Tere hommikust, kui keegi vestluse käigus mõlema käe kahte sõrme jõnksutab, siis annab ta teile teada, et mõnda sõna või lauset tema jutus tuleb mõista jutumärkides. See võib tähendada, et kõneleja ise pole räägituga nõus. Ta on selle suhtes irooniline või tahab lihtsalt osutada. Tegemist pole tema enda sõnadega. See on väga huvitav. Kui mõtlema hakata, siis pole just palju neid kirjavahemärke, mida me kõnelemise ajal kätega järele teeksime. Ei kujuta ette, et keegi virutaks sõrmedega oma jutu lõppu hüüumärgi mõjuvama tähenduse andmiseks. Suulises suhtluses on järelikult jutumärkidel väga eriline koht. Aga kuidas on lood kirjalike jutumärkidega? Lihtne meelde jätta, et jutumärkidega kirjutatakse pealkirjad nagu kevade, aga ka telesaadete pealkirjad nagu aktuaalne kaamera. Nimed on aga ilma jutumärkideta nagu kahe tuvi, kohvik või raadiojaam, vikerraadio. Jutumärkides kirjutatakse projektid, mängud, võistlused ja peod. Jutumärke ei ole vaja kaubanimedes ega ansamblite nimedes. Kindlasti on jutumärke vaja otsekõne tähistamiseks ja ka siis, kui kasutate kellegi teise sõnastust, on seda kõige hõlpsam tähistada jutumärkidega. Muuseas, Eesti keeles on tavaks kirjutada alustav jutumärk alla ja lõpetav jutumärk üles nagu ikka. Aga kas samamoodi tuleks ka kätega jutumärke teha? Noh, miks ka mitte? Ärge ainult unustage, et kuna teie vestluskaaslane loeb teie õhus olevat juttu vasakult paremale siis kõneleja poolt vaadates tuleb jutumärke teha nii, et all on parem ja üleval vasak käsi.