Juba esimesel hetkel hämmastas meid saali välimus. Keset ruumi oli ehitatud neljakandiline poodium. Sellel seisid vastakuti kaks klaverit, tool, kummagi ees polnud orkestrit ega pill. Polnud noote polnud mitte midagi, mis oleks viidanud algavale kontserdile. Nii kirjeldab Vladimir Stav Peterburi aadlikogu saali 1842. aasta aprilli õhtul mil seal toimusid arenduslisti esimene kontsert Venemaal. Kuid saali välimus oli alles üllatuste algus. Ta jätkab. List, heitis pilgu kellale, tõusis publiku hulgast ning endale inimeste vahel teed tehes lähenes kiirel sammul estraadile. Kuid selle asemel, et aste-astmelt lavale tõusta, hüppas ta küljelt otse poodiumile, tõmbas rapsti valged kindad käest ja viskas need põrandale. Klaveri alla. Kummardas sügavalt igasse nelja külge. Kõike seda saadis aplausitorm, millist Peterburist polnud kuuldud vist 1703.-st aastast saadik. Ja istus. Silmapilk, tardus saal surmvaikseks ning ilma igasuguse ettevalmistuseta alustas list mängupala lõpes. Sel ajal, kui saal vappu, selle aplausi kõuemürinat läks list kiiresti teise klaveri juurde. Nii vahetesta iga pala järel pilli istudes näoga kord ühe, kord teise saali poole suunas. Olime pärast kontserti nagu meelest ära olime armunud nagu pöörased ja polnud midagi selletaolist iialgi kuulnud. Me polnud kunagi kohanud niisugust geniaalset kirglikku deemonliku loomust mis kord möllas orkaanina. Kord voolas ilu ja graatsia õrna joana. Et see polnud vaid efektne tulevärk, mis hetkeks pimestab ja siis hajub seda, kinnitab staazovi. Hilisem päide listist alates muutus klaver kõik võimiseks. Minu klaver on mulle seesama, mis meremehele tema fregatt araablastele, tema ratsu, ta on minu jaoks veel rohkemgi. Senini on klaver olnud minu, mina Okeel, mu elu. Temas peitub kõik, mis on liigutanud mu hinge rahutud nooruspäevadel. Temal usaldan ma kõikuma mõtted, unistused, kannatused ja rõõmud. Klaverit oli algusest saadik peetud tagasihoidlikuks tubase musitseerimisega instrumendiks. Enne listi ei tulnud keegi mõttele täita terve programm suures saalis ainult klaverimuusikaga. Tema näitas, mida selle pilliga võib korda saata. Ta alistas publiku igal pool niisama kui Peterburis ning pani aluse täiesti uuele suhtumisele sellesse piiramatut võimalustega instrumenti. Oma rohke loomingu kõrval kasutas lihtsalt väga palju teiste heliloojate teoseid töödeldes neid klaverile, kirjutades fantaasiaid, Remenissensse parafraase. See ei olnud lihtne transkribeerimine ühelt instrumendid teisele, vaid sügavalt loominguline protsess. Peamine ei olnud kunagi pala erilise külje täpne edasiandmine klaveri võimalusi arvestades hoopis olulisem realisti jaoks teose sisu, dramaatiline pinge, originaali meeleolu. Need on iseseisvad, väärtuslikud kunstiteosed, mis ühtlasi poplariseerisid teiste heliloojate loomingut. Tegid selle kättesaadavaks publikuhulkadele, kelleni sümfooniad ooperid jõudsid. Harv. Listi seisukoht oli, et klaverimuusika on orkestriteosega võrreldes nagu krabüür maali kõrval. Mitte lihtsalt koopieroid, täisväärtuslik kunstiteos, ainult originaalist palju laiemini leviv. List võttis oma kontsertide kavadesse rohkesti noorte, alles tunnustamata heliloojate teoseid, olles nende esmaseks tutvustajaks laiemale avalikkusele. Kaasaegsed rääkisid ferenduslistist sageli kui õnnetähe all sündinud saatuse lemmikust. Holilasele. Tema vaieldamatut suurt andekust tunnustati juba varases eas. Temaga käis kaasas uue Mozarti kuulsus. Kuid imelapsed kasvavad suureks, siis ei tunne neid sageli enam keegi. Ansamblist, kellel suurest andest hoolimata polnud õnnestunud muusiku kutsele pühenduda, teadis seda suurepäraselt. Sellepärast tegi ta ennast algavaid pingutusi, et pojale vajaliku muusikalist haridust anda. Varuks vaid mõnede ungarlastest metseenide Kasi abiraha loobus ta teenistusest. Vürst esterhaasi juures läks perega Viini kui tundis, et tal endal ei ole pojal enam midagi õpetada. Õnn oli ehk see Beethoveni õpilane Karl Tšerni nõustus poisile tasuta klaveritunde andma. Kompositsiooni alal delisama Antonio soleeri. Poolteist Viinis veedetud aastat elas perekond suurel määral nendest sissetulekutest, mida noor virtuoos oma esinemiste eest sai. Ühest küljest õnn, et niisugune võimalus oli, kuid suurem õnn oleks olnud see, kui 90 aastane kehvavõitu tervisega poiss oleks saanud rohkem puhata, jalutada ja mängida nagu sellele heale kohale. Pariis oli möödunud sajandi kahekümnendail aastail kujunenud silmapaistvaks muusika keskuseks. Pariisi konservatooriumi poole olid suunatud kalisti mõtted. Kõigi raskuste kiuste otsustas perekond kaugele võõrsile minna. Vähe raha, kukrusse ja suured lootused südames. Peatused isa ja poeg ühel 1823. aasta sombusel detsembri hommikul Pariisi konservatooriumi ees. Sein selles pühamus istub tribunal, kes määrab igavesele needusele või igavesele õndsusele. Olevat nooruk sel hetkel mõelnud. Tribunali rolli täitis õppeasutuse direktor Luitšikk rubiini, kes ei hakanud noort pianisti kuulamegi maid, teatas jaheda viisakusega. Pääsutuse põhikiri ei luba sinna vastu võtta ühtegi välismaalast. Erandeid ei tehta. Niisiis jäigi iso ja Carrotcherni käest saadud õpetus listi ainsaks süstemaatiliseks hariduseks oli see õnn. Pigem siiski andekus ja töökus, mis ei lasknud igavesele needusele alla panduda vaid tegi farenduslistist sajandi silmapaistvaima pianisti. Eks annab samadest omadustest tunnistust ka see, et mees, kes polnud päevagi koolis käinud, tundis suurepäraselt kirjandust ja filosoofiat ning valdas vabalt tervet rida euroopa keeli. Aga niisugune andekus ongi vist suurim õnn. Paarikümne aasta vältel oli list veetnud suurema osa oma ajast kontserdireisidel paar kuud siin, mõni nädal seal, pool aastat kolmandas paigas tuntud kõigis Euroopa suuremates muusikakeskustes aga kodu, mitte kuskil. Talle aplodeerisite paljude ülikud kroonitud peadeltki hoida, kuulnud kauneid komplimente. Aga paljudes kohtades lasti muusikut majja teenijatele määratud sissekäigust. Kui vähesteni sellest sädelevust kuulajaskonnast jõuab tegelikult muusika hinge sisu. Enamik jo aplodeerib lihtsalt sellepärast, et nii on kombeks. Ja list on moes. Virtuoosi esinemise lahutamatuks osaks oli improviseerimine publiku antud teemadel. Millised totrad, teemad? List kirjutas Itaaliast ühele oma sõbrale. Keegi aus kodanlane, kes soovib tegeleda industriaalsel progressiga ja saavutada võimalus kuue tunniga Milanost Veneetsiasse sõita andis mulle teemaks raudtee. Selle lahendamiseks ei näinud ma muud väljapääsu, kui pidevad klisse andud, mis oleksid võinud käel luud-liikmed Burda. Et sellest pääseda. Avasin teise kirja. Lugesin sealt, mis on parem, kas abielluda või jääda vallaliseks. Et ma oleksin sellele küsimusele suutnud vastata vaid lõputu pausiga. Eelistasin meenutada auditooriumile ühe mõtte nõrga sõnu. Millise otsusetega vastu võtaksite ikkagi pärast kahetsete. Oma 35. sünnipäeval maise matka poolel teel, nagu selle jää kohta ütles Dante, kelle jumalikku komöödiat list tol ajal parajasti uuris kirjutas helilooja oma emale, et ärge kaotage tool, ootustega, usku temasse. Te võite olla veendunud, et munad küllalt kindlat tahet omanäolist annet, mida ma olen harjutuste praktikaga arendanud. Lähemal ajal hakkab tehtud töö vilja kandma. Ferenduslisti kontserte sünnimaal Ungaris saatis alati tohutu menu. Need kujunesid rahvusliku tunde avalikeks väljendusteks Habsburgide võimu all oleval maal. Listil oli Ungaris palju sõpru, kes kutsusid teda kodumaale jääma. Meeleldi oleks ta seda teinud, aga Ungari ei suutnud pakkuda talle mingit kindlat töökohta. Ehkki ta oli veetnud Ungari saanud varased lapsepõlveaastad, tunnistanud selle maaga tihedalt seotud olevat, toonitas, et on ihu ja hinge poolest madjar. Ainus, mida ta pikkade aastate vältel sai kodumaa heaks teha oli selle muusika tutvustamine teistele rahvastele. 60.-te aastate lõpul elavnes ungari muusikaelu. Järjest sagedamini hakkas kalist sünnimaad külastama. Muusikaakadeemia avamisega seoses pikenes tema Budapestis viibimised tunduvalt, sest andis klaveritunde tähelepanelikult jälgida noorte heliloojate arengut. Asutati listi nimeline fond, millest maksti stipendiume. Üle 10 aasta realist Weimari suurvürsti õukonna kapellmeistriks. See oli koht, milles ta palju lootis paikne elu, oma kodu, hea orkester ja koor. Kõik rahuliku loomingu jaoks vajalikud tingimused. Nendest loodustest ei täitunud kuigi palju. Koor ja orkester polnud suuremad asjad. Õukonnateatris tekkisid intriigid, mis ei lasknud listil kavandatud uuenduse ellu viia. Ta lõi seal palju head muusikat. Seda küll, kuid unisesse oleski elusse uppunud kaimarile köötaja Schilleri aegsete vaimsust tagasi anda. Seda Taisu nad ka pärast kapellmeistriametist lahkumist säilitas list selle vanalinnaga sidemed ning külastas võimalik igal aastal peatudes alati ühes majas. Linnamiljööd iseloomustab päris hästi fakt, mida kirjeldab Aleksandr Volodin. 1877. aastal oli ta Jenos ja kuulis, et Liston jälle saabunud vähimarisse. Kohe otsustas ta heliloojat külastama minna. Ta pidas loomulikuks, et nii pisikeses linnas teab igaüks, kus maailmakuulsus peatub. Aga osutusel polnud hoopiski nii. Kõik tänavad olid täis mälestusmärki minevikku, kuulsustele. Igal kolmandal-neljandal majal oli tahvel, mis teatas, milline vaimuhiiglane selle katusel kunagi on peatunud. Aga et välja uurida, kus peadotheranduslist. Aga see vaev tasus ära. List, kes üldse suhtus noortesse heliloojatest suure tähelepanuga jälgis kõike, mis muusika vallas uudist tundis, erilist sümpaatiat vene muusika vastu ja oli tuttav ka Prodiini esimese sümfoonia, aga kohtumine ja see ei jäänud viimaseks, valmistas mõlemale poolele palju rõõmu. Selleks ajaks oli ristima suurtest esinemistest tagasi tõmbunud ta parema käe nimetissõrm kaotanud liikumisvõime sõprade ringis. Nii harvadel kontsertidel ta siiski mängis. Prodin kirjutas. Mind hämmastas tema esituse äärmine lihtsus, kainus ja rangus, afekteerituse ja igasuguste väliste hetkede taotluse täielik puudumine. Ent jõudu, energiat, kirge, innukust, tuld. Seda on tema mängus otsatult palju. Toon on ümartäiekõlaline ja tugev. Varjundite selguse rikkus imedeldav. Listi juures käisid õppimas paljud noored pianistid. Tehniline oskus oli neil kõigil ammu omandatud. Tähelepanu pöörati sisulisele küljele. Listi ja tema õpilaste vahel valitsesid väga südamlikud suhted. Maestro jagas oma paljurahvuselise õpilaspere iga liikme isiklikke rõõme ja muresid ning oli valmis igaühele nii moraalset kui materiaalset toetust andma. Muide, üheltki oma õpilaselt ei võtnud ta tasu. Küllap meenutades Tšernjasselleerid tasuta õppetunde oma lapsepõlvest. List, kelle loomingu kaudu avastas maailm Ungari muusika tundis elavat huvi teistes Euroopa maades tekkiva rahvusliku muusika vastu. Tänu tema toetusele võitsid laia tunnustuse Edward kriid ja PDF Smetona. Listide õpilased tutvustasid kontserdilavadel ohtralt vene heliloojate loomingut. Prodiin meenutab, kuidas listuma õpilasi ära saates telepikalt järele vaadates lausus. Kui te teaksite, kui suurepäraselt nad on ja kui palju on neis elu. See elu on sinus endas saarmas inimene mõtles Boradin vahameistrit vaadates.