Lapsepõlvele tagasi mõeldes kujutlen ennast mesipuuna kuhu mitmesugused lihtsad hallide inimesed kandsid meena kokku kõike, mis nad elus teadsid ja mõtlesid. Heldekäeliselt jagas igaüks mu hingele rikkusi, mis tal anda oli. Tihtipeale oli see mesi mõrkjas kuid igasugune teadmine, olgu see milline tahes, see on ikkagi mesi. Nüüd elustades möödunut on mul endalgi paiguti raske uskuda, et kõik oli nimelt nõnda, kuidas ta oli? See meenub mulle, kuid karm ja sünge muinasjutt mida on hästi jutustanud heasüdamlik, kuid piinavalt tõetruuhaldjas. Laupäeval enne õhtust jumalateenistust viis mind keegi kööki. Seal oli pime ja vaikne. Mäletan, et eeskoja ja toauks olid hoolikalt suletud. Akende taga lasus hall sügisõhtu. Vanaisa seisis nurgas pali ees ja valis veega täidetud panges pikki vitsu, mõõtis neid, seadis üksteisega kokku ja viibutasin neid siis vihinal läbi õhu. Vanaema seisis kuskil pimedas ja nuusutas kõvasti nohisedest tubakat. Vanaisa peksis mind, kuni meelemärkuse kaotasin. Põdesin mitu päeva, vähenedes kõhuli laias kuumas voodis, mis seisis väikeses ühe ainsa aknaga toas, kus kogu aeg põles punane lambike. Rohkete pühapiltidega Giootjees. Põdemispäevad olid mu elu suurteks päevadeks. Nende vältel tekkisid mul uued erilised tundmused. Neist päevadest peale tekkis mul rahutu valvsus inimeste vastu ning otsekui oleks mu südamelt nahk maha nülitud muutusse, talumatult hellaks iga haavamise ja valu nii enda kui ka võõra oma vastu. Seal aga äkki ilmus vanaisa minu juurde istus sängi äärele ja katsus mu peatuma jääkülma käega. Läksin öeldu. Soigu hammustasid mind küünistasid. Minul kargas kõhing täis. Aga pole viga, rohkem kraesse said. See kõik, läheb arvesse. Pea meeles kui siin loomainimene lööb, siis pole see ülekohus, vaid õpetus. Võõrale ära vannu alla. Oma inimene, aga. Ka pekstud kui sa seda kõige hirmsam maski unenäos ei näe. Minule on nii rohkesti liiga tehtud. Et issand jumal, ise nuttis vist seda nähes. Kui veel noor oli vedasin Loitlesid üles mööda Volgat lodi vett mööda heinamaad mööda valveljalu mööda teravaid kive mööda rusukaldaid leevendab päikesetõusust kuni hilise. Sina aga kolm klienti kõveras, nii et kondid kraaksuvad Õdchräe ja. Jäätee, teine koguni mitte sest silmad on higi täis. Kordistus vanaema minu juures ja suges kortsus kulmu juukseid, pomises midagi endamisi. Juukseid oli tal tohutu palju, need katsid tihedalt õlgu, rinda, põlvi, neid oli isegi põrandal. Need olid mustad sinaka varjundiga. Tõstes neid ühe käega põrandalt ja hoides neid rippu, vedas ta vaevaliselt puust hõreda piilise kammiga läbi paksude kahludes. Ta huuled virildusid, tumedad silmad välkusid vihaselt ning ta nägu paistis selles juuste massis kuidagi väike ja naljakas. Vanaema miks sul on nii pikad juuksed? Keeleabi issand, mind nendega karistas kammineid neetud nüüd lahedaks. Noorena kelkisid oma lakaga vanul päevilaga sajatan. Kas sina maga? VARA VEEL? Päike on laeval, töö lõppes tõusnud, ei taha enam magada. Ära siis maga. Kas see peksmist tule tuleb? Küllap saad veelgi sugeda. Seest küll, vanaisa põhjust leiab. Sinaka kurvasta, pea head, alati meeles. Aga mis halb on see, unusta lihtsalt ära. Ta kõneles hoopis isemoodi ja otsekui lauldes oma sõnu, mis jäid mulle hõlpsasti meelde. Sest need olid nagu lilled, niisama hellad, kirkad, lopsakad. Kui ta naeratas, laienesid ta kirgas, tumedad silmaterad süttides kirjeldamata meeldivas valguses. Naeratus tõi rõõmsalt nähtavale ta valged tugevad hambad. Ja hoolimata rohkest kortsudes ta tumedal põskedel näis koguda nägu noor ja heli. Seda ilmet rikkusega tugevasti ta suurte sõõrmete ja punase otsaga Corenina. Ta nuusutas tubakat mustast karbikesest, mis oli ilustatud hõbedaga. Koguda väline kuju oli tume, seest puhtaks silmaterade kaudu hoovas mingit kustumatut, rõõmsat sooja valgust. Tali vinnas peaaegu küürakas ja väga tüse, kuid liikus kergesti ja osavalt nagu suur kass. Ja ta oli ka niisama pehme kui see lahke loom. Enne teda ma just nagu magasin pimeduse peidus. Siis aga ilmus tema, äratas minu ja talutas valgusse, sidus kõik mu ümber, katkematu sidemega põimis, kirevatekspitsideks ja Saimule eluks ajaks kõige südamelähedasemaks sõbraks, kõige mõistetavamaks ja kallimaks inimeseks. Tema omakasupüüdmatu armastus maailma vastu rikastas mind ja andis mulle külluses jõudu. Raske elu jaoks. Laman laias voodis ja kuulan, kuidas vanaema põlvitades jumalat palub. Üks käsi on tal rinnale surutud, teisega lööb vahetevahel aeglaselt risti ette. Neid palveid kuulata on väga huvitav. Vanaema jutustab jumalale üksikasjaliselt kõigest, mis majas juhtunud. Issand, aita meie elu õieti seada. Isa peaks varanduse ära jaotama, et pojad saaksid omaette elama. Issand, eks sa tead seda isegi, sina ju näed, kõik. Igaüks tahab endale ikka paremat. Mehhaelo, see vanem peaks õieti linna jääma. Tallu oleks, haavab üle jõe kolida. Ja eks ole see kohtki seal uus ja tundmatu. Mis kõigest tuleb, on teadmata. Või on see siis hea, ühtlast rohkem armastada kui teest? Vanamees on kangust täis. Sina issand, peaksid talle aru pähe panema. Äkki ta temale issand, häid unenägusid Etoometi taipaks, kuidas lastele nende osa kätte jagada. Hoia ära tülid ja pahandused. Kui Soometi varva haarale mingit rõõmu saadaksid teljega, tõstsin ta vihastanud mille poolest ta teistest patusem on. Mis lugu see soo, noor ja terve naine aga elab, mures ja leinas. Ning ära unusta, issand, kri koorid. Tema silmadega läheb lugu järjest sandimaks. Jääb ta pimedaks, siis tuleb tal kerjama minna, oo kuuri lugu. Kogu oma jõu raiskas ta vanaisa peale, aga või vanaisa aitab. Oh issand issand. Mulle meeldis väga vanaema jumal, kes oli temale nii lähedane. Võtsin ta rasked siidised, patsid pihku, mässisin need endale kaela ümber ja kuulasin liikumatult ning erksalt ta lõpmatuid iialgi mitte igavaks muutuvaid jutustusi jumalast. Ning inimestest. Muinaslugusid jutustab ta tasasalapäraselt kummardades alla mu näo juurde ja vaatab mulle otse silma oma laienenud silmateradega. Just nagu valades mu südamesse kirgastavat jõudu. Ja mida kauem ta kõneleb, seda ladusamini kõlavata sõnad teda kuulata, kirjeldamatult mõnus. Mina aina kuulan ja kuulan. Elas kord sekretär Jerstilinev bee tasemelt hargaks ja mõõtles. Pole minus nupuga üksgivaar peeni ega papp ega isegi bojaar. Arvab, et on teab mis imelinud. Manitses enne ja manitseb edasi, see pole nii ja see pole see. Edasi. Vaatab kirikud. Kõik viltu jamale. Tab õuna, pole punane. Tänane päike on tuhmim kui tuhane. Mida, kas sekretäri iial ei vaata? Ikka ütleb. Seda võin minagi korda saata. Teeksin kõik asjad ja kõik saakski enam. Kui mul ainult aega oleks. Pisudena. Mäletan oli vaikne õhtu. Jõime vanaemaga vanaisa toas teed. Vanaisa oli haiglane, istus voodiservale ilma särgita, pikk käterätik õlgadel pühkides ikka ja jälle ohtrasti voolavat higi. Hingas ruttu ja tähedalt. Ta rohelised silmad olid tuhmunud, nägu tursunud ja punane. Iseäranis verevatena õhetasita väikesed teravad kõrvad. Käsi, mille ta teetassi järele sirutas, vabises armetult. Ta oli tasane ja sugugi mitte enda moodi. Mingi süüteo pärast ei lubanud vanaisa mind õue kaeda minna. Tundsin suurt igatsust pääseda vabadusse. Südant hakkas rõhuma õhtune nukrus. Äkki tõmbas vanaisa tuliuue raamatukese välja, lõi sellega Laksatades vastu peopesa ja hüüdis mulle erksa häälega. Oh soolatud kõrvadega Bermulale. Tule õige siia. Kas sa näed seda vigurit siin? See on. Aa ei saa, peaksid lamama vaikse koss. Pea suu. See on mulle praegu just paras aret. Muidu kasvavad mõtted üle pea. Lase käia läkseid. Mina karjun, sest olen haige. Aga miks sinagi saad? Aitab. Säh, raamat, raamat. Homme ütled mulle kõik tähed ilma veata üles ja saad selle eest viis kopikat. Eeaa pealdaleva otsehobusemäel, jumal tänatud. Leks ei, mine jaluta, tänaval ei tohi ole õues ja aias. Miks te Karel, mindi palju pepsinte? Minu meelest on siin ilmaasjata. Sacets no kuidas võid sina ära arvata, kui palju peksu sulle kulu kes võib seda teada peale meelu? Teedsa kaudu. Oota. Kas sa oled kaval või lihtsameelne mess? Ole kaval, seal hoopis parem, aga lihtsameelsus, see on tobedus ja muud medalit. Sain aru. Oinas, lihtsameelne Peeaa seda meelees. Vanaisa jutustage midagi. Sa õpi parem laiskvorstist. Oriiluvusid armastajat küll, aga pühakirja. Küll, ma õpin. Homseks on kõik selge. Rääkige punapargist. Tast rääkinud oli õel ja tormiinimene. Aga mispärast prantslased meiega sõdisid? Sõda see on keisrite asi. Meiesuguste me pole antud seda mõista. Jõumehi leidub kuid asi pole mitte jõuks. Olgu suri jõulukuivaiu tahes, kui hobune on siiski tugevam. Hoolimata inimene on nagu härg. Paned äikes või teelihaks teema vehiva. Ühel õhtul teatas vanaisa, et homme läheme metsast puid tooma. Ja nüüd me astumegi kolmekesi koidu ajal üle hõberohelise kastese põllu. Uniselt puhub vaikne tuul, kiiguvad kastega koormatud kuldsed tulikad, lillad kellukad on tummalt maadligi laskunud. Mitmevärvilised õlg, lilled seisavad kikkis, kidural murul. Nelk töine iludus teeb lahti oma tulipunased, tähed. Tumeda maleva, nad tuleb mets meile vastu. Kuused on nii tiivulised nagu suured linnud. Kased nagu tütarlapsed. Vanaisa, vanaema jakk seljas, vana nokata, müts peas, pilgutab silmi, naeratab millegi üle ja astub oma peenikeste jalgadega ettevaatlikult, justkui hiilides. Vanaema sinises jakis ja mustas seelikus valge rätik peas, veereb südilt mööda maad. Talle on raske järele jõuda. Figulis kui ma purlakk kolin viisime kord õliga laaditud purjeka Saraatovi ist Makarovi aasta laadal. Ülevaatajaks oli meil Kiviloo purjehhist. Lehekuu oli kätte jõudnud Žiguli mäed rohetasid kevadiselt. Tõmbasime hinge tagasi ja vaatasime jumala ilma. Jõel puhus jäine tuul aga kaldal oli soe. Õhk lõhnas maakuks hästi. Õhtu eel tõusis meiegi Rillo püsti võttis mütsi peast ja ütles. Poisid enam polema teie ülemus ega alamus. Minge ise edasi. Mina lähen ära metsa. Ja läkski temaga koos veel seitse meest. Ei tahtnud enam niimoodi elada. Ta kas nad hakkasid röövitaks? Võib-olla röövliteks, aga võib olla ka erakuteks. Tol ajal ei tehtud neis asjus suurt vahet. Püha jumalaema, kui inimeste peale mõtle, hakkab kõigist nii kahju. Kõigile on antud üks mõistus, vaadaku igaüks ise ette, kuhu kurivaim kisub. Vaeselt elab rahvas, keegi hoolib temast. Jõuame metsa mööda märga rada, mis läheb soomätaste ja kidur kuusiku vahel. Mulle näib, et väga hea on minna nõnda igaveseks metsa, nagu läks puressi. Kirillov. Metsas pole lobisemaid, inimesi pole kaklusi joomist. Seal unustad vanaisa vastiku ahnuse ema liivase kalmu. Kõik, mis südant raske vaevana valusasti rõhub. Istume vähekeseks maha, võtame eined. Mino ei võtnudki söögipoolist koosu. Usso kuripatt jätkub kõigile. Tule mulle appi, oksi kokku kandma. Mina korjan rohtusid. Mets tõi mu hingerahu jõudususe tunde. Sellesse tundesse kadusid kõik meelehärmid ja samal ajal tugevnes tublisti mu tajumisvõime kuulmine ja nägemine muutusid terasemaks. Mälu erksamaks, muljed sügavamaks. Õhk on täis vaigulõhna väljelt puhub vaikne tuul, osjad kõiguvad lähim tasahilju sügavamale metsavanaemale järel. Jooksid vanaisa juurest ära või? Vanaema, ma tegin laulu. Kas tõesti aina ligineb, talveti, tusane jää, Elaski suvine päike oli. Niisugune laul on juba olemas ja veel parem. Õela kuppe äikene, suvime laante taha ööbimeda varjule. Jäin mina, tütarlaps üksinda. Maha jäin Elva kevade rõõmuta. Küla taga käin kõndimas, hommikul meelde tuletanud lehekuu jalutust. Lääge väliminud tuusaselt tunnistab. Seal kaotasin ma oma noorused. Oi sõbrad, mu armsad ja usk. No vot kui Jelvetab esimest kerget lund, süda Valevast rinnust, võtke mul matke vilude hangede varjule. Vaat kuidas kurbusest lauldakse. Selle laulu näedsa tegi neiu. Kevadel leidis ta endale kallima talve tulekul, aga jättis armuteta maha. Võib-olla läks teise juurde ja neiu nuttis südamevalust mida ise ei ole läbi elanud. Sellest ei oska ilusti ja õieti kõnelda. Järjest enam imetlesin ma vanaema harjusin teda pidama kõigist inimestest kõrgemaks, olendiks kõige paremaks ja targemaks maa peal. Temaga kinnitas seda veendumust kogu aeg. Ta noppis oma tõmmu käega ravimtaimi ja rääkis mulle naistepunanõianõgeste ja teelehe ravivaist omadustest. Sõnajala kleepuva pajulille ja tolmuse vesi sule saladuslikus jõust. Rohulõhnade järgi teadis ta, millised seened ühes või teises kohas kasvavad. Puukoorel leiduvate märkamatute kriimustuste järgi näitas mulle orava urgusid. Tan metsas nagu perenaine ja oleks nagu suguluses kõigega ümberringi. Temast voolaks nagu soojust metsas laiali. Ja kui ta jala alla tallatud sammalen sirgu ajab ja üles tõuseb, on mul eriti mõnus seda vaadata. Õhk on imeliselt selge. Ümberringi on vaikne, iga hääl, olgu see linnutiibade sahin või langeva lehe krabisemine, tundub valjuna. See vaikus embab kogu maad ja täidab sinugi rinda. Säärastel hetkedel tekivad iseäranis puhtad ja kerged mõtted. Kuid need on nii haprad ja läbipaistvad nagu ämblikuvõrk. Ja neid ei saa sõnadega edasi anda. Nad süttivad ja kaovad ruttu, põletades hinge ebamäärase leinaga, hellitavad teda ja teevad ühtlasi rahutuks. Ja siis lööb hing nagu keema, sulab üles ja võtab endale vormi kogu eluks ajaks. Siin kujuneb tapale.