Jah, sealt tuleb uus suvi ja kirjandusmuuseumi rahvaluule osakonna tööruumid Tartus Vanemuise tänaval jäävad tühjaks. Sõidetakse järjekordsele rahvaluule kogumise ekspeditsioonile ja nõnda ikka igal suvel. Tänases rahvaloomingu varasalve saates jutustab möödunud suvisest ekspeditsioonist Paide rajooni keele ja Kirjanduse Instituudi aspirant malbroodel. Ekspeditsioon toimub meil ikka enamasti juunikuul, enne seda päris heinaaega. Nojah, heinaajal on ju rahval kiirem. Muidugi eelnevad ekspeditsioonile pikad ettevalmistused vaatame muuseumi kogudest järgi, mida varem juba kogutud on. Millised on lüngad? Praegune Paide rajoon ei olnud kõigi eelduste kohaselt kuigi rahvaluuleline maa. Nagu öeldakse. Rahvakombestiku kohta oli vähevõitu, andmeid endale võtsin ülesandeks uurida, kas kahe endise maakonna, see on Harjumaa ja Järvamaa vahel, on olnud ka rahvaluulenähtuste piir. Seal on suured metsad ja sood, nende kahe maakonna rahvast eraldamas. Niisiis oli ettevalmistuste käigus kujunenud juba omaettekujutus ja arusaamine nendest paikadest silme ees muidugi ka Tammsaare tõe ja õiguse soodia põllud. Ja kui siis meie lugematute Takkidega koormatud ekspeditsiooni buss Järvamaale jõudis siis oli umbes niisugune tunne nägu tõe ja õiguse esimeses algul. Seal ta ongi, see Vargamäe ainult päikesetera oli küll ammu metsa taha kadunud, kui Järva-Jaani alevisse saime. Järva-Jaani saigi kuuks ajaks meie kodu aleviks. Nii et siis igaüks kogub rahvaluulet, ise paigas, õhtuks jälle ühtekokku tagasi. Just nimelt välja arvatud, mina isiklikult peangi kõige elamuslikumaks seda osa ekspeditsioonist, kui telgi jalgratta sadula taha kinnitasin. Paberikraami ja nädala moona seljakotte ajasin ja läks lahti sõiduks ikka kaugemale ja kaugemale. Kas sõidul on oma kindel marsruut, mida mööda kogumisel liigub? Ta on ja ei ole ka. Üldsuund ja ajajaotus on üldiselt tehtud. Mingi kaart peab ka olema, kuid võib ikka oma suva järgi ka teha, kõikides peredes ei jõua ju nagunii käia kõiki teid läbi, sõida. Muidugi kohalikud elanikud juhatavat ka. Vahest on nii, et leiad niisuguse hästi kitsukese rohtunud metsatee ja tuleb kange tahtmine avastada enda jaoks kõike seda, mida seal teel varuks pakkuda on. Kohe esimesel väljasõidupäeval juhtuski niisugune omamoodi avastus. Suurt teed mööda sõitis veoauto vastu. Tolmupilv oli nii tohutu, et pöörasin jalgratta ühele võsa vahelisele kitsale teele ära ja vaatan seal eespool toimub midagi imelikku. Sõidetakse hobusega ratsa ja hüpatakse ikka Volkse walczyle kopli aia. Arvasin siis, et eks poisikesed ärritavat, et vaja, Teedgeside, sõidan lähemale, saame jutule ka. Ega need mehed nii väga poisi eas olnudki, teisel oli aasta 50-st puudu, teisele üle hakkasin neid pikemale jutule ähvatlema. Alguses muidugi tögavad, viskavad nalja. Nagu öeldakse, proovivad, mis inimene sa oled? Aga ei midagi, panid hobuse sööma ja paarkümmend lehte kirjutasin neilt üles. Kavastuseks polnud nad mitte sellepärast, hobusega laiekkasid käsitlusviisi poolest. Õunapuu August laulis seda laialt tuntud laulu neegritesse minekust, kus on sõnad, kui olin alles nooruke ja seitsmeteistkümne aastane, siis oli mul üks pruudikke teda armastasin tõeste. Refrään seal südamest sügavast armastan ma ja veelgi tahan, armasta. Tema esitas selle laulu minu ja teiste kuulajate meeleheaks, nii nagu käiks laul tema enda kohta. Edasi on laulus nii et noormees peab ära minema kaugele ja jätab pruudiga hüvasti. Õunapuu siis seletas oma laulu vahele, et küll see lahkumine oli kurb ja pruut oli mind veel saatma. Veel istusime siin Arina metsas. See mets on praegugi alles siin Tallinn-Tartu maantee ääres. Laulus on ju niisugused sõnad, et siis tuli vastu Kasemetsi roheline rohuplats edasi. Et pruut distaskust tasku reke kuivatas. Minu silmavend Nende sõnade juures katkestas jälle laulmise ja selgitas, et kahju oli kyll ja taskurätiku nurgad olid kõik märjad. Pealt kuule, seletasid omakorda, et nojah, eks ta enne kuivatas oma silmad siis sinu silmad ja lõppes seda ilma igasuguse teesklusete tõsiselt. Südamest südamest armastasin ma aga ei olnud enam miskit teha ka. Igatahes oli see haruldane esitus ja haruldane esinemislust. Dieet vaene rahvaluulekogu ja ei tea, kas Äärodurtsuda võid tõsiselt kaasa mängida. Pärast tegid nad veel omapärase pilli ja see on see luuavarre pill, mida minu kodukandis isa hääl kutsuti luua või harjavarre otsaga tõmmatakse mööda põrandat. Nemad aga võtsid vankri istmelaua ja vedasid aiateibad Äravikuga seda mööda. Laulutaktis tuli niisugune paras hääl, törts-törts. Teine mees võttis tikutoosi ja mängis sellega, nagu see oleks lõõts. Ise laulis, tõmbas ta lõõtsa kehakaaludes ka kahele poole. Sõrmed käisid ka nagu peab. Kui nad lõpuks hobuse ja vankri ette rakendasid ja tõsiste nägudega tööle asusid, pidin pead vangutama nende Järvamaa meeste krutski. Eks niisuguseid üllatusi, ootamatusi tulete igal sammul, näiteks leiad regivärssi teadva lauliku või meisterliku jutuvestja või haruldase pillimehe. Ootamatu, võib-olla ka näiteks kas või äkiline vihmahoog või selline juhus. Üks kord hilisel õhtul sõitsin kiiruga mitu kilomeetrit ja küsisin ühe teeristi peal, et kumb see õige Järva-Jaani geenid on. Ja vanatädi seletad, et kulla lapseke sealtpoolt sa ju kogu aeg tulid. Olin ligi paarkümmend kilomeetrit järve jaanist eemale sattunud. Kohale sain pärast südaööd. Ja kui palju inimesi jõuate ekspeditsiooni vältel läbi küsida? Küsitleda saab ju paljusid, aga näiteks minul on üleskirjutusi tehtud poolelt 100-lt nendes teavet mõned eriti tugevasti meelde. Näiteks üle 80 aasta vana terakul Vetlast, kellelt kirjutasin üles kahe päevaga 70 lehekülge rahvalaulu. Tema kuulub endisesse Kose kihelkonda. See on juba endise Harjumaa piirides nooruses olnud kirjanik Jakob Mändmets, neil kooliõpetaja. Ja ime küll, et siiani polnud ükski rahvaluulekoguja seda laulikud osanud üles leida. Õnnelikke leida. Minagi leidsin ta nii, et sattusin kogemata teed teksides sinna külla. Läksin tooma Veski tallu, õhtul öeldi, et vana perenaene istutab kaalikaid. Läksin siis, et kas saame kaupa, ehk on tüdrukut vaja palgaks, tahan laulu. No oli nõus ka ja istutasime siis need kaalikat maha ja kastsime neid ka. Pärast toas hakkasid laulud tulema paberis pidasin hinge kinni, kui üks regi värsiline rahvalaul tuli teise järele. Hiljem võtsime suure osa helilindil. Keeerranieiutab meeli kehralane jutatelevad voodi, jaja mulgu suus multija ja voolukudu Moody Molgu loegaskadki, Moice evolvu loegaskadki. Kui palusin, et ta veel laulaks siis, nagu endamisi laulis ta mitte enam minule, vaid süle sukerdavale tütretütrepojale. Laula, laula, miks ma ei laula pina laulikute soosta, isa, laulik, ema, laulik, laulik, väike vennakene, laulik seegis Getkis kiigub laulik lapsi kiigutaja. Vaat mis pärast eestlased laulurahvas on. Ja päev oli, lööb peetud, said ja ta toob viidud, viia, viia nagu ja, ja sai reaad. Kuutoobidud. I toiti liitule Jaagueti mustad mutid, valged rotid, Luibitulera koekil murdavad mutid vargel rotid. Kolmas ka minulgi läbi üks kindateener, kolmas kaavinud läbi. Aid uity lutti, tule, rahakotid, mustad mutid, valged rotid, tuti-pluti tulera kotid, mustad mutid valgel rotid. Rai toiti lutti tulev rahakoti, mustad mutid, valged roodituudi luid, tulera koti mustad mutid, valged rotid. Kirjutasin seal niidava. Kui ööbi meedik kätte jõudis ja nüüdse jalgratta varguse lugu, siis läksin ühest perest oma jalgratast ära tooma, kolin ta reha alla jätnud ja sõitsin ise bussiga Järva-Jaani teesi rahvaluulekogujaid pühapäevaks külastama. Siis algas ju see suur risk, mis möödunud suvel kestis augusti keskpaigani välja. Ainult et keegi seda veel ei teadnud, siis läbi vihma ei tahtnud seda viitkümmet, kuutkümmet, kilomeetrit sõit, aitäh, et sillata sinna lahke pere rehe alla. Ja nüüd öösel läksin ära võtma pime. Jah, kellel pool 12 magavad. Koer oli ka rehe all, aga tundis mu ära, olin seal ööd olnud ja e-augu tööinimeste uni, kuidas äratati üles? Mõtlesin, et viiks ratta ära, aga nad ei tea, kes viis oma pambu ja kirjutusvahendid, olin varem juba põõsasse visanud. Hiilisin siis rehanusest tuppa, panin tule põlema, pliiatsit laual polnud. Lähen tahapoole, tõmban magamistoa ukse lahti, püüan magavad ja ikkagi varastasin oma jalgratta ära ja põgenesin. Seekord oli ööbimispaigaks valitud, eks heinaküün piltsese telgis väga vähe ööbitud. Külmavõitu oli nii et magasin telgis küll, ainult et ta oli enamasti magamiskotina kasutatud ja mitte telgina. Ja millist rahvaluulematerjali õnnestustel koguda näiteks kohtadega seotud juttudest rahvanaljanditest? Võib-olla koha mõistenditest räägiksin pikemalt. Koha mõistenitest liigub Järvamaal tänapäeval rohkesti jutte ära rännanud järvedest. Maakonna nimigi on Järvamaa, aga järvi on vähe. Käisin paari järve põhja mööda. Pull järv oli ära läinud jalgsi, küla alt oli ka järv kadunud. Ja üllatav oli keset haljast heinamaad näha vana paati sellest ajast, kui järvel alles olnud. Näha, on siiski kuri su kohad, kust liigvesi maa sisse poeb. Jäneda maalilise kalijärve kohta jutustas kõrvekülast Aleksander pääsuke niisuguse jutu laenlasele ette. Kalijärv peab olema nõiutatud ja kirik on seal keskel järve põhjas. Tammemets on ennem peal olnud järvel ja nõid leiutanud selle järveks. Eks ole seal järves praegugi tammepuid. Neitsi järvel ja mitmel teiselgi on nähtud netti. Kas nad ise usuvad ka seda, et nii on olnud? Ega niisuguste juttude jutustajad ise sellest probleemi ei tee. Kas asi sedasi on olnud või pole huvitavad jutud ise lapsepõlvest peale kuuldut meelde jäänud. Ja eks tundu iga maa kohtki seda huvitavam omasem lähedasem, mida rohkem selle koht rahvajutte leidub. Siiski täidetud värandustest, teate küll päris kindlalt kõnelda ja on ka neid, kes isiklikult Tuihenda näinud. Käisin vaatamas nõiaallikat ehk kumba allikat kaeramäel. Kui Kose poolt Jänedale sõita, siis Vetla teeristist edasi on vahepeal lagendik ja algab jälle mets. Paar telefonipostivahet, seda metsa ja kümmekond meetrit paremat kätt on küngaste vahel lõhus metsal lopsaka rohu sees, niisugune pooleldi kinnikasvanud allikas paljudest jalgadest tallatud rada on mustikavarte samblike vahel veel praegugi näha. Laene, mida sellest jutustatakse. Terviseveeallikas on kaeramäe juures, see on jälle inimestel niisugune umbusk ja oli loobitud kuldi hõberahasid sisse. Leena ütles, et Sohvi oli Kaukinud, sealt neid rahasid välja ja oli üle kehalent kärna. Siis oli tema ema viinud need rahad sinna tagasi ja pestneid kärnasid selle veega siis olid ära kadunud jälle. Ja Kose kihelkonna piires läks minu tee Järva- madise poole Tammsaare maile. Kas oli midagi ka Tamsalust liikvel? Otseselt polnud andmete kogumine kirjaniku kohta ju ette nähtud, kuid seos tema ja romaaniga oli siiski tunda. Gustav Bockmann ehk nakkudaat kakerdi rabaäärsest metsamajast jutustes. Etnad olnud noore Hanseniga sõbrad. Tammsaaret nimetab ta romaani järgi Indrikuks ja usub, et tõe ja õiguse teine osa kirjanikul ta enda elust. Me olime ühes leeris temaga Indrekuga üle leeri olime esimesed mehed mõlemad. Aga tema oli ka kõigist targem, minust targem ja ühel öösel oli jumala ära salganud ja Maurussand vasta, nägu kuni koolist ära ka läinud. Temaga kirjutas ja uuris nii palju, et surnud sinna laua taha. Aga hea peadal hullul oli küll. Mis tema kuulis ehk nägi, jäi kohe pähe. Tallinnas olime veel koos, temaga kutsus veel oma juure külla, aga jäi. Aga nüüd on vargamäel tehtud muuseum, mina tahaks ka seda maja veel näha, hobusega põrutab. Nii meenutab Tammsaaret tema noorpõlvesõber. No kui taat ja eit on mõlemad üle 70 kuid elavad suurest maanteest mitu kilomeetrit eemal ja katsuvad toime tulla nendest nagu õhkuks ka midagi Vargamäe Andres, sest sellest suurest lõhkujast oma tõe ja õiguseotsijast Gustav backman pillimees tagatoas on praegugi mitu pilli, klaver, riiulid siin käidud vanasti mõlemast kihelkonnast ja rahvalaulude pillilugudest ei olnud puudust, nagu kinnitab Anyteraagul. See kant ongi võrdlemisi metsane. Sood ja raba jätkub ka. Kuid varem üleujutustega Jägala jõgi on siin süvendatud heinamaad kahelt poolt kuivendatud ja ristiku all. Ja et päris lausa Vargamäe naile pole mindud. Üldse on nii, et rahvaluulekogujad võetakse hästi vastu ja üleskirjutamisega on ikka nii, et tuleb ajast puudus kas lõpeb päev otsa või on pakilised tööd ees, aga yles kirjutada jääb ikka veel. Alguses ütled muidugi igaüks, et oh ei, mina tea midagi, kõik ära ununenud. Aga hakkad küsima, meelde tuletama, siis imestavad isegi üksikud jälle julge nime öelda. Üks tammsalumaaparandusjaama noormees rääkis mitu toredat juttu, aga nime ei öelnud ja andmeteeki poolikud. 40 aastasel mehel on juba nii palju julgust, aga kolmekümnesel veel iga kord ei ole. Mõni arvab jälle, et teda pannakse raadiosse. Või siis seletad ära, et muuseumimaterjal on mõeldud säilitamiseks ja kasutamiseks kõigile soovijaile teadlastele, kirjanikele, heliloojatele, asjahuvilistele, jaga raadiole ning raamatu trükkimiseks. Muidugi helilindile laulmise puhul ka ju algul mikrofon häirib, aga see esialgne hirm läheb varsti üle ja tulevadki jutud ja laulud. Ka ja neljandal ega rahvaarv oli seal ei andar seal riskiga. Vaar ma, kui seda jala hulluks läinud käigemadiaadude mehistuvad ei nurja kul seda ja panin hulluks läinud, ei teadnud. Siis veene keisri ja sõitis ju ka veel ette välja, sa oled siis viia, sõitis ju hääletava välja, saad AKs õpetama. Ta kuulub, et aasta oli selge, et sõuda kaasa õpeta oma tööga kuuluv taastal. Ta ma jäin elule õed ja vennad maaneemaadunutustallidma jäid minul vennad maha tulnud kristallid. Esmalt läksin Taarja showski noogu Frieczki kuu. Seal meil anti pulmapoisiks Õpma, pandi seal meile. Anti pulmapoisiks, Õpma pandi õppi, meele oli raske mõõta. Kanna raugevarske õppimine oli raske, mõtlev kanna Rauravarsk. Raanits jälguse kuulide paun aastal, see mina olen märg, kuiv saun, oraanid, liigusel, kuulid, paun, oleks see mina olendusele märku saunas ai. Ai, ega need tonni vaatori roosi. Jäme tonni, vaat kui rooli. Tuli reageeri poisike yhele ikaale, õuna hiidagoole tuli wageeriboisid teele ka Lõuna-Hiina pool. Ja eks ma läheksin Moskvas linnagus Välgindrall varsruuduri modelle, andsime Moskvaga linnagus, mängin trall Varstu tuuri. Selle jaapani sõjalaulu laulis 87 aastane taat August rajasa rummus saarest. Tema leerivend on olnud Tammsaare vend Otto Hansen. Seegi olevat nupukas mees olnud, nagu öeldud, tädi iga pere kohta laulu nagu selja pööras, nii olnud laul valmis. Nii et andekad mehed. Mehed jah, ja rahvas on ikka andekas, loob laule, laulab, meisterdab pilli, mängib. Ja kui muud käepärast ei ole ja mängulust peale tuleb, siis saab ju aiateibast ja vankri, istme lavastki pilli. Seda enam on vaja kõike seda kirja panna ja helilindile võtta. Ja ongi terve köide ekspeditsiooni materjali. Jah, umbes 700 lehekülge, need on minu kogutud. Saab nagu paks romaan, kui ära keedetakse. Ainult et käsikirjaline. Aga kas on siis üldse vajalik veel korrespondentide tööd? Oh, ja Me jõuame koguda ainult veerandi, võib-olla kolmandikku ja korrespondendid, pealegi võib olla igaüks, kellel on head tahtmist rahvaluulet kirja panna ja meile saata. Ja kuhu nüüd siis sellel suvel? Igal aastal eri paika sellel suvel Põlva rajooni. Seal peaks Järvamaaga võrreldes rohkem pillimehi olema. Ettevalmistused juba käivad, loodame niisama toredat vastuvõttu ja rohket lisamuuseumikogudele, sest ei jutud ega laulud ei lõpe ega pillimehed väsi. Küll on laulu kuulimaalasin küll olla aulu, kuivalasin küll on viisi, kui veeretan küll oligi, kui veeretan, Eha ei kustu kooki ja nii ei kustu kuhugi ja nii puudu ei poole päevani puudu ei poole päevani. Ennem lööb kooli muuksjeedwateeennemmlõpul muuks. Lõõtsa mängib Johannes Kase känd.