Möödun kuulutused hulgast ja jään silmitsema kirevaid afisse, mis kutsuvad veetma vaba aega pärast päevatööd. Mida nende hulgast valida? Võib-olla kontserdikülastus. Paraku me igale muusikalisele suursündmusele ei pääse. Siis keerame lahti raadio ning eetri vahendusel kandub meieni kaugete maade ja rahvaste helilooming. Või Moskva Tšaikovski nimeline kontserdisaal. Kõik selle toob meieni raadio või televisioon, ilma et me peaksime tõusma kodusest tugitoolist. Teeme nii siis ka täna raadio vahendusel väikese rännaku läbi maailma kontserdisaalide ja meenutame neis toimunud muusikasündmusi, nii palju, kui seda lubab napp saateaeg. Nüüd, mil kergemuusika austajad on leidnud endale meelepärasema tegevuse ülejäänud aga häälestanud end sümfoonilise muusika kuulamiseks küsib endalt kõigepealt, mis ajast üldse pärineb kontsertide traditsioon. Oli instrumentaalmuusika kuulamine, aristokraatlikus, seltskonna eesõigus, niipidi Ungari vürsti esterhaasi teenistuses seisev ja see fail iga päev olema valmis käsu korras musitseerima kusjuures loomulikult tuli arvestada oma leivaisa maitset. Alles 19. sajandil hakkasid linnades tekkima omaette muusikalised koondised. Neist tähelepanuväärsemaks kujunes Leipzigi kevand Haus orkester, mis oma nime oli saanud rätsepate tsunfti-le kuuluva maja järgi, kus kontserdid toimusid. Muusikaõhtute korraldamise idee pärines entusiastide grupilt, kes 1743. aastal lõid orkestri, mille eesotsas seisid sellised kuulsused nagu Mozart ja Henderson. Partoldi kontsertidega esines seal ka Robert Schumanni naine Klara Viik. Vana hoone pole enam ammugi säilinud. Sõjatules hävis ka uus, 1884. aastal ehitatud ja tänaseks uuesti taastatud kontserdisaal. Leipzigi kevandhaus, orkester on aga oma nimekate kapell meistrite Artur Mikishi Wilhelm Fort Vengleri, Bruno Walteri, Herman haben trotti ja teiste käe all saavutanud ülemaailmse kuulsuse. Kuulame orkestri esituses katkendit Bachi Brandenburgi kontserdis number neli, dirigeerib Helmut Kohl. Suureks auks muusikakollektiivile on kutse esineda New Yorgi kaar veidi hoolis, mille ehitamist omal ajal finantseeris hoonele nime andnud rikas metseen. Ändri kaarnegi sündis 1835. aastal Šotimaal, rändas välja 1848. aastal, pani riskantsete spekulatsioonidega aluse oma hiigelvarandusele ning suri 84 aasta vanuselt Massachusettsis. Vaevalt võis omaaegne multimiljonär, kes koos John Bayepanud Morganiga hoidis enda käes Jonathan steid stiil Corporationi aktsiaid kiidelda erilise muusikaalsusega. Ka hoone meenutab väljastpoolt pigem raudteejaama kui kontserdisaali. Ometi pole ühtegi muusikut, kes seal esinedes poleks tunnetanud kaarnegi hooli ainulaadset akustikat. Kaarnegi hool avati pidulikult 24. aprillil 1891 ja sellest oli osa võtma kutsutud Pjotr Tšaikovski. Tema esinemisest kirjutas New York Herald. Järgmised read. Tšaikovski on hea kehaehitusega, kallinevate juuste ja huvitava välimusega mees. Ta tundub mõnevõrra kohmetu ja vastab aplausi tormile reaa kangete lühikeste kummardustega. Ent niipea, kui helilooja dirigendikepi haarab, taastub ta enesekindlus. Teatri lits leidis eelpool öeldut kommenteerides, et reporter oleks rohkem võinud rääkida tema muusikast ja vähem väljanägemisest. Oma edust oli ta ise mõnevõrra hämmastunud. Publik reageeris igale Tšaikovski esinemisele suure vaimustusega. Kõlasid väljendit nagu suurim komponist Wagneri kõrval geniaalne dirigent, erakordne edu ja nõnda edasi. Eriti populaarseks sai Tšaikovski kolmas sviit, milles praegu kuulame kolmandat osa Scertsat. Oodatuim AK sündmuseks iga maa muusikaelus on festivalid, milles tavaliselt võtavad osa kõige kuulsamad interpreedid. Sealjuures on nende algus vahel üsnagi tagasihoidlik. Vaevalt suutis näiteks tšehhi filharmoonia, kes oma viiekümnendat juubelit 1946. aastal otsustas tähistada festivaliga aimata, et sellega oli loodud iga-aastane traditsioon. Tänapäeval on Praha kevade üheks oodab tuimaks sündmuseks linna muusikaelus. Tänavateri annab piduliku ilme sinisele taustale maalitud suur valge täht Eeeff mis mõneti meenutab noodivõtit. Iidsel püssirohutornil lehvib sinine festivali lipp koos osavõtvate riikide embleemidega. Igalt poolt voolab kokku rahvast ootamaks hetke, mil dirigent tõstab taktikepi ja harfi keeltelt. Kõlab tuntud motiiv, millega festival alati avatakse. Nimelt beežiks meetena sümfooniline poeem. Minu kodumaa. Elamuslikuks kujunevad muusikasõpradele rahvusvahelised konkursid, eriti siis, kui meteoori na kerkib esile mõni eriti andekas kunstnik. Nii mäletavad paljud legendi Ameerika pianist Istvan kliberonist, mis tekkis tänu tema trimphaalsele idule 1958. aasta 13. aprillil Moskvas rahvusvahelisel Tšaikovski nimelisel konkursil. Enne seda oli ta võitnud kodumaal Leventreti preemia Ameerika kõige raskema interpreetide konkursi auhinna, mis kindlustas talle õiguse esineda koos filharmoonia orkestriga kaarnegi hoolis. Klay Pärn oli siis alles 20 aastane. Neli aastat hiljem toimunud esinemist Moskvas saatsid tohutud ovatsioonid. Kostis rütmiline Ablodeerimine ja skandeerimine. Esimene auhind, esimene auhind. Kuigi oli jäänud veel kuulata kuus pianisti, ühinesid mõne žüriiliikmed oma erapooletust, unustades metsiku innovatsiooniga. Lõpuks oli žürii sunnitud rikkuma konkursi traditsioone ja andma kunstnikule loa teist korda tänama minna. Ka orkestri liikmed tõusid tormiliselt plaksutades püsti. Moskva konservatooriumi 90 kaheaastase ajaloo kestel polnud veel kordagi juhtunud, et kellelegi korraldatakse kaheksa ja poole minuti pikkune aplaus. Kuulame van Cleveroni esituses Edvard Griegi klaverikontserti. Ja lõpuks ringiga tagasi pöördudes leian, et oma kodulinna patrioodina ei või vaikida Tartust, mis 28.-st augustist 1970 omab kontserdisaali ja kus on tekkimas ka omad muusikatraditsioonid Tartu kevade näol, mille raames toimuvad ka vabaõhukontserdid. Viimaste korraldamine pole küll kaugeltki uus nähtus. Ini meenutame Oskar Lutsu abiga mõningaid pildikesi aegadest, mil Tartu vaimse elu keskpunkt oli õhtuti Vanemuise aias. Koolivennad seisatavad pingiridade juures ja kuulevad mõne aja vaikides muusikat. Kuulevad, kuidas tšello kriigi südamehaavade sea viimases kevades oigab, kaebleb ja kuidas temaga otsekui kaastundes ühinevad, teised mänguriistad. Pikkamisi tumeneb õhtutaevas linna kohal. Seda heledamalt hõõguvad värvilised laternad aias heites mitmesugust helki kuulajate nägudele. Eemalt vaadates muutuvad kuulajad otsekui muinasjutulist, eks olevusteks, kes on tulnud mingisugusele saladuslikule peole liikudes muusika saatel. Edasi kõnnivad sõbrad paar korda üle rõdu edasi-tagasi kusjuures Toots mõõdab ühe silmanurgaga vaimse keskpunkti suurusi. Elavjot diaklaaside kõlin võtab mõne laua juures iseäranis hoogu ega näi hoolivat muusikast. Aeg-ajalt vaatab mõni punetav nägu vähikoorte vinna tagant kõlakoja poole otsekui küsides, kas ikka veel ei tule lõpusel mürinal. Mitte igaüks pole õppinud rõõmu tundma muusikast tuleneb see siis viitsimatusest või vähese eneseusalduse mõjul sisse juurdunud eel, arvamuslikust, mõttest. Ega mina tõsisest muusikast ikka midagi ei taipa. Aga kui siiski valiks paljude afišide seast õhtu sisustamiseks kontserdikülastuse.