, väljatõmme kingiti Soomesse raamat Vironia History ja jah. Et need autorid nendele on üldiselt nimetatud kaks varmast ja üks ajama. Ja ojamaalt siis Harri Moora. Ja varmalt on minu isa ja ema, sest üksnes nende eesnimetähed on võetud nende August A L-Linda L moora, eks võtab oma oyama ette. M a. Et nad on kõik nagu selle järgi sätitud. Nagu väikest äratuntavast on ka seda raamatut peeti väga halvaks, peeti minu emale ülekuulaja. Ema ütles, et ei, et tema, tema järjest raamatut lugenudki. Millised olid teie mehe varjunimed? Ei, ma ei mäleta ühtegi, et tal oleks olnud laulat. Aga uurijad heitsid ette ka harimalts, nendel oli reaalune tõlge tehtud ja sealt tuli niukseid lausa koomilisi asju välja, et uurija näitas näpukat, tõmbas ühe rea alla. Vaadake, mis teie mees kirjutab rassi ja kvoodid. Ozor. Kuidas ristiinimene tõlgimsena Venemaa koloss savijalgadel oli kirjutatud temale otsetõlkega tehtud, see niimoodi, kui sa selle peale naerma hakkad ka ülekoormusel võib naerda, ainult täis ei olnud see porised, kalossid seal koloss või see on tohutu suur, seisab kümnendatel jalgadele. No nii või teisiti ja ühesõnaga kui ta välja lasti maalima, siis öeldi, kilta ellips, teravdatud Soome rahvana niukseid raamatuid vaja. Nii et ühesõnaga, et tema nagu ei leitud seda koosseisu, millega teda oleks pikemaks ajaks vangi andma. Ema sai ühel kevadel lahti. Suvel läks, juunikuus läks juuni alguses tuli välja ja passi kirjutati, et viibis eeluurimisel 11 päeva. Tegelikult oli 11 kuud. Liini. Isa sai karistust kanda siin Eestis, alguses Harkus, hiljem Valga vanglas. Kas perekonnal oli sellevõrra kergem, et isa ei viidud Siberisse? Ma arvan, ema oskas seda kindlasti niimoodi võtta ja tal oligi kergem, sest pakki saadeti ja ema õed aitas Tallinnas elavad kaks õde, need aitasid pake toimetada, vahest? Jah? Noh, olid abiks nagu sugulased ikka on raskel ajal abiks. Ja, ja me saime isegi vaatamas käia, kirjavahetus oli tal lubatud. Minu vanemad ja Sirje oli see, kes temaga pidevalt siis vanglasse kirjavahetuses pidas. Sellest on üks keel ja kirjandus selle ära trükkinud. Mul on kahju, et mul ei ole meeles selle filoloogi nimi, kes need kirjad koondas minu kirjad kirjavahetuse isaga, siis on päris päris õpetlik ja naljakas, kuidas räägitakse kõigest muust, aga mitte vangistusest. Koolis õppija teiselt andes olen korralik ja õde, siis kirjutan isale vastu, kirjutab end. Meil siin on sedaviisi ja väike õde teeb juba niisuguseid tegusid ja Mirjam ta ühtemoodi asju ja käib selles klassis ja tal läheb päris hästi ja noh, mis, mis sa kirjutad laste elust. Mitu kassi meil on? Seda kirjavahetust Siberist Eestisse ja, ja perekonna vastukirju Eestist Siberisse, seda nüüdsel ajal juba hakatud ka raamatuna välja andma, et jah, kui need on alles. See oli, jaa, jah, meil on väga suur. Meil on ka üks osa, oli alles, mille põhjalt mõnd selle valiku tegid siis, aga sellest oli ka juba mitu aastat tagasi, ma ei mäleta lihtsalt seda, et aga ma ütlen seda hiljem. Teadmata. Kui palju vanemad kodus rääkisid sellest kui August Annist juba taas vabadusse sai? Mis vanglas juhtus, mis ülekuulamistel juhtus? Kas oli niisuguseid lugusid, et kui üks represseeritu toodi ülekuulamisel, et siis ta kõrval kambrisse oma tuttavale salakoodis, koputa sedasi, et ma olen su vastu tunnistanud, aga ma võtan homme või ülehomme oma tunnistuse tagasi ka sellest. Niisuguseid lugusid. Sa oled kuulnud ühte konkreetset ühte konkreetset ja seda just räägiti. Ja selle puhul on need, kus sa suurem inimene juba oled, sa mõtled, kas, kas ise suudad sellisel juhul vastu pidada, seda enam hindad ikka seal eriline kangelaslikkus. Ütelda, et ma võtan homme tagasi kop koputades. Vangina matan homme tagasi murti ribid. Seal ei olegi muud, kui kui ütelda, et inimesi, julgus on põhimõtte nimel julge olla. Ma olen aus, mu sõbra peal ei tunnista ja see on väga suur asi. Nagu katsunud inimene teeb läbi ja tõestab, et ta on noh, kullaprooviga või. Neid lugusid kodus siiski räägiti, et seda kõike ei varjatud laste eest. Ei, mitte mitte kunagi. Mina ei tea, et meil ta läks, saetab teise tuppa, kui, kui mingit niisugust külalise tõlkes niisuguseid asju rääkisid, meil oli pärast seda ainult üks tubane, mindi ongi kuhugi ajada. Aga alati räägiti ja minu meelest kui ma midagi oma ema puhul kõige rohkem hindan, tema niiskust, julgust, et ta oli olnud 11 kuud vangis, ta oli kolme pisikese lapse juurest ära kistud, eks ole, väiksem oli ju aastane, kui ta kinni võeti sellegipärast, tema, tema niiviisi, tema abistas inimesi ja inimesed usaldasid teda, et kui me siin Hirvlise olime, siis ma mõtlesin, kuidas ta omaks takkajärgi mõtlen, et see oli omaksvõtt, oli see pool meeste prouale, kes on noh, nagu üksik naine kolme lapsega minu pinginaabri ema kinkis talle põrsa, näiteks. On ju seal usadessest ja lahkus ja sa olid meie inimene, see on selline suhtumine. Ja temale räägiti ka kohe ära, kui ta sinna läks, kes on selles külas halvad inimesed, kes teise peale kaebavad ja ja on sellega kaasa läinud ja käivad metsavendi jahtimas. Nende head ja pahad olid väga selgeks tehtud. Ema. Kuidas te saite kolm väikest tüdrukut, kui vanemad olid kinni? Me olime jagatud niiviisi ära mina ja see nooremad, kes veel noh, mina ka ei käinud veel koolis. Meie olime isa sünnikodus õe isapoolse tädi juures. Vanem õde oli siis Tallinnas, tema pidi ju koolis käima ja tema oli siis ema juures, niiet kui ema tuli tagasi, korjas oma lapsed kokku ja mõttes tükk aega järele, talvise maakoolmeistri tütar, hiljem vanaisa töötas külge juba Tallinnas, aga, aga noh, põhiliselt tema lapsepõlv langes sellesse aega, kus isa oli nagu ministeeriumikooli. Aitäh, tema teadis, maaõpetaja elab kuidagi ära, eks ole. Ja teda ei pruugi ta tunda ja sai siis Viljandi haridusosakonnas sai noh, suunati siis tema tööle. Ma õpetajal oli ju korter, vot see oli ka tähtis, me jäime kõigest ilma. Ja imasin liikvel. Sistusti Rusty oli Enden lihtne, pittu puidust, aga mõisamaja kuulus Tartu Ülikooli professor Slasmanile mikrobioloog. Tartu Ülikooli raamatukogu oli seal sõja aastatel peidus. No ja siis oli sinna Slazmann, sakslane läks minema ja see maja tehti siis koolimajaks, tehti, aga ühenduse otsas, elas uusmaasaaja, katusekorrusel, elas üks õpetaja ei anna. All oli kaks klassiruumi, pluss lauluklass ja koridor ja meie kord, et mina läinud esimesse klassi magamistoast astudes. Koolijuhi ajaloo õpetaja Linda annist elulukku kuulub ka see aeg, kui leidus siiski keegi, kes tema peale kaebas. Ja ta oli sunnitud kooli õpetajaameti maha panema. Kas kunagi oli juttu sellest, et ema ja isa on inimestes pettunud, sellepärast et on reitmist pealekaebamist? Julguse puudust? Isa ei tahtnud sellest rääkida, aga tema kindlasti oli, sest tema oli kuus aastat ära ja ükskord ta isegi ütles niiviisi, et vaat kui hea, et ma olin koosnenud kõige koledamat aastalt, ära mine tea, mida lollust ja hullust oleks kirjutanud. Et oli niisugune seik nimelt. Mina lugesin kirjandusmuuseumis vanaema Rasmus Kangropooli arhiivi nagu selle eludokumente ja väljalõikeid sealhulgas ühe isa sõbra, kellel, keda ma Narvas ühes istus ja Narvas oli koos ja isa hea sõbra kirjutised, mis siis kiitsid noh, 47. 48. aasta vaimus Dimitasid ja tegid maha seda Kangropool, Eesti laulupidu, tead seda lugu, kuidas pole seda kirjutanud? Mina tulin koju kirjanduse kursust, ütlesin isale ja sa näed, mis su sõber tegi samamoodi teiste peale väga plekke artikleid kirjutas väga häbi-häbi. Et ühelt see ei või olla ei või iial ei või olla. Ta oli juba siis halvatud ja käis kepiga sügavalt lonkas ja oli läinud kirjandusmuuseumi ja tuli tagasi sorgus nina, kuidas sul oli õigus, järelikult see küsimus, mis esindasid, oli väga täpne, üks fakt. Mul on selle kohta meeles. Aga emal oli minu meelest pettumusi, pettumusi tootsid ikka ikka kuskile juba enne kahtlus, et need on pahad inimesed, on minu meelest temal olid pahad ja head olid ikka kahes reas heas, tema uskus head, tema usaldas ja jäi nende juurde. Nihukesed pooltoonid nendesse suhetesse ei kuulanud. Aga ma ei oska rohkem, võib-olla ema kohta niiviisi ütelda. Niipalju veel, ma unustasin ennem, et kuidas siis ema vänt 11 kuuga lahti sai. See nagu jäi õhku meil rippamalt, kui ma tohin, siis ma räägin selle vahelt ära. Asi oli niiviisi, et intelligentsi kvoodid olid ületatud. Niiviisi seda hiljem seletati. Võimu tasandil seletate kvaatori ülendatud ja selle tõttu lasteni Harri Moora, minu ema kui ka Paul Ariste, kes olin noore mehena noor, andekas inimene, istus seal vanglas, lõikas oma veenid läbi, algelda turgutate ellu. Ja veel palju Tartu haritlasi lasti lahti, lasti koju tagasi ja nagu me teame, Ariste, Moora, nad said ju tööle ka minna sinna, kus nad olid enne olnud. Nendel olid korterid alles, elukohad olid alles veel ei andnud miljoni maja likvideeritud. Meil ei andnud, me pidime maale minema, aga me olime kaitstud seal. Aga Ariste pidas seda jah, väga-väga meeles seda, et ma leidsin ühe kirja hiljaaegu alles hoitud kirikus saristik avaldab isa surma puhul kaastunnet. Seal ta kanna. Aga proua Annist mulle ka meeles, kirgas, hommikul koos väljusime Patarei pagari tänava vanglas. Nii et see oli kirgas hommik olnud. Kas sa mäletad märtsiküüditamist 49. aastal sa olid siis juba algkoolilaps? Ja ma olin üheksa-aastane, suvel sain 10 ja polnudki enam nii väga väike. Elasime Hirulism. Ja see oli ikka väga kirgas, ilus hommik oli see kooli pidanud minema vähe, kuni päike paistis. Kõik tundus Niinus. Järsku sõitis meie koolimaja Eeessets. Maja tee ääres sõitis mööda veoauto, mille kastis olid inimesel, meie koolilapsed olid osa, nad lehvitasid meile õues olijatele ja siis järsku hakkas hirmus kiire hakkas meid käsutati tuppa. Ja, ja mul ongi väike must auk selle koha pealt ma ei mäleta täpselt, kas me läksime pimeduse varjus läksime ühte tallu, kus meid on lubatud. Noh, oli saavutatud kokkulepe, et nad võtavad meid varjule. Ja pärast me olime veel Tallinnas ema juures külas, aga, aga kuidas meil, kuidas liiklus see toimis, vaat seda on mul väga raske mäletada. Seest Ma mäletan hästi seda talu, kus me siis peidus olime. See oli kangelaslik naine, kolme poisi ema, kes võttis kolme tüdruku ema, keda ähvardas Mendeli otsimas käidud väljasaatmine võttis meid oma majja oma talusse hoiule varjule. Ja ta oli elus raskeid päevinäinud, sellepärast tema meeslaste maha. Nad olid noh, nende noorsotside liikumisest omal ajal haaratud ja jäin jääkine nende juurde. Selle talusse ehitati peidu korter peidupugemise võimalustega ehitati ühele 41. aasta tegelasena. Ja. Ühesõnaga tegelemine andis nad kohe ära, kui ta sakslaste kätte sattus. Ja selle naise mees lasti maha mida sellel nii pikalt peatuda, aga ma mõtlen, et et see naine pidi olema väga pettunud punases võimlemise, punaste selles, et kõnenud Sina võtad varjata töötlemise esimesena sinu nime välja, eks ole, oma peidu teda ei olevat piinatud ega ei ole pekstud seda meest, kes ära andis, aga nii ta oli. See naine võttis selle vastu minu ema ja meile lastele oli hästi põnev, et seal ärklikorrusega maja korruste vahelagi oli kahekordne ja sinna mahtus niiviisi nagu üks mees peitu. Teine nukk läinud nagu alumise suure eluda ahju kohale. Et kus siis võis ka sealt sealtkaudu põgeneda, võib-olla kui aknaid valvati või noh, mida iganes. Et see oli niisugune põnev korter oli, ega lapsena mina ei mäleta, hirmutanud, mind huvitas seal kõige rohkem see, et all suures talutoas seisis inkubaator haudus välja kanapoegi. Küüditamise nädalaks nad veel välja ei tulnud, aga hiljem käisime vaatamas neid fantastiliselt pisike kollane, niisugune karva pallikene muutub selleks kohevaks pallikeseks, selle enne märg ja libe ja kole näeb välja, et see on nagu lootus sees tõuseb ikka jälle. Ja lapsed võtavad ka, võib-olla neid murelikke aegu muidugi palju kergemalt võtavad, räägiti meil ju igasuguseid, õuduslugusid, räägiti ja ega meie ema ei võtnud ka tooni maha, kui ta rääkis mingist asjast. Ma pean nüüd me oleme natukene Ma olen läinud oma saadamaksin rääkima Jõgevast, aga ma pidin see hirm ajaliselt ennem ära röökima ka ilma pooleli, väga armetu kooli ja me olime seal üks aasta elasime linnast, väljas oli seal kahele õpetajale kvartett. Me elasime alumise korruse ülemisel korrusel elas keegi kissell Iowa. Kes kaebas minu isa peale, kuna kirjutasmasinaga klõbistas õhtul trükib lendlehti. Ja see oli siis, kui isa oli pata tagasi ära ja ta oli tagasi Jaania siis. Nii direktor kui ka õppealajuhataja lõid venelased, üks Venemaa eestlane, teine Narva venelane, direktor Chirootima, olin jah, vene rahvusest Narvas õppinud, aga ma andsin Kirtasid mähkis mähkida Nende kedagi väga kirjaoskaja on ja ja nimeline daam, tulipunane, niisugune nõukogude aktivisti, eks neid eesti külasid ju ka seal represseeriti ja kes siis hirmu, hirmu punane võib-olla oli, kes seda teab, igatahes pandud suurtesse inimesed ja nende kool juhindaski nagu selle järgi ja eksada minu emast lähete hakata tema ära selle koha pealt ja siis pandi talle kõiksugu asju pahaks. Käin tunde kontrollimas ja. Jaanika üks kaebus, konkreetne kaebus, pealegi seal on igaüks konkreetne kaebus, aga ma ei tahaks seda nime nimetada. See on sügav ajalugu ja ühesõnaga emane pandi pahaks ajaloo vale tõlgendamist. Kas case faktidele täiesti vastu, see oli lausa koomiline. Õpetaja Annist rääkis koolis Poola jagamisest, millest Venemaa olevat osa võtnud. Poolat jagati kaks-kolm korda, eks ole, iga kord võlts venen, osa sellest tegevusest, aga selleks oli kõik niisugune sobilik kirjasõna, mida kasutati Austria Anastas, Preisimaa ründas, Venemaa ühendas, nendel on nagu teised sõnal siis ta olevat mugatšofist valesti rääkinud. Pugatšova olevat teinud seda kihutustööd, mis sõna see niisugune on, ta tegigi, Ta agiteeris ühessegi nendelgi, nii kistud ja harimatud inimeste süüdistused, aga mille vastu ei saanud emale pandi siis selleks 47, c paragrahv pedagoogiliseks, tööks kõlbmatu. Sellega olid tal võetud, see noh, ameti võimalusel särab, ta oli vahepeal oli Viljandisse kalisimistani. Lähedases väikeses lastekodus oli nõudepesija liha. Ta ei saanud, ei saanud minna talle 47 c sabas. Ja see lastekodu soliidne, südamlik rahvas lihtsalt inimesed koki siis minu ema käes. Mis tööd see vanamees teeb ja emavastaselt, ah ta mõtles, kuidas ta seletab, et ta teeb indekseid teeb Kreutzwaldi kirja vahel Serkeidritele, mis ilmus Kreutzwaldi aasta, oli ju. Ja mõtlesin, kuidas seda nüüd öelda inimesel, kes ei tunnegi kirjastamist nata, teeb kirjandusmuuseumile, teeb neid registreid. See oli õiguste registrit, aga kakleis sõbralikult käe panin ta ümber õlgades minu vana msn, kapuuts, mees. Nii et noh, niisugune lihtne inimene väga südamlik olla ja samal ajal see, kes hoiab oma kohast kinni 10 küünega, võib selle teise inimese peale kaevata. Ja seda poole jagamist, seda ei saa ju tõsiselt võtta ja igasugune komisjon ütleks, ühendas või, või mis ta tegi, aga ta oli osaline selles, eks ole, aga sellest aitasin. Noh, ema liiga kauaks sinna koka proua juurde ei jäänud, väin. Tal tuli päästev idee. Meditsiinikool allub tervishoiuministeeriumile, et seal ei tähendanud 40 70, see ei pruugi neile üldse ette jääda, läks sinna ja siis nahingindani Metkoolisse. Nii õpetaja. Kui me selle kurva perioodi tänases saates selja taha jätame ja võtame kokku, ma kuulan sinu jutu, kuidas, kuidas te pidite kolima ühest kohast teise teisest kolmandasse vanemad olid vangistatud, terite kaotanud oma kauni Tartu kodu ja August Annisti suure rikkaliku raamatukogu. Kas vanemad oma eeskujuga või, või sõnadega kuidagi andsid märku, et ülekohus ei jää igaveseks püsima, jäid sellest valust, mida ülekohus põhjustab, tuleb üle saada. Siin selle koha pealt jälle minu isa ema, nüüd nagu erinevad inimesed küllaltki põhilises sarnased. Aga nagu selles väljanäitamise selles erinevad, et isa ei tahtnud kunagi sellest rääkida. Ma mäletan, 11 aastane olin siis, kui ta tagasi tuli noh, ilmselt läinud 12. Siis ma kriisisse noh, talivabaks modestele. Mis sa tegid sõjas, emal ja tütrel kuulipildujaga Nympimine venelasi maha kalast, sai vihaseks ja ütles, et sellest ei räägita. Noh, see oli ikka lolli lapse küsimus niiviisi, keegi taha tapmist meenutada, kui ka tappis selles aga ühesõnaga ei tema, võib-olla sellega tegid selgeks, et mõnest asjast ei räägita lihtsalt. Aga seda, et laps pea suu kinni ja ära seda ütlemist mina ei menetle mitte üldse mitte kunagi. Ise tagasi oli selge, et tema oli nagu vaburam ja noh, ta oli vähem vähema jutuga, ema oli suurema jutuga. See oleks ju mõeldamatu, et ta läks, kui tuleb külla, no tema Margot Kanemegi või LPT Parek Lagle ema, ta oleks nendega hakanud mingisugust mõistujuttu rääkima või Salantsema või nendele liike. Selge see asi, Lindam Ilmre tuli Siberist tagasi. Nad olid südamesõbrannad, ei kavatse ju. Vimm rääkis kõiki neid laagri ja neid õudusi, tema keskus ka, mis oli seal oli ikka alguses väga-väga julmalt. Need tingimused pärast oli asulisel lihtsamad. Muidugi, lapselapsepõlv on üldse kaitstud, et laps on loomult juba, ta ei ole ju depressiivne, see on päris hullusti, kui lapsed on depressiivsed, aga aga on meile ikka päike paistis ja me naersime seda ka, kui ilmule tuli tagasi, oli töötanud seal niisugusest partiimas seest tehtava hobuste kiige või kiikhobused nende firmas või vene kooperatiivides, mis tegi kahte sorti niisuguseid uhkeid ratsust tegi siis sellest Badeemase Eesti üks artikkel kandis nime koningandžalka kavune, aga teine konn kero Intšeski nüanssis, kui ta tuli sealt ära, seda võttis mälestuseks tegi ühe peagaase koni, keralindsaski panime ja aknapealne meil oli lõbus ka ikka, kas siis sininii hull ei olnud? Ma just mõtlen, et nii isa kui ka ema nad Nende käsi tõusnud kirjanduse vastu raamatuid põletada, raamatuid kuskile peita ära, et mina mäletan ainult üht peidetud raamatud, mis selsamal märtsiküüditamise. Kui me ära läksime kodust, siis nüüdse Euroopa juhid, selline raamat, kus siis Truman Truman, vaid kõik tegelased olid siis kaane peale Churchill ja Stalin ja Mussolini kipulitel. Pintslikestega Hitler ka muidugi selle raamatu Nintšeuroope juhind, panin ta lagunenud esiku trepi sisse, pentis ära, kus välistrepp oli see võib-olla ta on siiamaani seal, ma ei tea. Pangem raamatuid põletada, raamatuid hävitada, et see ei tulnud üldse nagu kõne alla. Raamatut lihtsalt tõstetakse silma alt ära, kui on keegi paha inimene nuhkima tulemus vä, siis te jääte ripakile, raamatud raamatu vastu, noh, tule ja mõõgaga minna, et see ei lähe sellest rääkinud, et ikka väga põlgusega sellest raamatukogu omaaegsest juhatajast siin, kes laskis raiud Eesti entsüklopeediat keskelt pooleks pooleks. Ei saa. See oli nagu igavene häbiplekk oli, vot see on minu meelest see see, kui nüüd kokkuvõte, see on, nende moraal oli see, ära sa äraandjaks ära kaeba ligimese peale, ära. Ära karda. See on väga tähtis, see hirmu ületamine, ema teadis, mis vangla on. Ta oli, on seal pagari tänavapataljonis mõlemas kolmekümnekesi toas, kus õhku ka ei ole, peaaegu enam ei ole, lend oli nii kvoodiväliselt seal kokku võetud, neid inimesi Meil on täna külas kunstiajaloolane ja kunstikriitik Mirjam Peil. No ajad pöördusid siis, kui isikukultus hukka mõisteti ja kui inimesed hakkasid juba vangilaagritest tagasi tulema, see oli see aeg, kui sa läksid Tartu Ülikooli, sest sinu vanem õde Sirje annist oli juba läinud ajalugu õppima. Kas sa võid kirjeldada õhkkonda Tartus 50.-te lõpus, 60.-te algus, mida omavahel arutati kohvikus või kui inimesed kogunesid sünnipäevadele, mis oli see vaimsus, oli seal Eesti-aegset alles veel või hakkasid tulema niisugused uued moodsad kunstisuunad, vabavärss, kirjandusfotograafia, džäss, kõik, mis mujalt maailmast hakkas vaikselt Eestisse imbuma? No muidugi tuli see tasapisi tuli ja kirjandust ei olnud käepärast ja tänapäeva infoajastul ei kujuta ettegi, kui aeglased pidid ikka, aga ikkagi ta tuli, eks ole, vaatamata sellele et mingi infokanaleid tänapäevases mõttes niisugusi ei olnud. Aga sellegipoolest, eks džäss olid ju olemas juba enne, et see käis kõik nagu selle 30.-te aastate kultuuri taastamise või taaskehtestamise nimel käis, et ja minu meelest on nagu siiani niisugune kujutusena, vot see kuldne aeg, see 30.-te, teine pool. Kuigi vaikiv ajastu, kuigi pätsu olin, süütegusid seal küll ja küll, eks seal autoritaarsus. Aga sellegipoolest see taaskehtestamine, mis aitas võib-olla elada just ja aitas toime tulla, oli selle ilusa kuldse aja meenutus. Ja selle nagu kultuurilised kolm märki oleks minu meelest Pallase maal. Arkujate luule vatsa arvujate luule oli suurel-suurel-suurel määral eeskujuks siis sellel uuel põlvkonnal, kes luule sellele pürgis, luure Parmassile tahtis tulla ja mõtlesin tulijate põlvkond, ma mõtlen 60.-te põlvkonda, see on nii kindel, mõistasin. Ja samuti neid valgeid maju ning funk maju, nende oli nii Tartus kui Tallinnas kui Pärnus, eriti, et seda kuidagi nagu balevuseks või selleks ja samuti muidugi Pallas lannase sellest traditsioonist, millega oli ju räsitud seda traditsiooni. Ta oli seal ka neid lahtilaskmisi. Starkopf põgenes vahepeal Moskvasse tööle Mer Kuulovi abiliseks lihtsalt ja kiviraiuja, eks seal oli nii palju neid, kellele tehti liiga julmalt, tehti liiga ja mõned põletati, kin nagu kunsti tegemisest eemale täiesti. Aga see uus noorpõlv tuli peale ja hakkas noh, vastupidi kõigile nendele arvamustele ja lootustele, et nüüd kunstnike põlvkond kasvanud vastupidi, oli kasvanud just niisugune põlvkond kes eelistas seda 30.-te lõppu ja Pallas sellises klassikalises variandis. Nii nagu ta oli välja kujunenud, võib-olla kõige küpsemaks sai saksa okupatsiooni ajal, sai kõige küpsem, kõige ilusam ballas Indrek Hirvel, selline teooria, mina jagama seda täiesti. No vot, ja siis need siis jõudumööda püüti, aga eks klubi liikumisteatriga džäss istunud see loomulikult meie pidudel oli parim punt oli harmulatki nimeline. See oli väga hea, moodne, ajakohane oli seen moega debüüti sammu pidada, kuigi kuigi siluetti hakkasid ilmuma ka kuuekümnendatel, et see nägu sai jälle elu võttis nagu hoogu juurde ja kohvikuelu on Tartul alati väga iseloomulik pannud ja kohviku kaudu omandume. Võib-olla need põhilisemad jõujooned, et see, mis Werneri kohvikus välja mõeldud, et see võis olla hiljem seda tunda juba kirjandusloolaste artiklites või seisukohavõttudes, et see kõik oli kohvikus juba nagu omavahel selgeks räägitud. Kas räägiti ka sellest, kes on juba Eestisse tagasi tulnud Siberist ja keda oodata tee ära ja, ja kes on lahku läinud ja kas seda arutati või, või vastupidi, taheti see kõik, kui minevik unustada ja olla avali valla, sellele, mis elul nüüd pakkuda on. Kui see elu ei ole enam nii õudne? Mina olen sellest nendest tagasi tulijatest nii palju noorem. Et ma ei oska, ma puutusin nendega hiljem kokku, mitte siis, kui nad alustasid uuesti. Ma olin kunstikooli õpilane olin ja ja meie õpetajate hulgas oli niisugune noh, kes oli ka omal ajal väga põlatud, aga mitte vangis, oli Alfred Kongo näiteks ja mardituli mitte vangist välja, vaid tuli rinnaku näitustele jälle näituse piltidest osalenud kunstnik ringlus lihtsalt välja visatud ja nendel oli mänklise keeld. Aga mis ma pean ütlema, see, et see minust parasjagu vanem grupeering oli väga andekas seltskond naisi ja nende kursse kaaslased, noored mehed, kes läksid Siberisse, mando Rohakas varma Pirkki on mitte endale hulgas sisse. Palju andekaid andekaid kunstnik, kes lihtsalt represseeriti mütsi, kes oli saksa ajal olnud tööteenistuses või midagi niisugust või sõjaväes koguni, läksid Heldur Viires võtma, tahtsin ütelda andekeselt, kas ja tubli inimene, kes jäi nende hammasrataste vahel, et tema parimad aastad läksid seal nahka. Nendele veel üks nimi ei tule meelde, mis on väga oluline, aga mõnedel on meelde. Ma olen kunagi nende näitusele tagasi tule, kuid natuke uurinud kataloogide järgi nendel põhiliselt Tartu kunstnikud Siberist tulnud poisid ja ma vaatasin, et mida nad siis, kuidas nad siis Türgisinud tagasi kunsti ja areenile võtsid osa ka niisugustest nometlatuursetena näitustest niisugustest inimene ja masin või põld või viljalõikus või mütsid hoolega neist osa jälle kinnitada kanda, aga Nende sõbrannalt samalt kursuselt või noh, samast ringkonnast vaat nemad seda mugandada teinud Nemad maalselt isegi küüditamist. Kui erinevad on ajad, kui erinevad on saatused. Sa ise ütlesid, et sa töötasid entsüklopeediakirjastuses siis kunstitoimetajana ja ja siin hilisematel aastatel sa oled olnud õppejõud ja lektor Tallinna Ülikoolis ja sa loed praegugi kunstiakadeemias ehtekunstiajalugu. Mille poolest tänapäevased üliõpilased on toredad? See see reisimise, see on võimalus, et ka piiratud rahaliste vahendite reisitakse, tudeng on palju reisinud, tudengi on igal pool käinud ja kui ei ole veel käinud, siis niikuinii läheb ja neid vaadata on rõõm on selles mõttes. Muidugi ta on, ta on nii Tallinna Ülikooli kui ka kunstiülikoolis kindlasti kaad. Lugemuse vähenemine, tänapäeva tudeng ei ole lugenud. Aga minu meelest ei, ei kujutav kunst ei maanskulptuur ega arhitektuuriga ehtedki Irippu õhus, vaid ikka olenevad inimesest sellest mentaalsusest, mis sellel hetkel kusagil on välja kujunenud, see ajalooline taust ja seda saab ikkagi kõige kergemini kätte Kirjanduse kaudu. Need, kes on lugenud, need taipavad seda seost või tausta, tausta, ilu ja see asi avaneb nendele täielikult kuskilt ja jutul tuleb katkestus sisse, kui sa taipad, et et viide teatud kirjandusteosel ei ütle publikule mitte midagi. Et kui ma räägin piider, meie moraanist, pide meeldikus kodus ja ütlen, et Toomas Manni puden pruukinud. Ja kui ma kohtan tühja pilku, vaid ma ütlen endale dremarkan kirjutanud saksa ekspressionismi valdsem, nagu taustal see, et mis see sõjajärgne tohutut meeletus kappacus, millega hinnad tõusid. Ja see sõjast on põlvkonna elu sellel taustal. Ja kui ma näen, et ka remarki ei teadnud ja siis ma mõtlen, et et nad ei ole ju mingit nišikirjanikud, et nad on ju ikka päris päris tuntud kirjanikud, et et raske on ühte ühte jalga käia, aga ma miskipärast arvan, et võib-olla see nii kaugele ei jäägi, et võib-olla nad hakkavad uuesti lugema. Tüdinud kõigest muust ärkad uuesti lugema, sest muidu on tänapäeva tudeng Perasem kunagi enne ja andekas seda häbenema. Andekust ei taha teise teisegi ühtemoodi alla, vaid ta toob omasele endapoolse sisemuse tongi julgemini nähtavale. Aeg muudab inimesi ja inimesed muudavad aega. Ma tahaksin veel rääkida August Annist, lugedes siis ülejärgmisest põlvkonnast et lisaks kolmele tütrele loen ma siit on August Annist til kolm lapselast, kuus lapselapselast ja üks lapselapselapselaps. Ja lugedes siis lapselapsed on antropoloog Aet Annist, kellel on pojad Cyranud, Rudolf ja rahansander siis järgmine lapselaps on rõivaäris tegutsev Madli Hildebrand. Pojad Edwin Kennet, kellelt on ka siis esimene lapselapselapselaps Tristan. Lisaks ka Kevin Michael ning tütred Karoliine Stefani ja Kristin Sandrinne ning politseiuurija Kristiina. Avaste on siis ka lapselaps. Mulle tundub, et see ülejärgmine põlvkond on oma elu sidunud juba rohkem välisEestiga või leidnud oma väljundi nii pereelus kui karjääris ja teaduses väljaspool Eestit. Kas ma arvan õigesti? Paraku paraku kipub see nii olema, et lapselaps Aet annist on tegelikult perspektiiviga teadlane ja tubli igalt jaga ta. Londonis õppides abiellus sealse hindu rahvusest mehega. Arstiga ja tema elu on seotud Inglismaaga. Minu järeltulija, seal tema neli last, nendest kolm on lastest kolm on kindlalt Rootsi juurdunud, kolm. Üks vahepealne tütarlaps, Karoliine Karoliine tahab siduda oma elu Eestiga. Temal meil kosmomendik. Temale meeldib siin elada, temal on oma perekonda hakanud juba niiviisi looma siia. Aga kõige väiksem Tarlapsem Kristinale. Kosmopoliit kirjutab ingliskeelseid romaane, käib Rootsi koolis ja ei kujuta ennast üldse mujal enamas, kui kui niiviisi reisi vana on ja maailma nägemine on aga põhiliselt arvuti taga istudes praegu kirjutab oma niukseid. Ma ei oska sellel samblal ime anud multisander žanritevaheline midagi. Kui sa ühes varasemas raadiosaates, mis oli pühendatud August Annist elule ja loomingule loometööle ja teadvusele, oled öelnud, et August Annist oli nagu niisugune vahelüli. Ta oli ju esimese põlvkonna haritlane ärrit talupojakultuuris et ta on nagu vahelüli talupoeglik kui Eesti rahva ja siis juba teadlase, haritlaskonna ja intelligentsi vahel ja oled öelnud, et Don terved põlvkonnad, kes juba on nagu maal elamisest lahti, et siis me nüüd näeme, mismoodi peaaegu sajand on möödunud ja, ja järgmised põlvkonnad on mitte ainult maast, vaid ka Eestimaast lahti, et tõenäoliselt on see asjade paratamatu käik. Kuidas sa mõtled sellest? Ma mõtlen, et see on paratamatu, kui nad võtavad midagi, siis ta põhiliselt head kaasa teatavad niuksed tõsiduse ja lootus suhte loodusega, mis mis meie kestmist tagab üldse. Et kui nad võtavad maamehe oskused kaasa, siis nad võivad ka seppa horvaadi tihes rääkida, peaasi on, et nad hoiavad kinni sellest kultuurist, eks ole, et kõik, mida nad ka ei räägi uskude võrdsusest ja, ja nende inimlik sisu on igal pool üks, seal võib olla ideaaljuhtudel, aga usk, mis purustab kunsti, on minu meelest ikka kuidagi sellele, mida euroopalikaks väärtuseks pean sellele risti vastupidine. Ja euroopalikke väärtusi püüdis omandada see meie talupoegadest tõusnud saagem eurooplasteks, olgem eestlased edasi. No need on need asjad on, nad on eurooplasteks täiesti saanud, unistus täitunud, aga kuidas ma ütlen? Midagi läheb kindlasti kaotsi, aga, aga seesama nagu kultuurisõbralikkus vot need põhi, põhiväärtused inimelu on püha ja kultuur kuulub väärtuste hulka. Kuni need püsivad, siis ei ole ju. Siis ei ole ju midagi. Või vähemalt repeediani. Pika intervjuu eest aitäh, et sa oled oma töödes alati püüdnud alal hoida seda, mis on eesti kultuuris Eesti talupojakultuuris 20. sajandi kodukaunistamise kultuuris olnud edasiviivat järgimisväärset. Mulle tundub, et kogu su elu on on märk sellest, et juured on meenutamist ja hoidmist väärt. Niisiis ka tänase meenutus tunni eest. Palju tänu. Järgmine saade järgmisel laupäeval ja siis loodetavasti juba järgmine külaline kuulmiseni.