Gennadil oridestenskilt kuuleme, et nii nagu kolmas sümfoonia, on neljaski sündinud teatrimuusikast antud juhul Prokofjevi balleti kadunud poeg aineil. Seegi ballett oli vene kunsti heaks palju teinud. Sergei teagi, levi tellitud. Nüüd lehitseb Gennadi estonski taas Sergei Prokofjevi autobiograafiat. Prokofjevi kirjutas 1928. aasta sügise hakul tegid mulle ettepaneku kirjutada uus ballett piibliloole kadunud pojast. Peategelane hülgab omaksed trassid maha oma vara ja pöördub siis vaese ning alandatuna koju tagasi. Isa võtab ta lahkelt kõiki andestades vastu lühikese Cheegolmes pildis, kuid siin on olemas kõik elemendid, mistõttu töö kujunes huvitavaks ja laabus hästi. Kui teagi, mulle novembris helistas, et küsida, kuidas ballett edeneb. Vastasin, et klaveri mustand on valmis. Diakirjev hämmeldus. Kui nii kiiresti, siis ehk ka väga halvasti. Kuid muusika ära kuulanud, jäi ta rahule. Minu arvates õnnestus kõige paremini balleti lõpp kadunud poja tagasitulek. Edasi jutustab Kennaadi roostest transki balleti lavastamise käigust. Jaagilev kutsus kadunud poja kunstnikuks nimeka prantslase Schwarz ruoka. Kuna balletiproovid toimusid Monte Carlos, üüris mänedžer kunstnikule toa kohaliku hotelli roopidi kuu aja jooksul proove jälgides. Noore lavastaja Sors põlanšini ideega tutvudes ning muusikat kuulates lõpetama töö dekoratsiooni eskiisid ega kuid aeg läks ja kunstnikke ei esitanud ühtki eskiisi. Otsustaval hetkel kadusega Pariisi. Nagu kuulsite, lõppes lugu siiski õnnelikult. Kadiaagi läbi kavandatud stseen leidis koha etenduses ja lõppkokkuvõttes jäi Prokofjevi tööga väga rahule. Esietendusel 1929. aasta 21. mail seisis dirigendipuldis helilooja ise. Publiku seas oli ta ka Pablo Picasso Šank, Okto, Sergei Rahmaninovi. Ballett osutus menukaks ja peatselt näidati kadunud poega ka Berliinis ja Londonis. Samal 1929. aastal valmistus bostoni sümfooniaorkester, mida toona juhatas Sergei kusse pitski tähistama oma viiekümnendat aastapäeva. Paljudelt heliloojatelt, nende seas ka Prokofjevi lt telliti sümfooniaid, mille esiettekanded pidid kaunistama orkestri juubelihooaega. Prokofjevi autobiograafiast loeme siis tekkiski mul mõte teha sümfoonia kadunud pojamaterjalil. Balleti tarvis kirjutatud ja sinna mittemahtunud muusika sobis suurepäraselt avaosaks. Sissejuhatuse kirjutasin küll uue. Kadunud poja naasmise muusika moodustas teise osa kaunitari muusika kolmanda, kõige rohkem vaeva nõudis finaal. Siin on päris palju uut muusikat. Ja Sergei Prokofjevi jätkab. Minu neljas sümfoonia tuleb küll mõõtmetelt väiksem kui eelmised kuid materjalilt alla ei jää. Kuradi neljanda sümfoonia esiettekanne toimuski bostonist 1930. aasta 11. novembril. Ja vaid kuu hiljem kõlas teoska Pariisis. Nii Ameerikas kui Prantsusmaal tekitas hämmeldust Prokofjevi uus stiil tema helikeele tagasihoidlikkus varem looduga võrreldes. Seda kommenteerides kirjutas Prokofjevi jaskovskile. Paistab, et publik on harjunud kõrvakiile saama. Kui aga helilooja läheb sügavuti, siis kaotavad nad tema liikumise silmist ja kavalehele oma teost selgitades. Autor püüdles sümfoonilise maamaneeri poole, kui seda võimaldas balletivorm. Muusikaloos võib viidata näiteks Beethoveni kolmandale sümfooniale, kus kohtame teemat balletist Prometheus. 17 aastat pärast oma neljanda sümfoonia esiettekannet alustas Prokov selle teise redaktsiooni loomist. See erineb esialgsest niivõrd, et on sisuliselt uus teos. Juba kestuselt on see esimesest redaktsioonist poole pikem. Siin on palju uut materjali, lisaks on suured episoodid varem loodust uuesti orkestreerinud. Uus redaktsioon valmis pärast selliseid sümfooniažanri tippe nagu sedaan Prokofjevi viies ja kuues sümfoonia. See pidigi. Neli aastat pärast Prokofjevi surma andis tema lesk kõneks olnud partituuri käsikirja Gennadi roostest värskele. Muusika vaimustas dirigenti, teda hakkas esiettekandeks valmistuma. Kuuleme aga, et noil aegadel ei olnudki seda kerge teostada. Niisiis filharmoonia juhtkond keeldus teost kauba võtmast ilma heliloojate liidu nõusolekuta. Heliloojate liit omakorda ei andnud luba, kuna teost ei tuntud. Selleks, et läbikuulamine saaks toimuda, tegi Gennadi rusestranski teosest seade kahele klaverile, kaheksale käele. Sellisena sümfooniat demonstreerib, tegi kuid kahjuks edutult. Tänu korduskuulamisele mõni aeg hiljem luba siiski saadi. Ja viiendal jaanuaril 1957. aastal toimus Sergei Prokofjevi neljanda sümfoonia teise redaktsiooni esiettekanne Moskvas. Gennadi estonski meenutab erutusega vaimustust, millega teos siis vastu võeti. Õige pea valmis uuest teosest ka heliplaat ja veel mõni aeg hiljem uus salvestus üleliidulise raadio sümfooniaorkestriga. Seda varianti kohe kuuletegi. Kõlab Sergei Prokofjevi neljas sümfoonia, C-duur hobust, 112 osadega. Andante Assay allegro, Iroiko, andantentranc Villo, moderatokvaasiale Greto ja allegro, risoluuta. Üleliidulise raadio sümfooniaorkestrit juhatab Gennadi Rostestanski.