Siin Tallinn, meie mikrofonid on taas sisse lülitatud tundmatu kangelase jälgedes. Kas mäletate veel võidupüha kaks aastat tagasi, kui esmakordselt astusime nendesse, millesse astusid? Nähtud kohe väravast sisse, see oli 16. märts siis no vangimajas sai juba Tallinnas oldud poolteist aastat ja aga seal lõi nagu tummaks, sellepärast nägime, vangisid Need olid lihtsalt nagu liikuvad inimskeletid. Ja siis oli selge, et kus toodi. Ega siin enam väljapääsu ei olegi. Esimene asi oli see, et nägime nõndanimetatud surmakomandod kes vedas laipu. See oli, tähendab niisugune, nagu me ei, me oleme harjunud nägema neid veoautode järelvankrid. Kaks ai, see oli tal ees ja selle vankri ümber noh, umbes 10 15 vangi. Kummiratastel seda suurt auto järelvankrid. Nii kõnelesid kunagised fašistlike surmalaagrite vangid. Number pidi tagasi tulema ja kui teda juba vaid riidest lahti ja visati baraki taha äraviimiseks krematooriumi siis söega joonistrite linna peal ikka tema number, nii et ei elavana ega surnuna ei olnud ette nähtud üldse laagrist ja väljapääsemine apellist pidi, kõik oleneb. Aga kas siiski esines juhuseid, millal inimene elavana laagrist päris omal soovil ja omal käel lahkus, põgenes? Jah, on. Meil oli pisingenis neli juhus, põgenes kaks eestlast kohe esimestel päevadel teine tooteid tagasi ja talle vööbarty oma riiete peale märklauda, keegi meile ei ütlenud, milleks ta oli ju me aimasime, et see oli ikka surmameestelt mehe raudus, märg. Ja siis viidi laagrist välja, me vaatasime seda meest, ma enam kunagi ei näe. On siin Eestis, et tal õnnestus ikkagi põgeneda teist kordseist, Ford. Kes ta on, kust teda leida? Deerutasid teele Kadriorus Toomemäel, Pärnu parkides, Viljandi lossimäel ja tundsite iga erguga, kui tore on kevad. Võib-olla nõiatusete mõnuga pingi seljatoele, sulgesite silmad ja soe päike tõi näoli esimese suvetunde. Kas tuli teil mõttesse, kes istus sel ajal teie kõrvale? Ostsite ajalehte teie ees ja taga sellised inimesed sama sooviga lugeda värskeid teateid ülemnõukogu istungjärgult ja olla veendunud, et pilvitu taeva tohutus kõrguses ei varitseja meie linnusurm. Sedasama võisite lugeda ka juhusliku kõrvalseisja silmist. Kuidas aga lugeda tema elukäiku ja leida sealt see, mille kordumise pärast rahutust tunneb? Palju tundmatuid saatusi kristus keset lõbusat kuldnoka vilet, tee pühapäevase jalutusteega. Nende hulgas oli mehi, kes 15 aastat tagasi kirjutasid oma nimed Riigipäeva hoone varemeil. Oli ka üks väheseid, kes kaks korda põgenes surmalaagrist üks väheseid kogu maailmas, kellel see õnnestus. Kes võitis surma? Kes jõudis koju. Kas mäletate meest, kelle järel astusite eile Kadriorus trammile, kellega koos hoidsite kinni ühest käepidemest. Võib-olla oli see tema? Me leidsime ta Männiku tehasest Turlas lihtne, keskmist kasvu küpses aastais mees. Tumedad juuksed, isegi halli on neis väga vähe. Vaikne mõtiskleja tehase katlamajas, silmanomeetri võbisevalt osutil. Selles on otse midagi sümboolset, et just need käed annavad ehituskive uue loomiseks. Tehase seinal on sõnad seitseaastaku jooksul miljartellist. Oleme sellega harjunud. Kuid kui loeme seda tema pilguga, vaatame tema pilguga kodulinna, kaht tuhandet ehitusplatsi kogu ehitavat maad. Alles siis mõistame õieti võidu hinda. Nõukogude sõjameeste kangelastegu ja seda, mida tähendab inimkonnale sõda. Fašism. Kõneleb Artur Lass. Mina olen Tamsalus seal ametiühingusse ja spordikarjete esines, olin ja noh siis kui saksa vallutajad tantsule tulivad, siis oli mul üks koolivend. See siis tuli minu laia, ütles, et seal oli üks punane, lasen su maha. Enamused ütlesingi, käiski kärakas, käsi on veel rinna peal olija käest läbi ja kahjuks kuul tuli Hansar kihast välja miljon. Suitsin ta kraest kinni ja vasaku käega, mis tervem, neil oli, parema kaitsesin kah veel ja siis tuli mul veel abilisi, sinna arv on praegu näha, on küll viskani siis ta kalpsid toast välja, siis läkski minema. Hiljem tulid siis omakaitse mehed ja võtsid mind kinni ja viidi mind Paide vanglasse. Ja nii algaski peale, siis algaski siis see raske tee ja oleks võinud ju ära minna vahepeal varjama hakata end või? Noh, mina teadsin, et mina olen kõige inimet, mina ei tihanud ma miski, eriline on kurja teinud ja seda võib-olla peetiliseks kurjaks küllalt Eestis. Ja kuhu see raske tee tõid, lõpuks siis välja, viis, kust end leidsite, kui rongist maha tuli astuda. Pidingi laager oli meil. Viimane laager oli Saksamaal Lõuna-Saksamaa Lõuna-Saksamaal ja teie saatusekaaslased. Mõni aeg tagasi jutustasid meile selle laagrielust. Aga seda tutsu suppi, seda polegi, siga, küüsilt Sutursas ei oleks. Seal suppi poleks ka seltsiga, nii viha ajal seda rohelistest lehtedest peetud ja, ja kui palju liiva sees krudisen sammastane Aga sõim pisinjani, ennem kui kaks kuud oli möödas, toodi uus 1500-le. Aga missugusena teile praegu meenub piisingen ja elu tema traataedade taga Aadroni piiratud traatajaga siis iga tähenda nurgas olid Vahitornid, keskel olid vahetornid keskel ka veel ja siis küllap seal õlist elektriga omakorda sees. Siis olid koerad ja nagu kindlus. Aga kas te kunagi, nii nagu leppisite selle saatusega siin maailmas enam võidelda ei tasu? Ei, mitte kunagi ei lepita. Minul on algusest peale, kui mina mind kinni viidi. Et seda aega laslike peale, et ükskord saan sealt arvaslazza. Kust tuli see mehisus ja võitlusvaim mitmekordsete traataedade taha? Sealt, kus veeres püha rahva sõjalaine kus astus oma ränka teed Nõukogude sõjamees sidunud neli viiendikku hitlerlikke diviisidest, purustas ta fašistliku Saksamaa peajõud ning viis läbi oma ajaloolise missiooni Kesk ja Ida-Euroopa rahvaste vabastamiseks. Nähtamatuid kanaleid mööda voolas jõudu ka surmalaagrite krematooriumi tahmas suitsenud Barakidesse. Neid viidi sinna kusagile mingisugust tööle. Ehitustöö oli seal, sa oled Telliskivivirnad, olid seal seal terriski, virnades on niisugune vahe oli sees. Me olime kolmekesi, olime, kes need asjad olid? Kolmekesi kõik eestlased, vot kahjuks mul on need nimed, olen ära unustanud. Edasi, noh, leppisime siis kokku, et kaua mesinike nälgime kas laseme põlemise pealt maha või mismoodi tahes, aga siin nende piinapingis ei taha surra. Pugesin siis sinna Telliskivi vahe kolmekeisi. Ladusime seal seesportilis kivisi endil sinna augu ette. Muidugi eksis, hakati lugema, et näe, kolm tükki puudu. Otsisin. Aga nemad ei võinud aimata, et me seal Telliskivimüüri sees oleme, jälle nende enda silme all ja kuulda oli kogu aeg lihasele müürised, otsimiste lugevust. Kõik oli kuulda kisa ja Karaja. No läksid siis õhta minema. Hakkasime siis seda vabaduse poole ründama, kas saab või ei saa, kõik kolmekesi koos kolmekesi koos ja jõudu ei kellelgi, kõik nõrgal, kõik nõrgad söömat. Noh, esimene asi, kui oli, Läksime kohe soliska õunte aeguljoniski laheks, läksime kohe aeda, saime kõhukinnitust, õunu ja niisugusi proomisi, seal oli, saime kuidagi süüa. Noh, siis muidugi läksime ise ei oleks meie päeva, kuid nälg oli niivõrd suur, et siis neil ühel mehel oli väga hästi saksa keel, selge. Et tema läheb külasse, siis ootasime. Ei tule, ei tule. Ootasin jõeni, arvasin, et küllap on vist kinni võetud. Ei saanudki teda näha. Noh, läksime jälle siis nii samati veel kul jälle puuviljas, nüüd hoidsime õuntest ja marjadest ja enamjagu ikke mööda metsi ja kuid külatänaval. Siis juhtus nii, et ühe korra läksime külal tänavalt ja vaatamisel. Vanemad mehed korjavad õunpuu otsast meieni hapra sammuga nagu ei tee väljagi. Kuulen, üks kisab saksa keeles juba ei pea kinni. Meiega kiirus jooksma ka. Nüüd tuleb mulle teisese põhi, teise poisi nimi oli siinenson. Ütles, et mina ei jaksa enam joosta. Kas tõesti, kui sina ei jookse? Mina ka ei jooksnud. Minul taipas kohe mõte läbi, et minul paistsid, nad on ilma relvadeta, sest õunapuu all korjavad need õunad Neld relva, Tarmo Mänd. Ja. Aga mina ei saanud nüüd temal karud öelda, nad olid, pani ligi dokumenti, jajah, dokument, dokumente ja hakkasin siis siit linna taskust, otsime, ta oli aasta mul nina all ja ma kihutasin tulise teisele vastu vahtimist. Ja maha, ta ei kukkunud paljuski seda jõudoriaga, ta lõi nii araks ja mina lasin jälle vapralt metsa poole. Seašerkki. Teine mees ei pagari, teine mees oleks pidanud sedasama tegema, aga või ta ei jõudnud enam, jõud enam ei olnud või? Jäigi pihku. Läksin metsa, olin tsisterni metsas. Sund oli kah, niisugusel ööl. Vaevalt ei olnud seda undki. Järgmise öö järgmise päevani metsast. Vaatasin, mis ma sealt juuritaljonist kõhukinnitust sain. Nälja kustutamist, siis mõtlesin, et kindlasti enam ma poleks võinud minna ja lääniste talus aeg. Ronin siis öösse. Lehmatallide tärkas mõtet toota, et neil on lehmad, lehma talia, siis lüpsilehmapiim omale suhu. Tulin sealt tallist ära siis ja mõtlesin, tead mul miski niisuks terariista niisuguseid asju ka vaja. Läksin siis julge südameks, teine korrus oli. Proovin tasaksust ukse lahti unustanud, tühja on sees, kes on, läksin sisse, triiduba oli ta, ma olin siis riidekapi lahmad riideid täis, kui ma ütleks, jätaks oma riided see vahetaks ringi. Kuid sellest pole kasu, kolasin santsile tikutoosi ja väikse taskunoa ja ühe sigareti, see on suur varandus, suur varandus oli ja ma olin tänatud sellega, et asendiku sellega oleks jälle midagi saanud teha kusagilt aiast kartulit, midagi kaevata, tuld keelsetata, siis järgmise läksin jälle ühte teise talusse. Ronisin öösse keldri, vaatan lihatünn, seal silmad läksid nii pungi, vähed, soo. Nüüd saab ometi kehakinnitust. Viis, kuusk ilulike kuidagi taakisinomolsin. Sain ühe kartulikoti ka seal kardel koti sisse. No siis oli juba tikud, siis oli liha. Ja metsas siis tahted tulijad midagi siis tegin siis pardavad seda liha omal. Kas kannatasite oodata, kuni pehmeksaid? Ei närisin seda pooltoorest liha ja paljalt ja Läksin jälle, las ma ei tea, üks poolteist nädalat, mis ma olin juba rännanud, olin. Kahjuks ma jälle ei mäleta seda külanime. Nii et hommikust jõudsin sinna küla lähedal ja seal oli kolmeenogeenia vast noot, nüüd on paras Aksi heinaküüni, tead ankrusse visata, läkski Grapsi heinad ära sealt sügava augu puugnesina. Augusesse siin ainte pealkirjas näinud peale, ma ei tea, kas ma sain üks pool päevasel küüninurgas Tuguline, igavene kisa, väelas kangutasinis katusekivi äravaline tiku sinna vahel vaatan, ketikoerad lasevad seal ringi tulaadist, minu kliini poole standardeid ja koertega ja keldrikoerade päris koerad ja siis mina ruttu sinna nurka oma pesasse tagasi kaeval veel sügavama augu käiski kliini uks lahti lahti. Ja tuleb siia käiti koristsina, selle heinakuhja otsa kukub hargiga tuuseldama, seal küll ta tõuseb, aga rohkem keskkohalt. Heina halgugejad ja Eino Anguga. Minul süda väriseb sees, et peab, seda mitte. Kui siiapoole tulema kuulen, tuleb ligemale juba ambulev, kitsa ja saun. Löörida hiirvaikselt viir vajusmast lööb, lööd praegu. Tuulas, Tuulas, Tuulas ja trehvaskist minu nurga poole tuligi liha kotamas sousti välja, virutas uuesti argiga, lõi kohalikumale reide. No mina tõusin sealt püsti, pandi mulle sisse, püssiloks mulle nina ette, löödi siis käed raudu ja oli selleks korraks laul läbi, jah. Ja siis, kui käed raua, siis pandi veel vastu vahtimist ninasse suust tuli verd, hakati mind uurima. Mis mees, mis vees ja sa oled, ega te ei tea, kuidas nad jälile sai, noh, Maiken, mõne sõna tonkasin saksa keelt ka, siis nad omavahel rääkisid, et poolakad on seal põgenenud ja siis ka põgenemisest katsetada, poest võtta omale söögipoolist kaasa. Nii veed, poolakaid mindi otsima, saadi teistki poolakat, Nindia wind saadi kätte, küsis seal saksa kelmas lapse pealt, ei tea, mina ei oska elanud minuga kiiresti aru saanud ja mina lasin sagaru käia, see pole minu, löödi jälle konkusse mind tagasi, sinna. Iste, seal trellide taga. See lihakott, mis oli see, et tegelikult kaadris seal ei ole sellist koridorides koridoridest, trellide taha, aken oli tari nii ligidalt ubisin jälle seal käe seal trellide vahelt välja ja lugesin selle sinna oma konkus, jaga. Hakkasin rahukusseer, süüa ei antud, nokkolikesin nälg. Noh, poolteist nädalat, mis ma võisin seal olla, kust seal ükskord Kansolis vaatan, eks daam istub seal diivani peal, ma mõtlesin, selle mehe pruut või või naine? Saingi selle mõtte, mõeldud, püsib eesti keel, et kas ei olnud eestlane? Mul jäi suu lahti, silmad pärani, et näe olen küll. Kuude tahtsite minna. Ma tahtsin minut kodumaale, noh ei tea, et seal on kommunistid. Need teevad siis kust laagrist saared, mis number on? Mast, minul laagrid ja olnud, et rongi pealt, kui laagrist hüppasin rongi pealt maha. Otsige ise, muidugi oli ohtlikke oma laagrisse tagasi minna oleks täiesti hästi alastegend. Seda ma kartsin kõige rohkem, aga välja nad uurisid täpselt, kust laagrist olin. Võib-olla kutsute siis kantseleisse, vaatan üks lennuväeallohvitser seal Videaama Harrongi hakkakseid, viidigi mind sinna laagrisse. Vahtkonnaruum oli traataja juure, seal üks auk kolib siia, lasin maha, Falt, laske käia. Olin vihmaveed läbi, 100. habemes. Orine siis nüüd siit kraavi, sealt kraabi, need jooksid omakorda sul seljas. Hommik tuli kätte, siis tuli üks allohvitser, oli üks. Eks Esseslane tuli pani mulle vastu vahtimist, sinna kukkusin augu karvale maha. Ei last kah. Kui lubate, siis Four surma märksa rinna peale ja seina peale suur ümmargune null. Märklaud märklaud ja kui suur oleks umbes üks 20 sentimeetrit Needpäraselt 50 meetri pealt lasta, täpselt löödi, siis? Ah, ühel päeval siis tuli auto ja võeti mul kraest kinni, aga ma ei tea, kolm tükki oli veel neid või neli neli segul ja pinal veel viies õige. Ja algas Sveitsis puhenwaldi koonduslaagri poole, see oli, ütleme kohe täiesti määratud surmale laadal oli juba teada, neid suri nagu kärbseid. Aknast oli isegi surnud irna Taklust. Mis sellega edasi omakorda nüüd krematooriumi põletamisel. Ega omanud numbrit ei mäleta vangi numbrit, mitmenda tuhandese see oli umbes 80 heks millegiga oli 81000 millegiga ja siis hakkas läänerinne seal ligemale tulema ja. Ma ei tea, meid võeti midagi, 2700 meest, kuhu meid taheti viia või taheti kuskil maaniumilt laskma? Jaamast ei saanudki kaugele. Kui lennuvägi lasi, lasi selle raudtee puruks eest ja kaevamis nad parantslerdid, aga mina ütlesin, et vot mina enam kusagil ei tule, lõikasin ühest vagunist varvast ja läksin minema, jälle. Aeg oli, tähendab, kõpsti vaguni alla ja ühe vaguni alt teise vaguni alla. Niiviisi läksin päeval edasi. Nathan imelikul kombel ringi ja arvestasin umbes teatud osa nii kaugele. Nyybayyrins. Tõusin vapralt püsti, kohe käed tasku läbi linna. Vaatasin jälle kohe näha, kas teil märklaud rinnas rinnas oli. Läksin metsa, siis jälle ei olnud, ei tikueluga ja mitte midagi. Aga siis ma tõin külas tennisist elusaid jäneseid seal nende kvootidest välja ja kodujäneseid kodujäneseid ja esimesis metsaja. Tapsin need kuidagi ära ja naha maha ja sõin siis seda toorest liha. Nii et ma olin nõrk, nii et ma edasi ei läinud enam. Nädal aega olin seal metsas, sest no siis käisin jälle õunu võtmas ja. Mart vett ei olnud päeval niivõrd hirmus jalu, kord suukuivus. Janu on. Kannatasin, kannatasin ja õhta eelid. Lähen hiilin, ehk on siin kusagil kaunikkoli, seal? Vaatan paganast sakslanna vahibauunikul, unista seal, vaat no kui ta juba nägi, nägi, et laani uus Ati ei, see ei ole õige laul, küll vaatan saksa riided. Toota nüüd panen saksa mundri selga. Et ehk läheb siis mu elu natuke kergemini läbi. Ega teie ei teadnud ju, miks nüüd juba Saksa mundrid vagude all vedelesid? Ei, seda ma mitte ei tea, mis ümberringi toimus. D tegin suured käänaku ja sealt ma läheksin kardvast välja. Kuulsin küll. Inglise mürin on arnenud, tankid saksa tankid? Ei. Hiljem selgus, et nad olid ameeriklaste tankid. Noh, ja teie Saksa mundris ja mina saksa mundris hundi suust olen tulnud ja hundi suu järele mine. Tankid pidasid ruttu kinni, teadja, komandör unist, neil võis seal olla käegasi. Mõtlesin, et panen metsa jooksma, aga vahemaa oli niivõrd väike, et siis ta mavad nad niikuinii ning ma läksin vaprazi, tavaline teooria. Ja siis seal rääkinud, et eestlane oled. Et sellega, mis sul seljas on. Kuidagi portsjon saksa keele, seda, et niisuguses olukorras oli muidugi tema vist ja arst ei uskunud, raputas pead ja. Mõtles mõtles ja andis kolonnile käsu edasi sõit näitas mulle rusikad Aleksei sissi naistesse saksa külasse, seal üks väga tore pererahvas sellel ka rääkis. Olukord, see võttis minu riided, need põletas ära, andis ära riided mulle selga. Mõte oligi veasiga kodu. Poole. Rinne läks mina järele Leipzki peale. Teeäärtes, mis olid masinaid leidunud. Need kõik suitsesid ja põlesina ja need olid ju need tolleaegset tänapäevas, aga võrreldes päris lihtsat pommikesed ja lennukipommid keset te nüüd rakettidest olete lugenud, lehtedest lugesin. Ei sooviks seda aega kui kodu poole tülite kas oli juba tahtmine tööd teha või kõik oli mul mõttes, mismoodi siin elatakse, mis modid siin töötatakse. Ja kuskohal tõsis lõpuks kohtasite esimest Nõukogude sõdurit Borna linnas ja kas nüüd täna, millal võidupüha puhul maa lipuehtes on? Kas tuleb meelde selle nõukogude sõjamehe päevitunud nägu, kes teile Saksamaal seal vabastavad Bornas? Viis pihku viskas esimene saadik kodumaalt Hollanda täpselt pilt silma, instrument mees viskasvu mees oli noormeest hästi, turske. Mees, automaat käes. Teie jaoks on see siis sõdur-vabastaja monument. Jah, just. Hiljemgi ei tuhnis ta aeg vabastaja, tuli ka tulevane desarmeeritud planeet ei unusta kunagi Nõukogude armee kangelastegu kes päästis hävingust inimkonna kultuurist. Aeg on astunud pika sammu edasi. Raketi sööstul on astunud edasi Nõukogude relvad, mis valvavad, et taevas meie ehitava maa kohal oleks alati selge, et tulevased kangelased sünniksid ainult töös.