Olid ajad, mil iga poiss unistas hobusest, mille isegi tütarlapsed rõõmuga hobuse selga oleksid hüppanud. Nüüd unistavad kõik autost, paljud ei põlgaks ära isikliku lennu masinadki. Kuid hobu oli kunagi ka kiiruse etaloniks. Jõu mõõtmise üksusena on ta tänaseni raamatutes sees isegi väga tähtsates. Kuid ka tänapäeval tulevad paljud tema juurde, tunnevad rõõmu, kiirest kappakust, imetlevad looma kaunidust, jõudu, graatsiat, arukust. Temast lauldakse laule. Ja kuule sinagi, kui ilusasti laulab hobusest Voldemar Kuslap, Sergei Jessenini sõnadega. Muusika on kirjutanud Uno Naissoo. Winidena laiule ladvad lendavad kuiva Veeveeli värisevad lume ja neile õleväiteid. Nii nähtamatuid tar jama ei vii hinged kanda või. Enne laulule. See paljal künkal kari hobusepõlde lõhnu sõõrmeid täis. PW kliendid värisevad pläru ureile hõre näiteid. Jah, seda nimetatakse romantikaks kuid hobusepärisosa on olnud siiski teistsugune. Ta on vedanud saane vankreid, uhkeid tõldu, tilisange kaarikuid, attru äkkeid ja nõnda edasi. Isegi veskikive anda, ringi ajanud. Ja hobutramm likvideeriti Tallinna selles veidi üle poolesaja aasta tagasi. Mis ime siis, et lastele on suksust üpris palju laule ja pillilugusid kirjutatud eriti aga klaveripalu. Robert Schumanni laste albumi pale. Ratsanik kõlab nõndaviisi Samuel Kleinbergi esituses. Too väike ratsanik võis kapata oma mänguhobusel, kepp või kiik, hobul, aga võib olla ka väikesel pannil. Sa tead ju, poni on just nagu väike hobune, kuid siiski mitte hobune, vaid pani. Oled sa kunagi seisnud hobuse kõrval, vaadanud talle silma, kui avaneb võimalus, siis vaheta nii truuni, ustav, nii tark on tema vaade. Ja ega nad rumalad olegi. Kui hundid hobuste karja ründavad, siis asuvad nad kõik ringkaitsesse, pead sissepoole. Jagavad huntidele kabjahoope, kuni need sabad surus metsa, pagevad. Kuidas oleks, kui hüppaksid sinagi hobuse selga ja rätsutaksid läbi öö läbi pimeduse? Ja kui see juhtuks veel norramaal kaljude vahel? Edward kriig kujutab niisugust teekonda klaveripalas öine ratsasõit, mille esitab Lauri väinmaa. Kuuled, kuidas hobu kihutab, kuidas kiljudes pagevad kaljupragudesse trollid ja kuidas laulavad näkineiud uttu mähkunud oja kaldal hõljudes ja tantsides udu joomedes. Kui mõnus ja ahvatlevad hetkeks puhkama jääda, seda imelist lauluviisi kuulata. Kuid siis jätkub meeletu galopp läbi öö läbi tuule vingumise läbi sünge kaljumaastikku. Kuid hoopis teisiti kujutab muusikas öist ratsutamist Franz Schubert, Johan Wolfgang Goethe sõnadele loodud laulus metshaldjas. Klaveripartiis on selgesti kuulda hobuse kihutamist, kusjuures muusika loob väga sünge pildi ja öisest metsast haigest lapsest, last, ahvatlevat haldjakuningast ja hoolitsevast ning muretsevast isast. Laulu esitab Tiit Kuusik. Muusika võlujõud selles seisnebki, et ta toidab meie kujutlusvõimet rütmide tohutu mitmekesisusega helivärvide, tuhandete nüanssidega pillide, tämbrite, rikkusega, tempode tujukusega, mis võivad meid lausa lennukalt kaasa haarata või lumememmede paigale suruda. Kui juhtumisi neid mõtisklusi muusikast peaks sattuma kuulma helilooja liidi auster siis vabanda, kui ta selle kava autorit järgu pangu pahaks, et kuulen tema Solmašoor klaverikontserdi viimases osas lausa lahingupilti, kus välguvad oodad, raksetavad mõõgad vastu raudrüüsid, kus käib võitlus elu ja surma peale. Aga võitlejaid kannavad hobused, hoogne rünnaku rütm läbib kogu seda pilti. Kuula, võib-olla kangastub sullegi lahingutander kaugest minevikust muistsest ajast, kui veel mõõk ja oda otsustasid võitlevate poolte saatuse. Aga mis oleks kui Aram, Hatšhaturjan balleti kajanee saaks lavastada tohutu suurel vabaõhulaval ja kui siis kuulsas mõõkade tantsus balletiartistid istuksid hoopis Sadulas. Milline vaatepilt oleks sirkuses, hobused sageli isegi valssi tantsinud? Küllap tuleksid nad siis ka teistsuguse ülesandega toime. Hobuste kuulsusest võiks palju rääkida, kuid muusikas jäädvustatuna kõlavad laulud neist sajandeid. Juba aastakümneid on lauldud laulu stepiratsavägi, mille on kirjutanud Lev klipper. Tekstis on neile pühendatud küll ainult üks rida. Meie hobused on välejalgsed. Pikas laulus lauldakse punaarmee kangelaslikest võitlejatest tütarlastest, kes neid saadavad ja ootama jäävad eelseisvatest võitlustest. Kuid hobuste kappamis rütm kujundab kogu laulu rütmiliste koe. Kuulaise. Sageli ohatakse, et hobuste aeg on läbi. Vaevalt küllap neid veel vaja läheb, nii põllul, metsas kui mujalgi. Aga sport, Ojaa, kellel kordki on õnnestunud sadulasse hüpata ja sadulasse jääda, see ratsaspordist ei loobu. Niiet sööb Häliel künkal kari hobuseid. Sööbaljal künkal kari hobusepõlde lõhnu sõõrmeid täis. Peeveeglilise värisevad määrude ureile hõre väiteid.