Spiiker on klassikaraadioühenduses pike sõna jagaja. Mina olen kohe piike, on teiega, Korfu säility? Ja neile on spiiker, mis on nagu Eesti raadiokehandi hulkuv neer, sest et ta paistab, paigutuvad selles saatekava tagaosas suhteliselt vabalt ümber kogu aeg. Mina olen rähk vahe ja tänases spiikri saates keskendume valdavalt uue luulele suve jooksul ka suve lõpul on ilmunud mitmeid uusi põnevaid poleemilisi Ki luulekogusid. Aga alustaks õigupoolest ühe salvestusega, mis. On tegelikult veel praegu selline. Eelesitluse laadis välja tuleksin, tegu on nimelt erakonna rühmituse helialbumiga, mis ehk veel jõuab selgi aastal ilmuda. Aga mõned lindistused on juba valmis ja Kalju Kruusa kahe Päevakohase ajakohase luuletusega alustabki. Loodus on lausa lämmatav. Lehed on lopsakad, vihma ei tule ja kui vaid Oottisi piisku mis on soojad kui elu rasked. Kopsakad. Aga nii harvad, et mullakihid ei niiskus eellane ärakest. Pind kuivatuspaberina jaksab vaevu imada kyll. Ja vaat, võlviljon märkamatult tõuske, kõrged aeglasemad, kuni koolkuse kurnatuna vajub põlvili kord. Peletan eemale vastiku tüütuse mobiilse vasakut kätt abiks võttes. Seni elan aega, mil kaotada võib süütuse tõesti koormav, eks ole. Ja mõneski mõttes nagu natukene liiga paratamatu ja imal. Kuigi tunnen, et olen ka üllastanud võete mis sest, et tõelisuse tooma juhika teadvus vooluga mis on kellastan kummipaelast väärist. Sest viljakast pinnasest, kust käiku alustab. Kuid kahjuks kui kummek peaks astuma ojasse ei saa enam minna. Sest mu vahelastest tahtmatult tekib ummik. Tuult ei, ola pilvi ei ole. Käes on heinakuu lõpunädalal. Oh kui hooletu mühakas likus erksavärviliste lillede. Kuid ma leinaku, et mul ei ole Lõpuks sai ratta käima. Talle täishoo sisse. Päeva ei kujuta enam taeva sineta. Kärtsud värvid, klähvivad teekäijad sisse löövad hambad. Instrument, noru, tunneteimineta. Õhtuvalgus käib käpuli ei malda magada. Ööd on paksud kui toominga marjades voolanud. Kõik Jaan priskelt käes. Kuid kahjuks ei saa jagada kalligagile. Kui prooviksin. Ei tea, kas kuulad? Nonii Kalju Kruusa oli see ja selle geniaalse helitausta oli teinud Kaupo Kaldmäe. Kalju Kruusa ka üsna sarnane ja Kaarel Pilvega üsna sarnane on Jaak Jõerüüdi uus raamat, mille nimi ongi uus raamat. Või peaks siiski veel ütlema vanameistrit austades, et kruusapilv on temaga mõneti sarnased. Jaak Jõerüüt oli siis kunagi üks juhtivaid, nooh, intellektuaalne. Aga taasiseseisvumise ajal võttis hoogsalt osa ühiskondlikest protsessidest ja läks siis õige õige paljudeks aastateks. Soome ja seejärel Itaaliasse diplomaadiks ja kirjandusse tulles veel tagasi vaid väga riivamisi. Aga see uus raamat ei lasedast taas kord üle ega mööda vaadata, sest tegu on. Ma julgeks küll öelda ühe tänavuse mõjusama luulekoguga. Seal karge, melanhoolne, lakooniline luule. Ja tundub, et selle luulelausuja on justkui haldjamäest tagasi tulnud paljundada imestust, ennast jälle siin leida ühtaegu võõristust ja ühe tundmist. Suve midagi vähetuntud välja öelda, aga samas ka sõna- vaeva selle välja ütlematusest. Ja vastpilvest Gruusiast mitmest teisest eesti luuletajate eristab teda aga suurem müstilisuse. Palju on selliseid äkilisi ja otseselt välja öeldud jumala kogemusi. Teiselt poolt jällegi rutiini ja masinat masinlikkuse kurtmist. Ja kui sellises argirutiinis on tajud tuhmunud selles nukravõitu põhjamaa ilmastikus on tuhmunud, siis tulevad sellised järsud müstilised kogemused eriti kirkalt esile. See on nukke küpse inimese luulekogu. Ja natukene kõhedaks tegev, sest raske on ette kujutada. Ja eriti veel midagi peale seda kirjutamasse tundub ka sellise viimase lausumisena kuigi võib ka olla, et see nukrus ja äraolluse tunne väga mitmes mõttes on ka ajutine ja. Ja kas või Jõerüüdi viimase aja autobiograafilise mõjuga proosatekstidest on näha et selles osas on ta väga palju pajud pajatada ja, ja võib-olla just selles osas ta lähemal ajal jätkabki ei tahaks talle muidugi midagi ette kirjutada, siin. Samas just selle luulekogu uus raamat minu jaoks mõnevõrra vähem veenvamad kohad on just proosalised kohad puht tehnilises mõttes. Miskipärast on mul midagi ebamugavust tekitavat luule suhtes mis tavalisi proosalauseid üritab luuleridadeks murda. Minu meelest see ei ole nagu päris õige luulajaid, parem siis juba kirjutada proosat. Hoiab paberid kokku ja nii edasi ei ole õelalt öeldud. Jaak Jõerüüt ise on väga ökoloogiliselt mõtlev inimene. Luule tähendab ka natukene teise keele loogika rakendamist. Aga seda ei ole sugugi palju. Noh, mida siin-seal on, mida on paratamatult ja mis vist ka paratamatult ei pääse niivõrd veenvalt mõjule, on sellised reisiluuletused, reisikirjeldused, viited mingisugustele kohtadele, elamustele, nendes kohtades. Ja selliste luuletustega on paraku nagu teise inimese reisifotodega. Reisil käinute jaoks on nendel fotodel olemas vihjed kõikidele nendele aistingutele ja aindustele, mida reisil olles tunti kõigepealtvaatajatele. Paraku on tegu lihtsalt pildiga. Aga nagu öeldud, see ei ole Jõerüüdi kogus tegelikult prevaleeriv, küll on see prevaleeriv. Juhan Maiste luulekogus in Arkaadia ego. Juhan Maiste on siis seni olnud tuntum mõisate uurijana. Kuuldavasti on tal valmimas ka teos Jüri Mõis eesti kultuuris, mis koosneb 500-st tühjast lehest. Juhan Maiste luulekogu In Arkaadia ego on kindlasti kingitus neile, kes austavad ilusat luulet suurte algustähtedega. Neile, kes joovastuvad, et Euroopa kõrgkultuurist, kellele kõrgkultuur on oluline ja kes tunnevad sellest rõõmu. Aga ka lihtsalt inimestele, kes tahavad, et luule oleks suure tähega ilus. Ma arvan, et keskealised naised leiaksid siit väga palju hingekosutavat, siin on ojade kaupa veini, siin on skulptuur, seal nümfia persikuid. Siin on meremüha ja hektarite kaupa antiiksed, jumalaid. Ja kõige selle juures On see luulekogu minu jaoks ehk liigagi ühes võtmes liigagi magusa, ümmargune ja minule isiklikult muutub väsitavaks tahaks midagi tehavamat soolasemat vahele. Aga see ligi 100 lehekülge luulet on kõik selline suhteliselt üks ühtne vaimustunud voogamine ei saa öelda, et, et see poleks kirega kirjutatud, aga selline kultuuriline manerism ju tahes-tahtmata veendumuste vahetust hakkab sööma. Võib-olla see vahetuse kogemus ei olegi maistele oluline, aga. Aga miski paneb samas mõtlema, et on ka sellepärast, et näiteks raamatu toimetajaks on Karl Martin Sinijärv kelle samasuguse kirega kirjutatud Ahto taat näiteks on märksa vürtsika Palamuiaks. Mõiste ei suuda vabaneda teatavast kitsikusest liiga ilus olemisest. On hetketi tekste, mis panevad nii-öelda grammofoni hüppama näiteks selline tihane ja rikutama maitse jaoks ehk isegi intsestimaiguline kitarr. Ja ja veel mõjusam tundub mulle Stratfori, mine ei panni peal, kus on vihjeid ka tänapäevasemal kultuurile, häge kultuurile. Üleüldse tekst tundub mängulisem ja, ja minu jaoks on tegu meeldejäävama, mõjusama tekstiga. Ja hetketi tõesti on maistel ka Jaak Jõerüüdi ka võrreldavat kargust näiteks tekstis, mis saab sellest nahast mu kätele üsna kogu lõpuosas. Tahtnuks küll, et Karl Martin Sinijärv toimetajana olnuks natukene songem ja ehk toonud toonuks neid vaid vihjetena esinevaid teisi külgi kah rohkem esile. Selles Juhan Maiste kogus. Praegu on siiski natukene liiga palju seda meil kohta. Juhan Maiste ise avaluuletuses ütleb. Kirju liblika ilus ja mõttetu lend. Aga üleüldse selline Ilusa luule tagasitulek on väga tähelepandav. Võib-olla natuke haakub sellega ka tendents, et mitmed vanemad ja konservatiivsemad tegijad on saanud, et praeguste keskealiste ja nooremate nõksud kätte ja promovad siis täie rauaga pähis noori soosikuid neile ehk isegi kahju teenet tehes. Võtame kasvõi Mihkel Kaevatsi. Aga omakorda sellele on samuti vastureaktsioon tulemas sellise lohile olulise laulu tekstilise luule näol. Ja ei ole liiast liialdustest pääsetud siingi. Nüüd on üks trupp kultuurilist raskekahurväge toonud välja noorukese tõrvapoisi maa veeezza luulekogu, kellegi teise muru. Ilmunud on see kehtsuses essee JS või seis, peaks vist ütlema enda Urmas Oti. Kirjastus, mis muidu minu teada ei vaata jahti luulepoolegi. On juba kuulda olnud leelo tungla kiitust essale. Kogu on kujundatud Raul kurvitsa poolt ja varustatud Tõnu Trubetsky minu meelest täiesti mõttetult täditseva saatesõnaga. Ja kõik see, julgeks öelda haip selle asja ümber, tegelikult paraku ei. Saa helist katet luulekogu enda poolt. Trubetsky muidugi veel positsioneerib kohe esimeses lauses Maaseeessaga Eha Rocke heina ja võib-olla siis oleks põhjendatud seda luulekogu võtta natukene subkultuur samas võtmes. Aga samas jälle selline vägagi. Kõhkultuur helista Ida ajava kirjastuse taust ja, ja ka luulekogu kujundus ei lase seda siiski Hockeri haamatuna võtta. Pigem on see täitsa selline keskväljale suunatud luulekogu. Aga minu jaoks paraku ei erine tavalisest koolipoisi luulest sellisest lohil olulikust. Riimid võlksutamisest. Punk ajal võis selline luule. Kolla mõjus värske uus praegu paneb ikka natukene õlgu kehitama. On meeleolukat, mõnerismi, näiteks kabaree või pojengid või vastik sellise nimega luuletus. Lausa lapsikusi, mis on, kas sellised supp, Wimbergelikud? Luillad või lausa sellist poliitlapsikust, et nagu seaduslikud vargad mis kuulub rohkem sinna kesknädala ampluaas. Ja paraku neid lapsikus on rohkem kui selliseid. Andele viitavaid tekste. See raamat oleks Olnud veenvam just sellise heakaaslastele suunatud kooli almanahhi laadis väljaandena. Nüüd sellise üsna luksusliku ja suhteliselt palju, Maxwana ta paraku läheb vastuollu nende tekstide loomusega. Arvan, et Mahjuesson tegelikult tehane poiss ja ja hea silmaga poissi ümbritseva märkamiseks. Aga kunagi ta häbeneb seda kogu. Kui essa debüüt võib-olla osalt isegi mitte tema enda tahtsi väga pahaseks on tõmmatud raamatu kujul siis luuletajana Tuuli Sein Pehki debüütkogu on jällegi üsnagi hiline debüüt. Üksvahe Mihkel mutilt ühest Mihkel Muti teosest Lonatud totakat pseudonüümi Tuuli potik kasutanud tuulise ymber on ju tegelikult luulemaastikul olnud üsna mõnda aega. Vähemalt juba kuskil seal tagaplaanil toole, nõndanimetatud 90.-te lõpu noorkirjanduse lainega. Aga oma koguni juubolest praegu. Tihkaks seda küll liigitada ja ma ei ole seejuures esimene, kes vihkab liigitada sinna kruusa ja rulli ja hoidekivi. Argihetke poeesiasse. Samas on siin tuntavalt sinessteesiat Üks fraas lõhnade vihjet kompimas keha on väga iseloomulik. On palju valguse ja aistingute. Käsitlemist oleks sest luule puhul natukene liiga kantseliitlik sõna aga siis nende tunnetamist. Ei saa öelda samas, et see oleks tohutult vapustav või murranguline debüütkogu. Minu meelest seal luule nagu luule ikka. Samas ei hakka piinlik, nagu paraku maasiv essa debüüdi puhul. Ja samas ta ei muutu selliseks liigselt magusaks tavaluuleks ta mane heismiks, nagu Juhan mõista, võiks julgelt öelda, et see tuulis embehke jaamad, pildid on, on ilulev. Aga maid vihkaks öelda, et seal ilutseb. Ja kui teda võtta sellise nii-öelda kooliplika luulena, siis on ta siiski üle keskmise kooliplika luule. Kas või just huvitavate kujundite pärast, näiteks sõna mullis skafandris lendan su suust välja. Veel ütleb Tuuli Sein ehk et algaja köietantsija tasakaalukaotus on andestatav. Ei ütleks, et Tuuli Steinberg algaja on ja ei ütleks, et see koguga tegelikult tasakaalu kaotab. Aga noh ma ise olen ka pigem tegelikult tunnistagem sellise ilusa kehanduse lugeja ja toetaja aga tõesti on niimoodi, et kui seda ilusat kohe ka väga palju siis tahaks midagi soolast ja Reftisemat. Sestap ongi olnud ka nende nelja väga siiski tavamõttes esteetilise luulekogu kõrvale lugeda Kivisildniku valitud teoseid. Ma saan aru, et mõne inimese jaoks ma räägin siin saates Kivisildniku natukene liiga palju aga aga ta lihtsalt on nii oluliselt pildis mu meelest kogu aeg. Ja, ja samas kogu selle pildis olemise juures ikkagi mingisuguseid olulisi asjade puhul ei taheta, nagu mõista on palju inimesi, kes teda üldse põhimõtteliselt ei loe, mis ei ütle ju ka tema tekstidest midagi. Aga kui eelmine kord eelmise spiikri, siis ma rääkisin valitud teostest. Kui üksiktekstide kogust. Siis nüüd püüdes seda lugeda tervikuna siis mulje oli tegelikult isegi märksa võimsam. Minu meelest Kivisildniku valitud teosed on, on kehvem mentaliteedi entsüklopeedia küll subjektiivne, aga samas laiahaardeline. Ja selliselt rahvalikult tasandilt võiks öelda, kuigi rahvalik tasand on muidugi suuresti poos ja, ja kohati natukene närvidele käivate võtetega nagu teatav disgraafiline kesapruuk, mida Kivisildnik on rakendanud. No samas igale kirjutajale peaks jääma õigus oma keelt luua. Aga samas kõik need apokeivad või feik loo nominentidest omamoodi peegeldab tagasi seda üleüldist klatšiajakirjade diskursust. Sinna võib ju ka tegelikult liigitada tule skandaalse Kirjanike liidu teksti. Samas on siin lihtrahva elust. Suhet loomadesse, sporti, kirjandusse ajalukku, tegelikult väga informatiivset kajastust Tartu linnaelust, tehke läbi kõverpeegli mõõna aja tagasi. Võib-olla ongi Kivisildnik kohati julm ja lahmiv. Aga samas teeb ta seda asja südamega. Minu meelest just sellise mentaliteedi loo koha pealt ei pääse sellest raamatust ega ka tema avalikest sõnavõttudest mööda. Ta ikkagi. Pigem on peegeldaja kui mingisuguse sisemise seisukoha väljendaja. Mulle tundub Ei pea arvama, et tänane Juhan Liiv peaks ilusasti liimiliselt loodusest kirjutama. Mulle tundub, et just Kivisildnik on liivi kõige tõenäolisem mantlipärija. Ja tema looming on selline üks suur. Eile nägin ma Eestimaad ja ma ei ütleks, et sealt selline nimi lüürilisem pool puudub. Nii palju siis tänastest raamatutest, natuke veel sellest millest tahaks rääkida. Kindlasti tahaks rääkida Hasso Krulli eeposest meedeehaade meeter ja mängida sinna juurde ka helindeid, mis selle raamatuga kaasnesid. Agu Tammeveski on üllitanud uue raamatu huvitav ja ehk mõne aasta tagusele. Reblik sirtsu häisi päevikule omamoodi vasteks on kahe mehe surfiraamat, milles ma ka ikkagi väga sellist kirjanduslikku alget näen. Ja uusi raamatuid on lähiajal tulemas veel palju ei tihkaks kohe ette lubada aktsiate ruumiga üllatustele. Aga selle saate tänase saate lõpetuseks mängisin veel ühte tegelast tehakonna plaadilt kes ehk ka mingil tasandil võistleb oma teravuse poolest kivi sõnnikuga. Ja kellel ehk mõneti sellist küla hulluliku Juhan Liivi rikkust on isegi veel rohkem. Selleks on Marko Kompus ja kuulamegi. Nüüd saate lõpetuseks pähist tublisti tema luuletaja manifesti. Kah omamoodi Tehvendame värskendav vastukaal. Sellisele esteetilisele või ka esteeti eestitiseeritult subkultuursele luulele. Mina Berk Vaher, kohtun teiega siis jälle Sinspiiklis. Kuu aja pärast. Head lugemist. Siidimängija ja kuulates oli välja lülitatud järgnevale eelnev ei ole luuletusi, ei ole, Marko Kompus ei ole Maxeregu. Tere, mina ei keegi ei luuletaja ei luuletust eitanud, ei kuulajaid, ei kuulajaid, olen välja lülitatud, olen erakonnast välja lülitatud, olen erakonna iiliti poleney erakonna sisse lülitatud, lülisti. Teie siiski, kuulajad, olete libulia hoorajäägrid, mina siiski luuletaja. Olen liputaja kre süüdi, mõistmata veel mõistmata mõistete maksta veel mõistatus, süü mõistatus, veel nii kaua süüdi, mõistetamatu veel liputaja, veel luuletaja, luuletaja kui ei luuletaja, kui ei kompust, vōi rebu, ei luule, ei lugedes, ei plaadile. Palun pange kinni, pange oma käed kõrvadega kinni, siduge hästima käed kõrvadega kinni, et ei kuuleks ei luuletajat, ei luuletamast, ei luulutamas julgumas ei julgu ju. Siiski luuleta, pigem vinnovski ennustaja enne mussi vihti vigistaja käo näoga maestro lõdvendamas suudlus, rõhatamas pist odavaid sõnu ärandamas näius, näiman ärakal ehitamas Paabeli torni mitte taevasse, vaid põrgu aukumas nagu pühak inimküngastel peegel Pilsti puuma põskedega, elevantsuste meloodia vooditega, matsakas südamega järama, selgitas konti kõige oma hambutusega siiski luuletajale veeretamas Kaarma täringud vangla lumel kuulamas Saarmaneed, mis tema solgihaavasid sõitmas laguneva naisterattaga naiste ja prügikastide vahel. On siis naistel ja prügikastidel muud vahet või ainult natuke jalgrattasõit. Siiski luuletaja kõnts erakonna akadeemilisel valgel ila erakonna muidu ilusas suus möla erakonna üleva luule jalgade vahel. Ei, ärge andke andeks mulle mind ennast. Teotajad hullematki, nälkjad kui inetusi näljas, kui oskamatuid, luuletaja oskamatuid, luuleks oskamatuid oskamatuseks, katkiste riietega, katkiste sõnadega katkiste hammastega, katkise riistaga, ilma Kultuurkapitali palgata vaest võlgadesse luuletajaks. Et ka temal on magu ja sooled, sest tema vajab tuba soojaks ja sitamaja paberit Sikkama. Räägin seda praegu seda, mida pole, neile, keda pole toone lagedale oma mälukondid, oma mõtetel röögiseva aarde, oma, tunnete tal rasedad, soe. Olen otsekui sfinks, kes keerutab vuntsi ja Kellüürima helisevad nuudlid, et nülgida välja mu tiimi, milles kevas tihase lokku. Aga mis kevadel on minuga asja ja mis asja sfinksi, luulega, muutmi, viha, liha, mis muudab sfinksi keha ustavaks kellaks liha, mis suudleb sfinksi, aju ja nutanud viha, mis kuulutab sfinksi hinge porgandiks, surma ja armastuse vahel. Ja nüüd need on need pistriku rõõmsad minuti lisamehed taga ajamas kolba meni vaikusega kõrrepõllul üle, mille laisklama väes pöörlev öötaeva higistab ratas. Maasika peaagu spiiker.