Teil kõigil on olnud võimalus kuulata kõige täiuslikuma orkestri nõndanimetatud sümfooniaorkestri ettekandeid kui mitte muul teel, siis vähemalt raadio kaudu või heliplaadilt. Ja nii mõnigi teist on kahtlematult huvitatud olnud. Kuidas toimub niisugune ettekanne, missugused pildid on selles kaastegevad ja millist osa igaüks neist mängib selleks et teostuks terviklik meid haarav ettekanne. Selleks, et üldjoontes aimu saada üksikust orkestri pillidest nende külalistest iseärasustest ja mängimisvõimalustest, asume nende lähemale vaatlusele. Olenevalt oma ehitusest ja heli tekitamist laadist jagunevad orkestri pillid kolme pearühma. Esiteks keelpillid, teiseks puhkpillid ja kolmandaks löökpillid. Millisesse rühma nad ka ei kuuluks ja kui keerukad nad ka ei oleks oma mänguviisilt. Kõik nad on tekkinud lihtsaist rahvapillidest nagu näiteks yles pillidest, karja pasunast, sokusarvest, kandlast ja teistest pillidest. Ning sajandite jooksul järjekindlalt täienedes on välja arenenud mitmekihilise helivärvingu kõla, iseloomu ja tehniliste võimalustega pillideks mis võivad edasi anda kõige erinevamaid meeleolusid ja peenemaid inimtundevarjundeid. Alustagem oma vaatlust keelpillide rühmast. Keepilideks nimetame neid pille, millel helitekitajaks on pingule tõmmatud häälestatavat keeled mis on vajaduse kohaselt valmistatud kas terastraadist, alumiiniumist või sooltest. Keelpillid jagunevad kahte rühma. Nimelt poognaga mängitavad ja sõrmpillid seal näppides või plaadikesega mängitavad. Poognaga mängitavat pillide olulisemaks osaks on erikujuliselt välja töötatud kõlakast sõrmlaud ja neli eri kõrgusega häälestatud soolest keelt. Keeled on ühest otsast kinnitatud keeltehoidja külge, teisest otsast kruvi külge. Kruvipööramisega muutub ka keeli pinge. Nii toimub häälestamine. Pool kummerale nõndanimetatud roobile toetudes hoiduvad pingule tõmmatud keeled sõrmlauast pisut kõrgemale. Kui näpuga keelt tugevasti vastu sõrmlauda suruda, siis lüheneb keele helisev osa ning ühenduses sellega heli kõrgeneb. Kilbile mängitakse jõhk poogna abil, seda keeltel edasi-tagasi liigutades. Niisiis poognaga, tekitame heli sõrmega, muudame helikõrgust. Nii saamegi mängida mitmesuguseid meloodiaid. Kuigi viiulimängu kindlasti kõik olete kuulnud demonstreerimine teile selle paindliku pilli mitmekesiseid, mänguvõtteid, mis mängitavate teostele eriilme annavad. Esialgu tutvume kõige harilikum mängulisiga siis kuulete mängud topeltnootides. See on alul lihtsalt kahehäälselt, kuid hiljem saate häälega kaunistatud või nagu öeldakse figureeritult. Ja siis kogunitrillerdava saate häälega, see on kahe naabertooni kiirelt vahelduvad käikudes. Need kõik on tehniliselt väga rasked. Suurt virtuoosi, dieeti nõudvat mänguvõtted. Nende võtetega tutvute vene helilooja glasunovi viiulikontserdi ühes sõlmpunktis nimelt üleminekulõigus teiselt kolmandale osalejale. Huvitav võte on pitsigaatu seal näppides. See on niisugune mängu viis, kus poogen on tegevuseta. Mängitakse vaid sõrmega viiulikeeli näppides. Kuuleme niisuguse mänguviisi näitena lõigu prantsuse heliloojate liimi balletist Silvia mille esitab kogu keelpillide rühm. Erilaadne klaasine kõla on riiuli nõndanimetatud Flasholletoonidel. Need saavutatakse viiulikeelt teatud kindlalt kohalt vaid õige kergelt, puudutades. Kuulakem Flasoletoone kuulsa itaalia viiulikunstniku ja helilooja paga niini kapriisist number 24. Nüüd kuuleme viiuli üht erilist mängulaadi, nõndanimetatud sordiiniga, sel heli sumbutajaga. Sordiin on puust või luust hargitaoline asjakene, mis asetatakse viiuli roobile. Sordiin sumbutab viiuli kõla erakordselt pehmeks ja mahedaks. Kuulake näitena lõiku hispaania viiulikunstniku ja helilooja sara saate mustlasviisidest. Nagu kuulsime, on viiuli Tähelepanuväärsem omadus laululisus kuid samaaegselt või Piiulil esitada ka kiiruselt ja liikumiskerglaselt tehniliselt vägagi nõudlikke teoseid. Kuulakem näiteks samast sara saate mustlasviisidest järgmist lõiku, milles esineb nii väledad sõrmed kui poognatehnikat siis sama vahelduseks üksikute kõrgete flashi lett toonidega edasi topeltvõtteid vaheldumisi pitsikaatoga siis taas kiirkäike vahelises Flaselettidega ja nõnda edasi ja seda kõike tulises ja temperament ses tantsukeerises. Viiulile, kui kõige väljendusrikkamale pillile antakse orkestris tavaliselt kõige vastutusrikkam osa. Temaga võistlevad edukalt sümfooniaorkestri, keelpillide rühma, teised pillid, vioola ehk Altviiul, tšello ja kontrabass. Need on oma kujult suuremad ja võimaldavad ka madalamates registrites edasi anda neid helilisi rikkusi, mida pakub viiul. Mida suurem pill, seda pikemad ja jämedamad on ta keeled ja seetõttu kõlataga madalamalt kõik riiuli mänguvõtted, mida siin kuulsime ja peale nende veel hulk mitmesuguseid teisi poognatõmbeid on rakendatavad igal poognaga mängitavalt pillil. Niisiis ka vioolal, tšellot ja kontrabassil kuulakem praegu vioola seal altviiuli kõla. See pill on oma mõõtmeid viiulist pisut suurem. Ta on nagu pisut läbi nina heliseva kõla värvinguga. Esitatav pala on lõik Tšaikovski sügislaulust. Bioolast kujult märksa suurem on tšello. See on õieti põlv Viius, mida hoitakse mängimise ajal põlvede vahel kusjuures pill toetub najatus pulgaga vastu maad. Tšellomäng paelub eriti oma maheduse ja mehise südamlikkusega. Tšellole antakse orkestris enamasti lüürilise iseloomuga meloodiad. Kuulakem tšello ettekandes prantsuse heliloojat, sansansi, luike, süüdist, loomade karneval. Selles imeväärses palas kajastub mitte ainult luige sujuv liikumine vaid eelkõige vahest inimese mõtisklused ja tunded mööduvast ilust mis on siin sügava emotsionaalse sega edasi antud. Kontrabassi kuulete kohe ta madalast pisut kohmakas kõlast. See on suurim inimkõrgune viiul madalate bassikäikude mängimiseks. Kontrabassi mängitakse vaid pistis Eestis kiireid väledaid, käike on kontrabassil raske mängida. Ta jämedate keelte heli on ka vähem laulev kui viiuli või tšello heli. Sellepärast antakse kontrabassil orkestris enamasti vähem liikuvaid käike ja väga harva iseseisvaid meloodiaid. Kuulete järgnevalt ühe lõigu prantsuse helilooja sansansi süüdist. Loomade karneval nimelt elevandid kus nende hiigelloomade meeldivat kohmakust on tabavalt iseloomustatud tumedate madalakõlaliselt. Kontrabassi poolt esitatava lõbusa valsilaadsel viisil. Äsja tutvusime poognaga mängitavat kiirpillidega kuid meenutame, et keelpillide teine ala liikunud sõrmpillid sõrm Bildeks nimetatakse neid keelpille, mida mängitakse näppides. Neist rohkem tuntud ond, kitarr, kannel ja mõned teised rahvapillid. Kuna need ei ole sümfooniaorkestris kasutatavad, siis siinkohal möödume neist. Küll aga vaatleme üldsusele vahest pisut vähem tuntud siiski tähtsat orkestri pilliharfi. Harf on välja arenenud kandletaolisest pillist. Tal on kolmnurga kuju, mille teravnurk on pööratud allapoole. Mõõtmeilton, harf, peaaegu inimkõrgune. Harfikeeled on sooltesse, neil mängitakse mõlema käe sõrmedega. Erilise võttena, harfi mängimisel tuleb nimetaja kliss andut selt libistamist mille juures ühe sõrmega libistada, Sakse mööda vajalikult häälestatud keeli ühtegi vahele jätmata. Järgnevalt kuuletegi harfi huvitavat kõla nii tavalises mängus kui ka kli. Sandos. Esitatav on katkenud vene helilooja Rimski kortsakovi efektsest orkestriteosest. Hispaania. Täna oleme kuulnud mitmesuguseid keelpilliheliloojad on loonud palju teoseid ka keelpillide väiksemale või suuremale rühmale. Kui meil on tegemist väiksema rühmaga nagu näiteks kvartetiga, mis koosneb neljast mängijast kaks viiulit, vioola ja tšello siis moodustab see nõndanimetatud kammermuusikaansambli. On meil aga tegemist suurema mängijate rühmaga, mis koosneb mitmest 10-st mängijast, näiteks 12 esimest viiulit, 10 teist viiulit, kaheksa vioolat kuus tšellot neli kuni kuus kontrabassi. Siis moodustab see juba keelpillide orkestri kuulakem siin keelpillide orkestri kõla. Esitatav pala on Tšaikovski valss tserenaadist keelpillide orkestrile. Viiulid alustavad keskregistris sujuvad valsi motiivi siis kandub areng kahehäälselt kõrgregistrisse saadetuna teiste keelpillide elavate käikudega. Järgneb peateema üleminek paritonaalse kõlaga tšello teile, kusjuures viiulid kaasnevad rõõmsalt vallatavate käikudega kõrges registris. Siis kuuleme viiulite ja basspillide kahekõnet ja veel mitmekesiselt vahelduvalt võtteid, mis sellele teosele ülimal määral elava elulise ilme annavad. Viies meid justkui paljudest õrnadest, ootustest ja lootustest ning rõõmsast tõhususest kantud palli miljöösse ja meeleoludesse. Kõigist täna siin kuuldud pillidest ühes nende mängimise asendi mängijaga võidi saada ülevaatelaulik seitsmendast ja kaheksandast, kus on ära toodud ka rida pilte, millega soovitan tutvuda järgmiselt korral, vaatleme puhkpillijällekuulmiseni.