Legend meie ajastuväärne misväärne ei ole käideldes. Oktoobri lõkete ääres väeüksused small meie ees. Nad seisavad leekide paistel. Padrun pesasse lükatud portaali kolonnide taustal kuulipildujad katteta suud. Kui marssides valitses vaikus Sis lahingusse vis rändAga sõdus, missuguses paigus lahing lõkkes soojendas end. Ent soojendas, kannatas valu. Ja kehitas õlgu, vaid. Vägede armastas elu. Et kõigestki üle sai. See mees see ja no mis sõna Hinnu eeskaar, kui ta. Siis, kui tal rõõmusena Ees. Pall. Kutse on kõigile võitluse lõpetab võit. Enam ei kaua me koduma normikuid talla metsiku vaenlase röövija, rüüstuse sõit. Relvile, rahvas kindluseks külad ja majad. Verised päevatuid kutsuvad viimaselt, kui neist võita, on vabadus tasuda aastate sajat relvile eneste laste jäisad eest. Relvile rahvas relvile lippude alla ohvrid ei kohuta. Võidame surma eest, surm. Eneste verega, tõrjume orjuse halla. Kuni on vabad meil linnad, vaba viin, kui nurm. Vaenlast ründab ta siis külvab surma ja tuld tahtejõuga, mis kindlam graniidist. Olgu udu kõigis päevavalgus või öö. Surub päästikuta enam pakku ei saa, raisakull kuni sukeldub ette. Heidan rammelist, karda, ei kuule teda võtta. Ega tormidki hirmuta ära. Teda silmustes võit, vaenlast, läbistabain kuidas söömata päikeses, aga ta on sündinud just oma lennuki jaoks. Ta on kohalikus puhkemas taplus. Noor kapten Sulov seisab silme ees, meil sinu võitlejas, julgus ja vaprus. Mööda steppi nüüd. Jutustab. Koduga skedest. Eina paju ja räägib, ma ei vasta. Metsast Kaukuses ja metsast kauguses ja püüame noormeest Nila. Sõdureid. Tunne. Ennast. Koduga. Aadu Viir udu. Jaa. Aula oo. Mu. No. No. A. Ja? O. Sa oled. Olnud oo, oo oo. Kuid ta oli endiseks agu. Katsuge olla. On sul Visklesid purpur, särtsu, lipud, hõõrusid, purk purset, tähet, sõlmitut Hunzgvarias taeva, kus veritses spurt, Burne koit. Diviisides ammuli range diviiside samm oli raske. Diviisides ammuli, raudne, täpne ja ähvardab hoit. Tandrile möirgab äikese vastu helgelt ja raevukalt, sõdurid astusid helgema sõnaga, lipud elas. Kui nüüd. Võit. Võit. Võit on isamaal, tapmisvõitu on eravail tarvis. Sõja peab tapma Me võit. Ja suurem kui pääsemise iha. Iha on püha ning mehine viha. Ja seda me tundsime kõik. Tandrile nõrgema äikese vastu helgelt seal raevukalt sõdurid astusid ergava sõnaga lipud, ei laskunud. Ründehommikut suurt ei erine. Sama tee, sama kurbunud nurm, sama vihane, sama verine, sama ahne ja lihtne surm. Jälle sõdur peab surmaga kohtuma. Jälle mehisus, juhus, risk, jälle kõhklus. Mu käevassin rohtuma jääbest pähitzis obelisk. Äkki tappa tellib Abdummudes nõrsuke vaatress Teimeergema. Taevas tuuba suursele kummudes. Keegi surmade all ei saa. Vaikus. Vaikus. Ja alla lahutusest üle mürskudest moondatud nõu, mitte surmast või sõprade kaotusest. Elust laule läheta Blo. Võõrast pelguse hommiks sisendab. Sõduril tardub siis kiiva, veab lõust. Hetke kahtleb. Ja korraga kisendab sellesse vaikusesse kogu jõust. Seda kurnatud nägu ja suud, kust vallandus kuumalt ja tähedalt võidu esmakordne saluut. Oli ülev ja hirmusses vaikuses võidu meeletust kuulata päält. Seni mõistmatu Tõnn kalkussess ellujäänu elavat häält. Ja ma iial ei taha, et harjuda tuleks sõjaga selliselt veel kus sa pööraselt ihkad karjuda. Võõralt vaikinud rindadele. Siin kevadeks vaikses alas puhkenud õid. Sindi igatsetud valus murreitz vihas sind tervitame, vaba rahva võit. 2000 päeva rünhu. Peas 2000 tüüblid Me julmaks võidutund. 2000 ööd ja päeva pingul lihas. Kuum veri värvinud võitlusväljal unid läinud tuhandeid, kust tagasi ei tulda. Au. Lõppenud sõjasõit. Kuullahu päike võidu, vilja, kulda, sind tervitame. Tervitame võit. See laul laulab päikeseleegist, mis kudemas südamele ees. See laul laulab noorest planeedist nii noorest, et kõik on veel ees. Päikese nimel sünnimaa nimel tõotuse toome elu nimel. Me vannume langenud sangereile. Kõik, mis jäi isadel pooleli. Lõpuni loome kõik, mis ei isadel laulmata. Tõstab laotuse poole õit. Mezergume päikese poole, meist, kelle kätkes laulis, võit, sai vahetus hukkunut, soole. Täikeseni, mees sünnima nimel tõotuse toome elu nimel. Me vannume, langenud Sandra Reile. Kõik, mis jäi isadel pooleli. Lõpuni loome kõik, mis jäi isadel laulmata. Laulame, meie lähevad kevaded, vilkad. Me isade postiga astume, tähemaad ülbeina vilkuvat. Peatselt võtate vastu meid. Päikesenimes sünnima, nimelt tõotuse toome elu nimel. Me vannume, langenud sangar eile. Kõik, mis jäi isadel pooleli. Lõpuni loome kõik, mis jäi isade laulmata. Laulame meie.