Me pidime Elviine kespertiga kokku saama juba mõni päev varem kuid ühel päeval oli ta laevastiku ohvitseride majas toimunud sõjaajalookonverentsil järgmiselaga. Järgmisel päeval ma käisin vestlemas nii noortel Maadustiga pilte päris laevadel, käisin Simoni mitel laevaga, ta oli ujuvbaas. No see on ka nii-öelda vee peal vee peal ja mina neile rääkisin, kuidas parteid oli organiseeritud põranda alt. Siis ma rääkisin neile veebruarirevolutsioonist. Ühesõnaga räägi neile lühidalt, kuidas me tulime oktoobri võidule. Nonii, see väga huvides. Gazassementaardiva märk, kvarbida selle kingituseks vere mehed-Jäämeremehed kinkisid mulle selle mälestamiseks ja allkirja andsid mulle. Noortele madrustele oli vanal võitlejal muidugi palju rääkida, sest tema mälestused ulatuvad kaugele tagasi. Elviine sündis 1896. aastal künteri kaupluse jaoks musta värvivalmistaja keederovi perekonna teise lapsena. Kuigi värv, mida valmistas Elviine isa, oli must ja aeg ja elu polnud palju heledamad oli hiljem üheksaliikmeliseks kasvanud perekonna peal ometi lootus millelegi paremale. Me oleme kuulnud 1905. aasta sündmustest Tallinnas püssipauku test seal, kus praegu Estonia teatrihoone taga Pärnu maanteel seisab langenuile püstitatud monumente. Sellest on nüüd väga palju aastaid möödas, kuid Elviine Käsperti mällu on jäänud midagi ka sellest ajast. Ma räägin teile, kuidas meie nüüd mina räägin isale, et isa, ma tulen kaasa. Isa räägib, et lapsi sinna ei lasta, miitingule miitingule ja, ja õhtul nii juba pimedaks hakkas minema kella kuue-seitsme aeg, millal see oli ja isa läks ja varsti peale selle lastakse üks kogupauk ja siis teine ja kolmas ema räägib, ei tohi vist turu peal lastakse ja ma mäletan seda ma emale sõnagi ütlen, niinides Molin kleidi väel ja jookstessenna elasin. Ta nimetati siis tõmbas kooli tänav ja mina nüüd ruttu jooksuga sinna muidugist ligi, mind ei lastud sinna ja küsib mu käest igimeelsed. Mine kodud, mis lindil otsin, isa. Nii palju kui ma mäletan, oli seal surnud, mina neid kõiki ei näinud, aga siis verbi oli täis ja siis pärast juba hiljemalt isa rääkis, isa tuli kodu, isa ei saanud haavata ega midagi. Ja räägite, ütleb seal see laskmine Eestiks tähendab püsti seistes siis põlve tead ja pärast siis vaos olles kolm kogupauku plasti surnud ja haavatud korjati ära suurem jagu haavatuid viidi siis sinna praegune keskhaigla endine priospida, higisena, aga mattus kõval imatu silma, käisin isaga kaasas, tähendab, isa oli ka siis kuidagi seotud. Artiiliidi ei olnud Ihastas parteis alles seitsmeteistkümnendal aastal noaga liikmest osa võttis nii palju, ma mäletan siis nüüd seda lained, matused kujunesid siis suureks ja roosi on teate nii-öelda lapsi meeles. Aga kas isadel võib-olla selgitas hiljem, mida see kõik tähendas? Isa rääkis muidugi seda, et töölised kogunisti ette oma nõudmisi esitada, see, et ma seal käisin, see nii-öelda jäi küll eluks ajaks meelde. Esialgu käis Elviine koolis, õppis õmblustööd ja hakkas 15 aastaselt Harju tänaval asuvas viini magasiniks õmbleja käealuseks kuid tal oli ette määratud teistsugune töö. Teistsugune elu. Esimene nii-öelda vastutav ülesanne, mis mulle anti, see oli 15 aasta kassi, oli Leena sündmuste puhul, minul tuli viia lendleht tehasesse ja nüüd meil oli üldse niisugune kord, mina ei teadnud ega ei tohtinud teada, KUS NEID tõlkiti minule, teisel sinna need lendlehed. Ja ma mäletan, isa veel nägi, et ma nii ärevuses olin ja kõik isa, mul peitis need lendlehed ära, neid oli umbes 10 15 lendrite päikene, pakikene ja ummiku praegus, naised kannavad igasuguseid käekotis ja nii see aeg ei olnud seda niiskunud väikenesi leivaga. Üheksateistaastane sel ajal jah, vastasin parteisse 18 olen läbi, veebruaris on 18 suvilas parteisse. No ja siis haigekassas andsin lendlehed kästerdile, tema siis juba ja ütles, mina ei tohtinud jalutada endale sellepärast, et teinekord veel mind tuli kasutada. Tuli hoida ja, aga nii, töölised, kes haigekassas käisid, nendega rääkisin ja see oli juba teatud grupp inimesi, keda võis usaldada Jeni. Vot niimoodi oli sisse. Jah, see tähendab, te ütlesitegi siis oma tulevase abiga. Johannes. Ja muidugi teada, tema mulle selgitas ka tal 12.-st aastast partei liige need poliitilisi küsimusi. 15-l aastal abiellusime. Kas tema sel ajal täitis juba mingisuguseid suuremaid ülesandeid siin? Tema suuri ülesandeid täita ei saanud, sellest, tema oli politsei valvel, tema oli Narva kiire juures nii-öelda kiire väljaandja. Anvelt oli nii-öelda tegelik toimetaja Jaan Anvelt ja tema oli siis nii-öelda väljaandja. No ja Tallinnas ükskord ma mäletan, ta rääkis, käis Soomest seltsimees kiilaspea laial, temal oli ju ka ikkagi kahtlusealune Maija Sandu valitsus juba teda hoiatati, et kui ta ei jäta oma tööd siis lähed kaugemale noaga, ikkagi temal oli Petrogradi seltsimeestega ühendust, nii et tema kaudu saime siis Petrogradi ka teateid. Ja ikka tuli arvestada sellega, et iga hetk võib elujärg järsult muutuda. Keegi revolutsionääridest ei osanud ette näha, millisele öödunil koputab politsei tema uksele. Meile tuldi läbi otsima ja isegi nii suur see läbiotsimine isegi seal kuuris puud, laut ümber kaevati põrandast, no midagi ei leitud ja respert viidi ikkagi ära. Ja kuivõrd nüüd mingisugust niisugust asitõendid siis määrati nende seltsimeestel kõigile kolm aastat väljasaatmist ehk siis sõjaseaduse lõpuni. Mina nüüd töötasin ikka, see oli veel parteikomitee liige, oli Mihkel Peeter Koppel, sellega mul oli ühendus. Nii et me lasime ikkagi veel lendlehti välja. 16. oktoobril n läksime ka veel välja ja siis niivõrd jälitati mind, et ma enam midagi teha ei saanud. Linnakomitee siis otsustas, ma räägin, ükskõik ma enam teha ei saa, lubati mul ära sõita. Teisel novembril 16-l aastal sõitsin Tallinnast ära ja sõitsin siis, kus ta laisse seal otsmi seltsimehed Käsperdi linna jäätud oli külas pärast Kerspertuudiga linna üle, kus, kus ta linna ja seal me saime teada veebruarirevolutsioonist, tegime miitinguid ja rongikäikusid ja aitasime valida juba saadikute nõukogu. Meie saldagem, tuleme 12-l märtsil jõudsime Tallinna, kui ma tagasi jõudsin, see oli Tallinnas niisugune asi idas poold uulitsete peal ja väljakutel käisid miitingut Suur-Karja 18. Selle oli siis koondatud nii-öelda töölisorganisatsioonid, seal oli juba moodustatud Tallinna komitee, kes kõigist HS-i juhtis, kõige tähtsam, sest küsimustest oli ajalehe väljaandmine pikkamööda hakkas ikkagi juba tagasi tulema, meie vanu partei liikmeid, mäletan, ootu räästas saabus varsti peale meie tema oli nõks meie tugevnumatest agitaatoritest poliitiliselt. Ta oli igavene partei liige 12.-st aastast või veel varemgi, kui hakkas kiir ilmuma. Mind suunati kiirtalitluse. Anvelt kutsuti Narvast Tallinna lehe vastavaks, toimetajaks. Johannes Käspert pandi kiire majandust korraldama, kuivõrd tal oli juba need kogemused 12-l 14-l aastal. Aga mind suunati organiseerima kiiret levitamist ja tellimuste vastuvõtmist käiks Def märtsil ilmus esimene kiire number ja siis teised seltsimehed ka veel aitasid. Et kuidas seda korraldada ja organiseerisin siis meie naisseltsilist gruppi, kes hakkas Kirtuleeritama, lehepakk kaenla ja jaotasime niimoodi ära. Nukopli rajoon oli kõige suurem siis Lutheri vabriku juures Dvigateli juures. Ja siis need grupid, meil tuli käia majast majasse ja seal siis agiteerida lehe eest näidata, mis suunse meeleht on. Lehepakk oli kaasas muidugi ja seal ka korraldada tellimuste vastu võttes. Sealjuures ma töötasingi õige aeg. Sellest ajast, kui kodanlus veel võimu käes hoidis on Elviine Käsperdil meeles ka üks lõbusam juhtuma. Esseerid kevadel hakkasid organiseerima kiirenski kutset Tallinnasse külla tahtsid sellega näidata oma poolehoidu ja truudus või niisugust haridusele valitsusele. Ennem käis Tšernov no seda ma ei kuulnud ega näinud, see oli seal grant marinas ka ajutise valitsuse minister pühapäevasel päeval söögis kiireski ühes Priske ooperis, koos hüüti teda veel revolutsiooni vanaemaks. Seevastuvõtmine organiseeriti Estonia teatrisse ja siis ma mäletan, meie valmistasime ka seda nurju aiadele. Politseinikud aitasid, vald ei tunnistanud seal laval väikene laud või umbes nii suur, kui see olid Kaksesseerija üks vähemlale ja laua kõrval natukene eemal, kaks toolikusi histil keelenski ja siis see päris päris koos käia. Esseerige vähemlased tervitasid neid ja peale Esseeriti tervitust meiei valvaczynski. Ta oli pärast revolutsioonikomitee esimees, palub sõna tervituseks. No muidugi meie neid ootasime, teadsime, et midagi peab tulema ja särab Tsenski kiirel sammul läheb siis sinna. Lavale surub Priske pärast kaks käel kätsotele tublit tervist ja palju aastaid ja kõrvalt tõuseb keeleski. Ja nüüd ka sirutab käe välja. Rapsenski, keerad ümber ja lähed minema. Meie kohe aplodeerima naisenergiaid Äärlast ja need kõik seal karjuma sõimama, kes veel pikka jäi pika käega seisma. Looriuskisi tuli lõpetada. Kuid rünnakud enamlastele jätkusid Hommikul me tulime tööle, sõjaväelane püssiga ukse taga, kedagi sisse ei lase põelumis teha. Tallinna komitee oli meil kolmandal korrusel. Me olime teisel ja kohe Tallinna komitee teatas vabrikutesse tehastesse, et organiseerida protest, miitingut, miitingut organiseeriti mõnes kohas. Ma ei tea, kas viigendis või luterlikus Viljandis vist isegi protestistreik jätsite. Laialinnas oli ka miiting ja Anvelt, arreteerige kiir rüüstati. Ja uute Pravda ka juba seal ilmus, neid rüüstati ja Anvelti arreteeriti. No ja siis nende protestimiitingut tagajärjel. Kolmandal päeval varastati Jaan Anvelt. Ikka lähemale ja lähemale jõudsid otsustavad päevad. Võidu ettevalmistamisest ei jäänud kõrvale ka naised. Võtsin juuli sündmused siin oli vahepeal kvarniilu või nojah, seda ma ei mäleta nii täpselt. Kõik need panid pommid mõtlema tööliste sõjariistu panemisest ja septembrit puus juba organiseeriti punakaarti septembri lõpus, mulle tehti ülesandeks organiseerida sanitar grupp pulgalt juurde. No meid oli umbes 10 15 naisterahvast, korraldati meile kahenädalased, teoreetilised kursused ja kaks nädalat käisime haiglas kirurgia osakonnas praktikal, kui hakati organiseerima tehist Nõukogude kongressi Petrogradis, jääme Anvelt ja ma ei mäleta veel, kes olid, olid meie saadikud kongressil. No ja meie nüüd valmistasime selle ülestõusu vastu ka 25. hakast kongress aga mee juba ennem punakaartlased ja nõukogu liikmed parteilasi valmis sümboga, ennem selle vasta. 24.. Telegraphi peale balti jaama võtsid oma alla ja ootasime nüüd Peterburi ja 22. oktoobril moodus tekki, meel sõjarevolutsioonikomiteed. Õhtul muidugi kodus on, peaaegu ei olnud, kõik olid ikkagi ja tööliste maja selle üldse suur saal, see oli nagu mesilase pere kõige aegurid seal, töölist, nõia, nüüd ootasime, mis nüüd saab? 24. õhtul? Aga tegelikult siis juba võimlex teie kätte juba enne, kui Peterburis toimus. 24. meil oli juba nii korraldatud, et juba meil oli kõik valmis ja kui siis tulid, teie selle teate tõi meil sõjarevolutsioonikomiteel oli otseühendused vedrud värviga, nii et Reabsinski sai Petro kraadist teate ja Viktor Kingissepp siis teil selle teate efekte, palun, et siis need, kes me tööliste majas olime, olime nii-öelda esimesed, kes teada sai, et võimul läinud Nõukogude kätte läks rahulikult, kõik siin läks rahulikult, ilma ühegi püssipauguta. Ja mis ülesandeid täitis sel ajal teie abikaasa? Peale selle oli sõjarevolutsiooni komitee liige, siis ta oli Eestimaa täitevkomitee liige. Ja ometi tuli jälle kodupinnalt lahkuda, sest Saksa okupatsiooniväed lähenesid Eestimaa pealinnale. Elviine Käspertigi kaasa kuulsa jääretke töötles hiljem koos mehega Moskvas, Leningradis ja teistest Nõukogude maa linnades. Kuni 1937. aastal juhtus see, mida ta eluski poleks osanud oodata. Johannes Käsper tuli see aeg Leningradis oli küll vaja trükikoda, kus anti Männa eestikeelseid ajalehti ja eestikeelset kirjandust, üldse käis ajakiri klassivõitlus ja peale selle juhendas Käsper tuli Eestimaa keskkomitee venima büroo sekretär ja Üheteistkümnendal augustil arreteeriti 37.-le 37. aastal pöörite, siis kodus ma olin kodus ja, ja tuldi niimoodi tuppa, ei tuldud. Kutsuti kestvalt välja töökohta siin eesti sektsiooni büroosse. Kutsuti ta sinna ja seal tehti läbiotsimine ja rohkem ma teda ei näinud. Pärast tuldi natukese aja pärast nii kella kahe öösse, tihti meil kodus läbiotsimine. No meil midagi niisugust ei leidnud, mis oleks riigivastane olnud, ei saanudki leida ja siis peale käesterdi arreteerimist ma teatasin kohe oma töökotta, et niisugune asi juhtus. No mulle seal öeldi, et vaja on teada saada, mispärast Käspertarreteeriti läksin siis julgeolekusse ja öeldi siis, et 58, paragrahv 10. Siin mulle midagi ei andnud, teatasin sellest. Jää kohe. Andi küsimus minu parteist väljaheitmise kohta. 13. augustil parteikoosolekul heideti mind välja mee arreteerimisi ja valvsuse kaotamise eest. Mindareid dieeti. Novembri lõpupoole mina sain 40 aasta sündmustest Eestis teada selle juba 45. aastal, kui juba sõda läbi ja sõda oli läbi ja õde ja õetütar olid sõitnud juba Tallinna ja kirjutasid ja saatsid mulle kirjaaed on Tallinnas ja vanem vend ka oli juba siis Tallinna tulnud. Nii et siis ma sain nii-öelda Eesti sündmustest teada, ei tahtnud kohe sõitma siis tagasi või ma ei tahtnud tagasi sõita, sellepärast et noh, võib-olla see oli nii oma Yegu jänni ka, et ma olin ju Reabilteerimata. No viie aasta pärast mulle anti küll uus pass, aga ikkagi see muus leek ja süüdistusi jäi aga peale Stalini surma ma kirjeldasin Moskvasse. Moskvas tuli mulle vastus, et minu asi oli Leningradis. Mees Ma kirjutasin Leningradi Leningradist, tulin mõne aja pärast vastus, et minu süüdistus on nii-öelda maha kustutatud ja mind on rehabiliteeritud. Siis ma juba hakkasin mõtlema, et no nüüd on vaja hakata Tallinna sõitma. Teeksin 19 aastat ühtegi sõna ma ei kuulnud eesti keelt. Ja ükskord raadio oli mul sisse lülitatud ja kuulen laulmise laul, mulle tundus tuttavana vinni ja ärkasin siis kuulama. Lõpuks ma siis taipasin, et see on ikkagi Eestigi juba iili peale seda otsa laulu. Siis ma kirjutasin Tallinna õde ja tütar oli mul Tallinnas. Et nad saadaks mulle mõne eestikeelse raamatu. Kallelt lahkusite 24. veebruari hommikul, 18. aastal tagasi 25. märtsil 57. aastal seoses 39 aastat 39. Võlg ära. Linn oli vahepeal. Palju ja linn oli muutunud, algul ma ei oskanud õieti siin orienteeruda, et ma olen küll 61 aastane, aga terve oma eluaja töötanud. Ma ei oskanud omale ette kujutada, et no mis ma siis hakkan, keegi ilma kummathl, eile seltsimees majakil naeris, et on aeg pensionile minna ja määrati mulle pension. Esimesest maist. Seitsmendast aastast muidugi taastati parteilisuse ja parteilist taastati, need kõik on korras ja mees said teatud mees sang teateid juba siin, partei ajaloo instituudi arhiivist. Noormees sai otsa sõnad 38. aasta algust juba ei olnud teda enam elusat hulgas, aga nüüd, kui te tulite tagasi Kas te käisite tuttavates kohtades ka tuttavatel tänavatel ja vaatasin neid maju, kus olite kunagi elanud ja käinud koosolekuid pidanud? Ja kõige eestiks ma läksin kohe vaatama töölistemajad, mis olid Suur-Karja tänav 18, seda maja hoopiski enam ei ole. Selle maja asemel on ehitatud uus. Jah, aga nüüd on mitmele tänavale antud Me revolutsionääride nimed näiteks Ratasinski tänav, kui te lähete mööda ennist vabriku tänavat, siis tuleb kindlasti see seltsimees teile meelde. Ja tema elas seal. Tema elas seal ja mina 16. aastal elasin ka vabriku tänaval rapsinski olen nüüd väga tubli seltsimees ja et ta seal elas sitsi tänav nimetati tema nimega mitte kaugel sealt Käspertidele. Ja no Käsperti tänav, ma ei tea, miks see tänav nimetati heeringa tänaval, Käspert võeti kinni, kuivõrd seda heeringa tänavu ta enam ei ole. Nähtavasti siis otsustatigi anda seedena Käsperdile, korter, revolutsiooni algul elasime kuu aega kusagil seal, ma ei mäleta enam ka seal rapsinski tänava lähedal. Võib-olla see nüüd andis põhjust nimetada seda tänavat kestvate nimega. On kõigile seletama tegi selge, mida Elviine Käspert on pidanud läbi elama. Ja ometi ei murdnud see temas kommunisti. Ta on jäänud võitlejate rivisse tänase päevani. Aga ülehomme, see on 23. veebruaril saab Elviine kästelt 71 aastaseks. Kallis seltsimees kästvert, lubage teid, ehkki veidi ette õnnitleda selle päeva puhul.