Aga teie arvamus? Kui me räägime klassikast, meil on temast üsna selge ülevaade seal nagu mingi makett meie ees, me peame selgelt ja need arengusuundi näeme, kus on tõusud, langused ja nii edasi, kaasaja kunst, aga me oleme ise nagu selles mingis metsas, mis on veel läbi töötamata, läbi uurimata, kus järjest uued taimed ja puud üles ja nagu ise peale selles rägastikus teed leidma, omamata linnulennul riski ülevaadet sellest, mis õieti toimub ja toimumas on. Aga näiteks võtame jälle näite ajaloost, ega Bachi ajal ei olnud kergem selgusele jõuda, kes sellilatest omab mingit tõelist väärtust. Tõenäoliselt sel ajal tundusid suurtel ajatena hoopis teised nimed. Ja neid oli ääretult palju. Seda levilat praegu nüüd 20. sajandi muusikat, kas on ikka äärmiselt mitmesuguseid suundi olemas? Nimetatakse ühest küljest hindemite, ühest küljest näiteks võtame kas või Orph, kes on hoopis erinev. Lutuzlovski, kes on jälle teist Ligeti, kes noppis ja oli nagu jah, igatahes vähemalt niisuguseid inimesi, ma ei kujutagi ette, et tulevikus saaks nendest moodustada ühe 20. sajandi mingisuguse koolkonna või vist kunagi ei saa neid nii ühtlase punti siduda nagu õnnestub, ütleme siiski saksa romantikud või grupeerida neil kindlasti õnnestub aja jooksul seal täiesti selgest osaliste ununevad paratamatu osa kerkivad pinnale ja me ei või kindlalt öelda, millised just nimelt millistel. Väga huvitav oleks siiski niisugune küsimus kogu selle suure mitmekesisuse juues, mida võiks kaasaja ütleme, 20 sajandi muusikas siiski kogu eelnevat muusika ajalugu silmas pidades üldisi spetsiifilisi jooni esile kesta mida raadiokuulaja siiski intuitiivselt küllalt selgelt tunnetab alati, et see on ikkagi midagi iva 20 sajandi muusika poole. Ühesõnaga, kust on ära tunda meie sajandil hingus, mida mina, maist üldist kogu sees, mitte keldris, kõik siiski esile, seal on väga raske vastata, sellepärast et ühed heli läheb ilmselt lähtuvalt klassikast ühesõnaga, teevad suhteliselt väikse sammuga, kui vaadata tema loomingul nii vormiliselt seisukohast ja saavutadele nihukesed sajandi meeleolu. Ma mõtlen siia hulka kuulub kindlasti ka Šostakovitši, sest tehniliselt tema partituuri pilti vaadetega kalja ei erine näiteks ütleme, möödunud sajandi pildist ainult all see kõik selgelt ka loogiline ülesehitus, aga tema vaim on kohe nii selgelt tajutavalt. Täna Pärner, võtame kas või näiteks seitsmenda kaheksanda sümfoonia, seal ei saa kuidagi öelda seal varem kirjutatud täpselt meie sajandi pingelisel perioodil. Aga siis on jälle teised 20-l sajandil üled kes kogu oma väljenduslaadis ja ikka tehnikas kuidagi löövad lahku kõigest eelmisest järsult. Ütleme näiteks nagu v pärn või kaasaegsete pulees. Ja üks iseloomulik joon nende juures, eriti Weberni juures on see muusika, arengupidevuse puudumine, väga suurt osa on hakanud mängima näiteks paus ja samuti üksikud niuksed helipunktid, üksikud tämbrid sageli. Sel ajal, kui näiteks klassikalises muusikas oma suurt emotsionaalset jõudu ütleme, meloodiline kujund mida mängis teatud pillide gruppe, pillid, siis ütleme, veepealne juures omab tohutut tähtsust ainult üks pilli heli, piirana, prints, ainult ühe noodi. See peab olema muidugi intervjuu esmalt väga ilusti antud, väga ilusti välja töötatud, järgne sõnade mängikaks, teine pill. Meloodia mõiste on kuidagi üsna tugevasti laienenud. Sageli öeldakse, et kaasalu meloodia kadunud, tegelikult ta kadunud ei ole, areng toimubki põhiliselt meloodia muutumises. Härra meloodia on kahtlemata palju keerulisemaks muutunud ja kaasaja muusikat kuulates minu arvates vähemalt hiit selle kaasaegse muusika põhilise osa juues nõuab ta kuulajalt palju suuremat kontsentreerituse, palju suuremat pingutust. Ja samuti minu arvates sisemist tasakaalu ning nisukest puhanud seisundit, et saada samasugust emotsionaalset elamust, mida võib-olla vanem klassika siiski palju väiksema pingutusega meile juba võimatu. No ja seal ainult sellest tingitud, et me ei ole alati harjunud uue muusikaga, aga niipea, kui harjuma sisenevad aktsiise mingitel pole, ei nõua täitsa vabalt kuulata. Klassikalist muusikat on võib-olla tõesti sellepärast kergem kuulata, näiteks võtame näiteks mõne Mozarti, ütleme, räägin praegu meloodias, eks ole, mõne Mozarti meloodia siis kui me oleme temast kuulnud umbes üks neli takti, näiteks ütleme, kaheksa praktilisest asjast. Siis ega meil küll täpselt muidugi ei tea öelda, kuidas sa sealt edasi areneb, aga mingisugune niisugune aimdus oma eksole, haiglasse ja, ja siis, kui on meil see algus kätte antud, siis me fantaasia juba oskab. Meloodia käimise ajal juba oskab niimoodi aimata, tal on nagu kuidagi need sammud sisse astutud. Kaasaegses muusikas niimoodi ei oska veel oletada, kuhu, kuhu see parajasti läheb, sellepärast ta nõuab suuremat mõtte veidi, aga eks ole tegelikult ka kunstlik eraldada näiteks meloodiat, harmooniat, reinu muidugi muidugi ei saa, pole tarvis teha, siis tegelikult mõjub ikka terve see kompleks kõigi väljas fant kompleksi muusikas ka ei ole mõtet eraldada, ükskõik kuidas on väljendatud, mille abil kas nimetada seda meloodiat või mitte, tähtis on, kuidas ta mõjub ja kui tal mõju on, siis on kõik korras. Kas kaasaegne muusika ei ole võib-olla sellepärast esimesel momendil kas keerulisem või raskesti tajutavad, et me oleme harjunud teatud selliste klassikaliste vormi printsiipidega, mis põhinevad kordumisel aga kaasaegses muusikas? Just see korduse printsiip mu meelest on kaotanud täiesti oma tähtsuse. No aga sellest jälle varieerimise printsiip näiteks seeria muusika põhialuse moodustab ikka teatud määral varieerimise printsiip. Aga ikkagi kuulajad üllatud igal momendil uuesti. Ja see tervik moodustakse nagu üksikutest lõikudest Terlotsikestes, mis esimesel pilgul näevad seosetuna, selles mõttes on ju paralleelnähtus, näiteks kui teeksime ekskursi kirjandusse ja võtaksime näiteks kasvanuna Polünääriluuletuse seal on ka üks rida ja teine rida, sageli on väga kaudses seoses isegi seda seost ei näe. Oled nagu, nagu vaatab mingisugust imelikku ristsõna, aga kui sa selle kõik läbi loeb ja selle üle mõtled ja veel teist korda siis see tervik tekib kaasa. Erinevatel on muidugi veel üks teine vajadus vajadus enda loominguga nii-öelda esile kerkida, silma paista. See pole mitte isiklik vajadus, vaid sotsiaalne vajadus, sest muidu poleks loomingule mingit tähtsust ja sellepärast iga helile püüab tuua midagi sisse muusikasse, mis tema loomingu kuidagi teistest nii eripäraselt esile tõstaks. Teravaste suhtes vaevalt enam väljapääsu leiab. Väljapääsu võimleid andjale, konstruktsiooni huvitavuses ja kõigepealt kasutatava helimaterjali uudsuses. Eks siis olegi välja kasvanud näiteks ka see mõiste konkreetne muusika kus helimaterjalid enam ei kasutata ainult pillihelisid, vaid kõiki looduses esinevaid. Ühesõnaga kõiki helisid, mida inimese kõrv võib oma ümber igapäevases elus kuulda ja väga sageli kasutatakse instrumendi asemel heli tekitamiseks hoopis esemeid, mis ei ole selleks mõeldud. Näiteks meil oleksin võimalik pluss kuulata romansenderi improvisatsiooni klaverile ja osadele vanast autost. Siin on ta kasutanud automootori. Tõenäoliselt ka auto keretükke, et leida mingiks uudseid nihukese löökriista. Värvinguid on omamoodi on ta saavutanud muidugi puituma kõlab kuulamata katkendite kolmandast osast. Kas seda nüüd päris muusikaks sõna traditsioonilises mõttes võib nimetada? Seal muidugi küsimus. Seda loomulikult hakkas, niisugune küsimus ongi väga oluline. Olgu ta siis mingi muu nimi kui muusika, aga näiteks mina kuulasin päris suure huviga seda, seda asja ja kui keegi ei taha seda muusikaks tunnistada, ärge tunnistage seda muusikaks. Mis ta siis ikkagi on? Muusika on ju helidest koosnev ja need seal olid üldse niisuguste muusikapalade kohta peab ütlema, et, et nad ei tohi vist liiga pikad olla. Kahtlemata. Ja võlu on siin võib-olla just sellest mängija või looja Leeglikkusest. Tema fantaasias, sest siin kogu aeg tunnevad pidevat fantaasiamängu, aga seal tõsi, et kas just muusikaks nimetada tasub, kui see nii palju eksitab, siis võiks leida üks uus nimetus niisugusele kunstile. Omaette kunst ja tal on juba niisugused teised võlud ja kellele see meeldib, miks ta ei tohiks seda kuulata, teda saab esteetilist naudingut. Jah, ja kõige suurem viga oleks just see hakkaks nüüd vastandama näiteks niisugust muusikat praegu meil eessõna ei ole leidnud, nagu me siin kuulsime, siis kuidagi hakata vastandama seadma neid silm silma vastu vanema muusikaga. Selles ei ole ka mingisugust mõtet. Kui me katsuks ka elektronmuusika mõistet seletada ja ehk siis ka kuulata Juhtivateks nimedeks kaasal elektronmuusikas on kõigepealt stock Hauser. Šveitsi Karl elektronmuusika mõiste on paljudele segane, aga see ei tähenda mitte muusikat, mida luuakse elektroakustiliste instrumentidega näiteks varjola Meie ret akordi abil, näiteks elektronmuusika on iseseisev muusikaliik ja tema alusmaterjaliks on vastavatel generaatoritel loodud siin on toonud seda töödeldakse väga mitmesuguste meetodite abil ja kuna elektronstuudio siis on maailmas väga palju peaaegu iga suurema raadiostuudio juures kunagisest muusikat vajatakse kujunduslikku muusikana, raadiokuuldemängudele ja samuti filmidele vastav sisu samuti televisioonile, sambladelegatsioonil aastal, siis sellist suhteliselt palju ja palju on ka erinevaid erinevat koolkoldasid. Väga tuntuks saanud just Kölni koolkond ja ka mõned itaalia koolkonnad ja seal aluseks võetakse eri sagedused siinusgeneraatoreid, kusjuures igast sagedusest väiksed linditükid kleebitakse kokku, lastakse läbi kaja agregaadi ja siis saadud kaja kasutataksegi. Alusmaterjalina on välja kujunenud mitmesugused üles jälgimise süsteemid. Seda muusikat tehakse muidugi lodi järgi. Helindajad epastava niuksed, partituuri semaid, tinglikult partituur seal rohkem ütleme skeem või tegevusjuhis. Ja siis ta teeb nendest helidest eripärase kõlaga muusika. Ja sinna kaasajal üha enam lisatakse konkreetse muusika elemente. Konkreetne muusika ja elektromuusika käivad võrdlemisi käsikäes. Tänapäeval kui suur osa on seal nüüd ütleme puhttehniliste instrumentide libaja. Kui palju üldse helilooja looming selles asjas kaasa löönud, seal on põhiliselt ainult helila looming. Tehniliselt luuakse ainult uus helimaterjal kõlaliselt uus helimaterjal, ühesõnaga piltlikult tehakse nagu endale muusika mängimiseks klaver valmis? Jah, pilte küllaldaselt, eks ole. Igatahes paljude muusikahuviliste ilmselt väga vähe nii-öelda informeeritud inimeste arvamuse kohaselt on elektronmuusika praktiliselt juba täiesti tehniline muusika, kus helilooja annab ainult programmi ette ja kõik muu toimub juba ilma Heiloya osavõtt, see puuduta mitte elektronmuusikat, Vaidki, Barneetilist muusikat. Küberneetilisi muusika puhul tõepoolest õpetatakse täiuslikule elektronarvutusmasinale selgeks muusika teatud loogilised põhialused ja masin ise antud teemal antud materjali põhjal loob teose. Selles osas muidugi tähendab väga kaugele jõutud, sest lihtsalt elektronarvutusmasinad ei ole veel nii kaugele jõudnud. Kuid arvata, et sellel on ka omaette tulevik olemas. Need küberneetilised muusikat ja kahjuks ei ole käepärast, praegu aga tähendab küll noot, aga ei saa kuidagi järsku ette kanda. Aga siis võiks kuulata katkendit Stocauseni teosest noorukite laul. Mina leian, et kaasaegne muusika väljendab kaassotsiaalset miljööd vägagi hästi. Just see tohutu kontrastsus, inimese sageli isegi lõhestumine, tema nisugune ebastabiilne seisund, äärselt vastandlikud elamused, vastandlikud mõjud, mida inimene peab väga lühikese aja jooksul üle elama. See kõiki kaasaegses muusikas kajastub küllalt selgesti ja mina võiks ütleb, et kaasali muusika kõige selgem, see alism muusikas ainult küsimus on nüüd selles, kuivõrd palju, kuivõrd suur hulk inimesi oma igapäevases elus niisugust muusikat vajab. No ühekorraga sellele küsimusele muidugi vastust anda, siin mõne sõnaga on väga raske. Püüame siiski mingeid üldistusi teha. Rääkida saame muidugi eeskätt raadiokuulajast, sest kontserdikülastajate seas sotsioloogilisi uurimusi veel kahjuks läbi viidud ei ole. Põhiline kuulajaskonna hulk ootab raadiost enamasti tarbemuusikat, tähendab tausta, oma igapäevastele tegemistele ja toimetustele ajaviidet meelelahutust. Selline on raadiol täita väga suur osatähtsus, kuid siin on meil tegemist nii-öelda passiivse muusika kuulamisega. Kui aga rääkida aktiivsest kuulamisest, siis muutub pilt järsult. Nimelt siin tekib juba niisugune huvide jaotus, huvide deferenteeritus oleneb sellest, missugune inimese maitse, missugused on tema huvid. Kas ta armastab kuulata lööklaulu rahvalikku laulu, kas ta jälgib sümfoonilised muusikat, kontserti, ooperi katkenditest, nii nagu tema huvi ja maitseringkond. Veel paar aastat kestnud uurimused näitavad, et aasta-aastalt on kasvanud ja laienenud kuulajate huvide ring. Järjest rohkem küsimusi esitatakse heliloojate, interpreetide ja mitmesuguste muusikavoolude. Suundade kohta. On kasvanud just nende kuulajate arv, kes ilmselt aktiivset huvi tunnevad muusika vastu, kes tahavad teada saada igasuguseid huvitavaid üksikasju, huvitavaid fakte. Eriti üllatav oli meie viimane küsitlus selles mõttes, et meile täiesti ootamatult paljud kuulajate seast tunnevad huvi ka just kaasaja muusika vastu, tahavad kuulata Pärdi räätsa, lutas Lavsti ja teistel vägagi kaasaegsete heliloojate loomingut. Kui siia juurde veel arvata pidev huvi, kas džässmuusika kaasaegselt jazzmuusika vastu siis paistab, et meie kuulajaskond hakkab järjest rohkem nagu ajaga sammu käima ja jälgima just seda muusikat, mis on tinginud täna eile aasta või kümmekond aastat tagasi. Ja siin peaks üldse õhutama ühte olulisemat kaasajale esitatavat nõuet nimelt seda, et mitte ainult kunstis, vaid ka elus üldse kaasaeg esitab inimesele täiesti uued nõudmised ja eelkõige maksimaalselt paindlikkust maksimaalselt oskust vanast traditsioonilisest lahti öelda oskust ümber lülitada ja nii-öelda läheneda kõigele taitavale tunnetavale, maksimaalselt eelarvamuste vabalt. Muidugi kuularid meile teatud määral ette heita, et me käsitleme praegu kogu kaasaegset muusikat nii lahus, ütleme, sotsiaalsest kinnastest kahtlemata kaasa. Muusikas peegeldub ka ideeline võitlus, kuid meil pole selleks muidugi praegu küllalt võimalust ja aega, et seda ka põhjalikult analüüsida. Millises vahekorras olnud, ütleme kaasajal väljenduslik külg, mida me nüüd rohkem praegu käsitleme ideelise baasiga ja maailmavaatelise võitlusega, kuid siiski mõned näited võib tuua nendele vastamiseks, kes arvavad, et terav kaasaegne väljenduslaad võib toetuda ainult kodanlikul ideoloogiale. Ei jäta nii need ideed, näiteks noola looming. See võib paljudele tunduda ääretult teravana ja mõttetuna ja ebaloogiline. Kõik ta võib tunduda inimesele, kes ei ole harjutada kuulama, kuid samal ajal me teame väga hästi, millist suurt osa mängib Nolo maailma muusikakultuuris. Jaga ideoloogilises võitluses, Nolan teatavasti kommunisti ja kõigi tema teoste aluseks on väga tähtsad tänapäeva keelad. Ja ta kutsub nendega peaaegu alati, kus neid ette kantakse ka Vastava terava võitluse esile, nii et see näitab, kuivõrd progressiivne võib-olla teoseid, kus on kasutatud äärmiselt kaasaegsete väljendusvahendeid. Loodetavasti ehmatanud kuulajaid need muusikanäited, mida me siin esitasime, kuna juttu oli 20. sajandi muusikast, nendest uutest otsingutest, uutest arengusuundadest, süsteemile, niisugusi, äärmuslikke näiteid, mida võib-olla iga päev ei kuule ja millest võib-olla õiget ettekujutust ka ei ole. Muusikapilt tänapäeva ühiskonnas, nii meil kui ka teistes maades on siiski sootuks palju mitmekesisem, rikkam. Mulle tundub, et igal maal leidub niukseid, novaatorliku otsijaid. Igal maal on ka neid väga alalhoidlikke konservatiivseid heliloojaid, kes väga traditsioonidest kinni peavad. On niisuguseid vahepealseid kujusid, kes on astunud nagu sammu edasi klassikast ja ei tohi muidugi unustada seda, et igal maal valdavas enamuses kõlab siiski klassikaline ja üldtunnustatud muusika. Selle taustal aga areneb ja leiab üha uusi vorme. Kaasajal muusikalooming. Ja mulle tundub, et Nendest otsingutest on juba koorunud kurvatega välja järjest rohkem huvitavat väärtuslikku ja seda, mis ajaloovaekausil kindlasti peale jääb. Aga teie arvamus?