Ega see nüüd ikka päris nii ei ole, et rahe või vihm või tormise ööd meil ükskõik milleks siis kuulatakse pidevalt, ilmateateid heidetakse hommikul ärgates tingimata pilk akna piidel seisvale kraadiklaasile ja uuritakse hoolega taevast. Ikka hea, kui tead, mis seal parajasti on ja mida lähemal ajal oodata. Ilmanniks tujukas asi, mis meid ikka ja alati ümbritseb ja pealegi meie tahtmistest üldse ei hoolis. Aga muiste usute, et ilmataat soove siiski kuulda võtab ja mine tea, soovime igaks juhuks ikkagi 100 100 kuu talunda Laputavana raheta, et saks saanisõite May reed allatantsi, maisi kodarad, kolisemaie juhi litsade vingu mai. Mujal maal raiutakse puid, laastud lendavad meie maale. Õues mäena toas mehena. Külm, kui jää valge, kui sai pehme, kui sulg. Õrna sinaka helgiga lumevaip. Nii külm nende jaoks, kes tallavad tema pinnal ja nii soe talveunes maale pidada katab. Vahel on vaja vaip kiiresti valmis kududa, siis tuleb lund korraga koormatena alla, nii et kaob maa ja taevapiir. Kõik oli üksainus valge pimedus ja pime valgus. Teinekord jälle on aega küll pikkamisi liuglema alla suured, ilusad, helged igaüks omaette meistritööotsikuid, põetaks keegi neid tasakesi sõrmede vahelt iga ühtenne imetledes. Ema olid mulle, mina emaks sulle. Igivana tünnikene, pooleaastane kaanikene. Sünnib sügisel sureb kevadel. Jää on hea materjal osava külmataadi käes. Sellest võib ühtviisi edukalt taguda tugeva silla üle v panna kokku peenemustrilise lill mosaiigi aknaklaasile või punuda haprad pitsid puuokstele. Vanarahva tarkus väidab, et madisepäeval see on 24. veebruaril lastakse kuum giveevee põhja. Jää hakkab sulama. Aga veel, enne kui kuuma kivi soojus jääpinnani jõuab ja sellest läbi hakkab murdma tekivad hiirte rajad ümber majade. Mis need on? Eks ikka räästa purikatest langevate veetilgad keste uuristatud augud, Lunes. Märtsikuu kurtnud kurded, temal teine silm jookseb vett. Eks ole siis kõõrdi vaataja, üks silm sihib öösel krõbedat köhi, teine päeval manus sooja päikest. Loe mind eest või tagant otsast ikka tõusen maast ja metsast olen paks ja langer maha. Siis Salorad heina teha. Kui ma tõusen kõrgemale Toomsust. Inglismaal ligemale see salm on küll vist kõigile tuttav ka neile, kellele teised esivärinate ilma ennustamise tarkused teadmata. Meeste soo ilma Umetse Mistes taevas tahmattetu ilm küll otse Umbenesse päevast tahma lammatesse. Isa poja pureleda sõsariga, söimelevee, Velitsel viha, pea, kälitse kära, teade Velidzee Esa rahale kälitse kanamunale sõsarida sõrmusile seest depo ilma homme, et see, see step taevas taamate. Tuleb välja, et ilmanähtused polegi inimesest sõltumatud vihaga, vaid imeasju korda saata, isegi ilma uduseks ajada. Käis on teda mets ja maa siiski peo täita ei saa. Ja pihku võtta pole tõepoolest midagi aga peab siis kõigest käega katsutav olevat. Kui poleks halli udukangast, mis muudab ümbruse ebareaalseks kaotab õige kauguse taevas ja laseb tuttavat raskel paista salapärase võõrale. Siis poleks ka Juta näkidest murueide tütardest rahapajatuledest. Vanasti olevat hunt öelnud. Udu on mu onupoeg, rihmu veli, aga kaste mu kaela. Uduse ilmaga vihma ajal olnud tal hea saaki otsida kastesse aga jäänud jäljed järjele. Küllap hundirada kästeses rahus mõjuks meile üsna kõhedust tekitavalt, aga ise paljajalu varasel tunnil kastemärga rohtu radu teha. See on mõnusalt värskendav, liiv une ja häälestab reipalt taevani. Kas teil on meie rahvatraditsioonis väga tähtis koht, eriti jaaniöisel kastel kui sellega nägu kesta pidavat inimene muutuma nooremaks ja ilusamaks. Karvatisel mitme kurja tõve vastu, ravitoime olevat. Kes lendab tiivuta üle maailma? Pillub loomulikult vanasti olnud taevas alati selge nagu klaas, ei olnud seal ainustki pilveke petega uduriba. See pilvitu taevas olnud nii imeilus, et inimesed aina imetlenud pead kuklasse ja silmad pärani nii unustanud töö tegemise sootuks ära. Ja lõpuks hakanud nälg ustest ja akendest sisse tungima. Vanataat, märganud seda ja muutunud murelikuks. Niimoodi surevad rumalukesed viimseni nälga. Vanataadi sulene soovitanud valmistada nägusad eesriided ja need selgele taevale ette lasta. Juba järgmisel päeval vajunudki sädeleva taevavõlvi ette kardinad mis ei lasknud kellelgi seda ilu imetleda. Ja samast päevast asunud inimesed jälle igaüks usinasti oma töö juurde ega vahi enam üht ilma üles taeva poole. Küllap rahvajutt räägib õigust. Aga ajapikku on paksud eesriided hõredamaks kulunud ja nüüd lükkab tuul kaardina normaid üle taeva edasi-tagasi, kogub neid kimpu, lükkab taas laiali ja tänapäeva inimesedki analist rahutuma loomuga. Selget sinitaevast ei vaata keegi kuigi kaua järjest, aga pilvede lendu võib jälgida pikalt pikalt. Saaja vihmaid sahiseb. Lase vihma, laadised, sajab vihma. Kas ta mulda jäta minda kastemata? Mul pole kodu, kuivatajad valge särgivaalijada. Märjaks saada pole muidugi mingi mõnu. Aga kus sa ilma vihmate läbi saatsest helivihma alla idaneb. Rohi märja alla mädaneb Oraskasvakastel vihma tooned meile vilja. Sadu tooneb meile saiakaste, kasvatab urasta. Kui kuskil vihma kippus ülearu palju sadama, siis katsuti teda meelitamisega mõjutada mujale minema. Üle need pimedad pilved üle need tumedad tormid, ülehood ümmargused, vii vihma Vigala poole, kanna hoogu, Karja, Lai. Vigala toad põlevad, karjalaudad lõimendavad. Vigalas on mehed, mustad mehed, mustad naised, laisa töötterid e kivid, tigedad poisid poole muste laised. Vihm teeb head ja teeb halba. Rõõmustab ja kurvastab, sest vihmalonjuviis nägu. Kena kevadine vihm, sünge sügisene vihm. Sabisel seenevihm. Äge äikesevihma ladistab paduvihm. Prill ninal kaarte appi. Appi. Appi. Virvi puu ja värvipuu üle metsa mõõdupuu. Siidilõngast seotud kullalõngast kootud istub ilma ääre peas. Kes joob jõest, Vetta ahmib Vetta, Allikasta katsub küla kaevudesta. Mina mõistan, miks ei mõista. Vikerkaar move ennikene, see joob jõest vett, ta ahmib Vetta Allikasta katsud külad, aevudesta. Milleks on seda uhket päeva nurka vaja? Käivist millekski muuks kui silmailuks, aga see pole sugugi paha roll. Kui poleks Vikerkaart, poleks meil ju vikerkaare värve oomis halja ühetooniline oleks siis maailm. Nüüd on linnulla palava pääsukesel liiga sooja. Heledasti heidab ilma palavaste, paistab päeva. Nüüd saab soojas seisateski, palav ilma pärjatagi pigistab pihasta Vetta õlast Vetta õilutada otra põllule, põletad kaerat, külvi kaotab linad, jätab Liivikule, jätab valla vaesest kihelkonna kirjuma saksa salvud paljast isandad ilmatumast. Hobu hirnub Hiiumaal hääl kostab siiamaale. Rasket kõue vankrirattarehvil löövad pilve sillutisest tuld välja. Taevaliste sõiduhoog on nii vägev ja tulesädemed nii heledad, et meiegi siin all seda kuuleme ja näeme kas on vanataat vihane ja tapleb või on tegu hoopis ulja pulmasõiduga? Kes seda täpselt teab, aga vägev ja pisut jubedalt ilus on see vaatepilt igal juhul. Miks sepp nurk, kus noored mehed torkus, need kõrged kübarad? Sestap Norcus, noored mehed, torkus, need kõrged kübarad, külman võtnud küüti sootraatrahe rukki rabanud linad jäänud ligi mulda, kaerad kaunud alla mulla. No kellele seda nüüd vaja oli? Vihmõju põruti, head kosutavat vihma, janusele, mullale, aga pilv paiskas õlda nagu kivisaju. Herne, suuru, Voa suur pähkli, kastanisuuruse sekka kanamuna, kangused, raheterad, nuhtlased maad hirmsa ägedusega. Kes tõstab murdunud kõrre jälle üles. Jaluta jookseb, käteta, kisub kõrita, karjub, valuta vingu. Tuurse väljade väle on ammust ajast olnud inimese hea abimees kes oleks muidu veskit ringi ajanud või Burgebaat tõuganud, kes kuivatakse vihmamärja ja leevendaks liigset kuumust. Ja ta muudki kasulist teinud. Tule jest tuulekani längi läänest jumala porotele põhjasesta. Meri tuul, duo mehi, puhi, tuul toa poisikesi, lõunatuul toob lumi, tuul, toa eringide kagutuul toob kalu ja. Vanal ajal olnud nii tarku mehi, kes mõistsid vilega tuule välja meelitada, sõelaga, selle soovitud suunda pöörata ja koguni rätisõlmede sees köiki ilma tuuli kaasas võisid kanda. Avan uksed, soojemonsandid, juukseid põhjakaares. Siiski väljas on selja pööranud vastu ja olen see surnu kõrval tööta köitma osa olid, vaata ka saali kaugele alla tagasi ja nina on siin. Et ka bussipeatuspaik, kus kord põhjatuuled jäävad vaid esinemisliigne ja ikka kümmendapski Lagendike laantest üle laiast maanteest. Vastanduda, tuulele toita, tuul, erasson, sõita, porti tagaks. Tuul küll rääkida. Miks ta üles meie mõttetöö vili lõõskas ja keeruta, alga, lõpetab meeleldi keed kaoks, kus tuulepoiste peatuspaik, uus kord põhjatuuled. Vaim kummitab küsimus. Ikka küll rendapsilt. Kes tuleb mujalt maalt, katab mered ega tab maad. Kes muudkui külm, mis Pohja tuultega meile lendab, kui saavad sügise ilmad, talve tuisused tulevad lumepilved piireldavad. Jälle oleme otsaga tallu tagasi jõudnud ja rahvatarkus kinnitab, et tall taevasse jää. Kui pole külma küündel alla, siis on valju Vastral, kui pole valju vastel alles istamaks Õpmaari alle, kui jep maksa Maarjale, siis ta Jörgitab Jürile. Missugune ilm on siis hea ja missugune halb. Puhkajale soovitaks palju päikest ja vihma Ta päevi, aga põllumees ootab samal ajal vihma meremehele soovitaks pärituult purjedesse aga või siis kõik laevad ühes suunas sõidavad? Ju see on nii, vahel annab loodus meile mõnda asja pisut vähe. Vahel pisut palju, aga üldiselt kõike enam-vähem parasjagu.