Vene mets. Kui selja taha olid jäänud udmurdimaa põllud, põhuaunad ja mõned üsna koduse välimusega rehielamud oli vaguni akna taga taas mets, männid ja kased. Ainult kuuske üha vähem. Korraga juhtus midagi, mis sundis vaguni akna juurde kummatuma. Imelikult ere valgus. Metsa polnud aga kahe sügiseselt madalate pilvedeni tõusva mäe kohal kõrgus erakordselt ere Vikerkaar. Uuralid nentis mu reisikaaslane otsekui turismijuht. Kuidas keegi, mina imestasin permi maa sügisese looduse ilu. Kaks prillidega udmurdi neiut ei tõstnud pilku anatoomia õpikust. Neile oli akna taga üpris tavaline vaatepilt. Kas on Nuraalidest loodud laule kohatu küsimus, sest populaarsemat neist tunneb meil igaüks. Kujutlege kitsukesest orgu nende samade mägede vahel. Küla pihlakaid tarede juures. Muusikas võib uurel olla ka niisugune. Kui permi oblasti kultuurivalitsuse metoodik Stanislav Tšernikov ütles, et nende ooperiteater on asutatud 1870. aastal tuli vägisi meelde täpselt samal aastal asutatud Tartu Vanemuine. Ja seegi Pariisi ooper ehitati 1875. Ainult et tookordses Vanemuises ei osatud julgemisest rääkida, ooperilavastustest isegi unistada. Ja permi ooperiteater on nii tüüpiline. 19. sajandi teatrihoone sobiks Pariisigi nii nagu Moskvasse või ükskõik millisesse suurlinnateater kannab Tšaikovski nime. Küllap on see ainus ooperiteater maailmas, kus on lavastatud kõik Tšaikovski ooperit. Ka ainus Tšaikovski nimeline linn asub Permi oblastis meenut, et helilooja sünnipaik asub ka oma veehoidla teisel kaldal. Tšaikovski asutati alles 25 aastat tagasi vastaskaldale. Ühel sügisõhtul otsisid muusikasõbrad välja meie sümfooniaorkestrimüürile. Orkestri külalisesinemistest räägiti siin palju, kultuurisündmus oli jäänud kauaks meelde. Reliikviale hoitav müürileht toodi välja ning sellel oli Kalle Randalu autogramm. Otšint, alantli või pianist, ütles brikuna televisiooni muusikasaadete režissöör. Endeliselt sõnad tulemuse rahvusvahelise Tšaikovski nimelise konkursi laureaadi kohta, seda enam, et need öeldi 3000 kilomeetri kaugusel Tallinnast. Need on enam kui 30. keeles. Käidud on Bulgaarias, Poolas, Jugoslaavias, Hollandis, Belgias, Luksemburgis, Prantsusmaal, Mehhikos, Indias, Jaapanis, Austraalias. Loetletust vast piisab. Berman, balletilinn. Lahutamatud on ka Adami shell ja Bern. 1910. aastal tõi selle Pariisis lavale Sergei Diaagiljev jurist Prinski korsakovi õpilane, maalikunstnik kunstiajaloolane toimet. Ja loomulikult üks vene ja ühtlasi maailma balletikunstisuurusi. Muide, tema vanemad olid Termlased. Kui 1920. aastal loodi ooperiteatri juures iseseisev balletitrupp oli esimeseks lavastuseks Adami Shell. Siinse teatri mängukavas on see püsinud 55 hooaega. Praegune lavastus valmis paarkümmend aastat tagasi. Nimiosas fantantsinud Rimmaschelliamova Nadežda pavlova. Järsku läheb jutt neile poistele ja tüdrukutele, kes permi balletikoolist eestimaa teatritesse läinud. Teate, mulle meeldivad Mai Murdmaa lavastused, ütleb teatrifotograaf biotor, aga fonov? Räägime sellist Nadežda taluvust ja Mai Murdmaast. Eestimaa polegi nii kaugel. Siis sellest kord algas just siit kuulus aasiatrakt, mida mööda astusid Jermaki sõdalased ja ooperiteatrihoone taga voolab peaaegu nelja kilomeetri laiune kaama kuivat sõprade seas, siis on kaugusedki suhtelised. Sellel päeval sõitis balletitrupp külalisetendustele Madalmaadesse. Võõrustajate palvel võeti kavva Shell. Lüüriline kõrvalepõige. Komima poolt puhub külm tuul. Raadio ennustab lumesadu ja tuisku. Siberi vahtrad langetavad viimaseid lehti. Jõuame jõekäärus asuvasse kaama tatarlaste külla. Kuna külaline räägib vene keelt üsna tugeva aktsendiga, püütakse talle pakkuda midagi õige kodust. Heliplaadid otsitakse välja. Peagi kõlab. Ei, meie laul, see küll pole. Sõnade autor tegin ja treika on küll tuttav. Lõpuks leitakse midagi kodusemat. Õletatari küla, kõlab tuttav. Kuulab pereema, poeg, minia. Kuulevad ukse ette kogunenud naabrid noogutavad ilusad laulud seal skandinaavia kandis. Selliseid igatsuslikud pole minust leelo, tungla sõnade tõlkijat arvatavasti rikkusin kõik ära. Igal asjal on erinev värv. Kindlasti ka ilu. Või nagu sajand tagasi öeldi, see, mis südamest tulnd. Minule läks südamesse mitte üksnes laul. Samavõrra need inimesed, meie ühine kuulamine, kui komimaa poolt puhus külm tuul ja Uuralid ootas esimest lund. Permi maal elad 40 rahvuse esindajaid, Neist tatarlasi, paarsada 1000. Perm tehniigeskaja tänav seitse oblasti raadio- ja telekeskus. Permsay oma raadio 52 aastat tagasi. Kolmandal aprillil 1930 praegu On oblastis kuus raadiojaama. Esimese programmi saated antakse hommikupoolikul, stereoraadio alustab tööd kell 17, null null. Perm laste lemmikud, seekord levimuusika poolelt. Muusikasaadete toimetus ja nädalaleht Televiinseniaal. Raadio annab sellele küsimusele järgmise vastuse. Kindlasti tabasite mõndagi tuttavat. Muusika ei tunne kaugusi. Sõprus samuti.