Selle kõikenäinud rokimehe hääl kõlas siin Eestimaal eelmise sajandi 60.-te lõpul ja seitsmekümnendatel ja edaspidigi õige sageli eriti vikerraadio keskkavades. Tema laulud olid ehtsad, siirad jõuljad, hoogsad kaasakiskuvad tema bändi Crydenškleebotheri vaevele. Närvilisevõitu kitarrid tõid kananaha ihule. Võisime neid Fooseke Kristjaniga lõputult kuulata. John Fogerti on üks neid. Ajas. Helijälge ajas. Ilusat pühapäeva vikerraadiost, mina olen Helgi Erilaid ja minul on ikka Kristuneri lõid ja me jutustame teile täna laulja ja laulude loojaid, Jon Fogerti keerulise loo. Paljudes raamatutes on valesti märgitud Johnhogatkem pärit pööki linnast Californias aga seal oli lihtsalt kohalik haigla, kus ta sündis. Tegelikult elas Jon Ells riito nimelises vaikses väikelinnas kus viiekümnendatel aastatel võis laps rahulikult turule jalutada ja endale sendis õuna osta. Nagu igas korralikus USA linnakeses, oli ka Elsa Riitos keskkool ja drive in kino, mis asus otse Johnny kodu kõrval. Nii mäletab ta, kuidas ta omaenda voodis lebades sai üle tee asunud kõrgelt kinoekraanilt vaadata Marilyn Monroe film või kasvõi märuleid, mida ema kinno vaatama ei lasknud. Sealsamas Elsa Riitos kodulähedases poekeses oli limonaadiaparaat ja kui sa andsid müüjale 10 senti, valmistas ta sulle siirupist ja vurtsu veest. Joogi ükskord seal kohalikus poes istudes ja oma jooki oodates märkas kaheksa aastane John siirupi pudeli kaubamärki. Vanamoeline joonistus kollasest kuust jõe kohal. Hiljem sellele mõeldes nägin veidi välja nagu kuulsam Memphise plaadifirma son rekord, logo joonistuse kohal kiri. Queen River John Focketti kirjutab oma autobiograafias, et tal oli kombeks potentsiaalsed laulu nimed mällu ja hiljem märkmiku salvestada ning kunagi hiljem sobival hetkel kasutusse võtta. Green River oli neist esimene. Palju-palju aastaid hiljem sai sellest Johni bändi Queen's Clio Portugali hittlaul, mis sai niisiis alguse else riita poekese siirupi pudelisildist. Kes olid suured mõjutajad, nagu igal 50.-te poisil, muidugi Elvis pil. Leia kaal, Perkins, pöökinsi kuulsaim lugu, bluus, Veežuus leiab Fogerti raamatus sunnid San mõelaifmann Music eriliselt kiitust. Selles laulus oli nii palju õhku kirjutab, see on. Ja kuidas bänd kruvis kantri puugi, mis sealt kostis aastakümneid hiljem kohtusse, on kaal pöökinsiga Memphises ning sai kaalilt ootamatu komplimendi sinu laulukirjutamisoskuse juures. Kui sa oleksid omal ajal Philipsi juurde žanrikoosi jalutama, tänud mõtlemist, siis oleks võinud juhtuda. Mis Ann tundis end kõrvust, tõstetuna, nätsaid Karliga headeks sõpradeks. Ja kuigi Kar lahkus meie seast aastal 1998 on tema telefoninumber ikka veel jonni märkmikus. 1967. aasta suvel John Fogeti oli just sõjaväest välja saanud, otsustas ta vend Tomfogerti varasemast tuttava sõbra Cliffordi ja stuukiga tõsiselt tööle hakata. Nad olid juba varem koos mänginud bändis nimega Vox. Aga nüüd tegi kohalik ärimees soolse Science, kes oli just ostnud plaadifirma nimega väntad Records. Kvartetile pakkumise. Võtame neid oma tiival. Kollywoogsest sai kriidonsclivaatori vaibub. Uus nimi kõlas vägevalt. John ütles kaaslastele esialgu, et nimi on palju parem kui meie muusika. Õige pea kirjutasid nad alla kurikuulsale lepingule soolatantsija fantasiga, mis hiljem moodustas suures osas nii bändi kui Johnfogeti muusiku saatuse. Oma raamatus süüdistan selles lepingus passimeest juuki kelle juristist isale ta lepingu koostamisel lootnud oli. Stou oma isale aga kardetavasti seda dokumenti ei näidanudki ja nii andsid poisid heas usus oma allkirjad. Leping andis laulude autoriõigused täies osas sool seansile ja seda aastateks ette Journali laulude autor ja võlgnessolile seitsme aasta jooksul 180 laulu. Mida see tähendab, sai talle alles hiljem selgeks. Aga see teil ookeansi vanas juusik ju neile tundus, et tema enda laulud pole veel piisavalt head. Seda lugu teadis, armastas ta ka, nagu vend ongi juba ammu. Sellest sai kriidentsite esimene singel. Millest sündis köidendasite ilmselt kõige kuulsam laul vabaduse tundest. John kirjutas selle päeval, kui sai teada, et on armeeteenistusest vabaks lastud. Kõik algas lausest. Left Chab endast sütti, jätsin linnas hea töökoha maha. Edasi mõtles John Beethoveni viienda sümfoonia peale ja leidis sealt kitarrikäigu. Järgmiseks tuli teadvusse mõtte suurest vaaterattast, milliseid ta oli lapsena lõbustusparkides näinud. Suur ratas, kuidas Seegel laule sobitada, pilk märkmikku, kus võimalikud laulu nimed sees. Sealt vaatas vastu Traud Mary. Aga see suur ratas? Ahaa, see laul võiks rääkida jõelaevast. Laevad peavad olema naissoost arvast Jon ning juba hakkas ta vaikselt ümisema. Rahunen, rahunen, rahunen Andrew River. Nii oli käest ka refrään. Ja paari tunniga oligi suurem osa tehtud. Ja Iisaki jõudis Johnile kohale, et on millegi erilisega hakkama saanud. See vaevalt valminud laul tundus parem kui miski muu, millega ta seni hakkama oli saanud. Sellest võib sündida midagi suurt, midagi, mis jääb elama. On aasta 1968 annan 23 aastane ja teab, et ta on hakkama saanud sellega, mida on alati tahtnud teha, kirjutanud laulu, millega ta ise rahule võiks jääda. Halb kõige selle ilusa juures on vaid üks asi. Bändikaaslased ei arva tema suursaavutusest eriti midagi. Ja kui ta veel teatab, et tahab selle salvestada nii et laulab ise ka kõik taustad, on tüli majas. Esimene paljudest. Jon kirjutab oma raamatus, et sellest hetkest peale tegi ta kõik peale pillimängimise. Triedentsis ise kirjutas laulud Aranseeris, muusika tegi otsused Jaama lauludes jutustest muidugi ka sellest, mis parasjagu ümberringi toimus. Järgmine vähetuntud meistriteos on reaktsioon suurtele sõjavastastele meeleavaldustele, millele president Richard Nixon mingit tähelepanu ei pööranud. Kui seal on palju klassikuid minu lemmik nende seast on Von Ander Paju. Selle laulu kirjutas John sellel samal 68. aastal. USA oli rahutu, Robert Kennedy tapeti, tudengid mässasid. Vietnamis muutusid lahingud aina rangemaks. Aga John, istud oma California kodus, vahtis tumma teleriekraani ja mõtles Louisianas, Mississippi jõe deltas asuvatele soodele mis kannavad prantsuspärast müstilise kõlaga nime. PaIju. John ei oska isegi seletada, miks võib-olla inspireerisid teda Mark Twaini lood. Ehk ka mõned vanad filmid, kindlasti aga tema iidoliteks olnud 50.-te rokkareid, kes peaaegu eranditult pärinesid Ameerika lõunaosariikidest. John ise ei olnud sugugi lõunast pärit kuigi paljud tema muusikat kuulnud fännid nõnda arvasid. John elas Californias ja polnud lõunasse selleks hetkeks jalgagi tõstnud. Johni Louisiana oli puhas fantaasia vili, mis ometi kõlas nagu päris voonunde paIju. Lõplik versioon sai mõjutatud ka sellest, et stuudiotehnik kustutas eksikombel Tomfogerti mängitud rütmikitarritaktid loo alguses. John otsustada asja nii jätta ja meisterdas laulule uue, veel uhkemalt. Kõlab alguse. Aastaid hiljem seisis John ühes Las Vegase kasiinos müts sügavale pähe tõmmatud, et keegi teda ära ei tunneks. Äkki ilmus kõrvale keegi tundmatu ja sosistas voonunde paju läbi aegade parim, linti lauldud vokaal. Grides Cleo vooder vaevu kõrgaeg oli tegelikult meeletult lühike. 68.-st 71. alguseni vaevalt kaks ja pool aastat. 1969. aastal avaldas bänd kolm albumit kõik hitte täis ja järgmisel aastal veel kaks ameti, võib öelda, et Jon suutis selle aja jooksul laulukirjutajana areneda. Ta otsis ka võimalusi bändi kõla muuta. Enda lõputu kordamine poleks üldse huvitab. Jonny enese sõnade järgi taaga bändikaaslastelt kuigi palju abi ei saanud. Nad mängisid oma pille igati hästi, aga kõik muu, sealhulgas see, kuidas mängida, tuli neile puust ja punaseks ette teha. Olgu öeldud, et nii bassimees Chuck kui trummar Clifford räägivad ise hoopis teist juttu. Nagu tegi ka lõpuks bändist pettununa lahkunud Vento Roberti, keda täna enam paraku meie seas ei ole. See on ütleb, et ta püüdis olla kaaslastega kannatlik ja võimalikult palju vaikida aga ometi kasvasid tülid. Vahepeal valmis üks raadiohitt teise järel. Ka läbirääkimised soolsantsiga jäid täiesti Johni jalule. Tantsi plaadifirma fantasy praktiliselt võrdus kuridandsitega, kuid bänd sai tuludest üliväikese osa. John saavutas lõpuks selle, et alates aastast 71 kuuluksid laulude autoriõiguseta alla. Paraku oli siis juba hilja viimane identsete kvartetiga tehtud plaat, pendium sai valmis 70 aasta lõpus. Bändiliikmed tülitsesid vahetpidamata, teised mehed tahtsid ise laulda ja laule kirjutada, kuid Jondagi ikka kõiki üksi. Ta ütleb, et ei tahtnud lihtsalt istuda ja oodata, kuni keegi teine tööle hakkab. Oli päris selge, et Queens hakkab lagunema aga ometi on suurepärane plaat. Jon teeb siin uusi asju katsetada elektrioreli ja puhkpillidega. Proovib džässi. Sellel plaadil on õhkub enesekindlust ja professionaalsust. Siin üks väike näide. Jan pühendab oma raamatus Gridendite lagunemisele palju lehekülgi. Transogerti lahkus bändist pärast Enduleme ilmumist vaatamata sellele, et John lubas kaaslaste nõudmistele järele anda. Ja kuigi seejärel püüti jätkata triona Jonlaskist Julian tagi laulda ja laule kirjutada, ei tulnud sellest midagi välja. Oma suhetest vennad hommigatsioon palju pajatada ei taha. Ilmselt tundis Tom kadedust, et vennale laulukirjutajana alla jäi ning pärast kri identseid nad kuigi palju omavahel ei suhelnud. Kõik muutus, see on, jättis maha oma naise Maasa ja kolis koos uue tüdruksõbra Liussiga mõneks ajaks Taani elama. Ometi ei olnud sellel määratud püsima jääda õige pea kolistama jaama väikeste laste juurde tagasi ja jäi sinna veel 14-ks aastaks. Kliirens tegi veel viimase ebaõnnestunud plaadi, millel laulsid ka stuudia. Taag tuuritas mööda maailma ja siis saatis John bändi laiali. Võlu oli kadunud, aga võlgu oli ta selle ja Phantlasele endiselt kümneid laule. Ainult sulge jooksnud, nii nagu varem kodus oli ka halvasti, naisega kooselu ei sujunud, isana ei saanud ka hästi hakkama. John otsustas, et nüüdsest teeb ta muusikat ihuüksi. Esialgu nimetas ta ennast ühemehebändiks vičhreinghers ja mängis vanu kantrilugusid. Ta avaldas plaadi, mis võeti vastu võla kehitusega, oli uljas rokkar ja nüüd laulab Chambalajat. Midagi Rockilikumat leiab ikka sellelt plaadilt ka. Seitsmekümnendad aastad olid Janhogerti jaoks ebameeldiv aeg. Ta ütleb, et toonaseid plaate kuulates on tal häbi bluuris Reinises täidetud vanade kantrilauludega ei meeldinud eriti kellelegi. Või see on otsustas lõpuks fantasy plaadifirma maha jätta ja avaldas paar aastat hiljem veel ühe plaadi, millega ta ka üldse rahule ei jäänud. Sellel on aga laulu, mille tegid kuulsaks teised staatuskvoo, paar aastat hiljem valminud versioon loost rohkeim Oweld. Seda mängitakse ikka veel terves maailmas. Jäädeived mansi, võrratu ool, nõust, säderinait pärineb saamatensioni sulest ning originaal on sellel 75. aasta plaadil. Aga need olid üksikud erandid. John kirjeldab oma raamatus teda neile aastal tabanud võimetust laule lõpetada. Ta katsetas igasuguseid stiile, isegi diskot, aga miski ei kõlanud nii hästi kui varem. Järgmine albumis pidi kandma nime Huudu hoopis ilmumata ning John käskis isegi selle salvestused hävitada. Ta ei saanud korralikult magada, proovis psühhoteraapiat, ei aina enam alkoholi, üritas jooksmise ja jahipidamisega vana vormi hoida. John oli enda sõnul puhtast naiivsusest osalenud fantasy plaadifirma maksuskeemides. Tema säästud ringluselt mingi Bahamal asuva offshore panga kaudu ja mitte üksnes ei läinud pankroti tõttu kaduma tema seal asunud raha. USA valitsus hakkas tsoonilt nõudma aastate jooksul maksmata jäänud tulumaksu. Nii otsustas ta minna kohtusse oma vana plaadifirma selle omaniku, oma endise juristi ja raamatupidaja vastu. Sellel protsessil, millega hiljem ühinesid vanad kliirensi bändikaaslased oli määratud kestma aastaid. Kuulame siia ühte Johni, selle perioodi vähestest lauludest. Kohtuprotsess sai läbi alles aastal 1983 ja kuigi Kriedenš võitis, ei aidanud see jonni muusiku karjääri kuigivõrd. Ta pusis endiselt stuudios ihuüksi, püüdis kõigi instrumentidega hakkama saada ning luua midagi täiusliku. Ta oli väga järjekindel, väga vihane ja väga põikpäine. Lindistas vanu lugusid uuesti ja uuesti. Läks aastaid, et võta end kokku ja midagi uut kirjutada. Ühtteist kalal käies või lihtsalt parkimisplatsile autos istudes sündis pikapeale valmis tagasituleku plaat, senterfiilid selleks ajaks olitsioonil toeks suur plaadifirma Warner Brothers mis hoolitses kaue albumi tutvustamise eest. Ja see saigi maailma kuulsaks. Aga kõigepealt pidi plaadi üheksa laulu kuidagi eriti saama ja muidugi nii, et see on, jääks tulemusega rahule. Trummid, puhkpillid, kõik mängis talenti üksi, nii et iga laulu plaadistamiseks läks nädalaid. Üks neist, Carol Köls, sündis tütreloori ja tema sõbranna käitumise jälgimisest. Näod olid toona 12. et nii et küllap kujutab see laul 80.-te aastate varateismeliste elu. Johni võitlused oma vana plaadifirma polstri soolde tantsiga polnud ikka veel möödas. Albumil sõlturfiil naeruvääristas ta teda loos, mis algselt kandis nime sans käänd Dance. Kohtuasja tõttu muutus nimekujuks Vanscentens kohtuskäigud kaasaga laul, ideold, mäen tänunud Rõud, mis fantasy bossi arvates sarnanes liigselt vana Kriedendasite hitiga. Ralf Revolution. Ehk siis John Focketti kaevati kohtusse omaenda kunagi kirjutatud laulu autoriõiguste rikkumise pärast. Gridentsite laulude õigused kuulusid endiselt soolsentsile. John võitis lõpuks mõlemad kohtuasjad. Sõnum on selge soov Dance ei oska tantsida, aga tead, kuidas sind paljaks varastada. Selles loos oli kuulda ka 80.-te keskpaigale omaseid elektritrumme, mida Jon toona päris palju kasutas. Sentrofiilile järgnes peagi v1 album. Tundus, et Johnny karjäär hakkab ülesmäge minema. Aga ameti järgnes taas pikk vaikus, mis kestis terve kümnendi. See on elu, oli ikka veel sassis. Ta lahutas lõpuks oma abielluma osaga ning hakkas uut teed otsima. Aegamööda tuli tema ellu uus naine, juuli, kellele ta pühendab ka oma biograafia. Nende võrrelduste armastusest jutustavad paljud raamatu leheküljed. Tänud Juulile jättis Jon alkoholi, võttis kuulda nõuandeid, usaldada stuudios ka teisi muusikuid ning jõudis lõpuks muusika kirjutamise juurde tagasi. See kõik võttis koos tagasilöökidega aega vaat et aastaid aga vahepeal rändasid nad juuliga jonni, unistuste Luisianasse. Puks nägilson Fogerti oma silmaga seda lõunat, millest oli aastakümneid tagasi voon vaia laulus kirjutanud ning muidugi valmisid nüüd juba uued laulud. 1997 kuni 2007 avaldas John kolm uue muusikaga plaati. Viimane neist rõivolud sellesama lihatud fantasy plaadifirmalt. See uskumatu leppimine sai teoks seetõttu, et firma omanik, palun. Mu soovitus on. Viimasel 10-l aastal on John vananevale Rockerile omaselt peamiselt vaadanud tagasi sõitnud mööda maailma ringi, laulnud oma vanu laule. Teda armastatakse endiselt kus iganes ta esineb. Ja ega pole ju võimatu, et varsti ilmub Johni sulest veel mõni meistriteos. Aastat jälle möödunud, aga võib olla ka mitte, sest John Focketti elu peamine sisu on täna armastatud Joeli ning nende kolm ühist last.