Kalevi spordihall Tallinnas kolmapäeval 18. mail 1966 mitte ühtegi vaba isteplatsi, vähe ruumi, jalagi tõsteks sõnaga raskes saalitäis ja kuigi juba kohe tuleb üks tütarlaps talutada viivuks kevade õhu rüppe on meeleolu viis pluss, sest laulab kõigi noorte poolte vanade ja veerandi väga vanade lemmik. Kollektiiv, millist kuulsid tallinlased ja üldse paljud muusikasõbrad Eestis eksisteerib kaks aastat. Selle aja vältel oleme läbi sõitnud väga palju linnuvabariike. Meie marsruudid on tuhandete kilomeetrite pikkused. Mis puutub meie töösse, siis oleme pidevalt otsinud oma väljendust oma keelt ja nagu meile näib olema midagi ka leidnud. Družba 10 aastase tegevuse vältel on meie praegune koosseis, nagu mulle tundub, kõige parem, kõige professionaalsema tasemega mille olevat noored erinevatest vabariikidest ja ma arvan, et see aitab suuresti kaasa meie esinemistele, kontaktidele ja sõprusele kõikjal kodumaal. Praegu oleme siis dekaadil Eestis ja see on muidugi suureks auks meile esindada osakest vene kunsti teie juures. Paljudele oli meeldivaks üllatuseks oma temperamendi jaheduse poolest kuulsate eestlaste soe südamlik vastu. Viimast saime kõikjal tunda kolhoosis, Kohtla järve, kaevanduses, tudengitele, koolinoortele ning meremeestele esinedes. Ja seda me loemegi kõige paremaks atestatsiooniks oma väikesele. Aleksandr Broni riskiga me juba tutvusime, tutvuda jääb järelikult veel kõigest tema kaheksa laulupoisi ja Edid kehaga. Minu nimi on Bogdan Vissarinski ansamblis esindan Ukrainat. Minu emakeeleks on seega ukraina keel, kuid praegu, kuna me ansambel asub Leningradis, pean rääkima ka palju vene keelt. Elasin Lvovi maal, õppisin meditsiinilises koolis ja arvasin, et see ongi minu kutsumiseks, kuid oli huviga muusika vastu ja mul õnnestus astuda muusikakooli. Samal ajal laulsin koorides ja siis kutsuski mind planewitzki ansamblisse. Praegu olen juba ka konservatooriumi üliõpilane. Nüüd siis olengi jälle Tallinnas, meie ansambliga tallinlased ja üldse eestlased võtavad meid äärmiselt soojalt vastu. Meil on toredaid kohtumisi küll enne, küll pärast kontserte. Tahan soovida, et see alatiseks. Tomaši oreli, minu kodulinnaks olnut pilissi, kus sõitsin tööle Leningradi. Enne seda töötasin estraadiansamblis reiero, lõpetasin sealjuures ka muusikakooli. Erialalt olen saksofonist, klamitist, kuid jumal õnnistas mind Velga talutava häälega ning sellepärast bronewitzki mind oma ansamblisse ka vastu võttis. Mis öelda tikaadist? Eestit tunnen juba ammu, olen siin nüüd juba neljandat korda. Ja mitte mina üksi, vaid kogu gruusia rahvas tunneb eestlaste vastu suurt sümpaatiat, tead, sest vaatamata kaugusele seovad meie rahvaid nähtamatud sidemed. Ja sellepärast olen ma väga-väga rahul, et olen jälle siin. Ära lähen ma siit vaid ühe sooviga. Juuridž valov Riiast alustas lätikeelse tervitusega tere sõbrad. Ja ta jutustas, lõpetasin Riias keskkooli samuti draamastuudio. Töötasin pisut diaatris, sealsamas armastasin laulda ja tantsida. Sellest tuligi mõte proovida operetis. Debüüt õnnestus ja enne truuspad, kus olen olnud aasta olingi kolme aasta vältel operetilaval. Družbas laulan juhul, kui esinenud solistina mustlaslaule mustlaslauda mind võlunud juba lapsepõlvest. Tallinn meeldib mulle paljudel põhjustel, kuid üheksa on see, et ta meenutab mulle minu kodulinna Riiat. Volodja klasedovski truultas olen olnud aasta lõpetanud Leningradi veetranspordiinstituudi, töötasin mõnda aega oma erialal ning tegelesin isetegevusega Kirovi-nimelises kultuuripalees sealt sattusingi truusbasse ja ongi kõik, mis mul endast öelda. Teie juures külaliseks olemisest olen. MINA OLEN Anatoli Kovaljov sündisin Volgal Saraatovi lähistel. Selles linnas lõpetasin keskkooli ja õppisin laulmist muusikakoolis. 1961. aastal läksin aega teenima mereväkke ja laulsin Leningradi sõjaväeringkonna laulu ja tantsuansamblis. Selle ansambliga käisin igal aastal ka teie toredal maal. Ja näete, olen jälle siin. Saabusime siia ilusal ajal dekaadi ajal, ajal, mil päike järjest soojemine ja soojemine paistab meie kohal. Ansambel Družba kõige tõmmu mehega. Kuidas on enesetunne Tallinnast kui ammud nüüd siin üle olnud enesetunne on suurepärane? Tallinnas esinenud ei ole, üle aasta juba isiklikult siin ma olin viimati Jaanuarikuus. Enesetunne on tõepoolest suurepärane, ma teadsin, et kodus on meil Eestis alati külalisi väga hästi vastu võetakse. Et see nii välja näeb, seda ma ausalt öeldes ei oleks uskunud. Ja üks teine moment on vist ka juures veel. Kas on teil kunagi olnud nii palju sünnipäev, Annitlejad kui nüüd? Ausalt öeldes ei ole, alustades juba Narvas, 13.-st maist pärast Kohtla-Järvel Rakvere, Tallinn, tõepoolest, sellist suurt sünnipäevakinki ei ole mul kunagi olla ja kas tohib küsida kaebuse saladusele, kui vanaks te saite nüüd juba väga vanaks? 26. Me ajasime juttu ka teie sõpradega võib-olla mõne sõnaga räägiksite, mismoodi teie pere elab? Meie pere elab suure töötähe all kogu aeg, kui nii võib öelda. Pidevalt kontserdid, kontserdid, pidevalt kontsertreisid nii-öelda kodus. Koduks on praegu Leningrad aastas kaks kuud, mitte rohkem, oleme seejuures ka kogu aeg iga päev kontserdid, Leningrad, küllalt suur linn ja kõiki inimesi nagu tahaks teenindada oma lauludega. Tavaline elu, kulgeb nii-öelda ratastel kontsertreisidel mööda nõukogude liitu. Ja ka väljaspool liidu piire. Just täna õhtul saime teada, et pärast dekaadi Tallinnas 24. sõidame Berliini ja juulikuus on ette näha rais Tšehhoslovakkias. Koolipoiste keeles maru jah, tõesti nii-öelda. Ja üldse reisimine. No paljud on küsinud minu käest, kas ära ei tüüta selline pidev ratastel olek. Kuigi ma just äsja ütles, need 26 on küllalt palju. Aga siinjuures võiks mainida, et siiski kuni oled noor veel. Seni selline elu ei saa ära kunagi. Kas ma tohin teile öelda meie raadiokuulajate poolt ja isiklikult suur tänu kõige ilusa eest ning anda edasi ka hilinenud õnnesoovid? Loomulikult suur suur tänu kõigile kallitele Eesti raadiokuulajatele. Tantsimisest põrmugi koolil oli selge, ega meiega elus polnud kordagi. Jaga, jendadal seal läks meeleolu, oli esimene põrandal kõikjal mitmeid hüpparjagaksime. Ei, aga, ja ega tal selleks meele loodi. Esimene põrandal on kõikjal. Tantsija terri. Minu nimi on Špaagin Igor truuspas olen olnud kõigest viis kuud enne töötasin Leningradis teatri kooris. Õppisin ka konservatooriumis, kuid lõpetamine seisab alles ees. Praegu olen 29 aastane. Selle aja vältel olen teeninud aega armees, töötanud mitmel pool ka tehases. Nikolai tipenko olen Ukrainast. Õppisin Poltaava muusikakoolis, seejärel õpetasin muusika pedagoogilises koolis Odessas ning pärast seda töötasin veel Drempiitas. Turbas olen juba kolm aastat. Tallinnat pean isiklikus arvestuses üheks ilusamaks viiest ilusast linnast. Ta on mul teisel kolmandal kohal. Ka. Kas te oleksite nii Edit ja jutustaksite meile, kuidas te olete selle aasta mööda saatnud selle aasta? Tegelikult on sellest möödunud juba poolteist aastat, selle aja jooksul oli mul õnn viibida Pariisis kogu kollektiiviga Prahas ning muidugi peaaegu kõikjal Nõukogude liidus. Aga kõigest sellest vist pole mõtet pikalt kõneleda, sest kogu artisti elu möödub ringreisidel. Iga päev. Teed Zemaforid, uued inimesed, uued silmad. Igale linnale kingime oma laulud, igasse linna jäävad maha sõbrad kus me ka ei käiks kodumaal või väljaspool. Kõikjal oodatakse meilt laule ja nii on meist saanud lauluorjad. Laulud on meile kõik hommikust õhtuni. Hommikul ärgates mõtleme uutele lauludele, õhtul esinedes, aga laulame ka vanu laule, naguusi sest laulame kõigile kui kõige lähemalt. Unustame, kas inimesed oskavad vene keelt või mitte, nii ka siin, sest laulan kõigi internatsionaalsem keel. Kontsertide lõppedes on meil peale lillede peale naeratuste hea meel selle üle et meie ees on avatud südamed. Kui me näeme, et meie laulud on seal Polegi midagi muud enam vaja. Tallinn on musikaalne linn, me teadsime seda. Ja sellepärast tuli meil eile, üleeile ja üle-üleeile kahekordne rõõm näha Tallinnast. Sadunud Ruuskal selja taga kontsert igal kontserdil avanevad neile uued sajad südameid meie vabariiki, jäinid seegi kord 1000. Kõike head teile sõdatuusmast, ilu. Ja rõõmurännakul. Tulge meile tagasi, teid oodatakse, kuulete.