On jälle õhtujutu aeg. Täna kuuleme ungari muinasjutupuusse kinni jäänud tõuk, loeb Anu lamp. Nõks kord jäi üks tõuk puusse kinni. Hea kõrge puu kõige ülemisse oksa. Ja oigas soigus, nuttis kibedasti. Suli, ilustu, punaste ja siniste triipudega ja muidugi ka kollastega. Silmad nagu kaks rubiini. Võik kolm rubiini, sest ma ei tea täpselt, mitu silmaselt õhkul oli, aga kas kaks või kolm, igal juhul olid nad imeilusat. Kuigi praegu nutsid tema mõlemad kaks või kõik kolm. Langesid pisarad või tip-top sel juhul, kui tal oli kolm silma. Muuseas olid ka tema pisarad ilusad. Ja võib-olla olid need pisarad velg kõige ilusamad. Keegi kaarjoop, mõmmises karu, keegi kisendab, üürgas hunt, NOx Soob, näkitas kits, keegi nutab. Hüüdis Rebane. Keegi halab, piiksus jänes. Keegi ulub kägises mäger, keegi nutab ja ulub. Kiiksus hiir. Keegi valab pisaraid, ütles põderpõrnikas. Keegit ihub kibedasti nutta, ütles lepatriinu. Oi, see küll on, küsisid kõik koos. See kõlas nagu koorilaul karu, hunt, rebane, bassid, kits, tenor, aldid, nägeria, jänes, hiir põrnikas ja lepatriinu sopranit. See seal aga nuttis ja ulu sedasi. Päästame. Hüüdsid selle peale hunt, kits, rebane, jänes, mäger, hiir ja põderpõrnikas. Ja muidugi ka lepatriinu, kuivõrd ka huntidel kitsedel, rebastele, jänestel, mäkradel, hiirtel ja põder. Põrnikatel on üldiselt hea südanuia muidugimõista ka lepatriinud. Aga kuidas me teda päästame? Küsis põrnikas. Ma raputan puud, ütles karu. Rebane, naeris. Maulum korra ja puu laseb lahti. Pakkus hunt. Rebane, Iierrevitas. Habises kits rebane itsitas, tuleb helikopter üürida, ütles jänes. Rebane, kõkutas. Tuleb üles selle oksa nii hüpata, andis mäger nõu. Ribaneb oksus. Kui kuidagi nii, teatas põrnikas enesekindlalt. Rebane hirmus. Missa Zirnu kitsite Dirvitad Puksud vihastas lepatriinu parem, kuidas me saame ta ära päästa. Kas sinul ei ole head ideed? Küsis temalt Rebane. On küll, hüüdis lepatriinu, me peame üksteise selga ronima, siis me ulatame temani. No näed, ütles Rebane. Sul ei ole mitte ainult seitsete b, vaid ka terane mõis. Tõsi otsustati üksteisele selga ronida. Natuke vaieldi veel selle üle, kes jääb kõige alla, jänes tahtis rebast, mäger, hiirt, kits, lepatriinut. Ütles Rebane, me peame end seadmanni kõige Al karu, tema seljas hunt, siis kits kitse seljas, mägersi jänes. Ohoo. Segas vahele lepatriinu. Võib-olla siiski nii, et kitse seljast, sina ja sinu seljas mägersiis jänes. Heagi, oli Rebane nõus, ühesõnaga, minu seljas mäger mägra seljas, jäänessis hiir põderpõrnikas ja kõige tipus lepatriinu. Tema ulatub parajasti selle tegelasteni, kes seal üleval karjub. Noh, kargasid siis üksteise kukile kõige tipus lepatriinu üks tõu. Hüüdis ta. Kassa ulatud, küsisid teised. Lepatriinu sirutas end välja. Aga õige pisut jäi puudu. Ta ütles kurva häälega. Üks sipelgas kuluks veel ära, üks pisitillukene sipelgas, kui see mulle selga roniks ulatuks, ta parajasti näed, siis ütles vihaselt põrnikas. Mina peaksin kõige ülemine olema, mina olen suurem kui sina, mina ulatuksin parajasti. Rebane hakkas selle peale jälle. Irvitama raagukuta Maksburub urises tema peale mäger. Leppadrinoga kähvas mürgiselt. Kui rumal sa oled põrnikas, nii et sa arvad, et kui sina oleksid kõige ülemine, siis oleksime. Pikemad ja hüüdis selle peale põderpõrnikas. No hea küll, vahetame siis kohad. Vahetati kohad põrnikas, ronis lepatriinu selga. Aga muidugi ei ulatunud ka tema tõuguni nagu lepatriinu Ki. Huvitav, mina olen oma soove, imestas ta. Mägeraga hüüatas hädise Mummaks. Sest Rebane hirmus jälle Bushi kinni jäänud tõukaga uikas motis soikus. Ta oli väga-väga puusse kinni jäänud. Sa ütled, et üht sipelgat oleks tarvis? Küsis karu kõige alt. Ta ütles seda veidi hingeldades, sest ega hunt, kits, rebane, mäger, jänes, hiir, põrnikas ja lepatriinu polnud kerged. Saa. Sipelgat ütles leppadinu üht pisikest sipelgat, ükskõik kui tibatillukest. Hei, sipelgas, sipelgas, sipelgas, tule siia, sipelgas. Hakkasid kõik hüüdma. Aga asjata sest sealkandis ei olnud parajasti liikvel ühtegi sipelgat. Või kui oligi, siis ei tahtnud ta appi tulla. Kultika sipelgatele on üldiselt hea süda. Üks sipelgas, üks väikest sipelgas, üks tibatillukene sipelgas. Nii ei õnnestunudki neilt tõuku ära päästa. Mõtista, mis ta nuttis. Ei tuuleiilid? Kindlasti.