Nutikas maailmas on raadio vaid ühe kliki kaugusel. Leia raadio, äpp, Google Play või App Store'ist. Te kuulete raadio kahte värske ja vaba lava. Tere õhtust ja tere tulemast kuulama kinovärgiga mandariini. Seekord juba järjekorranumbriga 50 ja selle väikese juubeli puhul mõtlesime jalad seinale visata ja enda suuvärgi säästmiseks kutsusime teised enda asemel rääkima. Nimelt on meil täna külas Sten-Kristian Saluveer Eesti lause koostööfilmi kallis õeke üks produtsentides, kes heidab valgust selle üsna sünge filmi taustale ja sünniloole. Seejärel vestleme Kinoliidu tegevjuhi Katri vaasiga filmi teisiti päevade raames toimuvast sarjast viivale tiival ning saate lõpus tutvustab juba reedel alanud üheteistkümnendat jaapani animatsioonide festivali jahvi programmi üks korraldajatest pan Polotnikov. Oma väikest viisi juubelisaadet alustame Eesti-Laose ühistööga, kallis õeke ja et selle filmi taustast ja sünniloost natuke lähemalt rääkida, on meil täna külas filmi eestipoolne produtsent Sten-Kristian Saluveer. Enamasti filmidest rääkides keskendutakse hästi palju lavastaja rollile käekirjale. Räägi lühidalt, mida produtsent teeb filmi juures. Produtsente ühe filmi juures või produtsendi rolle ühe filmi juures on tegelikult päris palju. Et klassikaliselt, et me võime eraldada või noh, eristada kolme produtsent, et meil on siis nii-öelda peaprodutsendid või siis eks Ekiti Brüsselis kelle peamine roll on lihtsalt see, et nad aitavad seda filmi rahastada või, või mõnel muul moel aidanud sellel filmil edasi jõuda, siis on seal tegevprodutsendid, kes siis tegelevad igasuguste igapäevaste asjadega, panevad kokku selle filmi võttemeeskonna, eks ole, teevad taotlusi korraldavad kogu seda tootmisprotsessi ja nii edasi ja siis on nii-öelda Linebradioosseredwiliini liini produtsendid, kes siis nii-öelda tegutsevad selle filmiga nii-öelda võtteplatsil, eks ole, et, et vaadates, et kõik see, see nii-öelda filmi tegemise argipäevaelu ja töö saaks kõik tehtud, et oleksid valgused kohal ja inimesed oleksid kohal ja ja nii-öelda kõik toimiks täpselt nii nagu planeeritud. Aga noh, Eesti on meil nii väike, et et sellest tulenevalt tuleb siis ka sellise väikese eelarvelise filmi nagu kallis õeke puhul tuleb kõiki neid asju loomulikult koos teha. Nii et sina oled need kolm isikut, siis ühes ma saan aru, noh, peaaegu. Et tegelikult Eesti poolelt on selle filmi teiseks produtsendiks ka selle kunstnik härra Lõhmus ja, ja selles mõttes meil on juba ajalooliselt või, või meie koostöö on kuidagi niimoodi laabunud, et mina rohkem tegelen siis selle asja nii-öelda teoreetilise poolega ehk siis kuidas see film saab kokku ja läbi milliste tegijate, milliste elementide ja see sellega on tavaliselt see, kes ka loomulikult oma kunstniku rollist lähtudes on see, kes on platsi peal ja kamandab vägesid. Aga kui palju selles lõplikus filmis sinu nii-öelda käekirja või sinu nägemust on? Ma arvan. Ka on, et et noh, mis mind nagu produtsendina eelkõige huvitab, on see, et, Mulle meeldib nagu näha, kui mingi noh, nii-öelda plaan tuleb kokku või noh, Blanca, mis tegeleb, et et, et just see hetk, kus sa noh, nii-öelda valid jah, okei algusest peale sellel olemas mingi lugu, eks ole, ja siis selle loo teostamiseks sa pead siis hakkama nii-öelda neid kuidas neid pusletükke kokku panema, eks ole, sa pead leidma sinna raha leidmine on muidugi eraldiseisev ja üsna raske protsess, eks ole, aga siis sa pead leidma näiteks helilooja, siis sa pead leidmiseni operaatorikunstnik loomulikult telefon oli juba olemas, eks ole, siis sa pead leidma mingisuguse järel tootmisettevõte ja nii edasi ja ja noh, üks asi on see, et sa saad seda asja vaadata puhtalt nagu praktilisest küljest, eks ole, et mis see maksab ja mida inimesed on teinud. Teine asi on see, et sa pead ka päris palju tegelema sellega, et mis see inimeste vaheline keemia on. Sest noh, päris tihti juhtub see, et sa sa paned mingi teatud meeskonna kokku ja seda keemiat seal ei teki ja noh, olen isegi olnud ühe korra sellises olukorras, kus kus ka liiprid olid väga kõrged, aga seda keemiat ei tekkinud ja noh, seetõttu kogu see protsess pärast oli, oli seal nii-öelda vaevarikas, eks ole, ja, ja ma usun, et võib-olla minu roll selle filmi puhul ongi eelkõige olnud see et noh, me oleme toonud sinna juurde Sten Šeripov, Mart Ratasepa ja ja Uku Toometi orbitaalboksist, kes, kes tegi täiesti suurepärase järel tootmised et panna see meeskond nagu kokku ja näha seda, et mitte elada ja anname parimat selle filmi teostamiseks, aga nad suudavad töötada üheskoos ka väga laheda meeskonnaga, et et võib-olla see oligi minu roll. Laos ei ole just riik, mis jõuaks Eesti meediasse väga tihti. Kuidas selline koostöö, et nüüd Eesti ja laos toodavad koolse filmi, mõlemad on väga väiksed filmitööstused, kui üldse saab sellisest tööstusest rääkida. Lauses ei ole mitte mingisugust filmidest. Ma saan aru, et seal on kuskil tosin filme, on üldse tehtud, eks ole, et kuidas, kuidas niisugune koostöö üldse sündis? No esimene asi, eks ma ise olen ka olnud alati väga aldis tegema selliseid laiemaid eksperimente ja minu meelest see, mis eesti kinos praegu juhtub, on, on väga tore, sest ikkagi see, see muutus võrreldes võib-olla sellega, mis oli 10 aastat tagasi, on olnud ikkagi tohutu noh, selle poolest, et mis on filmida nii-öelda tehniline sisuline kvaliteet, kuhu need filmid on jõudnud, eks ole, aga üks asi, mis, Noh mida ma usun, millega me tegelikult nagu peaksime tegelema, rohkem, on see, et me peaksime rohkem rääkima lugusid, mis ütleme siis, jäävad nagu Eestit või eestlasi ja mingisugust välisruumiga. Et see on oluline, sellepärast, et noh, loomulikult, et meie enda kultuuripilt rikastuks. Aga teisest küljest on ka see, et kui me oleme siin nii-öelda oma sellel kitsal territooriumil, siis ei teki ka väga palju kogemusi ja, ja selleks, et filmid rahvusvaheliselt suudaksid läbi lüüa, meil on vaja rahvusvahelisi kogemusi, et et kui me istume, noh, nii-öelda selles omas omas ruumis kinni, et siis opereerime alati mingite noh, kuidas öelda harjumuspärast televiisori kaudu ja meil ei teki seda kogemust, eks ole, ja ja seetõttu noh, ma olen proovinud Ta alati leida selliseid võimalusi, kus, kus saaks siis teha mingisuguseid projekte, kus oleksid Eesti tegijad rahvusvaheliselt tegijad koos ja mõnes mõttes see idee on muldi nii-öelda sain kinnitust hoopis muusikast. Manfred Eicher, kes on Aikner, kes on kuulus Issemm peaprodutsent, eks ole, mida Manfred päris tihti teeb, on see, et ta võtab mingi teatud meeskonna ja ta paneb selle täiesti ebatavalisse konteksti. Et noh, näiteks paljuräägitud jutt on see, et kuidas ta võtab mõne mingisuguse Maroko udimängija saadab ta näiteks Argentiina viiuldaja kuhugile Põhja-Norras, eks ole, noh siis on tulemus see, et mõlemad tulevad välja oma sellest nii-öelda harjumuspärasest kontekstist ja noh, ainuke asi, mis neil siis alles jääb, on teha kunsti või teha koostööd, eks ole, ja mõnes mõttes selle filmi puhul see oli, see idee oli nagu samalaadne. Aga noh, praktilisest poolest rääkides see oli üks selline heade juhuste kokkumäng, et umbes 2013. 14. tal esmakordselt EAS andis raha või eraldas raha siis nii-öelda eesti filmiklastri või eesti filmitööstuse rahvusvahelistumises ja üks minu sõbranna Annik Laanet, kes on ka päris noh, tuntud eelkõige žanrifilmide produtsent, aga ka filmiekspert oli sellest kuulnud ja siis umbes kuskil keskel kanni filmifestivalil kuskil rannas siis Annikates näed, palun saa tuttavaks, et siin on minu sõbranna Mäti, kes on siis nii-öelda Laose esimene filmirežissöör ja siis hakkasime rääkima ja siis Mäti Pitcheli nagu see, et jah, ma olen lausest, ma tahaksin teha oma teise filmi. Aga film, mida ma ei tahaks teha, on objekti poen, eks ole, mis on selline tüüpiline tüüpiline juhtum, kuidas näiteks kaks prantsuse meest sõidavad lausesse, adapteerivad sealt lapse, siis üks meestest sureb, sai kopsupõletiku, eks ole, ja Sist tuhk puistatakse kuhugi merre, kõik maailmafestivalid on selliseid silmu täis, eks ole. Ja ja-meelne muidugi läks hästi peale. Sa ei tee, sest sest Mati nagu ei tee seda filmi teha, oli lahe ja see, et ta üritas ennast positsioneerida kuidagi teistmoodi võrreldes sellega, mis oli olnud, eks ole, ja järgmisel päeval me saime siis juba tegelikult kokku tema produtsendiga toogmani solimpa, kes on laose praegusel hetkel nii-öelda ainuke professionaalne filmiprodutsent ja, ja siis ma hakkasin sellest projektist rääkima ja ja see tundus tegelikult üks lahe asi, sest et esiteks tuli eksootiline, seal oli kindlasti mingi seikluslik element, kolmandaks see ei olnud väga kallis lauses filmi tegemine ei ole väga kallis, kuigi seal on mustmiljon igasuguseid teisi probleeme, millest võib rääkida. Ja noh, loomulikult see lugu ka meid mõjutas ja mis mulle nagu tundus selles loos hästi omal ajal oli see, et et lugu räägib põhimõtteliselt siis sellest, mis juhtub ühe perekonnaga, siis, kui elu hakkab hästi kiiresti arenema ja lauses praegu ongi nii. Kui sa lähed näiteks linna, eks ole, siis seal sõna otseses mõttes inimesed sõidavad Lamborghini tega mööda tänavaid, eks ole, sõidad 100 kilomeetrit linnast välja mida sa näed, et inimesed elavad hütides, nagu nad on seal 100 aastat tagasi teinud, eks ole, ja see tohutu konflikt, et nii-öelda linna maaelu vahel, aga ka see, et kuidas jõuaksid ühiskonnaredelil nagu hästi kiiresti turvatunde, nii et see on see, mida laos praegu kogeb. Loomulikult, sellises arenevas ühiskonnas tuleb ka väga palju õnneotsijaid sinna valgeid valgeid inimesi, eks ole, eelkõige valgeid mehi ja siis kuidas seal tekib selline nii-öelda vastastikused mängud, eks ole, et kuidas kasutada valget meest selleks, et saada vaesusest välja ja kes läheb lausesse selleks, et tal on endal mingeid mineviku patud, eks ole, et see mõnes mõttes hästi meenutas kõike seda, mis toimus meil umbes 20 aastat tagasi Eestis, eks ole, et noh, võib-olla mitte nii jõuliselt, aga ikkagi meil oli juhtumeid, kuidas tulid siia Itaalia kuulsad ärimehed või noh, mida iganes, mida iganes, eks ole, ja ja mis minu jaoks ongi või oligi, huvitav oli see, et jah, see kultuur ei, täiesti teistsugune. Aga samas need ütleme mured, mis inimesi või inimsuhtelised puudutab nüüd täiesti sarnased. Ja loomulikult oli lahe ka see, et et Mati pani sinna juurde teatud sellise väikse õudusfilmielemendiga, mis lausa kultuuris on üsna tavapärane. Kui kerge või raske oli ühitada lavastaja Mati doosellist laose kultuurist tõukuvalt just sellist nagu natuke fantastilist või metafüüsilise kultuuritunnetust ja samas sellist lääneliku aru saama, mida võib-olla esindab Eesti pool ja midagi eesti kinokultuur esindab. No teoreetilisest küljest see niivõrd raske ei olnud, et ma Mäti abikaasa Chris Larsen on tegelikult päris tunnustatud stsenarist on kirjutanud ka üsna palju telesse ja sõltumatuid filme. Et noh, ta ise on seal kuskil vahepeal, et ta suudab sellega päris hästi juba balansseerida. Ja, aga tegelikult töötasime üsna palju seal Tambet Tuisu karakteriga. Et, et noh, mulle nagu endale tundus, et algselt see karakter pidi olema ameeriklane mulle endale tundus, et see oli natuke liiga trafaretne, sest see on üsna tüüpiline tüüpiline, et ameeriklane, austraallane, eks ole, sõidab kuhugile noh, miks mitte eestlane. Ja me tegime päris palju Riisorghi ja noh, näe, et tegelikult selliseid lugusid, kus noh, mingisugused Eesti ärimehed või muud tegelased on kas siis uut elu alustanud Tais või Kambodžas või kuskil seal piirkonnas, et see on tegelikult päris palju. Et noh, tai ja kogu see Kagu-Aasia on eestlastele nii-öelda turismipoolelt ju nii avatud ja ja noh, igasuguseid ägedaid lugusid, et kes eksib kuskil templis, eks ole, või või kes põgeneb mingite jamade eest, et noh, see on meile juba reaalsus, et noh, asja ei ole enam nii kaugel ja see ja seetõttu meil tekkiski loogiline link, eks, et, et miks mitte, et see võiks olla mingisugune eesti tüüp, kes on maksujamadest Täitsa loogiline, kes noh, Paide või üks üks Läti tuttav, eks ole, kes meid filmiga natuke aitas, on üks näiteks Bayrata tüüpidest kes seal Aasiasse läinud, sest noh, lauses on hea, rahulik ja võib-olla mingid teatud kapitalistlikud kohtuhoovad sinna ei ulatu, eks ole, et, et noh, see oli see, mida, millega me tegelikult tegime tööd selleks üsna sujuvalt. Aga noh, selge oli see, et kui me läksime sinna koha peale seda filmi tegema, et. Me teadsime, et see saab olema raske. Aga kindlasti ta oli nagu raskem, aga eelkõige just Nende kultuurierinevuste pärast, et kuidas mingisuguseid asju tehakse ja ja ma siinkohal absoluutselt ei kurda, sest et noh, elu ongi selline inimesed teevad oma asja natuke teistmoodi, eks ole, et et noh, meil on ikka eestlaslikult, on nii, et kui on mingi probleem, eks ole või noh, alustame sellest, et kõigepealt on ajakava siis kõik käib ajakava järgi, kõik on väga selgelt nagu planeeritud ja nii edasi, eks ole, noh laoses, kus mingil hetkel ei ole elektrit, eks ole, siis kuskil kõrval mingi naaber hakkab karaoket paneva noh, edasi sa ei saa sellise ajakava järgi asju teha, eks ole. Noh, teine asi on ka see, et mis, millega ma ise tagantvaates nii-öelda väga kõvasti mööda panin, on ka see, et kogu Kagu-Aasias hästi oluline on igasuguste probleemide juures nii-öelda hoida oma nägu või ja sa ei saa asju lahendada nii et okei, sinu probleem siin on kolm lahendust, valima neist parima ja siis läheme edasi, et et tavaliselt ja noh, see tekitas väga suuri pingeid, kui me üritasime neid asju nii laheneda, et et laokultuur on väga tundlik selle suhtes ja noh, asjad lahenevad, aga asjade lahendamiseks tuleb anda aega, mida sul võib-olla mõnikord nii palju ei ole, kui võiks olla. Sa siin alguses mainisid, et sinuga produtsendi selline kõige põnevam töö osa on see, kui vaadata, kuidas nii-öelda plaan plaan täitub, kas selle filmi puhul siis see plaan, mis sul alguses oli, kas täitus lõpuks? Ma arvan küll jah, et noh, selge on see, et, et mis ulatuses või või mis vormis, et noh, ma tunnistan täiesti ausalt, et üks, üks väga suur põhjus, miks ma selle lisaks ütleme siis sellele unikaalsele nii-öelda koostöövõimalusele selle asjaga üldse tegelema hakkasime tegelema hakkasime, on see, et et me võtsime riskiteadlaselt sellise eksootilise filmi vastu, tekib rahvusvaheline huvi. Et noh, see lihtsalt on see paratamatus, et jah, meil on Eestis väga häid filmitegijaid, aga kogu maailma filmifestivalide elu koosneb mingitest vahel arusaadavatest vahel üsna arusaamatutesse poliitikatest, eks ole, ja väga tihti valitakse silmafestivalidele ja filmid, mis saavad tähelepanuga teatud unikaalsete kombinatsioonide või poliitikate tagajärjel, eks ole, ja minna eesti filmiga noh, kuhugile on võimalik, aga võib osutuda keeruliseks samas minna, ütleme, Eesti-Laose Prantsuse filmiga noh, ja arvesse võttes, et lauses ei ole ühtegi filmi nagu varem tulnud üle pika aja, et, et see on juba selline asi, mis annab sulle võib-olla mingi 100 meetrit, eks ole. Stardiedu, ja, ja me mängisime selle peale välja, see tasus ära. Et ikkagi see, et film. Mul on praeguseks käinud 24-l festivalil, meil oli esilinastus Ameerikas euroopezi teenistusel, esilinastus oli aga mainekal BF Londoni festivalil, eks ole, noh mida me keegi nagu ei uskunud, et, et me sinna jõuame sealt edasi. Me oleme sõitnud üle kogu maailma, alates Brasiiliast, Mehhikost, Singapurist, mida iganes, eks ole, kolm auhinda ja ja ka see, et film on tegelikult juba välja tulnud nii Ameerikas, Kanadas, Inglismaal, Iirimaal ja nüüd Beneluxi siis, ja järgmine nädal ka Kagu-Aasias. See on jah, see tasus ennast ära. Noh, loominguliselt. Rääkides. Ma olen ka rahul. Et jah, et võib-olla me. Oleksin ise võib-olla mingisuguseid asju selles filmis teistmoodi lahendanud, aga noh, režissööri visioon on režissööri visioon ja eks see ongi mingi üks suur kompromiss erinevat erinevat siis elementide ja tegijate vahel, aga näiteks mäletan ka seda, et kui noh, kui me nägime seda, et mis need mardi visuaalid olid, eks ole, ja millise muusika Sten Šeripov oli sinna kirjutanud, et see, et kui seda stuudios kõike näed, et siis seal on niimoodi, et jess, et. Et plaan on õnnestunud Sten-Kristian Saluveer, filmi kallis õeke, produtsent suur tänu täna rääkimast natukene väga põneva Eesti-Laose ühist sünnist. Taustaloost Filmsis värskelt kinodes soovitame väga vaatama minna kujumit millegi muu pärast siis juba pelgalt väga-väga huvitava ja hariva kultuurilise kogemusena. Aga üks selle filmi eestipoolsest tiimist oli ka helilooja Sten Šeripov. Jaa, Stenni soovilona kuulamegi lugu, mis kõlab selle filmi soundtrack-ilt ehk siis from lõvillitš. Jätkuvad Kinoliidu korraldatavad filmi teisipäevad ja käesolevast nädalast sai alguse sari pealkirjaga viivala tiiva, mis teeb kummarduse legendaarsele eesti näitlejanna Adèle ja nende silmapaistvatele rollidele. Nagu saate alguses lubatud, on meil külas kinoliidu tegevjuht Kadri vaas. Tere, Katri. Tervist. Eesti filmimaastik tundub nii kitsas, et ega ei tundusin olevat eriti staaridele diivadele ruumi, aga te olete niimoodi mitteametlikult siiski need tiitleid niimoodi välja jaganud, et kes need meie filmidiivad on ja millistes filmides, mis siis selle sarja raames näitamisele tulevad? Diivadest on siis esindatud Maria Klenskaja, Kaie Mihkelson, Ülle Kaljuste ja siis Ita Ever. Esimesed kolm osalesid esimeses esimese esimesel seansil, mis olid siis keskea rõõmud, mida võis näha eelmisel esmaspäeval. Kuigi filmiteisipäevane ürituste sarja pealkiri, siis kahjuks näitlejanna de tihe graafik ei võimaldanud muud päev kui esmaspäeval. Küll aga järgmisel teisipäeval toimub ikkagi sündmus teisipäeval, kui siis on võimalik näha Kaie Mihkelson Kõrboja peremehest ja Kaie on ise ka seansil kohal ja saab saab nautida modereeritud vestlust, kus, mida modereerib Sist Mirtel Pohla. Ja, ja Kaie siis vastab küsimustele ja kindlasti, kui kellelgil on käijale mingeid küsimusi, siis saab ka publik oma küsimustele vastused. Pedasi, teisel mail on siis ka jällegi Teisipäev, aga lõpus, kaheksas mai tuleb veel esmaspäev, mis esmaspäev, filmid. Viimasel kahel korral on võimalik vaadata. Teisel mail on siis võimalik näha nukitsameest ja itta everyt. Me näitame ka paari katkendit kargest merest ja seda vestlust modereerib Margit Kilumets. Ja ita sooviks oli see, et ta jah, et ei peatuks ainult Kunksmoor juures, kuna seal oli ainult hääl. Et, et sellepärast me teeme väiksed katkendid kargest merest ja siis keskendume nukitsamehele. Jah, tahtsin ka küsida, et Kunksmoor on selline huvitav valik, et seal nukufilm tegeleda. Ita Everi Lutsar, ühega, see oli seal üks asi on see, et sellel filmil saab valmimisest 40 aastat. Me näitasime seda viimati siis ülejäänud koolis noortele esimese ja teise klassi noortele ja nad olid täiesti vaimustuses sellest. Ja, ja see on ilmselt ka minu mingisugune nostalgia, sellepärast et mina, et see on see film, millega mina olen üles kasvanud ja, ja, ja see film ei oleks üldse see Filmusele oleks Ita Everi häält. Aga, aga sellel korral siis jah, näitame nukitsameest ja paarigadke Gadget kargest merest. Need filmid on pärit vahemikust 77 kuni 86 aastat, nüüd ma teen natukene provokatiivset küsida, et kas pärast seda siis meil ühtegi meeldejäävat naisroll ei ole eesti filmis olnud. Tegelikult oli see, et kuna me taaselustasime neid filme teisipäeval, me tahtsime sinna meie jaoks võib-olla natukene vananenud see kuvand, mis, mis nende filmide esipäevatega, varasemalt tellijat, siis me tahtsimegi silmastele modereeritud vestluse osa nagu juurde, et kindlasti kõiki enamik Eesti inimesi on nüüd ilm on kõik näinud mida rohkem, mida vähem, ilmselt nukitsamees ja keskea rõõmud on see, mida rohkem vaadatud. Ilmselt on see, et Kõrboja peremehes eri Tiina on see, mida on vähem nähtud. Aga et siis tekkiski see lisaboonuse efekt, et ongi, et sa, et sa saad võib-olla parema pildi, et mis toimus seal kaadri taga? Noh, Kesk ja rõõmudega oli see modereeritud, osaleks äärmuslik pikaks, kestis tsirka tunni, sellepärast et kogu see filmi kontseptsioon, mis muutus, et ühesõnaga alguses pidid võttudele oma talvel tegelikult olid suvel pidi algselt olema režissöör Valentin Kuik, aga tegelikult oli Lembit Ulfsak, siis oli naisrolle, tegelikult pidid täitma teised näitlejannad. Et päris huvitav on tegelikult teada, et kuidas ja mis eelnes sellele, et see lugu sai selline, nagu ta sai. Et minu jaoks on see tohutult põnev ja ma loodan, et ka teiste jaoks Aga et siis uuemate eesti filmide sünnilood on nagu sellised värskemad, et kas me teame neid rohkem, et ikkagi need uued filmid või siis uuemad Eks see oli põhjustatud ka sellest, et et miskipärast on, ma olen tähendanud sellist tendentsi Eestis, et, et me meenutame häid rolle siis, kui inimene on lahkunud. Ja mitte, et ma nüüd öeldakse, et keegi hakkab meie seast lahkuma, aga lihtsalt võib-olla alustaks ja läheks tagantpoolt ettepoole. Et kindlasti on see, et ma absoluutselt ei väida seda, et häid Eesti filme ei toodeta, neid toodetakse üha rohkem ja rohkem, õnneks nüüd ka vist eff eelarve suurenes, mis võimaldab siis natukene veel rohkem toota. Aga see, see kinoliidul on 310 liiget. Nad, kõik on oma ala professionaalid, nad teevad kõik oma tööd südamega. Oled, on kõik silmapaistvad isiksused, aga kusagilt peab alguse lahti tegema. Et praegu me tahtsime jällegi tutvustada teed kinomajja, et seal jälle üritused toimuvad selle pärast ka võib-olla suuremad nimed ja mingi hetk me tahaks jõudega kaatri taha, et ei ole ainult need, kes jäävad kaadri ette, räägivad, vaid ka need, kes teevad kaadritagust tööd. Et tutvustada operaatorite, montaažirežissööride, Krimmeerijate ja nii edasi ja nii edasitöid. Need on ka head näited, needsamad filmid minu meelest keskea rõõmud ja Regina, mis on üks minu isiklikke lemmikuid, on eriti kuidagi sellised enda aja kohta kuidagi nii, ma ei tea, kas modernsed või sellised. Kena, ja seda rõhutasid näitlejannad ka, kes olid kohal esmaspäeval, et, et need õlid, see lähenemisnurk oli midagi sellist, esiteks on see, et Nõukogude liidus eksisteerinud nõidest kui selliseid, et kellelgi ei olnud ju mingi probleem, on jah millekski bility eksisteerima, aga, aga see, see, see tuum, mis tuleb sellest filmist välja jäänud, ikkagi midagi muud ja mul on tunne, et, et see ei ole jäänud oma aega, et mida, mida tihemini vaatate keskerõõme, seda tihedamini sa tunned ära, et, et tegelikult meie generatsioonil kolmekümnendates on täpselt samad probleemid, mis olid tollal. Et, et see on uskumatu, kuidas filmi ikka veel kõnetab. Et seda rääkisid näitlejannad, nii Tiina Lokk kui ka siis Pireti pahad kindlus, et, et see on uskumatu, kuidas film ikka veel kõnetab. Ja minu jaoks oli avastus, Regina ma olin teda küll näinud kunagi, aga ilmselt ma täpselt ei mäletanud, kuidas see lugu jooksis. Aga oli ka hea, hea üllatus, et jällegi meie generatsioonile väga võib-olla puudutav teema. Sa mainisid enne juba Priit Pärna siis osa filmi teisipäevade sarjast, nüüd on siis filmidiivad. Kas see hoog filmi teisipäevadel püsib sees, et mida võib edaspidi oodata? Ma loodan, et püsib, aga me teeme suvel väikese pausi, et natukene mõtteid koguda, et kuidas edasi? Et, et eks ta natuke selline keeruline olukord ole, et me püüame ühesõnaga liitu üles ehitada ja talle mingit uuemat nägu kuvada. Aga see tähendab tootjate seestpoolt, et see nägu saaks muutuda. Ja, ja tegelikult on see, et liit on küll suur, aga helides palgalisi töötajaid on vähe, on vabatahtlik juhatus, olen, on sekretär ja olen minategelasena. Et tahaks kohe kõike korraga, aga lihtsalt kahjuks meil kõigil on 24 tundi päevas. Et sellepärast me ei ole jõudnud veel sügisesse oma mõtetega küll korra meil käis mõttest läbi, et teha filmiseansid Tõnu karguga, kuna tema on ka üks see eesti filminäitlejatest, kes on olnud, kes on paljudega teinud kaasa filmides ja väga-väga tugevaid rolle. Aga vaatame, kuidas sellega läheb. Sa juba juhatasid selle teema nüüd kenasti sisse, et jaanuaris sai müürilehest lugeda Kinoliidu, sellist manifesti seal oli nimetatud. Kinoliit on tasakaalustaja atmosfääri looja, tugi, südametunnistus, filmikultuurikandja kinomajahoid, rikkuse säilitaja, et kõik need märksõnad kõlavad väga kaunilt, aga mida sa siis ikkagi sisuliselt tähendab, et millega Kinoliit tegeleb? Raske on leida seda ühte pidepunkti, me tahaksime loota seda, et me oleme muutnud kursi jälle seda sellelt võib-olla, kus ta varasemalt oli tagasi sellele, et me püüame hoolitseda oma liikmete eest, et me püüame teha kõik võimaliku, et nendel oleks parem teha oma tööd. Mis siis tähendab head koostööd Eesti filmi Instituudi ja kultuuriministeeriumiga. Et miskipärast on see, et. See filmivaldkond on jäänud kuidagi kaardistamata, aitäh, et paljudel nagu ka eriala inimestel puudub nägu, arusaam seda, et kust kellelegi töö hakkab ja kust kellelegi töö lõpeb, miks osad tööd on paremini tasustatud, miks osad tööd on vähem tasustatud ja Etmiks kõikide tasude puhul meelatus, alastamist, süsteem, et miks need, et kuna seda tehakse ikkagi avaliku rahaga enamasti et siis kuidagi seda süsteemi teha natuke läbipaistvamaks ja töötada välja ametijuhendid, mis siis oleks ka inimeste kaitseks, kes seda tööd teevad, et nad ei peaks tegema, et paraku eelarved on väikesed? Võttepäevi on palju, inimesed saavad vähe puhata ja see, kui pikalt ilusat selle siis hakkab hakkab üle jõu käima inimestel, et et see kaugem eesmärk, kuhu me tahame jõuda, et nüüd me võime ilmselt välja kuulutada selle, et liit on võtnud poole kohaga tööle uue inimese, kes peaks seisma erialaühenduste kokkukutsumise ja edasise käekäigu hoolitsemise eest, et kelle ülesanne siis ongi erinevad töö erinevate sektsioonidega, nende Ametiühendite kaardistamine, nende palgasüsteemide näkku selgeks selgeks mõtlemine koostöös siis nendega, kuidas tänini mängu toiminud on ja kuidas see tulevikus toimida võiks ju samamoodi siis oleks hea informatsioon, mida jagada nagu Eesti filmi Instituudiga, sest et nemad on ju need, kes eesti filme rahastavad, et neil oleks ka tore teada, et kuidas see siis päriselt reaalsuses nagu toimub. Et need on nagu need asjad, millega me igapäevaselt tegelema, pluss siis see pool, mida me siis kuulame väljaspoole kas siis nende viivale tiiva filmiseanssidega või siis noortele suunatud seanssidega. Nendest märksõnadest kinomajahoidja ja atmosfääri looja võib-olla natukene kõlavad niimoodi kurblikult, sellepärast et füüsiline atmosfäär ehk kinomaja on sellises nukras seisus. Te andsite Martti, helde ka märk see lõpupoole intervjuu, kus oli toodud ka selline kultuuriministeerium, üsna konkreetne vastus, et kas selles osas on vahepeal tekkinud äkki mingit lootuskiiri. Otseseid lootuskiiri, jah, me oleme kultuuriministeeriumiga kohtunud, kohtume kultuuriministeeriumiga järgmisel nädalal. Eks meie pea kohal. On selliseid teravaid mõõkasid, aga me loodame koostöös ministeeriumil ja need lahendada. Eks see maja on õnnetus olukorras. Aga eks me püüame ka siis nii koostöös kultuuriministeeriumiga kui ka peatselt Tallinna linnaga mingeid võimalikke siis laene läbi mõelda, et kuidas me saaksime selle teha niimoodi, et kaunis barokk-aegne maja ei oleks varinguohusiltidega, et, et seda oleks, et kuna see on üks vaadatumaid uuel tänaval ja, ja ilmselt ka Tallinna vanalinnas. Et, et kuidas see oleks ohutu nii linnakodanikele kui ka linna külastajatele ja kuidas sinna. Kuna see on ajalooliselt olnud alati see maja, kus filmiinimesed on koos käinud. Et kuidas seda, seda jätke seda traditsiooni jätkata. Aga et mitte nüüd lõpetada võib-olla natukene sellise nukra tooniga, et siis ütle lõpetuseks midagi ilusat, et mis on, millele sa oled kinoliidus kõige rohkem rahul või, või mõni selline viimase aja saavutus, mida te olete, millega te olete ühele poole saanud, et. Ma arvan, et äkki meie kõige suurem saavutus ongi see, et me oleme suutnud erilahenduste peale võtta sellise noore produtsendi, kes on ääretult tegus ja, ja ma arvan, et temaga me jõuame kaugele. Seda on tore kuulda. Seega veel kord tulles tagasi viivale diiva sarja juurde, siis soovitame soojalt minna kinomajja. Vaatame seda sarja järgmisena, ehk siis juba teisipäeval kell seitse tuleb näitamisele Kõrboja peremees sealt edasi nagu mainitud nukitsamees ja karge meri ning viimasena kaheksandal mail Regina, aga nagu kombeks, paneb intervjuule punkti saatekülalise soovilugu, nii et Kadri, mida me kuulame, hakkame. Äkki tänase kauni päeva puhul võiks olla pilli võite ussi Lavly tei. Aitäh Kadri, meile külla tulemast, soovime kinoliidule jõudu ja jaksu ja ilmselt kinomajale siis ka jaksu püstiseismisel. Aitäh, aitäh. Animatsioonifännidel on tõelised pidupäevad, sest et homsega saab lõpu Hayamyazaki retrospektiiv Tallinnas kinos Sõprus ja Tartus elektriteatris. Aga just reedel algas ja anime seeriaga jätkab Jaapani animatsiooni ja elustiilifilmifestivali ahv, mis toimub juba üheteistkümnendat korda ja vist esimest korda mitte ainult Tallinnas, vaid ka Tartus ja Pärnus. Et kõik animafännid saavad, loodetavasti anime isu siin päris korralikult täis selle ja järgneva kahe nädala jooksul, et natuke lähemalt rääkida sellest, mis jahvile sel aastal kavas, mis toimumas on, mida veel näha saab, on täna stuudios külas festivali üks korraldajaid, Stepan Polotnikov. Mulle tundub, et te olete läbi teinud sellise väikese identiteedimuutused rõhute rohkem mitte ainult filmidele, vaid ka elustiilile. Siit saab isegi kokku Jeff, jaapani animatsiooni elustiilifilmifestival. Aga see vana lühendan kuidagi armsam juba jäänud ja inimestel meeles ja inimesed teavad tõepoolest, me üritame natukene vähem või no kas just natukene vähem, aga lihtsalt animatsiooni kõrvalt veel rääkida ka mujalt, mis Jaapanis toimub ja mis Jaapan on ja mis on jaapani kultuur ja selline elustiil ja tänapäeva eluolu? Aga millest see siis väljendub meestel lisaks kinoseanssidele, mis, millega te tegelete nii-öelda festivali raames? Lisaks kinos ainult sellele on meil juba mitmendat aastat, meil on iga aasta toimunust üks suur pidu Solaris keskuses, mis on laupäeval, nüüd oli ära terve päeva oli seal igasuguseid, seal olid jaapani keele õpetused ja sellist natukene klassikalisemad Jaapani asju nagu origaami näiteks ja toiduasja, aga ka näiteks sellist täiesti popkultuuriteemad nagu gosplay inimesed teevad ise anime ja koomiksite mängude tegelaste järgi kostüümid, kehasaatne või nendeks, siis teevad mingeid etteasteid, stseene ja nii edasi. Et see on põhiline ja lisaks me lihtsalt üritame rõhuda sellele rõhuda sellele ka filmidest, ütleme dokumentaale. Me näitame mitte ainult animatsioone, vaid ka mängufilme. Palju päris palju mulle tundub, on neid inimesi, kellele ja kelle jaoks jätkuvalt Jaapani animatsioon on midagi natukene nagu kummalist võõras tundub, et midagi veidrat, laps lastemeelsed. Kui palju Eestis üldse selliseid anime fänne on, et tasub teha niisugust festivali iga-aastaselt. Tasub ikka, see huvi kasvab iga aastaga, see need kui, kui algas jah, ja kui algasid mõned teised animeteemalised üritused Eestis, näiteks Ani mantseri mees on suur festival, sügisel umbes siis noh, ongi 10 11 12 aastat tagasi siis huvi oli, see oli täiesti underground, aga nüüdseks inimesi tuleb ikka sadades noh, üle 1000 oli näiteks sügisel seal Tartus ja see iga aastaga on järjest rohkem ja järjest rohkem ja sed lapsik ja selline võib-olla teistmoodi on see jaapani animatsioon ta või tunduda võõras, aga samas, mis on viimasel ajal populaarsust kogunud, on see, et näiteks jaapani animefilmide ja sarjade põhjal tehakse ju läänes hästi palju oma versioone, et praegu just kinos oli või äkki käib veel, käib enamus õngeanumas. Shell Scarlett Johansoniga. Näiteks mis on kusjuures meil festivalil näidatakse originaali, nii et väga hea võrrelda ja ka teist osa sellest. Ja näiteks meil festivalil on ka sellised filmid nagu Surmavihik, üks kakskolm, jaapaniversioonid ja sellel suvel tuleb Netflix, siis siis USA versioon sellest ja järjest tehaksegi juurde ja rohkem ja rohkem. On see positiivne tendents, kuidas sulle tunduvad kõrvuti siin hing anumas 90.-te animatsioon ja siis nüüdne Ameerika tõlgendus. Ei, see on väga hea, minu jaoks on see väga põnev, sellepärast et just saabki vaadata, kuidas erinevad inimesed, erinevad riigid, kultuurid näevad, mingit sellist saavad ühest ja samast algmaterjalist oma mingit sellist tõlgendust tuua? Mõnedele inimestele ei meeldi, aga minu arust ikkagi see ei peaks olema keelatud, et mingit uusversiooni teha juba olemasolevast asjast. Kuule, aga, mis selle jaapani animatsiooni üldse nii eriliseks teeb, me ju ei tea midagi Lõuna-Korea animatsioonist ega ühegi teise kaugemal. Jaapan on kuidagi see riik ja kultuur, kust anime on selgelt üle maailmavallutuskäigu teinud, kusjuures tegelikult Lõuna-Koreas. On ka päris ägedat animatsiooni tehtud aga vähem või siis vähem globaalseks kuidagi see muutunud. Ma arvan, et kuidas jaapani animatsioon niimoodi üle maailma kuulsaks sai, on see, et kui tavaliselt mõeldakse kigi multikatest eelkõige lastele tehtud asjadena siis Jaapanis on päris varasema noh, päris ammu juba tehtud ka nii sarju kui ka filme, koomikseid ka mõeldud täiskasvanumaterjalid kas siis teismelistele või sealt vanematel oli täiesti täiskasvanutele inimestele ja siis vastavate teemadega vastavate lugudega vastavate tegelastega. Kuna praegu on just lõppemas Hayamyazaki retrospektiiv, siis noh, ja tema on selline Jaapani suuranimemeister, kelle järgi võib-olla ka need, kes muidu animati vaated jäävad jaapani animatsiooni, jaapani filmikultuuri, mulle tundub, et ka igal aastal ikka Jaapanis pidevalt otsitakse seda uut meie saaki, räägitakse sellest, et ei tule nagu peale nii häid animaatorid, kes suudaks selliseid maailma luua. Oskad sa öelda, kes on need tegijat, kellel praegu võiks Jaapani animatsioonist silma peal hoida, kes on need kõige olulisemad ja nii-öelda võimalikud meie järglased ja mis üldse on jaapani animatsiooni sellised suunad hetkel? Miia sakiga on jah see lugu, et juba mitmendat korda on tulnud uudis hetkel ta läheb pensionile ära ja idee enam ja siis ikka tuleb tagasi ja teeb veel ühe filmi ja siis läheb uuesti ära ja teeb veel ühe filmi. Väga hea näiteks inimesele, kes on kuulnud tasakesi ja kes on näinud neid klassikalisi asju, mida Eestis on päris palju ka telekas näidatud ja jahvil näidatud neidsamu sõitki totorod ja, ja Nausikajat ja kõiki neid filme siis hea võrdlus. Jakil näiteks on minna vaatama, meil on paar filmi selliselt režissöörid nagu Makotažincai ja temalt on näiteks viis sentimeetrit sekundis ja unustatud häältepüüdjad. Ja üks silm oli veel ja see unustatud häältepüüdjad minule endale meenutab kõige rohkem sakid, võib-olla, sest see on selline jällegi peategelasteks on laste lapsed ja see on sellised hästi visuaalselt ägedas fantaasiamaailmast toodud, kus on jälle sellised suured arusaamatut kollid ja selline natukene kurva moodi ja selline melanhoolne lugu ka selle taga. Ja üldiselt on kõik tema filmid, mis ta on teinud, ta on teinud nüüdseks juba päris palju, on kõik alati visuaalselt hästi-hästi lummavad ja neil on väga palju erinevaid teemasid käsitletud väga palju erinevaid lugusid, nii et kindlasti Seda unustatud häältepüüdjaid ja julgen ka mina väga soovitada, see on tõesti väga hea ja Macotosünkaidigi eelmisel aastal filmi eestikeelse pealkirjaga sinu nimi on, mis on väga-väga kihvt ja millega ta murdis vist ka niimoodi lääne lääne filmimaailma teadvusesse. Lõpuks aga vaatame siis põhjalikumalt, et natuke seda kava. Reedel alustasite filmiga punane kilpkonn, mis ongi ju meie saki stuudio stuudio, Gibli Gibli toodang. Filmis oli nomineeritud ka parima animatsiooni Oscarile. Räägi sellest filmist lähemalt, see vist on teil selline kõige võib-olla tuntum või kõige nagu ägedamise kuus teos. Ta on ägedam mitmelt poolt, et esiteks tõesti, see on jällegi stuudio Gibli looming, aga selle režissöör on Belgia režissöör ja seal on hästi palju oma kätt alla panna prantsuse animaatorid, nii et see on selle hästi suur rahvusvaheline koostöö. Lisaks sellele see tegemist on sellise filmiga, kus ei ole üldse dialoogi, et seal kogu seda lugu räägitakse, siis noh, visuaalide ja muusika ja heliefektide läbi. Ja tegemist on sellise Robinson aadiga omamoodi, et jällegi üks inimene, kes jääb asustamata saarele ja mis ta seal leiab ja kuidas tema elu seal läheb. Mis või milliste filmide üle oled sa kavas veel kõige uhkem või mis on kõige huvitavamad, mida kindlasti ei tohiks maha magada? Nii kindlasti, kes ei ole veel näinud, siis kindlasti peaks ikkagi vaatama seda hing anumas eriti esimest filmi, et meil on kavas täpsemalt siis digitaalselt Remästert versioon, sellest originaal tuli aastal 92, viis või kuhugi sinna teise ja meil on siis digitaalselt Remässardatud, aga lugu on sama ja enamus kaadrid on ikkagi noh, samamoodi jäetud lihtsalt natukene ilusamaks tehtud. Et see annab hea võrdluse sellest näiteks, mis on Hollywoodi sellest tehtud ja üldiselt see on väga selline omamoodi väga tuntud küberpungi teema film väga kuulus, kindlasti tasub kõikidele ulmesõpradele vaadata. Nii, mis meil on veel? Lastefilmidest rääkides näiteks et kui just oli see hajamia saki retrospektiivseid kinodes, siis Meil Hayamyazaki filme see aasta ei ole, aga meil on kaks lastefilmi, mis on täiesti dubleeritud eesti keelde, on siis Cherie Cherry ja on must. Kas Rudolph Cherie Cherry on huvitav selle poolest, et selle režissöör, tema tegi mõned aastad tagasi Jaapanis jobraškale järge nukufilmi ja Cherie Cherry on ka siis lastefilm, nukufilm? Natukene sarnase? Ma tea hingega, võib-olla. Niisiis, meil on jaapani köögiteemaline eriprogramm, seal on kolm filmi, üks neist on dokumentaalfilm dokumentaalfilm Sukike gala Turust Tokyost, mis see aasta ehitatakse ümber või pannakse kinni üldse, seal toimuvad väga suured muutused. Nii et hea vaade sellisele kõige suuremale kalaturule üldse. Ja, ja need on võib-olla sellised kõige erilisemad jaapani asjad programmis meil. Ma vaatan, et teil on kavas ka seanss, hing anuma, teist osa, mida, mis on minu meelest üldse esimesele väga palju alla, nii et siit veel üks soovitus. Aga te sel aastal ei näita mitte ainult Jaapani filme, ma vaatasin, et teil on siin vist paar Venemaal toodetud asja ja siis on teil ka eesti eestiseanss täitsa plaanis. Kas teie laiendati nii-öelda ampluaad üldse laiemalt animatsioonile? Jajajah? Juba eelmisel aastal me oleme üritanud näidata ka animatsiooni laiemalt. Me näitasime Tshiili parima lühianimatsioonifilmi Oscari võitnud filmi ja USA parima animatsioonifilmi Oscari võitnud filmi. Ja sellel aastal laiendame veel natukene, et me näitame tõepoolest siis Venemaal ühte nukufilmi, mida sa, multifilm on teinud sajandi algusest peale juba üle 10 aasta on läinud selle nukufilmi tegemisele, et on siis valmis ja meil on erakordne võimalus seda siin näidata, lisaks sellele meil tuleb selle filmirežissöör ise kohale. Ja Artis kinos on avatud alates mai algusest väike näitus, kus on originaalsed nukud, mis on selles filmis ja sketšid ja sellega seotud informatsioon. Et filmi nimi on siis Hoffman ja see on vene keeles ja eestikeelsete subtiitritega Artise kinos siis meil on eestianimaatri Rao Heidmetsa, kes need mulle sai kuuekümneaastaseks tema retrospektiiv, kus me näitame terve suure programmi, tema lühifilm, enamus neist on sellised 10 minutilised väga paljud neist on välismaal väga palju auhindu ka võitnud, võisid olnud nomineeritud. Ja siis on üks film, mis on tehtud Venemaa ja Jaapani koostöös, on see esimene rühm, mis on selline fantaasiapõnevik ulmepioneeridest. Me oleme alati igal külalisel palunud valida ka ühe loo, mida me saates mängime, enamasti ei ole võib-olla pikemat sissejuhatust neile pakkunud, aga Stepan, sina valisid ühe õige erilise loo, räägi misse. Loosa meie kuulajatele kuulamiseks, valisid. Nii see vajab tõesti natukene sissejuhatust, sellepärast et lugu, mille ma tõin, see ei ole seda, ei laula päris inimene, vaid Jaapanis on tehtud selline hääl, süntesaator, arvutiprogramm nagu vokaloid. Vokkoloidis tehakse erinevaid hääli, mis on mõeldud, siis tehaksegi süntesaatori hääli, mis on mõeldud laulude laulmiseks. Neil on mõeldud igaühele oma mingi selline žanr, oma keel, milles nad laulavad ja igale häälele omistatakse mingi personaalsus mingi selline tegelane, kellel on oma lugu, isikuomadused, oma disain ja luu, mis ma tõin, on kolmanda põlvkonna, selle programmi üks populaarsemaid hääli, jah. Kes on mõeldud sellise popmuusika või natukene džässi loomiseks jaapani keeles ja tema, ma tõin just sellepärast, et meil on see aasta rõõm näidata inimestele k iija live-kontserdi salvestust. Nimelt need vokaloidi hääl, et nemad ei, ei ela mitte ainult niimoodi arvutis, vaid käivadki täitsa kontserttuuridel, kus lastakse hologrammi lava peale, kus võib-olla on mingid taustatantsijad või taustalauljad või mingi bänd veel taustaks. Aga üldiselt siis show. Põhiline, põhiline vaatamisväärsus ongi see virtuaalne hologramm, kes seal tantsib ja laulab. Ja see aasta mäe näitame kontserdi salvestust ja käivad praegu läbirääkimised, käivad ideed käivad lootused, et järgmine aasta saab näidata päris programmi, tähendab päris kontserti Eestis. Suur tänu, Stepan Plotnikov tutvustamast 11 10. Jafi kava ja kõike, mis selle festivali raames veel plaanis on, kes tahab kohe minna ja lugeda lisainfot, siis Veeveede anime fest fest u sealt leiab kogu kava ees on veel kaheksa päeva kirjutas, et valikut, häid filme ja muid üritusi, nii et tasub kindlasti minna kinovärgiga mandariin järgmisel nädalal jätab ühe nädalavahetuse vahele, oleme Haapsalus ja vaatame õudusfilme vahelduseks. Ja pärast seda naaseme juba mai alguses. Räägime siis lõpuks pärast mitut, et intervjuude ja retro spektiivide festivalide põhist, erisaadet uutest filmidest, mis kinoekraanidel on aga kohtume õige pea. Lõpetuseks kuulame siis ära Stefani valitud loo jalt. Shutting staar.