Spiiker on klassikaluuki ühenduses pike sõnajala ja mina olen kohe spiiker. On teiega? Tere õhtust, klassikaraadiokuulaja spiiker on täna jällegi mõneti ebatavalisel ajal. Aga homne kohtus peaks kõigi plaanide kohaselt olema ikka seal, kus ta tavaliselt on. Tänases saates siis põhiliselt mõneti ühendlikus kohas, vaatleme essee kogusid, kuigi vähemalt kahel juhul on tegu ka üsna piiripealsed tehamatutega. Unnad need romaanid või proosakogumikud, WC kogud, mine võta kinni. Ja kõik need tänased raamatud on omamoodi vaimu seisu kajastused nii lähiajaloost kui ka siinsest ja praegusest mistõttu alustamegi vägagi tuntud ja ikka ajakohase helipalaga Juhan Viidingut, Tõnis Rätsep alt vaimuelu, et siis juba minna esimese tänase käsitletava raamatu juurde. Mis maani on mu vaimu täis? Ei Teidani. Kas tõstab pead? Üks kord meis kui väikegi kuu kasv tõuseb ta kui päikene kull. Ja olles suur või väikene vaimsed põile mustaks murre läbi uure läheb nii et on 1000 aastat häbi. 1000 aastat. Mis on see luuletaja, luule? Kui mõtled elule ja millelegi muule, mis oli, on mu vaimu seis. Ei seisa nagu, kas tõsta peata üks kord meis kui väikegi. Kas tõuseb ta kui päikene pull ja olles suur või väikene vaimsed võitle saks Murnile, muu. Nii et on 1000 aastat häbi. Olla õnnelik? Või kus põhiseaduslik? Õigus põhiseaduslik. Nii ja esimeseks tänaseks vahtlus aluseks on Jaan Kaplinski hiljuti ilmunud koguteos kõik on imekoosneb siis valdavalt tema viimase kümnendi esseedest aga on ta mitmeid varasemaid kirjutisi. Jaan Kaplinski on viimasel ajal tulnud päris palju raamatuid ja veel rohkem meedia sõna võtta. Et kogu selles tulvas, millest võib-olla isegi kõik sõnavõtud ei ole ilmtingimata põhjendatud olnud ja kõik ei ole olnud ka väga targad, võib öelda. Võib ka jääda see raamat mõneti kahe silma vahele, aga tegu on antud juhul tõesti ühe Kaplinski võimsaima publitsistlikku essistliku teosega. Tõesti, tuleb au anda raamatu koostajale Toomas Salumetsale kes on kokku pannud Kaplinski mõned kõige väekamad kehatööd. See on isegi mitte publitsistikat šamaaniraamat. Ja siit tulevad väga jõuliselt esile mõned Kaplinski kogu loomingu põhiteemad, eetilised põhiteesid. See loodus on ülem kui kultuur ja kultuur peaks ikkagi püüdlema looduse säilitamisel loodusega kooskõlas elamisele. See, et eestlased ei pea ennast sugugi pidama osaks nii-öelda valgest kultuurist ega pühitsema toda omaaegset ärkamisaega mis keegi sõnade mõjul tõi eesti keeleruumi ikkagi hoopis ühe teise kultuuriloogika. Jaa, Kaplinski samas omatiseerib indiaanlasi üldse põlisrahvaid, ütleb, et ka eestlased pigem kuuluvad indiaanlaste hulka. Nõnda siis kasutada seda indiaanlast üsnagi vabas tähenduses, see on pigem vaimne kogukond, kui mingisugune etniline või rassiline grupeering. Palju tähelepanu osutab ta õigi värssidele ja toob sealt välja ka eestlastele täiesti isikupärase maailmavaate maailma kiheldamise viisi mida ta siis oma kohta vastandab eesti kirjakeelele mille kommenteerime siis ta läheb kahetkete nii kaugele, et ütleb, et see on täiesti võõras ja vastik ja kunstlik keel, millega tal ei ole mitte midagi ühist. Need eriti radikaalsed väited põhinevad tema raamatust kevad kahel rannikul, mis ehk on tema kõige kurjem ja võiks öelda, et kui kibestunud raamat sellist lausa solvamist on selles kõik on imes siiski vähe, pigem on Kaplinski vanutas, laadsin leebe ehkki selles ka omamoodi kompromissitu. Ta ei surnu ühtegi seisukohta peale, aga ta väga elegantselt suudab oma seisukohad selgeks teha. Palju tähelepanu pühendatakse ka ida usunditele, õigemini tema jaoks küll mitte usunditele või uskmatu see usunditele. Võib-olla see müstiline osa sellest tõusust ongi kõige vastuolulisem ka kokkuvõttes on tegu, sest tõesti ühe ühe võimsaima essee valimikuga viimastel aegadel ja on näha, kuidas naljalt ükski kihutaja, kes tahab siinse kultuuri kohta midagi olulist öelda ei ole. Kaplinski seisukohtadest mööda pääsenud mõju on tal ju olnud nii õnnepalule kui Hasso rullile aga siit võib ka tema põlisrahvaste käsitlusest näha mõju Valdur Mikita eksootilistel utoopiat, tele ja miks mitte ka hansatee fundamentaalsele põhjalismile. Kahju, et Kaplinski viimasel ajal kirjanduskriitikuna sõna ei võta. Mõned kihendus, skeptilised tule ülevaated on siin kõige sädelemate tekstide seas. Siin on rohkem kujundlikkust, siin on ka sellist mõnusat sarkasmi, mida teistes tekstides ei ole, mis samas sugugi ei lähe õelaks. Samavõrd vaimu aristokraatlikus lähenemisega. Ehkki mõneti teistsuguste kultuuriliste eelistustega on Indrek Hirv või mine tea, kas nad eelistused nüüd nii erinevad ka on, sest loodust, metsa, mingit ühtsuse ihalust on tegelikult ka tema kunsti esseedest saamatus. Klaaskübara all seisis koondabki artikleid, sõnavõtte, seid kunstist ja kunstnikest. Ja natukene ka tema reisidest laias maailmas, aga ikkagi seoses kunstiga. Need tekstid on mõnusalt pajatused, kus siiski oma sellised tehavad momendid ja karmimad ütlemised ei puudu. Muidugi on neid jutte ja seda mõnusat jutuvoolu käppinud formaat, kuhu need tekstid on algselt mõeldud kasin lehesabades või raadiosaadetesse. Aga mõni lugu näiteks tema tutvusest Aleksander roidiga annab ju lausa novelli mõõdu välja. Palju juttu eesti kunstnikest Pariisis sellest kui tähtis pais neile oli see, kuidas nad Mesipuu nimelises kommuunis lausa hilisemate ilma tippudega koos tegutsesid. Tõend sellest, et eestlased on kunagi olnud ropu kultuuri südames, tõesti. Kes jäi nendest kunstnikest laia ilma omajagu edukakski, kes pidi jääma siia ja suurt nõukogude ikke alla? See on omamoodi valimik erinevaid kunstiinimeste saatusi, millest moodustub selline üldisem mõjus panoraam Iveron kunstis kaks suurt armastust võiks öelda. Vana Pallas vana Pallase kunstitraditsioonidega seonduv ja teiselt poolt Paul Klee ja raamatu pealkirjas ja ka samanimelises lõpuessees saavadki need kaks asja kokku ja saab selgeks mikspärast. Indeksi ihvele on niivõrd oluline kunstis just nimelt vähri kasutus. Paljud muidugi subjektiivselt, aga seda Henrik ehme Whiagi ta ütleb. Kui raamatu teha, tema vestab oma lugu, mitte kultuurilugu. Ehkki kultuurilooliselt see raamat siiski väga oluliselt paljuütlev on. Natukene häirib see või isegi natuke palju häirib see, et pole raamatuseppasid eestlaseks üsnagi hoopis kuulsatel kunstnikel, kellest raamatus juttu on ka pildiliselt kõnelda. Raamatut illustreerivad vaid Leonard Lapini, Ado Vabelikud vinetid. Aga need ei ütle oma mustvalges vormistuses paraku midagi. Indrek jõhve värvitaju kohta või seda, millist ähmi tajuda. Kunstis hindab aga omamoodi võluv tunnistus, on see Roomat jällegi tuulest 90.-te alguse keskpaiga ajast, kui tegelikult ju õige mitmed eesti kirjanikud käisid rõõmuga Euroopat avastamas ja see jättis ka nende loomingusse oma tugeva jälje käisid seal lisaks ehmele veel Õnnepalu, Eelvest, Saute see ongi omamoodi selline euro kaifi põlvkondadeks öelda. Aga jah, kahju, et pildimaterjali rohkem ei ole ka raamat näpin stiilne välja, aga samas selline, et justkui oleks ümbrispaber panemata jäänud. Vanasti olid sellised raamatud, sellised kaaned ikkagi just sellistel raamatutel, ka ümbrispaberi käis samavõrd vaimuaristokraati omakorda kui on Indrek Hirv on väin haud oma essee romaanis hektari või peaks ütlema pehme, aedsestada, käänatakse bernatitt seal raamatus. Raud on oma poliitilist sõnavõttu töölt justkui vasakpoolne tundunud, aga siit raamatus seda otseselt küll välja ei tule. See on võib-olla kõige Ultes Nobistlikum raamat, mida ma üldse eesti kirjandusest lugenud olen ja samas just sellisena huvitav ja intrigeeriv ja teistsugune. Rauda on ju Pilatud, noh, eks ma olen seda isegi teinud. Vaimu astub kraadiks tugitooli anarhistiks ja siin on ta võtnud selle vaimu eest okaadi ja tugitooli Annahhisti kuju ja kihutanud ta lõpuni välja ja mulle tundub, et mitte ilma teatava eneseirooniata. Ja samas ma eeldan, et kui käin raud näeks selle haavatu lugejaskonnale just tudengeid, siis pigem mina näeksin selle raamatu lugejana, selliseid 14 aastaseid üliandekaid, aktsionär, jante hiljuti vikerraadios, intervjuu ühe 14 aastasena kirjanikuna väga huvitav intervjuu, muide ja seal ta ütles, et just hein haud on eesti kirjandusest üks tema suuri lemmikuid. Jah, tõesti. Ma usun, et on küll ja teistelegi sellistele noortele aktsiale huntidele. Sest omamoodi on see hektojaam, noor või pärnad ikkagi vägagi puberteetlik raamat. Omamoodi intellektuaalne fantasy, sest kõik naised on siin ilusad, kõik mehed on targad. Juuakse veini, räägitakse tarka juttu. Ja tegelikult raamatu esimeses pooles, kui mitte tuletada endale kogu aeg meelde seda, et raamat pidi romaan olema, siis on kõik korras. Kui lihtsalt mõelda, et see on üks selline haamat, mitte hoon. Õpetlik Did, aktiline naudisklev naudisklemist pakkuv raamat, siis on kõik korras, sellepärast et raamatu esimeses pooles romaanikirjanduse seisukohalt ei toimu, nagu õieti midagi vesteldakse saadakse, kokku tehakse kusjuures räägitakse väga lite Hatuurselt. Nii nagu päriselus ikkagi mitte keegi ei räägi. Aga teisest poolest hakkab äkki ka midagi toimuma, oma tegelased omandavad mingisuguse inimliku volüümi ja lõpuks jääb kuidagi soe ja helge tunne sellest raamatust sisse. Raamatu lõpp või nii-öelda on, on väga ilus. Natukene muidugi, muigama paneb see, et et Donoojal nimitegelane hekto on omamoodi selline, anti Lavgaan või tee lausi pilte kui lausi, pilte lohe pilves. Üks laviaani põhilisi iseloomujooni on see, et ta kuidagi skoorida ei suuda. Siis hekto Pole küll lausa batuurini Centauri, kes raadab naisi lausa hektarite kaupa. Aga ega ükski naine tema ees naljalt külmaks ei jäänud. Ja isegi juhuslikult raamatupoodi astumisel tuleb välja, et raamatupoepidaja oleks justkui teda oodanudki. Nii et neid naljakal kombel nimeregistris romaani jaoks naljakal kombel nimeregistris antud nimedest määratlusega Hectori armuke on tubli 10 inimest, mis raamatu peale ei ole sugugi vähe. Aga nagu öeldud, kokkuvõttes on tegu siiski väga meeldejääva raamatuga, mille puhul naljalt midagi liiast või üle lihtsalt ei oskagi välja tuua, kuigi raamatu esimeses pooles siiski jäävad need vestlused hektarilt väga õhku, nende taha, ei teki sellist inimlikku plaani elulist plaani, nii nagu tekib raamatu teises pooles. Ja tänan neljasama. Üllatus-üllatus on jällegi Kivisildnik eelmises saates Kivisildniku jõudnud käsitleda. Aga see tema viimatine üllitis, valitud teosed, osa üks kohtan küll kandub ka veel järgmisesse saatesse. Sellepärast et tegu on ju ikkagi 1000 leheküljelise teosega, mida ka tänaseks saatest jõudsin, ainult et siis mida silmad üle lasta ja tuletada meelde, mis seal kõik on, sellepärast tööd suures osas, need tekstid on ju kõik kas vähem loetud või vähem kuuldud. Siin on ju mitmeid tema tegelikkuse keskuses Edeldud tekste mitmeid ajalehes ilmunud tekste ja kaks tema üsna marginaalseks või tähelepanuta jäänud nii-öelda romaani loomade peal katsetatud inimene ja nagu isane kass ümber isase pudru ja loomulikult ka tema kõige skandaalsem teos, Eesti Nõukogude Kirjanike Liit 1981. aasta seisuga olulist. Aga selline siit ja sealt sihvemise viis vast polegi seda raamatut kõige õigem lugeda. Kivisildnik ise kohe olgu öeldud, et see raamat on täiesti kindlalt tehniku tajuga koostatud, moodustab omaette terviku. Ja sellest kui omaettetehnikust ehk loodangi pikemalt rääkida järgmises saates. Praegu tasub küll nõustuda Kivisildniku endaga, kes ütleb, et keegi pole vahem suutnud sukelduda nii sügavale eestlaste vähestanud hingeellu. Eks ta seda sukeldumist võtta ka väga tõsiselt ette ja kohati kaevandad rohkem, kui, kui sukeldud olekski. Ei saaks öelda, et kõik siin raamatus vältimatult oleks avaldamist nõudnud. Mõned teemad hakkavad ikkagi kohtuma, mõned mõtted hakkavad korduma ja mitte 11 täiendavalt, nagu on Kaplinski kõik on imes vaid pigem lihtsalt sellepärast, et Tänapäevase meediainimesena Kivisildnik teab, millist teemat saab erinevates väljaannetes ikka jälle kasutada ja teab ka, millist teemat võib ka samas väljaandes lõpmatuseni Haamerdada. Kokkuvõtteks sinna raamatusse oleks ikkagi pidanud mingisuguse valiku tegema, mulle tundub. Aga kui mitte võtta kõike seda, mida ta ütleb sõna-sõnalt, vaid tõesti pigem peegeldusena või kajast tusena omamoodi Liivimaa Henriku kroonikatööna siis paljugi sellest on tõesti eestlastele omane. Apokeivad igasugu tuntud inimeste elust ka otsene klatš ja tagarääkimine ja halvasti ütlemine selja taga. Ma usun, et toda Kirjanike Liidu teksti, kus siis kõigele tolastele, Kirjanike Liidu liikmetele on mingisugune hiilgus iseloomustuseks külge lisatud kusjuures mitte kõigile, muide, on inimesi, kellele Kivisildnik on pannud üsnagi neutraalse määratluse, et mitte öelda positiivse. Aga noh, loomulikult mõnel juhul võib ka lugeja vihastuda selle puhul, mis mõne naisterahva kohta öeldud on, et selliste asjadega isegi peaks nagu nalja tegema. Aga teades seda, kuidas kasvõi mõni omaaegne näitelavadiiva on oma hiljutistest mälestustes oma naiskolleegide kohta öelnud külma nupusteta, kuid ikkagi väga valusalt, siis võib ka öelda, et Kivisildnik siiski midagi olemuslikku tabab, midagi peegeldab. Ja veel üks tasand, millele ma juba viitasin ka kogu oma nihilismis on siiski kivisjonikul teatavate respekti mõningate inimeste suhtes mõningate kirjanike suhtes, kas kasvõi näiteks Ene Mihkelsoni suhtes, kelle teostest on siin mitu täiesti tõsiseltvõetavat ja kõige paremas mõttes hingega tehtud analüüsi. Nii et ei ole sugugi alust Kivisildniku üksi ainult skantalistiks pidada. Tegelikult on minu meelest tegu ikkagi väga tehase pilguga ühiskonna ja kirjanduse vaatlejaga kelle väljaöeldu paraku tekitab sellist vastukaja, et nii mõnigi kohtab Kivisildnik alla vanduma oma edevusele ja lüpsab sellest vastukajast võib-olla rohkem, kui talle endalegi kasulik oleks kirjutajana. Aga võib-olla on sellist edevust isegi kihvtele vaja, sellepärast et kõik need tänased käsitletud on minu meelest siiski ühtaegu nii väga edevad inimesed kui ka väga põnevad kihutajad. Kaplinski, Indrek, if Rein raud, Kivisildnik kõik omamoodi väga erinevad mõtlejad. Kõik, muide ühel või teisel moel vasakpoolsusesse kalduvad mõtlejad vähemasti hoiakut aga oma esitluslaadilt oma maailma nägemise laadilt siiski vägagi erinevad. Nii palju siis tänaseks spiikriks järgmises piiklis, nagu juba lubatud, püüaks siis Kivisildniku valitud teoseid vaadelda ka teise nurga alt, mitte kui erinevatest tükikestest koguteosena, vaid kui omaette tervikuna tõesti. Ja püüaks käsitleda veel ühte pahempoolsete hoiakutega vaimuaristokraati ja tema uut ja üsnagi üllatavat luulekogu. Jutt käib siis Jaak Jõe, süüdistada tema uuest kogust. Mina pean kohtunud veega siis jällegi kuu aja pärast, vähemalt selles saates ja lõpetama jätaksingi veel ühe Juhan Viidingu ja Tõnis Rätsepa luu. Sedapuhku siis emiitide pidu. Jällegi omamoodi väga kõnekas nende sõnaste käsitletavate kohta. Head õhtut ja head lugemist. Epiastmed ümmarguseks läinu. Üles viidi mind ja minuga. Ja seal poolihääli tutvustasin leid KrMS alanime, jõudsin välja mõelda õigsuse keskmist rõõmsaid minuteid. 10 Valeni mees suutsin välja mõelda. Kõik see kestis pikki õõnsaid minuteid. Sõber käega viipas, istuti kyla. Minu naine istus vasakule. Minust paremale, prouad tulidki. Mõnel korral tundsin müksamisin valgena hambulanzigapid, politseid. Säält Sõvermeile grillile prints, sätin neeruvaagna, kes juurde tõid skalpelli ja pudelid Mil poolkuu etiketti. Oli ehteid, saal kui lõbustuste ja mina üksi nägin neiu noori põll kui teinud, haaras kuldsed kondisae. Kõik Melsuuridest polnud kõrri tulla, sest meil tuuril oli neljameetrise kraadiklaase kokku meilin poolan elavhõbepuudus puudest sammast. Nabanööri otsas, õhugi lingil rippus segamini närbunud põitega. Tohutuste pandi Pärdi õitsva diisitluse suurte õitega. Võõragi. Tooste pandimärgi õitsva diisikuse, suurte õitega. Selts muutis vaiksel Teeesse nagu maailm, see on väga suur ja lai jooksid kraadist põrandale tühjaks surres elavhõbe koolnu kullaks sai, olles hirmul, Jeskleristasin riistu Upress peeneks, Ellin sinkjas suhkrupull lambikese huvisevaldule. Valges kiiglik sulas Maarja. Sõbra sugulaste kipsist Kürrupiku. Siis me jaa, mul naine. Ja proua Polyczeena. Sosistasid äraviimis riim.