Ma sõitsin kõigest 20 kilomeetri kaugusele Tallinnast ja sattusin maale, mis elab hoopis isemoodi elu. Symaan vaid 28 ruutkilomeetrit suur ja teda ümbritseb igast kandist kaarikas meri. Tema on saar ja seal on kõigest 300 elanikku. Väga lahked ja toredad inimesed. Kõik nad on omavahel tuttavad, isegi enam peaaegu sugulasedki. Elavad nagu üks suur perekond. Suurele maale pääsevad nad vaid paar korda nädalas ja on inimesi, kes pole sinna üldse saanud. Sellepärast on see saar tema elanikele nagu omamoodi taldrikukujuline maailm, mis lõpet igal pool vastu merd. Iga postipaat, mis tuleb suurelt maalt, on omamoodi suursündmuseks ja vähemalt lastest ei jäta mitte keegi juhust kasutamata sellele sadamasse vastu minna. Loomulikult on iga uus inimene saarel uudiseks, millest räägitakse igas peres. See on väga kaljune saar. Kaevud algavad juba kaugele sadamasuud ja võõras paadimees sõidaks kindlasti mõnele neist rinnutsi otsa põhja ja kirdetuule ning veidi suurema lainega kardavad oma mehedki. Neid kaljusid kunagi üks uljaspea inholmeinart koos oma emaga riskis ja nüüd nende märg haud kuskil neeme tipu kaljude taga. Ainult paaditükid, andis Meri tookord saarele tagasi. Kaljusid on selles Areoks jätkunud merre ja maale. Paljudel kalurimajadel on vundamendinurgaks igipõline kivimürakas ja trepiks maast välja ulatuv kaljunukk. Kust see saar sai? Prangli saare nime ei tea saarel praegu keegi. Rahvapärimuste järgi kuulus saar kunagi Uljastele mereröövlitele. Siin olevat olnud nende viikingite salasadamad, siin olevat olnud nende Lindpriid, eluasemed, võib-olla varanduse varju paigatki. Ehk on mõne kaljurahnu on veel praegugi varjul vanaaegne, rahapada täis tuhmumatuid kuldmünte. Veel mõne aasta eest olevat saarel olnud neid, kes seda uskusid ja öösiti labidas seljas ringi käisid. Sest rahapaja peal pidavat alati sinine tuluke vilkuma. Aga niisuguseid tulukesi nähti saarel õige tihti siin-seal kaljude vahel vilkumas. Näis, nagu oleks keegi õhtuti mööda saart käinud ja kaljusid põlema süüdanud. Raha otsiti, aga ei leitud. Tulid isegi targemad mehed takseerisid kahja. Ütlesid, et kaljude vahel põleb maagaas. Palju. Romantilisem oleks muidugi uskuda peidetud varandusi ja õilsaid röövleid, kuid teadus on teadus. Igatahes umbes 300 400 aastat tagasi olevat mereröövlite saarest üle käinud Rootsi kuninglik sõjavägi ja sest ajast räägitakse eilsetest mereröövlitest vaid umbkaudses kõneviisis. Nii või teisiti, umbes sel ajal toodi saarele uusasukad umbes 30 peret kusagilt Jõelähtme kandist. Kõik said endale rootsi perekonnanimed ja käsurootslastest käskijaile kala püüda. Aja jooksul on enamus nimedest eestistunud ja 30 pere asemel on saarel nüüd 300 hinge aga kunagi vägisi pealesunnitud soolane ja luine merest püütud toidus on saanud nende pärisosaks. Ja nüüd on kalureid juba igas leibkonnas. Praegu on sügis ja kalur ütleb, et meri on raske raske, aga rikas. Oktoobris tuuakse merest välja kõige rammusat kilu ja räime ning praegu on iga mees merel. Kui aga vähegi ilma on, sest praegu on kala kõige kallim. Ei maksa kevadine lahja kala südameis sügisene. Seda teab iga perenaine. Kaluril pole pühapäeva. Laupäev on, siis käiakse saunas, aga pühapäeva, kus jalad seinale võiks visata, ei ole mitte sellepärast, et nad puhkust ära pole teeninud vaid just selle sügisese kala pärast. Küll talvel on aega puhata, kujust hülgejahti ei lähe. Olgu aeg milline tahes, kui on püügiaeg, kestab kaluri tööpäev hommiku kella neljast-viiest õhtu kella 12-ni välja. Ja nii on see olnud alati, kuigi alles hiljaaegu oli aeg, kui kala tuli hoopis teisiti püüda jutustab vana kalur, hülgekütja jahimees Johannes Ilumets. Ja purjepaadid olid muidu paar tüütu, ei olnudki olemas, üks väike purjepaat oli järgelburyolgi. Aerupaadid olid seal püüdinaan motiveergutesse oota tormis, teinekord ei saanudki kätte. Aerupaadi puhul välja vennagi jäiki vedrusid, mitu korda on ikkagi uus, olid, ei saanudki igaüks oma randa maale Taleti selge ilmaga välja, vaat tähed taevas, järk Vägoron, vihmasadu, udu sumbast kui selle, kas kalapüük oli, oli kunagi ohtlikum kui praegu. 10 korda ohtlikum ühtle pimedaski, teagi nagu äiksepilved toovad ju, et ei näe vat välku lööb ringi. Saar on vana ja huvitav, ajal on siin konkreetne väärtus ainult kalapüügi juures, mujal näib ta voolavat häirimatu rahu ja aeglusega. Pool tundi kohtumisele hilineda on veel hea täpsus. Peremomendil ei loe midagi tundide viisi poe juures lobiseda ja keegi ei taipa nuriseda selle üle, et film kultuurimajas tund aega hiljem lubatust peale hakkab. Näib, et aeglaselt voolav aeg on säilitanud paljud inimesed, tavad ja elu justkui ajaloo õpiku elustunud leheküljed. Näiteks priisalmi Johan ja Oskar kari. Nemad just nagu selleks elavadki, et neid tänapäeva noortele näidata. Vaadake eestlaste töökat minevikku. Oskar kari on kindlasti eesti vanemaid hülgekütte. Te olete saare kõige vanem mees. Kui vana te olete 83 siis te peate saare ajalugu minevikku ikka kaunis täpselt mäletama kude, kõige vanem mees olete hülgeid, olete ka küttinud küll. Sadujaga moorus. Ja kuidas hüljest kütitakse rasva maha ja selle jooksul Panen peamaasid läänentor sapi asupaigaks, kuid lasumalaris laseb. Ühesõnaga need on umbes kahe poole meetri jalased libisevad mööda jäätisepulk püsti ja valgla Valgarionees. Targa öelnud, et tal on nii madal v karites seda need tolad pilvede all puusad tõesti olla ja nende samadega käiakse tänapäeval ka samasugustega. Jah, käivad nüüd ka luurat. Millal te viimati käisite? Hülge ei ole enam meelasteks söödud Moostanud viinud köisi. Tänapäev on saare ellu vahele seganud nii vähe kui võimalik. Jah, muidugi, paadid on kõik uute, tugevate mootoritega ja pea pooltes majades on televiisor kuid enamus sellel saarel on säilitatud nagu just selleks, et teha kogu saarest ajaloomuuseum. Saarel on küll paar-kolm mootorrattavurri, kuid need on rohkem uhkuse kui tarbeasjaks. Küll aga on tarbeasjaks saare üksainus auto. Seegi juba ammu maha kantud ilmaga Pinja edudeta, kuid sõidab siiski, ehkki kaks mürisevad sõidupäeva tuleb kolmanda remondipäevaga kinni maksta. Uus on ka kauplus, kuid ometi on inimesed sellega juba ammu harjunud, et sai, pole siia jõudes ammugi enam soe ja talvel ei saa seda üldse. Osta jahu ja küpseta ise. Samuti Dianad, mis maitse on värskel poe õllel sest siia jõuab see ikka nädala vanuselt. Ja süüdistada pole kedagi. Kõik tuuakse mandrilt ja meri võtab aega. Saare elutavad hakkavad ruttu külge. Mu kooli minna, sõber, Prangli loor. Kooli õpetaja Martin veerand võttis mind vastu eht kaluri külalislahkusega linnast külakostiks toodud margiveini ja viinamarjade kõrvale pani ta lauale pudeli moskva haljast tõi pool kasti merest vilkuvaid räimi, pihtis noa pihku ja kamandas rappija. Ime rääkisimegi oma elust, saarest ja kaloritest rüübates vaheldumisi kopsikust viina ja pitsidest veini ning hammustasime peale viinamarju ja praetud räime. Ja kui mu koolivennale tuli appi veel maja peremees, ligi 80 aastane kalur, kivistliku juss jäänud linnamehe, peenutsevatest, lauakommetest ega filosoofiast enam midagi järel. Olid ainult kalurid, nende toit ja nende filosoofia. Oma inimeseks saab saarel ruttu. Tuleb ainult taibata, et iga uut inimest jälgitakse väga teraselt ja tähelepanelikult. Kui uus koolmeister Martin Viirand esimest korda sadamasse paatidele vastu läks ja endale ka paar peotäit värsket kala palus tõsta, lükkasid kaluritele kalakasti ette, ütlesid. Kalad on siin tõsta ise. Ise, aga jäid vaatama, mis uus õpetaja teeb. Toaga, taipas, kuidas oma reputatsiooni säilitada ja lõi peo otse okkaliste kalade sisse. Ei hakanud ükshaaval näpuga sorima, nagu iga teine linnales oleks teinud. Just niiviisi austab kalur käsitsi oma igapäevast vokalist leiva ja nii võitis uus õpetaja kalurite usalduse. Ühel õhtul tõi Martin Viirand mulle näha huvitava raamatu pruunika albumi suuruse ja juba väljanägemise järgi väga aukartust äratava vanusega kaustiku, see oli Prangli koli protokolliraamat. Nägu seisis kaanel ja esimene sissekanne sellest oli tehtud aastal 1875 ühe õhtu lõbustasimegi end vanas kirjas üles tähendatud käsu ja keelukirjade lugemisega. See raamat oli meie kooli kantseleis, sealt leitud kirjutatud talitaja peab kooli seaduse järele iga laupäev koolimajasse tulema. Järele vaatama, kas koolis pole midagi tarvis. Kas raamatud ehk ehtisid. Kui lapsed on ilmaasjata koolist ära jäänud, siis peab 10 kopikat päevapealt trahviraha vanemate käest võtma. 21. märtsikuupäeval olin seda kooli läbi vaadanud, lapsed peavad ükskord üht paremini õppima. Igal lapsel peavad kolme ühti olema, neid ei puudu, nooremad lapsed peavad ilusasti juure õppima. Allkiri all on kirikuõpetaja tee Lopeneve. Kaheksandal veebruaril 1876 olin kooli vaatamas esmaspäeval lapsed, üheksa poiss ja 14 tüdrukud polnud koolis veel olnud. Nende lugemise oskus on väike. 30. juunil 1879 olin kooli vaatamas, lugu polnud lastega parem kui enne. Mõnel lapsel oli üks Hest ja seesama täis solgitud geograafia ja lugemise ja raamatuid oli vähe. Ükskord üks oli tundmatu asi. Ühesõnaga see kooli asi on ranglis, islam hukas. Allkiri. Late näeme teda seal juba lähevad, et on kooli vaatamas käinud nii nii talitajad, kiriku võõrmölder, koolmeister kui kui ka koolivorm ümber mis siin kirja pandud. Need lapsed olid täiesti koolis käinud, kes kooliaaskooli vastuvõtmise ajal kooli tulid alla kirjutatud, Jaan taastanud, ei, ta ei ole alla kirjutatud, seal teinud kolm ristinud kooli kontrollija, kiriku, hõõr, mölder Madis, s. Vaata, ma ei ole ka omad täitime välja kirjutada. Koolmeister Johannes Reinhold. Kaks last, Jaan ja Mihkel ei olnud täna koolis, nende laste vanemad maksku selle hooletuse maksma toetuse eest ja 50 kopikat trahviraha kooli kassasse. Romney koolis on juba algusest peale lastega tõsist tööd tehtud. Samas samas vaimus läheb siis seesugune käsukirjade ja kontrollimist ajalugu välja. Kuni, mis aastal iva lehekülg oli siin 901905, on siin isegi nii lõbud lähevad, lähevad Need protokollid venekeelseks. Õpetas oli vene keel. Allkirjad on igal pool jäänud ikka ühesugused, ikka ikka ikka kolm risti igal pool need koolikontrolli all on siin alla kritseldada. Tänapäeval Prangli koolis selliseid kasvatusmeetodeid muidugi ei rakendata ja kooli 36 õpilast saavad sama palju kaasaegset koolitarkust kui igas teises kaheksaklassilises koolis. Vahest ehk isegi enam. Kooli viiel õpetajal on rohkem mahti tegeleda iga lapse kasvatamisega individuaalselt. Aga lapsed sellel saarel on sündinud kalurid ja saavad täiskasvanuks kohe jääki. Alles olid koljusid ja lippasid kiljudes koos koertega saare ainsa autoga võidu, aga juba on posid ostnud esimese enda teenitud raha eest pähe nurgelisi autojuhi mütsi veavad koos vanade kaluritega võrke ja võtavad palgapäeval koos viinatüdrukud aga lähevad algul tööle suitsukuuri. See on saare keeles Kirovi kolhoosi uus kala, suitsetamist. Pärast lähevad sama lihtsalt mehele ja kui saarel mehi jätkub, sõidavad linna õmblejanax õppima. Saare kultuurielu eesotsas seisavad noored õpetajad. Kogunetakse kooli rahvamajja. Algul vaadatakse filmi, siis tantsitakse. Muidugi kuluks ära oma magnetofon või grammofon, aga kalur pole nõudlik. Aitab ka lõõtspillist. Ühel õhtul läksin koos õpetaja Martin Viljandiga koolimajja. Tere hommikust. Tere. Kas seltsimees vihkan, vaevlesin käinud, müssuk, viskar meid? Ah soo, leida õiget nime, nii täägi pole näha olnud. Siis on hästi. Jõle palav ilm, palavne juba hommikust saadik lauset põletab hääd heina ilmud. Kas teie hakata nüüd neid juhtima, kes seda? See on näidendi proov. Saareneetring valmistub oktoobripühadeks. Üks osalistest on kultuurimaja noor juhataja Helgi Klasberg. Mis näidendis mängib? Ulatame neile käe, noortest osa mängivad seal veerand õpetaja väli, mina ise napita väljalaga, lasper köieluht sele Vello heinas sari alla üllas liilia tulevad usaldusmängud varem ka hea Tootsi osana mänginud. Seltsimees kahh, kooli direktor Neelapsi rahvas oma saarega kokkusaar elab merega kokku. Meri on neile kõike, meri ühendab ja lahutab, meri võtab ja annab, meri toidab. Ja mitte ainult neid. Neid ka. Saarel on käibel vanasõna. Magajale Merisi alla ei tule. Ja selle vanasõna järgi elatakse. Nad on töökad inimesed. Nad on väga lahked inimesed. Vaevalt et keegi on end saarel. Võõrana või üksikuna tundnud? Nad on oma ilusa maa peal uhked ja minagi hakkasin koos nendega armastama selle kaljuse, maalapi, kordumatut, ilu, kadakad ja kiviaedu liivaluiteid ja kaljusid mände, millest igaüks on nagu aedniku käega kujundatud. Kui ma varahommikul kaluripaadist saarelt tagasi hakkasin sõitma, tõusis otse meie ees merest päike. Tegime tiiru ümber saare ja kaljurahnud. Päikesest tõepoolest põnevat. Jõudsin tagasi linna. Käisin mööda tänavate kiviseid džungleid. Sõitsin rööbaste kildudest trammis ja vaatasin korstnate suitsu pahvakate vahelt päikest. Ja ma olin valmis uskuma, et vanale romantilisele mereröövlite saarele on põlevate kaljude alla tõepoolest peidetud kulda.