Tarvis tüdruk mehele panna ütles Külaotsa Villem naisele, just nagu kõneleks päris igapäevasest asjast mehele panna. Küsis naine, on. Jääb vanaks, pole enam valida. Võtku viimaks ükskõik, kes mõni sulasepoiss või aega on, las vaatab ringi ja leiab oma juba 21, paras aeg. Miks sa seda räägid? Suid sellel paugu lubas homme tulla. Vas tulla, kosja muidugi, vastas Villem napilt laupäeva õhtu ja oli jutuks. Oli jutuks heldene aeg, kas sa olid nõus ja? Messi Nika hoiata. Mehel peaks ju nägu ja tegu olema, õigustas Villem ennast. Ei ole vana, ei ole joodik ega looder. Ja kohapeal pole võlguga. Aga mari ise leidis, on Marise, imestas Villem. Kui vähegi mõtleb, saab aru, et paremat ärgu lootku. Aga tundmused ja kokkusobimine arutas, on. Ah armastus, raamatutel loba, kokkusobimine kui elavad, harjuvad ära. Marion, kaine, asjaliku loomuga, tema ei usu muinasjutte. Noor inimene ikka nõnda paari panna oma lapsi ju oma laps. Ega ma halba siis, pahandas Villem ja rõhutas. Elu nõuab. Elu, ohkas allmaa, ometi lubasin kohmas Villem lubasid. Mis asja? Hoogule, et tulgu et tulgu kosiano nüüd nagu looma, lausus Ann ja pööras mehele selja ning mõtles. Nõnda me elame, nagu ei olekski inimesed. Siin sumedas hämaruses, ütles Villem, marile. Oleks aeg mehele minna, tütar. Pakud kedagi või vaatas mari isale mõistmatult otsa. Ega maal lausa pakku, kostis Villem. Aga homme tuleb meile külaline, tuleb külaline, kes? Suits, Lepauugu. Kuidas ta sulle meeldib? Parisnik ütles mari, ta ütles seda säärase põlgliku rõhuga, et kõik piliselgi olema ja lisas pilkavalt. Sinule nähtavasti meeldib. Oli juttu, lausus Villema asjalikult. Kiitis sind, on sind käte vahel hoidnud, sinuga tantsinud, mis sellest? Kiidab sind? Lubas jah, homme tulla. Saada talle sõna, ärgu tulgu. Soovitus mari. Ärgu tulgu, pahandas Villem. Ära kohe ütle, mõtle ikka enne järele. Juba Ma mõtlesin. Mõtlesid, millal siis praegu sihukesi asju peaks nagu rohkem kaaluma. Ja sina kaalusid, kui mind maha müüsid. Missugusest müümisest sa räägid. Ega mina seda teha missugusest ise peaksid teadma. Mees nagu mehed ka ja. Venitas Villem. Tead, isa, ütles Maria ägedalt. Sa alustasid oma asjaajamist valest otsast. Sa läksid ja küsisid, kas suits Lepauugu mind tahab. Oleksid pidanud enne küsima, kuidas ta mulle meeldib ja kas mina teda meheks tahad. Ära pane pahaks, ma ei mõtle sind õpetada, aga selle kohta ei olegi rohkem kõnelda. Tüdruk lase end viuhti ümber ja lippas jooksujalu majja. Nii kärmeks ja kärsituks hakanud, ühmas villem endamisi. Alati taltsas ja vaikne nagu talleke. Oli alles pime öö, kui mari puudutas magavat ema ja tõmbas käega, et tulgu kööki. Ema, ma lähen minema, teatas mari sosinal. Minema. Kohe ei leidnud, ema on sõnu. Kohe ja kuhu küll ma leian, kuhu minna. Nii äkki ei hakkama, isa kosilast ootama? Ei hakka, seda küll. Millal sa tagasi tuled? Ei tulegi? Ei tulegi. Ema on, ohkas. Ära kohku, ema ütles mari mahedalt. Ega midagi. Lähen linna kooliõe juurde. Ema tundis oma tütart, otsustas ja läheb. Tahtis öelda. Õnn kaasa? Ei öelnud ometi. Mis õnnest praegu kõnelda. Öine salajane minek. Ära sa siis isa vihkama hakka, püüdis Ann tütart mõjutada. Mis siin vihata? Ta ju niisuke mõistmata. Olgu pealegi, arvas Maria, arutas temal ka lihtsam, kui ma nõnda lähen, ilma nägemata. Mis sa talle ütledki? Ütle ärgu olgu kurja. Külma. Küll sa tead, mida ütled. Kirjuta siis leidis, on öelda, kui tütar oli juba kohvriga uksel. Siis kirjutan, kui on midagi kirjutada, vastas mari sumbunud häälel. Hannes ilmad läksid alles siis märjaks, kui tütar juba väravas. Värav käeksatas. Mari ei vaadanud tagasi. Valus sähvatus, raputas anne südant. Mari läks kohver näpu otsas ning kordas üksi sõnu, kui on midagi kirjutada, kohver näpu otsas, kaalus nii vähe, aga süda oli raske nagu sepavasar. Kui on midagi kirjutada. Linna kooliõe juurde. Linnas on koolivend ka Jaanus Laanepuu mõistlik pois, tasane ja töökas. Üksainus arglik suudlus ja tagasihoidlikud postkaardid uueks aastaks ning sünnipäevaks. Kuhjaga õnne j l. Muud ei midagi. Aga siiski. Aga siiski minna ja öelda, siin ma nüüd olen, pidi kosilane tulema, põgenesin ära. Kohe paistab Jaanuse silmist, kas ja kuidas kohe paistab. Lootust peab olema. Äsja tõusnud jaanikuise päikese all tundus hea ladus minna. Kuigi kohver oli kerge ja süda raske. Hommikul ei märganud Villemm midagi. Mari läks öösel minema, ütles Ann viimaks. Ahah, vastas Villem, huupia kohmitses ennast riidesse panna. Veidi aja pärast, sõnas väänik. Mis ta ise ütles? Mis ta ikka ütles, lausus, on, palus sind tervitada. Tal siis mõni teine? Ei tea? Sa ei küsinud? Ei küsinud. Aadressi, ei andnud. Ei andnud. Mis ta kaasa võttis? Kohver oli näpu otsas. Kas küsisid, millal tagasi tuleb? Küsisin. Ei tulegi, ütles. Kui ütles, siis ei tulegi. Ning Villem noogutas, nagu oleks säärase asjalooga päris rahul. Kas raha andsid päris siis? Andsin 10 krooni rohkem, mul polnud. Väsi võitu, venitas Villem ja vaikis pikalt. Ann arvas. Eks Kirjuta kiri saada poisiga sellele suitsleb augule. Ei saada. Trotsis Villem tulgu, kui tahab, eks ta siis kuule. Tee, kuidas paremaks pead. Ja pole sul tarvis tema pärast midagi valmistada ega küpsetada. Õige mul külaline, keda kostitada. Seda muidugi nõustus andma. Tüdrukust kahju ümises, Villem aga kange, ei vannu alla. Niisuguseid asju ei tohiks nagu tagaselja ajada rõhutas ann vaikselt. Paistis, et Villem ei kuulnudki seda ütlemist. Ta jätkas oma mõtet. Kange, ega ta hätta jää, rabeleb välja. Tuba, hämardus, paks pilv kattis taeva. Hakkab vist sadama, leidis Villem ja kiirustas välja, nagu oleks midagi kiiret ja tähtsat õiendada. Ema on, mõtles. Viimaks hakkabki sadama. Teekäija saab märjaks.