Kuulsime lifti kontserti etüüdi faa, minul. Kui romaatikute midagi ette heita, siis ma tahaks võib-olla ette heita nende vormi küsimust klassikale kajastub, kujundas, väljendatakse ideaalset vormi võib-olla Maidleksite skeemid, vaid niisuguseid proportsioonid ja romantika läksid sellelt pinnalt tihti vormini laiali väga, võib-olla niisuguseks suureks ja venivaks ja ja igavaks, tihti tegi selle muusika romantilisel muusikal ka tihti väga palju algo värvingutel juurde muudab selle muusika võib olla tänapäeval veelgi igavamaks, esineb romantikut, ühesõnaga palju nagu Bruckmer näiteks, ta on väga huvitav helilooja. Aga väga hirmus laialivalguv. Kuidas teile tundub? Minule isiklikult tundub samuti. Ma mõtlen, kuulame midagi Bransist, näiteks viiulisõnu Etioopias 78. No huvitav, kuidas teile tundub, kas ta tundub teile ka nii väga romantilise nagu ei olnud teil vastuvõetavam ta selle tõttu ongi vast vastuvõetavam, et ta ei ole väga romantiline, väga romantiline ja nii et selles mõttes romantiline koolkond on väga lai. Ma tuletaksin meelde siin ühte huvitavat nähtust romantilisest ajastust. Minu arust väga sihuke huvitav nähtus, nimelt omaaegne Pramsesse suhtumine ja praam üldse. Tollel ajal olid kah muusikud, jagati kahte leeri nagu võib-olla tänapäevalgi ühed olid siis niuksed, progressiivsed, Janovaatorid ja teised olid siis need maha jäänud ja vanamoeliselt ja vaata, mis kuulus nende hulka. Ja Brahmsi omal ajal sõimati väga halvasti, nimetati teda minevikku muusikaks ja klassikuks ja kõikide halbade nimedega. Ja, aga aegade vältel on praegu isegi need vahekorrad kuidagi muutunud, isegi praamson tänapäeval vist ma ei tea, kuidas teile tundub isegi lähedasem ja isegi värskem, kui näiteks oli tollane novaator list. Kas romantismi ei ole tähtsust ka rahvuslike koolkondade väljakujunemisel? Kahtlematult on rahvuslikkuse küsimus küll tuli seoses Amontikutega, on kohe päris kindel, ikkagi väga hea, et nad võtsid selle rahvalooming on niisugune oma kunsti lähtepunktiks või vähemalt viis tähelepanu sellele tänu selle rahvuslikutele koolkondade muutus ja 19. sajandi muusika siis ka haruldaselt mitmekülgseks mitmevärviliseks. Me ei saa kuidagi ära segada, näiteks ütleme, norra muusikaga, saksa muusikat. See oli kriidi lüüriline pala, karjus. Poiss siis oli veel romantikud väga tähtis moment, millest mööda minna, nimelt suhtumine folkloori. Romantikud tõstsid folkloori väga au sisse, hakkasid seda intensiivselt uurima kasutava loomingus. See muidugi oli seotud ka selle tungiga minevikku ja mineviku idealiseerimisel. Nad leidsid nagu folklooris mingi allika, kus nad said uusi mõtteid. Nad said seal doosi maitsugusi värvega, aga peamiselt ka see, et see on seotud ikka minevikuga. Neile üldiselt meeldis minevik, eriti keskaeg, aga kuidas näiteks tänapäeval suhtuda nüüd folkloori kasutamise, sest meil on see ka olnud väga aktuaalne probleem siis oli see arusaadav, tal oli mingi alus, aga näiteks tänapäeval viimasel ajal vähemalt on märgata, et selle vastu vähemalt heliloojate huvi on vähenenud, väga vähe on neid inimesi, kes sealt midagi ammendavad ja kui, siis peamiselt puhtmiseks teatud kõlavärve, teatud uudsust, helikeelt, et leida paraportokleidis veel sealt väga palju. Ja ta leidis veel isegi selle sajandi kolmekümnendatel aastatel neljakümnendatel aastatel väga palju sealt nihukest värve. Talviselt tsiviilis leidis. Aga üldiselt paistab, et tänapäeval ikkagi. On püüa rohkem luua täiesti uusi stiilielemente ja käekiri elemente ja mitte need seostada oma rahvuslikku nii baasiga. Sest praegu ei loo enam helilooja nii kindlalt kunagi oma rahva heaks, vaid ikka arvestusega, et teda mõistaks ülemaailmses mastaabis ja näiteks Nõukogude Liiduski praegu kitsalt rahvuslikud teosed, mis on alati vabariigi ulatuses kuidagi levinud. Aga need, mis nii üleliidulist kõlapinda leiavad. Neid isegi sageli kohapeal süüdistatakse irdumises oma rahvamuusikapinnasest, näiteks nii on see Garagrajevi kolmanda sümfoonia, ka see sai tugeva kriitika osaliseks. Ta ei olevat enam tunda aserbaidžaani rahvamuusika elemente nii tugevasti tema varasemas loomingus, aga samal ajal see on näiteks meile üks arusaadavamaid ja meeldivamaid teoseid tema loomingust. Järelikult see kasulik, aga huvitav, kuidas kaasaegsed heliloojad vaatavad, kas rahvaloomingut tähistame ammendatud tänapäeva muusika seisukohad seal tal on, või on seal veel mingisugused impulsid, kuskil võiksid peituda. Noh, kui me näiteks kohalikkelilejate otsinguid jälgime, siis ütleme, tormis ja marguste näiteks leiavad, leiavad pidevalt midagi, see, võib-olla ei ole üldse nii suur probleem tõstatada kas peatselt otsima või ei pea otsima. Selles mõttes, et igatahes kohustuslikuks teha ei ole mingisugust mingisugust tarvidesse, seda vist keegi ei püüagi teha, ei leia temal mõtet, kui Janeli lahelist tarvis leida mingi stiililiselt elemente. Tal puudub nagu siukene filosoofiline alus või miks peaks tingimata rahvamuusika võtma aluseks sest teatud määral mõjut rahvuslikuks piga helila ja juba oma natuurilt ta ikka kajastab oma rahva vaimulaadi. Loomulik, aga seda teadlikult peaks tegema. Kuidagi ei ole elamist Põhja-Louisiana üldse kunstis juba peab, see on halb sõna. Erinevast kunstis ei pea midagi, aga peaks vabalt tulema iseenesest, kui tal on vajadus ja tung selle järel, siis ei peaks ka takistusi tegema näiteks kuidas leiab. Aga see on tegelikult probleem näiteks praegu muusikateadlastele, mis vääriks ja vajaks täiesti uurimist, mis osa mängib rahvamuusika kaasaegses heliloomingus aastaid tagasi see oli üks esimesi küsimusi. Tänapäeval, nagu räägitakse sellest vähem ja samal ajal heliloojad kasutavad rahvamust aastaid tagasi oli väga primitiivselt pinnase rahvamuusikaprobleem. Sellesse suhtumine. Läksid muusikateadlased muidugi paljudes asjades süüdi, aga mitte ainult süüdi võib olla, aga see on nende ala jälle muusikateadlastel, kahjuks mina ei saaks ütelda. Ma tahaksin muusikat edasi kaitsta, mina teakski hetkeks keegi, muusikateadlane, mina näiteks ei loe ennast muusikateatriks. Ma olnud pedagoogilise tegevusega täitsa ametis, jõud kulub selle absoluutselt ära, et ma ei saaks enam midagi rohkem teha selle alaks, aga mis muusikateadlane siis on, tema peaks siis nähtavasti olevas spetsiaalsetes niisuguseid asja uurima. Ma rõhutan, et meie sajandi muusika artiklites võiks tulla niisugune nähtus nagu sotsioloogia, nagu teadlik teaduslik muusika, küsimuste käsitlemine. Ühest küljest aforismide vaesus ja niisugune lihtsalt halvasti kirjutatud on üks asi, aga teine asi, et muusikateadus ja üldse niisuguse ühiskondliku muusika arvamuse uurimine ja sellega seoses olevad küsimused mind väga maha jäänud praegu. Ma julgeks vastu vaielda sellele küsimusele, et muusikateadlased peaks need vist olema, kes kõik niisugused asjad heaks teevad. Raimond kujuneb niisugune arvamine välja, et kui kuskil on midagi viltu, siis on kindlasti muusikateadlane süüdi selles? Ei, seda ei oleks mõtet arvata niiviisi, et muusikateadlane vaid just see muusikateadlaste juures, et nad tahavad olla niisuguseid muusikateadlased, kes kuidagi väga piiravad oma ampluaad ja püüavad olla just niisugused muusikateadlased, kes ütlevad, et meie ülesanne on see ja meie ülesanne, midagi muud ei ole, aga mina kujutan ette, üks tõeline muusikateadlane peaks paratamatult hakkama ise huvi tundma ja ampluaad laiendama niisuguste asjadega nagu nagu peaks hakkama tegema kasvõi omal käel sotsioloogilisi uurimusi, ankeete vot see oleks vaja. Ja niikaua kui me ütleme, et muusikateadlane ei ole selles süüdi, aga kes selle siis ikkagi süüdi on? Sest et sotsioloogidel on väga palju rakendusalu, terve rahvamajanduse ja niisugused asjad, mille niisugune otsene kasu on võib-olla öelda tinglikult ikkagi tähtsam, mis vajavad kiiret järele veel uurimist, neid on niivõrd palju, et näiteks niisuguse üldettevalmistuseks sotsioloog seda teha ei saa, aga ma kujutan, et mitte ainult see, et niisuke Suumanni stiilis vaimukas, särav arvutus ei peaks olema vist muusika kriitilise artikli täielikuks ideaaliks, vaid see peaks olema ka kuskil 20. sajandi teaduse pinnale tõusnud. Ja selleks tuleb ühesõnaga ette valmistada vastavaid inimesi. Jah, ja isegi ma arvan, et võib-olla raske nüüd öelda, kes seda jälle peaks ette valmistama ka ma kujutan, et just niisugused inimesed, kes õpivad muusikateadust ja võtavad selle oma oma eluülesandeks selle ameti Nende hulgast võiks mõned niisugused välja kasvada, kes ennem kuna sotsioloogia või mingi taoline kursus tehakse kohustusliku, hakkaksid selle vastu huvi tundma ja isegi muidu on ka niukseid. Ei, aga see lahendage muidugi probleemi täielikult, kuna kõigepealt peaks muusikateadlane olema tohutu kirjanduslik ettevalmistused, tal peab olema hea sõlg, ma pean kahjuks ütleme vaat igal pool on sihuksed, erinevused jagunemise teaduses ja nats, arstid on seal sisearstid ja Kõrvaarstid ja kurguarstid ja ja nii edasi. Aga muusika peale seal üldse niisugune nähtus absoluutselt üldse temaga summani ajal oli niisugust nähtust olemas. Ma ei tea, kas siis oli, suomen oli muidugi temaliseeri looja ja ta oli oma asjadega kursis väga. Aga praegune muusikateadlased nagu nõutakse, liiga palju ka praegu on muusikateadlane, pedagoog, lektor, ta peab olema kriitik ja ta peab veel tont teab mis olema, aga siiski ma leian, praegusel ajastul ei jõua nii laialt kõik seda elu siiski haarata. Peab ikka mingisugune spetsialiseerumine olema, mingisugune süvenemine kuskil poole, muidu me lihtsalt lähme nihukest, pealiskaudset teed pidi ja ei jõua kusagil välja. See ongi nii sageli, mitte ei ole meil õigus alati tõsta neid küsimusi, nii et milline peaks muusikateadlane oleme, kes peaks sellega tegelema niisugused asjad, kui kuskile ministeeriumitest kõrgemates instantsides niisuguste küsimuste lahendamiseni jõutakse? See võtab alati palju aega, helilooja ja kirjanik üsna tugevasti siiski vaevlevad ja otsivad, ma kujutan, et muusikateadlaste hulgas on sageli näha niisugust teatud, mitte piiratust, vait, piirdumise tahet, millegiga ei ole niisugust suurt otsimist kuskil leida. Ühesõnaga nad sageli jäävad niisugusteks kokkuvõtete tegijaks ja ja hinnangute langetaks ja tõstatavad väga harva ise probleeme üles ja kuidagi vahest jäävad väga sellesse raami, muusikateadlane lõpetab, konservatooriumi oskab, ütleme, hästi solfedžeerida, oskab hästi klaverit mängida, aga ei tee midagi selleks näiteks oma kirjanduslikku võimekust pisut tõsta, et uurida niukseid sotsioloogilisi probleeme ja ega seda kuskilt käskida ei saa, ka peaks isiklik suurema hasarti huvi olema. Kloun selle muusikateose suhtes on muidugi palju räägitud ja aegselt muusikapealses millises asjas väga teadlikult muidugi, aga see on võib-olla keerulisem probleem. Kusi eemalt paistab siiski muusikateadust on minu arust niivõrd koormatud ja niivõrd laiali kistud siiski praegu, niikaua kui me ei saa mingisugust oma kindlad ala välja kujundada. Mustonen universaalne olla, sest kaasaja sajandil ei saa enam universaalsete inimeste ühelgi alal Tambeti muusikal. Minu meelest võiks isegi ohtlikuks nähtuseks meie muusikaelus. Praegu on see, et peaaegu ühtegi muusikateost ei rünnata, kuidagi väga vaikne on. Keel on see ja see võimaldab nii nina seada teatud moe järele keegi ikkagi vastu rääkida. Ühes suunas, vot see on küll halb ja seda ma leian. Hakkab mingit rolli mänginud muusikaelus, see on kõige kahjulikum praegu pastatakse mood vist on hakanudki suurt rolli etendama talvega suurt hakanud näiteks teatud stiile, mis võib-olla ka ja teatud võtteid ja mis tegelikult ei meeldi paljudele, aga keegi tihka ennas laiem oleks teha. Näiteks romantikud ajal oli kallis tugev võitlus muusikateoste ümber, väga tugev võitlus oli ja, ja vastas Reneriga tugev, aga kui vastasena ära kaob, siis on karta midagi suurt välja ei tule. Kas inimese psüühika on muutunud, tähendab see romantism tema hingelaadis on kadunud või lihtsalt inimene teatud nii. On tüdinud sellest. Kas tüdinud või mentaliteedi tõttu lihtsalt hoiab ennast tagasi, avalda ennast selles laadis. Väga sageli räägitakse näiteks, et ega inimene ei muutu eriti kui rünnatakse, ütleme, uusi otsinguid muusid galal, leitakse, et inimese hing seal ikka midagi jäädavalt inimese tunded on, kõik jäävad. Aga mina arvan, et need tunded on vist tõenäoliselt igal ajastul täiesti erilaadsed. Inimene tunneb küll külma ja sooja valu nii edasi, aga aga emotsioonid ja tunded, need peaksid ka olema seotud väga ühiskonnas vastu võetud meelelaadi mõttelaadiga ja igal ajastul on olemas nagu oma niukene sihik. Selles mõttes sihik, et tunded kahtlematult on võib-olla ligikaudu samased või sarnased, vaevalt et nüüd täiesti uusi kategooriaid oleks tekkinud, aga igal ajastul on oma sama kategooria mõiste on muutunud, siis on, sisu on muutunud. Jah, mina arvan, et kui me oleme romantilise muusika vastu, siis romantismi või romantilise elukäsitluse vastu ikkagi ei ole, muidugi juhul, kui see romantiline elu käsitlus võtab omale niisugused tegevusalad nagu teadus või riigijuhtimine või ühiskondlikesse majandusprobleemidesse romantiline suhtumine, siis see on ebameeldiv. Muidugi sinna ei sobi, aga inimene on ka teatud määral ikkagi üsna romantiline, sest inimesed abielluvad ja inimesed kannatavad ja no igas inimeses on nõndanimetatud tormi ja tungi perioodist olemas. Täpse, aga kas need on võrdsed näiteks meie sajand inimestele möödunud sajandi inimestel jäävad tõenäoliselt ei ole emotsionaalseid võttes võrdsed, ainult neid isegi liin on võrreldav, siin võib ainult oletusi teha. Nojah, selles mõttes peaks nagu meie sajandil olema oma romantiline arusaamine oma romantism. Mis ajast inskil ongi selline mõte, et igal ajastul tähendab, see käib muusika kohta, on omad romantikud, ühesõnaga temani põhimõttelist, eks romantikut, eks peab, just neid, kes otsivad uut jahieni, tunglevad kuhugi käsitlev sõna romantism just selles mõttes. Romantismi mõiste on muidugi väga lai, ei ole garanteeritud mast ja näedki sellest, et võib-olla 21. sajandi inimesed lähevad väga romantiliseks helilooja käest. Täiesti võimalik, nii et kuradi üldse millekski löövad. Nojah, eks see on ikkagi hea, hea, kui nad romantik kuskil ma ei ole, ma ei ole romantik, unistan sellest. Kui selle loogika järgi minna, siis tuleb lõppeks välja ka pahan, on romantika, võib muutuda romantikuks, heina kahtlematult, miks ta ei võiks, inimesed saavad tulevikus tema minevikku nii ideaalseks kujuks unustavalt võib-olla kõik vahepealse ja tema muutub neile romantiliseks mõisteks, kui romantikud kaks ise asja on ikkagi, eks ole. Romantiline muusika, romantism niimoodi laiemalt võttes ma mõtlen, et et vist seda tarvitseks teha ikka romantismi all peaks mõtlema ühte kindlat ajaloolist nähtust, teatud ja liike ja kui muusik edasi areneb, kunstide tase areneb, siis võib tema tarbeks võtta uue termini kasutusele. Antud termini all mõtleme siiski midagi väga konkreetselt romantiline muusika selle juures, et ta on teatud määral tänu muusikapropagandale milles on tema siiski siiani veel väga suur lõviosa, mis teen, et tema siis muusikakultuuri ajaloos üldse on. Võtame teda nüüd nii, mitte enam isikliku sümpaatia seisukohalt, aga mis tihedama teinud võib-olla see, et ta ei hakka siiski vabalt käsitlema, kuigi see, nagu siin oli enne juttu, ei toonud alati heade tagajärgedeni, Nalja võib-olla see, et ta siiski hakkas võitlema niisuguste sonaadi printsiibi niisuguseid väga ühekülgse rakendamise vastu tähendab rakenduse vastu, nii nagu teda enne tehti. See võiks olla üks niisugune asi ja siis minu arvates see tähelepanu pööramine ikkagi üksikisikule, see on nähtus, mis ikkagi tuleb romantikute kontosse kanda. Kuigi me praegu selle suhtumise liisi selle avaldumislaadiga ei saa enam nõus olla see niisugune detaili ja üksikisiku poole pöördumine, sanga romantikud, vaieldamatu teene, romantik, kuid näiteks ammendasid täiesti ära minu arust seal harmoonilise valdkonna. Ja tänu sellele hakati otsima uusi vahendeid, sest Stravinski teatavasti ütles kaasakse lauset, harmoonia on juba niivõrd ammendatud, sellel pinnal ei ole enam edasiminekut, tuleb otsida uusi vahendeid uutest valdkondadest. Ühesõnaga romantism miljon, sama osa, mis kolmekorruselise maja teisel korrusel kude vahelt puuduks, siis 30. lisaks üleval seal päris kindraleid. Meie vestluse viimase muusikapalana kuulame Schuberti D-duur sümfoonia esimest osa. Ümmarguse laua ümber vestlesid täna Johannes Jürisson Enn Vetemaa, Jaan Rääts ja toimetaja Virve uus.