Esimene sõnavõtt meie tänases intervjuu saates kuulub orkestri direktorile Kirill Jakov levile. Kõigepealt peab ütlema, et orkester on suurepäraste vene muusikatraditsioonide jätkaja eksisteerib ta juba väga ammu, alates 1882.-st aastast. Oma ajaloo vältel on kollektiiv näinud tervet rida suurepäraseid dirigente, nägu kussevitskit, Gaucky Eli asbergi, Rihaks, Straussi, Artur Nikishit, Kallotzekit, šarl, Müncheni ja paljusid paljusid teisi. Orkester on külastanud paljusid kontserdisaale kogu nõukogude liidus Itaalias, Inglismaal, Prantsusmaal, Šveitsis, Saksamaal, Belgias, kõikides Skandinaaviamaades, rahva demokraatia maades, Jaapanis ja Ameerika Ühendriikides. Ja kõikjal on tuntud muusikud andnud meie mängukultuurile kõrge hinnangu. Orkestri mälestusteraamatus on sissekandeid Artur hoone kerilt Bruno Waltarilt, Leopold Stokovskilt, Jaša Heifetsilt ja paljudelt teistelt. Rääkimata muidugi maailmakuulsatest interbrittidest, kes meiega koos on mänginud. Neid nimesid on vist peaaegu mõttetu hakata loetlema. Mis veel öelda? Vastik seda, et orkestris on kaugelt üle 100 mängija see tähendab, et orkester on erakordselt suur. Nende seas on arvukalt vabariigi teenelise kunstnikke, veel arvukamalt aga igasuguste konkursside laureaate. Palju on ka noori. Kõige noorimaks on momendil Sergei Atoski. Ta on meil trumme mängida jõudnud isegi vähem kui kuu aega. Orkestri peadirigendiks on juba 1938.-st aastast alates Jevgeni ravinski. Kõik see, mida öeldakse head meie mängu kohta võlgneb suuresti tänu just temale. Ravinski on teinud selle 30 aastaga, mis ta meie juures on olnud, lausa hiilgavat muusikalist kasvatustööd. Praegu töötavad meie juures Assistentidena ka kaks noort dirigenti. Vravinski õpilast Edwards, Row ja Igor Glasgow kellega tallinlastel on võimalus Lüdka tutvuda. Aga mis siin ikka kiita, kõige parem on orkestrit vast ikkagi kuulata. Tallinnat külastate nüüd juba kolmandat korda pärast 1940 seitsmendat ja 1900 viiekümnendat aastat. Mida peate isiklikult sellel kontsertreisil kõige tähendusrikkamaks emiks? Peab ütlema, et meie leningradlased armastame väga Tallinnat. Meil on meeltmööda näha, et ta nüüd on jällegi noorenenud. Meid võtsid siin vastu ilusad soojad ilmad, soojemgi veel oli vastuvõtt. Tahaksime loota, et tulevikus märksa sagedamini kohtuksime. Sest me loeme endale suureks auks esineda sellise musikaalse ja nõudliku publiku ees, nagu ta on Tallinnas. Te olete nüüd oma orkestri esinemisi kõrvalt küll ja küll saanud jälgida ja ka publikut saanud jälgida milline publik meeldib teile kõige enam. Kõigepealt on vaja ise hästi mängida, siis on ka publik hea. Hästi esitatud teose võtab igasugune publik hästi vastu. Orkestri endistest dirigentidest on tallinlastele kindlasti kõige tuntum Kurt Sander LINK meenutagu kolmas osa Händeli veemuusikast, meie kohtumisi selle suurepärase kunstnikuga. Teise intervjuuna toome teieni jutuajamise orkestri metsasarvemängija, Vene NFSV teenelise kunstniku Vitali pujanovskiga. Võõra puutud tornist vaatsetlejad võdemarqiosserbotüüdis. Ühtekokku olen töötanud esimese metsasarvemängijana 20 aastat sellest orkestrist 10 aastat alates 1956.-st aastast. Mõne sõnaga veel endast Gusta õppisite, millal te lõpetasite ja te olete ka mitme rahvusvahelise konkursi laureaat, kuidas see kõik sündis ja konsul ning raske konservatooriumi tissid sündivitsud pidises kadu. PagulasBrasiilias. Lõpetasin Leningradi konservatooriumi 1950. aastal tuntud professori juures juhtus nii, et see oli minu isa Mihhail pujanovski. Seejärel lõpetasin ka aspirantuuri konkurssidest, olen osa võtnud Viinis ja Prahas ning tulin mõlemal korral esimesele kohale. Nüüd töötan siin orkestris ja Leningradi konservatooriumis. Peale selle muidugi veel kontserttegevus solistina ja filharmoonia pillide Clintetis. Tööorkestris ja solistina muidugi, need on kaks päris päris erineva profiiliga asja. Kuidas teile meeldib orkestris orkestri takkum? Kollektiiv, Kotheromini passis roboteid? Tööorkestris eriti veel nii toredas pakub suurt rahuldust, sest juhatab Jevgeni ravinski. Külas käivad paljud kuulsused, ka välismaalt. Suur ja huvitav repertuaar. Kõik see teeb töö rõõmuks. Ma leian, et tänu ravinskile on orkester saanud täiesti uueks, vaatamata sellele, et ta tegutseb juba üle 80 aasta. See uus peitub eelkõige stiilis loomingulises käekirjas, peenes heliloojate loominguliste kavatsuste mõistmises ja otsingutes. Tema töö filigraansusega stiil on nii klassikalise kui ka kaasaegse muusika tunnetamise etaloniks. Sellepärast on orkestri välismaal kani suur melu olnud nii suur, et teda hakatud lugema Meie planeedi parimate hulka. TÖÖ orkestris proovidel see on omaette rõõm, töörõõm. Teine rõõm on esitamisrõõm kontsertitel ja, ja nende rõõmudega on teile kaasnenud ka väga palju ringreise nii Meie kodumaal, Nõukogude Liidus kui ka välismaal. Millised on teie muljed, kõige eredamad muljed Rossarkjastan Castroli ruut. Pluss pidi lõbusid jelly. Otseselt Nostra. Seda. Kontserdireisidest olen osa võtnud alates 1956.-st aastast. Olen külastanud kahtekümmend, üht maad. Edu oli igal pool suur. See polnud muidugi juhuslik, sest olime alati hästi põhjalikult ette valmistunud. Eriti meenutaksin järgmisi reise. 1956. aastal võtsime osa Mozarti festivalist Viinis. Võistlusel oli kümmekond parimat orkestrit Euroopast, nägu Berliinist, Viinist, Prahast, Ungarist ja mujalt. Saavutasime esimese koha ja paljud ajalehed nimetasid meie mängu kõrgpunktiks. Väga meeldis ka 1960. aastaringreis Euroopa riikides. Esinesime Edinburghi festivalil Londonis. Väga hea meelega meenutan kontserte Pariisis ja Milano La skaala täissaalides. Eriti tahaksin meenutada mälestusväärset kontserti Ameerika Ühendriikides ühinenud rahvaste organisatsiooni seitsmeteistkümnendal aastapäeval, 24. oktoobril 1962. aastal. See langes kokku niinimetatud Kuuba kriisiga. Pärast Tšaikovski viienda sümfoonia ettekannet, mis toimus ÜRO saalis delegaatidele ütles organisatsiooni sekretär Uutan kõigi rahvaste esindajatele. Tahaksin, et ühinenud rahvaste organisatsioon töötaks niisama kooskõlaliselt kui mängib see võrratu orkester. Ajame nüüd mõni sõna juttu Leningradi noore dirigendi Edvard tseroviga. Tallinnas pole teie varem dirigeerinud ja. Alates kuuendast eluaastast tegelen muusikaga. 1945. aastal astusin Moskva kuuri kooli professor Svernikovi juurde. Esinesime tollal sageli koos sümfooniaorkestrit tega, kandes ette Prokofjevi, Šostakovitši ja teiste teoseid. Siis kohtusin ka esmakordselt Jevgeni ravinskiga. Hiljem õppisin juba Kiievi konservatooriumis orkestridirigeerimist ning pärast lõpetamist siirdusin aspirantuuri Pravinski juurde. Aspirantuuri lõpetasin kolm aastat tagasi ning jäingi kohe Leningradi filharmoonia orkestri juurde. Olen andnud rida iseseisvaid kontserte Leningradis, Moskvas ja mujal. Minu kavades on kindel koht Beethoven il, keda ma väga armastan. Kammerorkestriga olen esitanud palju vana klassikat ning kaasaegsete vee, Pärni, Schönbergi hindemiti, Stravinski Jabartoki töid. Beiberni kuus pala uppus, kuus oli sealjuures esiettekandeks nõukogude liidus. Teisipäeva õhtul ta juhatati ühte Petrovi uut helitööd. Mida te selle kohta ütleksite talle nii? Petrova. Tallinnas juhatan ma Petrovi, Tšaikovski ja Šostakovitši teoseid. Petrovi uus poeem pühendatud Leningradi blokaadi ohvrite mälestusele on väga huvitav autor, astuksin suure sammu edasi. Petrov on Leningradi helilooja, mida te võib-olla üldse, kui noor dirigent, ütleksite Leningradi noorte heliloojate kohta sümfoonikute kohta mõni hospirue Childs? Puhvling raske kompenseerida rõhkadovniootšulliski. Esimeses järjekorras tahaksin nimetada kahte heliloojat, kes on mulle väga lähedased. Need on Sergei Slonymski ja poristišenko. Hiljuti esitasin Leningradi muusika kevadel Slolinski Concerto Bufo keelpillidele löökinstrumentidele, flöödi-le, trompeti-le ja klaverile. Mulle tundub, et see on erakordselt huvitav teos, mis leidis meie publikult ka väga sooja vastuvõtu. Slonynskilt kuuleme nüüd Leningradi filharmoonia sümfooniaorkestri esituses tema karnevali avamängu. Üleeilse avakontserdi vaheajal otsisime üles orkestri kõige värskema liikme Sergei antoskini, keda orkestri esinemise ajal nägime löökinstrumentide keskel. Kui vana te olete need vastased ühingud õpite praegu veel või olete juba lõpetanud konservatooriumi? Ševiscenservatuurina treitzem kurssi Akvas udar, nagu seda nii-öelda ja orkestris mänginud tega siis löökinstrumente? Te olete kindlasti seda orkestrit kuulnud palju-palju kordi. Veel sel ajal, kui teie mänginud orkestris, mis mulje teile see orkester siis jättis, tema mäng? Varem kui ma seda suurepärast orkestrit kuulsin, sai Mullega suureks unistuseks ükskord ise sinna pääseda. Nii nagu vist igale teiselegi muusikule. Loomulikult lähen ma igale proovile igale kontserdile kõvasti närveerides. Ikkagi selline orkester. Loin endale suureks auks olla tema üheks liikmeks mängida tema dirigentide taktikepi all. Muidugi harjutada tuleb väga palju, et olla hästi ettevalmistatud igaks kontserdiks. Harjutada on vaja kogu aeg, et ainult vormis püsida. Tahaks loota, et võib olla viie aasta pärast 10 aasta pärast 15 20 või 25 aasta pärast. On teil jälle võimalus meil võimalust teiega rääkida. Ja siis on võib-olla juba palju-palju-palju rohkem muljeid vahetada. Võiks öelda. Kuulajad on muidugi suure kannatamatult oodanud maestro mravinski ülesastumist. Nüüd see saabub, kuid mitte reporter magnetofoni, vaid taktikepi vahendusel. Dmitri Šostakovitši kolmas osa kuuendast sümfooniast.