Ta seisis peenikesed käsivarred rippu ja vaatas õige pisut kummerduva rinna ühetasaselt tõustes ja hinge kinni pidades säravaid hirmud silmil enese aitäh. Ja ta näoilmes oli valmisolek suurimaks rõõmuks või suurimaks kurbuseks. Tal oli üksainus mõte. Kas siis tõesti keegi ei astu juurde? Kas tõesti? Ma ei saa tantsida esimeste hulgas? Kas tõesti mind ei märka kõik need mehed, kes nähtavasti ei näegi mill. Ja kui vaatavadki minule, siis vaatavad niisuguse näoga nagu tahaksid öelda. Seal tema siis ei maksagi enam vaadata? Ei, see pole võimalik. Mõtles ta. Peavad ometi teadma, kui väga ma tahaksin tantsida. Kui hästi ma tantsin? Kui lõbus neil oleks minuga tantsida. Nii kirjeldab Lev Tolstoi noorukese Nataša Rostovi tundeid tema elu esimesel suurel ballil, mil ta ootas, ootas kutset tantsule. Rõdult kuuldasid selgelt tagasihoidlikud ja kütkestav rütmelised valsihelid. Vürst Andrei Läänes notaažele viisaka ja sügava kummarduse. Ja tõstis käe ta piha ümbert kinnivõtmiseks juba enne kui oli lõpuni lausunud mad tantsule kutse. Ta panustada paisi tuuriks. Natasha tardunud näoilmet, mis oli valmis meeleheiteks vaimustuseks valgustas järsku õnnelik, tänulik lapselik naeratus. Ootasin sind ammugi, oleks nagu öelnud see ehmunud ja õnnelik tütarlaps oma nutu valmis ilme tagant nähtavale ilmunud naeratusega kui ta tõstis käe vürst Andrei õlale. Nad olid teine paar, kes astus tantsuringi. Vürst Andrei oli oma aja parimaid tantsijaid. Nataša tantsis suurepäraselt. Ta atlasest palli kingades jalad tegid kärmesti kergelt ning enesest sõltumatult oma tööd. Ning ta nägu säras õnnejoovastuses. Tõstandreile meeldis tantsida. Ja kuna ta soovis rutem vabaneda poliitilistest ning tarkadest juttudest läks ta tantsima. Aga niipea, kui ta oli selle saleda painduva piha ümbert kinni võtnud ja tütarlaps nii tema lähedal liikuma hakkas ning talle nii lähedalt vastu naeratas, tõusis tütarlapse veetluse Uindale pähe. Kui ta Nataša kohale saatnud ja hinge tagasi tõmmates seisma ning tantsijaid silmitsema jäi, tundis ta end taaselustamine ana. Tants see on imepärane asi igivana, niisama vana kui inimkond, iginoor, sest enamasti haarab ta kaasa ikka noori ja vanemadki, muudab tants nooreks. Nataša ootas kutset tantsule ühes Peterburi luksuslikumal ballisaalis. Kuid täpselt samasugust ootust on kõik neiud üle elanud. Samasuguseid elustavaid tundeid tundnud kõik noormehed. Selleks pole vaja luksusliku ballisaali. See tunne on üldinimlik ja võib puhkeda ka rehetoas kiigemäel linnaväljakul igal pool, kus on pillimängu ja noorust. Sest tants pole sündinud ballisaalides. Sinna jõudis ta just küla tänavailt ja linnaväljakult. Kõigi vanade ballitantsude läteteks on olnud just rahvatantsud. Seesama Vaiski, mis vallutas möödunud sajandil kogu Euroopa on välja kasvanud Austria, Saksa ja Tšehhi rahvatantsudest. Ülikute pidudelt pääses valss jälle rahva sekka ja muutus uuesti rahvatantsuks juba paljudel maadel, kus teda enneiduntudki. Meie aga näe põrandal ning loodushoiu kasvama ja mamma ja Marek Noorlaadamehe meiega Põneva pool, kus ma jaa, ma jaa. No vanad aatomi emmega koos sess seadus, epa vahetu miini tasel tappa ja täitlil maania tuur Valgamaaga leinav jääl. Nüüd äia keelud naabrumiini ka koos ja ma ma la Merrit Noormööda ja ta ruttab ega poos ja papa lambal Meriks noor. Onlin samasteli perekonnavall on keele ja ta on kus. Laiali vahimaal rahvani lõkke vahel tantsis, noortitatud tantsis, keerles ja keerles vana perse vaibal siis lohakalt jalgelt hallaliseeritud ja iga kord, kui ta särav nagu keerutuse mööda vilksatas pillustama suurtest mustadest silmadest, välkusid kõigi pilgud tema ümber olid pilgul kõigi suud lahti. Ja tõepoolest, kui ta nyyd tantsis, kuljus saatel kaks ümarat puhast käsipart üle pea sirutatud, ise peen, habras, elav nagu herilane, seljas voltidete kuld, myyder ja kirju Unruk, mis kohelile läks jaeväelta sae täitsa ääri näha, laskis õlad paljad, juuksed mustad ja silmis tuli. Siis tundus ta tõesti üleloomuliku olendina. Seal pildil oli maagiline mõju. Hele ja punane, rõõmu tuli helkis elavalt inimeste nägudel kes sõõris seisid. Ega noore tüdruku tõmmu laubal noor tütarlapsee lõpuks hingeldades seisma ja rahvas plaksutas talle vaimustatult. Nii kirjeldab Viktori kuu Esmeralda tantsu mustlastants. Selles on tuld ja kirge, meeletut hoogu ja seletamatut igatsust. Selles, nagu igas teiseski tantsus avaneb rahva hing. Loodusrahvastel oli ju tants lahutamatu osa elust igapäevaste toimingute saatja mitte ainult meelelahutusnoortele, vaid ka tähtis maagiline rituaal. Ta väljus toolide tagant, võttis kõvasti kinni oma daami käest, tõstis pea püsti ja seadis jala takti oodates valmis oodatud taktiku halvaataste võidukalt ning naljatlevalt oma daamile kõrvalt otsa. Põrutas äkitselt jalaga vastu maad, hüppas vetruv nagu kummipall põrandalt üles ja sööstis edasi mööda tantsuringi oma daami kaasa tõmmates. Kuulmatult lendas ta ühel jalal kuni poolde saali ja näis, nagu ei märkaks, keda MW seisvaid toole ja tormaks otse nende peale. Aga siis järsku leida kannused kokku, sõjas jalad laiali, peatudes kontsadel püsis niiviisi hetke paigal, Trumpist kannuste värisedes jalgadega ühel kohal keerles kiiresti ringi Nendes vasaku jalaga paremini takti lüües jälle edasi. Natasha aimas ette, mis ta partner kavatses teha, järgis teda eneselegi teadmatult, andudes ta tahtel. Lenissov keerutas teda kur Parema kord vasaku käega talutas siis põlvili, langedes enda ümber, hüppas jälle püsti ning sööstis edasi sellise hooga nagu kavatseks ta hinge tõmbamata kõikidest tubadest läbi joosta. Peatus siis äkki jälle isegi veel mõne uue ja ootamatu pöörde. Kui ta viimaks daami hoogsalt iste kohe ette tiirutas, kannused kokku lõi, kummardas ei märganud Natasha talle isegi prantsuse teha. Ta vaatas hämmastusega nii naeratades ükse silmidenismile, nagu ei tunneks teda ära. See oli masurka, nagu teda kirjeldab Lev Tolstoi sõja ja rahulehekülgedel. Niisugune maa Surka, mida tantsuõpetaja heaks ja õigeks ei kiitnud. Selles oli veel ehtsa Poola rahvatantsu särtsu ja hoogu, millest salongides ja ballisaalides pool kaduma pidi, et asi peenem välja näeks. Jevgenia niiginis kirjeldab Puškin sama tantsupaarkümmend aastat, hilisemal ajal. Masurka kõlab omalajal, kui kärgatas masurka, tõusis tantsupõrutused kajal tuld lõi parkett ja mehe põhupeosaalipiidad ruudud raamid. Kõik värisesid. Nüüd, kui daamid Mil, libiseme kergelt painid siin. Menueti tantsisid pretani talupojad kui lõbusat ringtantsu. Sealt pääses sõjaga aristokraatide salongides ja edasi kuningakotta muutudes seitsmeteistkümnenda sajandi lõpul ballitantsude valitsejaks. Loomulikult sai tants hoopis teise ilme. Ei saanud ju traat võrrelistes ballikleitides ja vägevate varrukatega daamid gepsutada nagu kerges rõivas. Külatüdrukud. Haprad siid, kingakesed lubasid aga liikuda hoopis sujuvamalt kui küla abigade puukingad. Rahvatantsu. Lihtsa lõbususe asendasid loendamatuid edvistavat kummardused ja tseremoniaalses reveransid. Poisid memme-taadi. Naer ja seal ka ta lapsed, poisid, Emmentaadi. Ja kõik teised kaasa vihtusid seal siis. Millal Uiazcazastšokk tekkis, kes seda teab. Igatahes juba seitsmeteistkümnenda sajandi algul kirjutasid Poola lauto mängijad Kasatšokke üles. Napoleoni sõjakäikude ajal tutvusid prantsuse sõdurit Hoogsa kasakatantsuga ja see pidi neile nii meeldima, et lüüasaamise kibedusest hoolimata sai Kasatšokk möödunud sajandi kahekümnendail aastail Pariisis moetantsuks. Mitme lainena on vene tantsude mood veerenud üle Euroopa. Eks ole just viimastel aastatel jälle olnud suurmoeks vene meloodiad kas või iluuisutajate kavade saateis. Erinevad rütmid, suur mitmekülgsus, liikumises, see võlub aeglased ja sujuvad naiste tantsud, kus liikumine toimub otsekui iseenesest ilma jalgu liigutamata. Tantsijad nagu ujuksid edasi. Ja selle kõrvalmeestetantsude hoog, uljus kõige eriskummalisemad improvisatsiooni ja kaelamurdvad vigurid. Hoogsalt puis džudgetailge tagurpidi tüdruk hüpakile kükakil kordamööda vastu talda käivad biootelt kiirguvad lõõtspill lõõtspill hoogulise seitse poega, 30 isa. Isa käsi, kokku läheb need kambri labi, laksud kükakil Corp pillub jalgu tuliselt. Põrand, rätsep kord end välja sirutab, laseb ringi mööda tuba. Vaatab, vaatab poeg juba hundirataste juurde. Isa Biden, poeg Seaga, kordan ees ja kordan taga. Isa, nii poega, kana ikka kannugesita. Toredad on mõlemad, kui nad nii seal tantsivad, kõigest hingest. Tõsisena. Kas Veenuta jana kevadel? Aa aa. Aa aa. Soo ka me tulime. Ega poole. Peaaegu ainus instrument, mida eestlane tunneb, on torupill. See võimaldab tarbe pärast muusikat ja tantsuks jätkub sellest tale täielikult. Igaüks võtab oma tüdruku käe kõrvale. Üks paar tantsib ees. Paarilise järel ikka tüdruk poiss ühes reas eri panna. Mis vahel annab mao vahel sirkli kujulise joone. Vahel lasevad tüdrukud noormeestel kätest lahti, mõlemad tantsivad tipikas kaarekujulises reas eemale ja kui nad kohtuvad, võtavad üksteisest kinni, tantsivad Enn edasi käsikäes, nagu enne. Nii lihtne kui tants ongi, leidub selles mõningaid teisendusi. Esimese tantsupaari leiutamisvaim kandub pidevalt teistele üle, tantsivad siis otsekui tema mõistuse järgi võtavad üle tema vaimulaadi. Sammud on üsna lihtsad, kahe minuti jooksul on kogu tants õpitud. Et eestlaste iseloom on rahulik, lihtne, suur osa nende elujõudu välja kurnatud kogu nende olemus, allasurutud siis Biolka nende tants seda pitserit kandma. Nii kirjutas ligi 200 aastat tagasi oma reisimärkmetes Christian Hieronymus Justus leegel. Enne teda olid kroonikud ja reisimehed küll märkinud eestlaste laulu ja tantsuarmastust kuid torupillimängu nimetasid nad ikka hirmsaks Jürinaks ja tantse, meeletuks hüppamiseks ja kargamiseks. Smeediaga tajus rahva hingelaadi ja selle kunstilist väljendust. Sootuks teisiti leidis omapäras ilu ja kordumatust. Kui seda poleks olnud 200 aasta eest. Vaevalt saaks siis nüüd korraldada rahvatantsupidusid, mille ilu ja suursugusust külalised ei jõua küllalt kiita. Ja pidudel on ikka eriline menu olnud päris etnograafilistel tantsudel. Tase. Vaadi oskissi ära. Siis nad on peaaegu igaüks juures olijatest järjekorras oma sallitajate ning sel ajal ükskõik, kaks paari tantsivad kastanihetkedega. See muusika ja tants on nii originaalne, et ma pole senini suutnud veel täielikult tabada viisi sest igaüks laulab oma. Et asjast täiesti arusaadav. Õpin ma kolm korda nädalas siinse esimese tantsuõpetaja juures ning töötan käte ja jalgadega. Teile võib see näida kentsakane. Kuid siin on muusika ja tants lahutamatud. Need read on pärit Mihhail Glinka kirjast oma emale. Hispaaniast on pärit mitmed vanaaegsed, ballitantsud pidulik tseremoniaalne, Pavaan, lustakas mitmeosaline ka drill. Kuid meie sajandi tantsusaalid vallutasid Hispaania rütmid täielikult. Samba rumba Konga. Kõik need Ladina-Ameerikast tulnud tantsud on rajatud Hispaania rütmidele mida vürtsitavad veel neegrite tantsurütmid ja tango. See on hispaania fan, tango ja flamenko laps. Luuletustes näis iga hetk olla surematu. Ööd on avasilmi joonistatud, kus tuhas sädelevad. Need ööd on alati, kui me kus leegiks kuumenevad igatsusteni ja on palju luuletustes käelise, vaid miks elus harva Kõiki ei olnud annaga palli algusest saadik kokku juhtunud ja nägin tekitada jälle täiesti uue üllatavane. Ta nägi, et Anna oli joobunud enda poolt äratatud vaimustuse viinast. Kiti teadis seda tunnet ning teadis selle tunnuseid ja nägi neid annas megi värisevate süttivad helkide silmis ja õnne ning erutuse naeratus, mis tahtmatult vereliste huulil ja ta liigutuste rõhutatud graatsiat kergust, kindlust. Kes. Kas kõik või üks Toliku vaja palvel ning süda tõmbus tal üha rohkem ja rohkem kokku? Ei, mitte seltskonna imetlus pole annati omastanud, vaid kellelegi ühe imetlus. Ja see üks. On see tõesti tema? Kiti vaatas Vronskit jahmus seda miskit Dylani selgesti anna näoilmest vastu peegeldus märkastame Hüdka Murmanskis. Ta näol oli säärane ilme, millist kiti kunagi varem polnud näinud. Nad rääkisid ühisest tuttavast vestlesid kõige tühisemist asjust kuid Kitile näis iga nende sõna otsustas nende ja tema saatust. Kogu pall, kogu maailm, kõikumatus, kiti, hinge suudusse, hirmus aastus, ängistus ta südant. Esikaminga peoks tänala naermine. Voolata üle ääre Orminoosi taas. Alpi, kellega ta oli mul ka aega ega naera puruks ka. Päis ta omapäi. Aineid tütar, minus käärib, partneriga jookske. Milles küll sina tantsides sosinal räägid? Välti peitega tanti. Unusta naera, naera öeldilist ilu, korruska. Ai, ta valm. Näita minut. On ju nii? Puru? Ta hoiab peenel Wolf kirupita, vilgutab su kõrvad, meeletust, rõõmus tants, mida mina Vaidiga. On ju nii? Tants see on ime. Tants, see on rõõm. Ja rõõmu kõrval võib ta vahel tõesti tuua kaduska. Mitte alati ei ole tantsus leidmisrõõmu, see võib sisaldada ka kaotusevalu. Kuid isegi valu võib väiksemaks tantsida, mured maha raputada. Meil on vanasõna, hea laps, kes hästi tantsib. Parem veel, kes paigal püsid. Küll on hea, et seda liiga tõsiselt ei võeta. Keskaegne kirik pani tantsu koos kõigi ilma lõbudega pattubata kuid rahva seas heas tants edasi. Ja renessanss andis tantsule jälle väärilise koha tagasi. Idamaade jumalad olid üldse inimsõbralikumad kristlaste ainuvägevast. Indias usuti, et tantsukunsti andsid inimestele just nimelt jumalad. Muutuvad ajad ja kombed, muutuvad ka tantsud. Kuid tantsimine jääb, sest tantsukunst on igivana, niisama vana kui inimkond. Ja iginoor, sest ikka haarab ta noori ja muudab vanadki nooremaks.