Külvav rauk. Varahommikul sammus vana mees öisest kastest auraval põllu siilul ja külvasteri mulda taastusaega mööda ning heitist eri ühtlaselt. Ta ei visanud huupi ega üle õla, vaid vaatas igale peotäiele järele silmade särades ning põskede õndsalt õhkudes. Hele valgus mänglas rauga juukseid. Lõokesed lõõritasid põllu kohal ja maa aina auras. Vanamees arutas omaette. Sammun, sammun ise rauk. Hallipäine, kortsus näoga konksus sõrmedega. Aga külvan uut elu. Uudseleiba. Külvan lastele ja lastelastele. Kui vili saab küpseks ehk ennast polegi söömas endale ehk suu juba mulda täis. Rauk noogutas nukralt ja ümises. Ehk külvan oma viimset külvamist. Ja ta hakkas veel aeglasemalt sammuma heitisteri erutusest väriseva sõrmi ja saatis mulda, pudenevad vilja aina härdamaks niiskuva pilguga. Nagu külvaks tõesti oma viimset külvamist. Aga lõokesed Trallitasid rauga kohal ja päikesekiired vallatlesid tema hallil peal. Kiired näisid lobisevad. Inimene on noor ja saab vanaks, meie aga säärane igavesti. Lõokesed näisid siristavad. Inimene on imelik, ise elab vahest ainult homseni, aga külvab ülehomse jaoks. Ning vili sädeles külimitus ja mulla rüpes kulla killukestele. Viljaterad kõnelesid külvajast. Vanamees on väsinud, väga väsinud, ta sammud raugevad nagu kaja kauges metsas ja käed värisevad, kui õrnalt virvendab õhk. Aga siiski ta külvab, külvab lastele ja lastelastele.