Pärast kitarri ajaloos suhteliselt vaikset kaheksateistkümnendat sajandit tõi 18. 19. sajandivahetus kaasa uue tõusu, mille käigus kitarri taevasse ilmusid mitmed uued tähed. Eredaim neist oli kahtlemata Katalooniast pärit hispaanlane Fernando Sorba. Fernando sor sündis Barcelonas 1778. aasta veebruarikuus. Täpset sünnikuupäeva on raske nimetada, sest erinevate allikate arvamused lähevad siin suuresti lahku kõikudes 13.-st kuni 27. veebruarini. Küll aga leidub ühe Barcelona kiriku dokumentides sama aasta 13. märtsiga dateeritud sissekanne kaupmees Huanzorsi poja ristimise kohta. Tänu kitarri entusiasmist isale algasid Fernando kokkupuuted selle pilliga õige varakult. Varakult andis endast märku ka poisi muusikaalne. Juba viieaastaselt esitas ta kodustele kitarri saatel omaloomingulisi laule. Isa soov oli, et Fernando saaks kas sõjaväelane või riigiametnik. Ent isa suri, kui poiss oli 12 aastane ning see tõmbas neile plaanidele kriipsu peale. Noor sorri jätkas haridusteed hoopis mägises moodse rättis benediktiin kloostris. Kuidas õppis klaverit, viiulit, tšellot ning tutvus põhjalikult harmoonia kontrapunkti ja komponeerimise saladustega. Õpetajateks tuntuim helilooja tookordses Kataloonias Ants Elmo vioola. Viimane pidas orjama parimaks õpilaseks. Seitsmeteistaastasena lahkus sor kloostrist. Kaks aastat varem oli ta seal loonud oma esimese teadaoleva uppuse missa Solemm ise täna siis Barcelonasse ja asus jätkama kunagi isa käe all alustatud kitarriõpinguid. Samal ajal esines ta kodulinnas Itaalia ooperitrupp, kelle etendustes saadud elamuse tõukel sündis ooper. Juba selle esietendusel, 25. augustil 1797. aastal oli tohutu menu mis kordus ka järgmisel aastal Itaalias. Nii sai seal nõnda sor korraga kuulseks. Varsti pärast ooperi esietendus siirdus sõrmade, viidi muusikalembuse poolest tuntud Karl neljanda õukonnast leidis ta endale kaitsja hertsoginna Alba näol. Olgu öeldud, et hertsoginna Alba patroneeriske Francisco Koojat Ja nii jäi sor taas kõrgemalseisvast toetusest ilma. Aga mitte kauaks, sest peagi võeti seadsak Medinasselli ta oma patronaaži alla. Helilooja sellest loominguperioodist on teada kaks sümfooniat, kolm keelpillikvarteti ja hulgaliselt vokaalmuusikat. Siis aga tegid poliitilised sündmuseta õukonna elule järsu lõpu. Kirjutati aasta 1808. Sisepoliitilised segadused Hispaanias andsid Napoleonile hea võimaluse riiki sisse tungida. Carlos, neljas troonilt tõugata. Jama Venghazeff kuningaks kuulutada. Sorrastus sõjaväkke, võitles vapralt, jõudis kapteni auastmeni. Ent kui Hispaania 1813. aastal vabastati, lahkus kodumaalt ja asus Pariisi. Aga igatahes oli lahkumine lõplik. Pariisis edassorry esialgu kaks aastat, teenides leiba arvatavasti kitarritundide andmisega. Seal sa ütlesid tema kitarrimuusika vastu huvi tundma kirjastajad. Ja seal loobus ta Eeess istama nime lõpus, andes sellele tänapäeval tuntud kuju. Sorry pretensioone kantsele kohale ja õukonna kapell is ei rahuldatud ja ta suundus Londonisse. Seal andis ta mitu laineid löönud kontserti ja kirjutas koomilise ooperi laads mürnas, mis ka samas lavale tuli pöördusega, seejärel uuesti Pariisi, kus oli esietenduvas tema ballett Tuhkatriinu. Teos võitis publiku poolehoiu ja seda mängiti hiljem veel 103-l korral. Tänu balletti Tuhkatriinu edule materiaalselt kindlustatud võttis sorre ette kontsertreisi Moskvasse. Siingi hääletasite kontserdilt vaimustust ning loorbereid, teid veelgi juurde. Kahe tema balleti alfons ja Leo, noor ja Tuhkatriinulavastused. Alphonse Leo noor esietendus Londonis 1820. Moskvas 1824. aastal. Sor kutsuti Peterburi õukonna ette esinema. Kõrvale põigetena endiste baar kontserdiga Varssavis. Patronaaži leping, keisrinna Jelizaveta käia jõudnud teoks saada, sest veidi hiljem keisrinna suri. Siiski telliti sobilt leinamarss Aleksander esimese matusteks ning ballett Heracles Jamfale, mida peetakse sorri silmapaistvamaks helitööks nende hulgas, mis pole loodud kitarrile. 1823. aastal oli surra abiellunud Pariisi ooperiteatris priimabaleriini virsini Pill läänija. Moskvasse sõitsid nad kahekesi, jaga virseni, astus seal üles ning leidis tunnustust. Ja kui sor Pariisi tagasi pöördus Traktaat, kitarrist, mis autori eluajal jõudis ilmuda kolmes prantsuse, inglise ja hispaania keeles ning on veel meie päevini kasutusel. Sorri, tagasitulek Pariisi tähistas tema balletisitsiillane ehk maalijast armastatud läbikukkumine. Lühike reis Londonisse, seejärel jäi viimaseks elavda. Pariisist ei lahkunud. Sorry elu lõpuaastail sidustada sõprusta vähem tuntud kaasmaalase, samuti kitarristi ja helilooja Pioneesijo karssija Agadoga kes oli sorrist kuus aastat noorem. Kahe mehe vaadete kohatine vastukäivus ei mõjutanud nende suhteid. Ja sorbi ühendas Aga Aadole oma kitarriduo kaks sõpra oopus 41. Viimastel eluaastatel tegutses sor taas põhiliselt klaveri, kitarri ja harmooniaõpetajana. Tema õpilasi oli Napolion Ghost, kelle lootustandvalt alanud kontsert kitarristi karjäär käevigastuse tõttu Kõlvarti katkes kuid kes oma arranžeeringutes peamiselt pedagoogilist laadi kompositsioonidega ent siiski kitarri ajalukku jäädvustanud. Veel paaril korral nähti sorriga kontserdisaalis, ent tujukas publik oli ta juba unustanud. Tema viimased päevad olid üsna viletsad ja 1839. aasta juulis suri ta vähki. Kahtlemata kiirendas seda ta ainsa tütre süli jäädab lahkumine paar kuud varem. Neiu oli olnud ilus ja andekas ning isa leinas teda arukaotuseni. Mon Maartri kalmistule ning tänu prantsuse kitarrisõprade seltsi hoolitsusele võib tema hauda seal veel nüüdki näha. Napoli Uncoston kirjutanud sor tekitas muusikamaailmas sensatsiooni. Ta teosed, mis hämmastasid ja võlusid oma ilu ja uudsusega jäävad meisterlikkuse ja hea maitse etaloni teks. Sorry lavateosed on küll unustusse langenud, mitte aga ta kitarrilooming. Kümnete ja kümnete tolleaegsete kitarri komponistide nimesid võib veel vaid erialasest kirjandusest leida. Sorry, nime aga tunnevad ja austavad ka tänased kitarristid ja kitarrisõbrad tunnevad ja austavad kui nime, mis seostub ühelt poolt etüüdi tega oopus 31 ja 35. Ning teiselt poolt virtuooslik variatsioonidega Mozarti teemal. Mõlemad on pärlid oma žanris.