Spiiker on klassikaraadioühenduses pike sõna jagaja. Mina olen kohe spiike, on teiega kord kuus, reedeti. Ja tere õhtust, head klassikaraadio kuulajad neile, kes kohtust kuulavad muidugi. Tere hommikust. Spiiker on jälle alanud, MINA, OLEN Pehk kohe. Ja täna põhiliselt räägiks kolmest uuest ja üsna Ehipolgelisest raamatust. Nendeks on siis Hasso Krulli Nasa eepose mõõtu Meeta sädemete Jaanus Adamsoni artiklite kogu läbirääkimised. Ning Karmo valgija Jaano Martin Otsa raamat surfist millel ka selliseid, et tänapäeva folkloor, seid, joonium. Küll ei ole kahjuks veel õnnestunud hankida Hasso Krulli meedeedemeetri nii-öelda soundtrack'i või helitausta, mida lausa kolme plaadi jagu olema pidavat. Ehk järgmiseks korraks aga Kado järgnev saadet alustav helinud tegelikult lööb Ilusa silla sinna Hasso Krulli raamatuni. Nimelt on tegu luuleplaadiga Jaan Kaplinski Wolt võtmeni luulest Mikk Mikiveri ja kitarrist Heiki Mätliku vahendusel. Plaadi nimi on Teele selle poole, millel pole lõppu ja pole ka algust. Ja eks nii Kaplinski kui võtmen on kõnelnud oma luulega kõige oleva ühtsusest. Inimese ja looduse armooniast. Müütilisest muinasUnestki ja nende teemade juurde on tulnud ka Hasso Krull, kelle raamatust siis lähemalt räägime. Peale väikest sissejuhatust mikimehelt mõtlikult kaprintskilt ja võtmenelt. Kerge on raske alla. Raske on kergeks saada. Hõlpus on olla, kes? Me ei ole vaev õppida olema, kes me päriselt oleme. Pühitseme ennast ja laulan endast. Ja mida tõeks pean, pead sinagi tõeks pidama. Sest iga osake minus on võrdselt ka sinu. Mul ei ole oma maad ega oma taevast. Mul on ainult üks väike valge pill, keda ma kord koolipõlves kohtasin, kui lamasin õues hauahunnikul ja vaatasin üles. Seal oli piirpääsukesi ja pilvi ka see üks ja ainuke, see minu oma. Ma tunneksin ta nüüdki ära läbi kõikide moondumiste. Oleks vaid aega lamada lihtsalt niisama õues hauahunnikul. Vahva on selle luuleplaadi juures just see, et Kaplinski võtma, need luuletused on lausa läbisegi ja seegi omamoodi Loperalleeli tolle Hasso Krulli meetrise diameetriga, kuna seal on läbisegi ja põimunult erinevad hääled esinevate metoloogiate hääled. Te meeter peal kisas viitaks küll justkui kreeka mütoloogia, kuid see on ainult üks kihistus väga paljudest selles eeposes, nimetagem teda siis rõõmuga nii võib-olla ehk isegi rohkem kui too kreeka mütoloogia pääseb mõjule siin Indiaani mütoloogia noot, koioti tekste, piloot vägagi omapärased ja Meile siin läänemaailmast tuntutest Ehinevat loomise lood. Ja samas on kogu see mütoloogia kõik need loomes root tehtud lihtsaks, loomulikuks ja siinsamas argieluski üles leitavaks. Sage kujund selles meetodis ja meetmes on vesi veeuputuse teema üldse v kui elueliksiiri teema. Ja kaasa tuli tekst. Ta on väga voogav, isegi orgaaniline küll justkui farmentaarsena üles ehitatud puhtridade jaotuse poolest. Aga samas tundub sellise ühtse voolava tervikuna ja minu meelest on tegu Hasso Krulli siiamaani kõige võimsama teosega. Ju ta on nende mütoloogiliste teemade vastu huvi tundnud juba varem, aga tema luulesse on seda siiski vähemal määral sisse kõlanud. Tema teoreetiliste saavutlustes on domineerinud varasematel aegadel pigem psühhoanalüütikud, postmodernistlikud teoreetikud ja alles viimastel aastatel on ta vähemasti suurema avalikkuse ees hakanud üles astuma juust heinud mütoloogia lähenevaid loomislugusid puudutavate neist inspireeritud ettekannetega. Ja võib küll öelda, et see on ikkagi vaimselt, hüpermingisugusele, uuele tasandile, mingisugusele ajatumale ja ja hinge puudutav omale tasandile. Samas ei saa öelda, et see meedia oleks kuidagi õõnsalt pühalik sugugi mitte. See on ka väga lõbusaid ja naljakaid kohti, kas või näiteks sellised asjad, et aga lumekuninganna ei hooli Prometailistest hädaldustest iga talv laseb ta Prometheuse müürida suhe lumememme sisse asetades tema silmadele kustunud söed toppides ninna porgandi. Iga päev käib üks lumivalge tuvi nokkimasta peost kuldseid vilja tehi. Naljakas ja, ja samas ka ilus ja samas tugeva müütilise mõju ja sisuga. Tõepoolest son tunda nende Ehinud lugude puhul, et tasa küll ei ole, näid lihtsalt siia sisse pannud helistamise mõttes või oma kultuuriloolise teadmisega kelkides, vaid tõesti, need on tema jaoks läbi tunnetatud ja tõesed lood. Ja tõeliselt tõesti ka siin ja praegu vajalikud teada siin ja praegu vajalikud uuesti ära tunda siin ja praegu. On sõnu harmooniast kõige olevaga, aga samas on ka puhast glossolaaliat, sellist lausumise mõnu, häälutuse, rõõmu ja sellepärast võib-olla tasukski seda raamatut, et lugeda nende plaatide saatel, mis küll üsna limiteeritud tehaažis selle raamatuga kaasas olid ja mis loodetavasti saavad ka laiemalt kättesaadavaks. Sest et sellist helilist kvaliteeti on selles luules nagunii sellist erinevate mõttelaadide kõla, võiks öelda, hakkab peos, helisema ja see on tõepoolest minu jaoks kõige parema luule tunnus. Nagu ka see, et vikerkaaremadu võib ilmuda krediitgaasis. Et jumalanna ja supermarket esineda ühes raamatus kumbki kuidagi üksteisele käe ulatades või, või kummalisel kombel 11 pöördudes. Vaimustav on siinse supermarketi kõhutus. Suhe Monalaga. Trulli varasematest töödest on ilmselt mõjutatud Jaanus Adamson, Jaanus Adamsoni raamat, läbirääkimised koondab tema kirjutisi aastatest 1995 kuni 2003. Ja ka siin on ju tegelikult keskmes müüt valgete meeste müüt, õhtuma. Modernne müüt ehk psühhoanalüüs. Põnevad on ennekõike need artiklid, mis on esitatud vestlusena nii-öelda konstrueeritud teisega ehk alasid Lindroosi nimelise müstifikatsiooni ka. Ka siin saavad kokku selles raamatus väga erinevad teemad. Talidetektiivromaanid ja väga targalt on siin tegelikult käsitletud postmodernismi ilma Ülemäärase idealiseerimisel aga ilmaga sellise umbsee vanamees, et ta, mida võib mitmetelt vanema põlvkonna keha esindajatelt kuulda enne vana, mis tuleks endale ikkagi nähtus selgeks teha ja seda Jaanus Adamson kahtlemata väga elegantselt suudab. Õigupoolest jäävad rohkem psühhoanalüüsile keskenduvad tekstid mulle natukene võõraks, ei ole suutnud selle mõttelaadiga kunagi kaasa minna. Ja lausa kahtlasena tundub mulle raamatusse kaasatulto vestlus Valle-Sten Maiste ka, mis siis pidi olema kontsern rünnakuks juhi Alliku Freudi põlglikule, eestlannale Freudi eesti keeles ilmunud raamatule. See tundub olevat, olen rohkem selline kultuuripoliitiline kirjandus, poliitiline kähmlus millel ei ole päriselt seda analüütilist mõju, mida Adamsoni mitmetel teistel tekstidel ennekõike jäävad siit raamatust kõlama eesti kirjanduse analüüsid võib öelda tõesti. Eelbestist, Kende, Hest ja soometsast on Jaanus Adamson kirjutanud täiesti põhjapanevat käsitlused, millest edaspidi nende autorite analüüsimisel kuidagi mööda ei saa. Ja kui seda raamatut niimoodi järjest lugeda, siis nagu parimate esseekogude puhul ikka tundub see raamat kohati lausa romaanina, nii nagu on tundunud näiteks Unduski maagiline müstiline keel või Kaplinski pahimadest see kogud või ka hiljutine Kivisildniku kogutud teoste Hamat. Kahju siiski, et siiamaani pole naljalt keegi tõesti võtnud oma vanasid tekste, esseesid, leheartikleid kirjutanud neid täiesti uueks tervikuks, põiminud neid omavahel kokku ja läbi nagu petlikult tuues näiteks Tavituup. Mis siis ikka tuleb, nähtavasti sai endale ära teha. Sest et tegelikult selline artiklite kokkukleepimine ilma mingisuguse täiendava läbipõimumist ta tundub natukene surnud formaadina juba, seda on võimalik hästi teha, nagu seda Adamson teeb. Aga interneti ajastul, kus üha rohkem neid vanu artikleid on nagunii kättesaadavad peaks nende koondamine raamatusse toimuma juba mingisuguse uue kvaliteediga. Nii tundub, mulle tundub võib-olla ka, et tänane kolmas raamat ka jõgi ja Jaanus või Jaano Martin Otsa surf on kuidagi väga teisest ooperist võrreldes nende kahe raamatuga Hasso Krulli, Jaanus Adamsoni raamatutega. Aga Hasso Krulli Meetseedemeetriga ühendab teda ju selline õndsa paja diisliku eksistentsi otsing. Üheks saamine, v8 saamine, ookeaniga, ookeaniga armatsemine, võiks öelda. Adamsoni ka ühendab seda, selle teise otsing, teistsuguse otsing ja ka eneseotsing, teises draamat surf Alavelgaga kaks lugu on omamoodi kollaaž surfiajaloo tutvustustest surfilegendidest, reisikirjadest, ka hipilegendidest, isegi narkokaubandusest surfipiirkondades ja kohati ehk liigagi aju andluslik oleks sellest asjast ju andnud ka märksa sätsakamad kirjutada, oleks sellest raamatust võinud ju saada ka nii-öelda mees komponent, mõni aeg tagasi ilmunud liblik sirtsu ühe segi kamminud reisipäeviku juurde praeguse reisikirja Aru andlik formaat natukene liiga on tunda sellest raamatust ja, ja kirjandusinimesele paratamatult jääb mulje, et tegu on ühe väga mõnusa romaani toormaterjaliga. Samas kultuuriuurijale on tegu siiski üsna detailse vaatega ühte subkultuuri. Ühte tegelikult ju Eestis väga kahe silma vahele jäetud subkultuuri sellepärast et palju sellel surfikultuuril siis otseselt Eestiga pistmist on. Tegu on ikkagi eestlastega, kes rändavad muus ilmas kogevad toda muu ilma eksootikat. Ja võib-olla tõesti kõnelevad sellest siin ainult põgusalt nagu selles raamatuski. Aga siiski oleks vahva, kui keegi kirjutaks ka esimese eesti surfiromaani või siis Eesti esimese sushi romaani, ta ei pea olema esimese Eesti oma, aga materjali oleksin tublisti põnevaid tegelaskujusid visandatakse siin surfiraamatus päris tublisti ja tahaks siiski loota, et selle materjali põhjal sünnivad ka uued teatsionaalset teosed. Tegelikult tahaks siit isegi minna tagasi praegu Hasso Krulli raamatu juurde sest et mingis mõttes tasuga üliraamat on juba tõesti žanriülene. Et teda võib vaadelda omamoodi ka muinasjutukoguna müüdi koguna ja ka müüdi ajaloolise raamatuna ka omamoodi Esseena sellepärast et ta viitab siin läbist Rossile, tema nukkele troopikale, kus ta kestab linnast kui loodusliku ja tehisühinemiskohast. Ja sageli on ju niimoodi, et Esseistlik luule või peada üsna kuivaks. Aga siin on Hasso Krull saavutanud mingisuguse väga mõjusa sulami mõtiskluse vahel ja sellise poeetilise kujundivooga võsa vahel. Ja jällegi liikudes nende raamatute vahel ka Jaanus Adamsoni läbirääkimistes on tegelikult väga mõnusaid kujundeid, kus tema muidu väga kainelt ja loogiliselt ja ja konkreetselt argument tehtud tekst muutub omamoodi poeetiliseks. Ehk ongi lähima ajakirjanduse tulevikuks sellised täiesti vahežanreid on ju neid juba onud võõrsumas Valdur Mikita raamatutest või Erkki Luugi teostest. Ja siit ja sealt veelgi. Et kaovad piirid, proosa ja see ja luule vahel kavatiinid arvustuse ja originaali vahel. Ja võib-olla see ongi see kõige õigem ja mõnusam ja lahedam postmodernism. Igatahes vahva oleks veel ja veel selliseid teoseid lugeda. Sellised sissevaated siis sedapuhku viimase aja uutesse raamatutesse, natuke sellest, mida järgmine kord tahaks käsitleda, sai eelmine kord välja lubatud Agu Tammeveski uue raamatu käsitlus, selle tahaks järgmine kord siiski tõesti ette võtta. Uus luuleraamat on toonud kas näitliku taustaga poodilt matu häält erakonna liikmelt ja eakuna märgi all. Ja ka sellele tahaks lähemalt tähelepanu heita. Võib olla ka hoopis tundmatute mahhinaalsete autosette katsetusi, raamatuid, ka neid on jälle müügilettidele ilmunud ja võib-olla too vahepealne uue kihenduse voog on natukene pimestanud ka selle marginaalse suhtes sõbralike inimeste silmi, kõike on saanud justkui nagu liiga palju ja uusi asju ei nagu ei märkagi enam, kõik on justkui nagu loetud ja mitmed uued asjad, mis ilmuvad, jäävad väärilise tähelepanuta, ehkki palju, võib-olla nõrgemad asjad tolle suure buumi sees said palju rohkem tähelepanu. Nii et püüaks ka võtta mõned sellised päris marginaalsed tegelased, kes raamatulettidele ilmunud ja heita neisse selline objektiivsem sissevaade, nii palju, kui see võimalik muidugi on. Mina, Berk Vaher ja ta on sedapuhku siis siit teiega jälle jälle kuulmiseni. Ja lõpetuseks panen siit ühe natukene pikema selektsiooni väga mõjusast ja, ja luuleplaatidele eeskujuks olla võivast võtmani Kaplinski, Mikide ja Mätliku, ega Bachi ja pruugeja Ponzi yhis teosest Teele selle poole, millel pole lõppu ja polegi algust. Tegelikult see pealkiri on iseenesest ka väga hea deviis spiiklile kehandusele üldse kirjanduse kajastamisele üldse. Ka lugemine on ju teekond selle poole, millel pole ka lõppu ja algust. Nii et veel kord, head õhtut teile ja kohtumiseni kuu aja pärast. Vast siis jälle tavalisel kellaajal. Laps küsis, mis on rohi ja tõi mulle lõhnavad peotäied. Mis pidin ma lapsele vastama? Ei tea minagi rohkem kui tema mees, rohi on? Ma küll arvan, et ta on mu olemuse lipp, kootud lootuse, rohelisest lõimest või ma arvan, et ta on jumala taskurätt nimme langeda lastud. Õrnalt lõhnav kink, mälestus mille nurka on tikitud omaniku nimeetme, näha, võiksime ja lugeda ja küsida, kelle oma. Või ma arvan, et rohi on ise laps, taimede maailma lapsuke. Või ma arvan, et ta on üks ja see sama hieroglüüf ning ta tähendab võrsudes ühtviisi nii kitsal kui laial peenral kasvades nii mustade kui valgete maala, annan end ühtviisi kõigile ja võtan kõiki ühtviisi vastu. Ja nüüd paistabki mulle, et rohi on haudade ilus, pügamata juus. Olen hell su vastuse käharrohi. Võib-olla nii põrsud noorte meeste rinnast võib-olla nii, et oleksin armastanud neid, kui oleksin neid tundma. Võib-olla nii põrsud Raukkadest võib võsust, mis liiga vara ema sülest võeti ja nüüd olete. Ema süli. Soovin, et suudaksin mõista, mida sosistab rohi surnud noormeeste ja neidude kohta. Ja seda, mis ta sosistab vanade meeste ja emade kohta ning võsude kohta, kes liiga vara ema sülest võeti. Ja mida sa arvad, mis sai nendest noortest ja vanadest meestest? Ja mida sa arvad, mis sai nendest naistest ja lastest? Nad elavad kuskil ja neil läheb hästi pisingi rohuleht räägib, et pole olemas surma ja kui kunagi oli, siis oli ta elu eelkäija. Kui te varitsuse lõpus, et peatada ning talletada kas olemast, kui ilmus elu kaugusse ja kõrgusse, kõik pürgib. Miski ei varise kokku. Ja surra. See tähendab midagi muud, kui iial on arvatud. Ja paremat. Ärgata keset ööd unest jäise endas. Sellena, kes oli. Oled enne sündimist. Ei, valguse pimedus, hämmastus vaid, et olen siin, et olen. Ja suutmatus öelda, kuidas see kõik on päriselt enne ja teisel pool suure unustuse mõõgalööki. Mis andis sulle selle aja ruumi. Kanna ainult muld, vesi. Ja tuli. Üks teiseks saamas jäämas. Meie mõte või pilk ei võta neilt midagi. Ei anna neile midagi juurde. Need on kõikide inimeste mõtted kõikidel aegadel ja maa peale ei mõelnud neid välja mina. Kui nad pole sama palju sinu kui minu omad siis on need väärtuseta või peaaegu väärtuseta. Kui nad pole mõistatus ja mõistatuse lahendus siis on nad väärtuseta. Kui nad pole niisama lähedal, kuivõrd nad on kaugel siis on nad väärtuseta. See on rohi, mis kasvab seal, kus iganes on maad ja vett. See on ühine õhk mis ümbritseb maakera. Vahel olen teadnud, et ma olen natuke sina. Üks paljudest sõlmedest hargneb lahti. Äravahetamiseni samad. Spiiker on klassikaraadioühenduses pike sõna jagaja. Mina olen kohe spiike, on teiega kord kuus, reedeti.