Siin ujub luik. Vaid laps, nii valget luike tohib joonistada vaid laps, kel ühtki varju pole unustada. Vaid laps, kel ainsana on võim valgest luigekest unistada. Ning ujub luik. Ujub läbilaskejää ja valge lumevalgus, valge ring. Külm valgest liistuntume. Ning sellest hoolimata valge valgem valgest lumest. Vaid muinasjutuvestja tohib sõnuda ta helkistjumest. Ujub luik. Luike on peetud lindude kuningaks. Luige jahtigi nimetati ennemuiste kuninglikuks. Ei ole Luigest kaunimat lindu. Koduse meistriteos. Luiki hüütakse ka luulelinnuks, sest need kaunid majesteedil on inspireerinud paljusid poeedee kirjanikke. Villem Ridala, Aino Kallast, Hando Runneli. Debora Vaarandi, Vladimir Beekmanni. Manivald Cesamad Aleksander Suumanit. Osvald Tooming on kirjutanud jutustuse luigelend. Rudolf Rimmel nilt on poeen, luigelend. Kõik nad on loonud Luigest ilu, graatsia ja truuduse sümboli. Heliloojad on valanud muusikasse luige sujuva, suursuguse liuglemist veepinnal rahu ja igatsuse, mis hoovab neist lindudest. Paljude romansside seast tõuseb esile Norra helilooja Edvard Griegi luik mis kuulub vokaallüürika parimiku hulka. Võimsa rühma liige Nikolai Rimski korsakuv pani helide keelde Aleksandr Puškini poeemi muinasjutt Tsaar Saltaan ist tema pojast kuulsusrikkast ja võimsast vägilasest vürst Pidoonist ning imekaunist Luigest Saaritarist. Soome klassikult sansibeluselt on maailma muusika varasalve kuuluv heliteos toonela luik. See on eepose Kalevala ainetel loodud orkestri süüdi lemming. Käinen teine osa, millest sai sile teose kuulsem lõik. Selle kunstiline raskuspunkt. Ent suurim heliteos kaunine võluvain mis pühendatud luigele on kahtlemata Pjotr Tšaikovski ballett Luikede järv. Kuigi Tšaikovski kirjutas oma Luikede järve 37. eluaastal sai kuulsaks alles pärast tema surma ehk helilooja ballettidest esimene kulisele saatuseks maailma üldsuse ees. Luigelauluna kõlama jääda. Luikede järvest sai Tšaikovski armastatum ballett. Veelgi enam on kõige armastatum ballett kogu maailmas. Baleriini on tihti võrreldud Luigega. Tütarlapse luigekuju on üheks klassikaliseks partiiks balleti repertuaaris. Oma meisterliku ja peene, lüürilise vaimuande ning imetlusväärse tantsuoskuse pärast ristiti surematuks luiseks vene baleriin Anna pavlova kelle nimi on muutunud nüüd legendiks. Tema kunst on endiselt etaloniks. Räägitakse, et anna pavlova turnee ajal mööda Inglismaad T1 baleriini vaimustatud austaja Talle elusa Luige tänuks Kamil Sand saansi Luige suurepärase tantsimise eest. Varsti sai tantsijatel teiselt taustalt veel ühe luige. Seejärel kolmanda, neljanda, viienda jõudnud Londoni, kus tal oli renditud terve maja, otsustas Anna pavlova jätta luiged enda juurde ja käskis nende jaoks kaevata tiigi. Nii elas surematuks Luigeks hüütud väljapaistev baleriin. Talle aunime andnud lindude keskel maja lähedale Londonis, kus Anna pavlova elas püstitatud raidkuju. Surev luik. Kui vallusas on ujuvtiibu laiali hoidva luige silmit. Meie kodu on Eesti on aga Kaug-Põhjas pesitsevate laulu- ja väikeluikede läbi lennumaaks. Siin teevad nad rändepeatuse, kukuvad jõudu pikaks, teeks oma sünnipaika ikka uueks sünniks. Matsalu laht on kõige tuntuim ja massilisem luigelennupaik Eestis. Niipea kui kevadel merejää CW silmi sigineb, on luiged platsis. Peagi on laht luigevalge. Luikede Luiglevad kuhilad ajujakuhjade vahel laiklevad kaelte küsimärgid külmas vees. Nii kirjeldab seda muinasjutulist vaatepilti Aleksander Suumann. Lahe ja luhtade kohal kõlab laululuikede Kloogutamine, millele järk-järgult lisandub sekka enam väikeluikede qqlaadsed, lühemat häälitsust. Eriti kajab luigeparvede hõiklemine lahel hämaratel kevadõhtutel. Kordan see nagu paisuv, vaibub laul siis jälle nagu poolehäälne nõupidamine. Mõnikord kui hoiatav manitsemine. Tihtipeale kerkib laululuikede luugutamine otsekui juugeldavaks lauluks mis kostub tuuletule ööl kilomeetrite kaugusele. Kes on aga näinud tint mustalt järve või mereveelt lendu tõusvaid luiki? Ei unusta seda kaunist vaatepilti vist kunagi. Mõnikord jookseb raske linduma poolsada meetrit mööda vett, enne kui tuule tiibadesse saab. Näe, algab hommik, nüüd neid linde kannab. Ja koidust kiirgab iga tiivapaar all kohisevad kevad, tuultes rannad, eel rahutu on taeva avar kaar. Kes käe võiks ausalt panna südamele. Ta tee ja lend on sama suur ja hele. Ehkki luigelaul isa võistelda ööbiku laksutamisega tahame seda siiski Kuulat. Luigelaulus on midagi kurba, igatsust tekitavat. Luigeparve häälitsemine, kajakus, halised, kurtmine. Isegi kevadhämaruses ei ole luigehääl hõise vaid sünnitab kaugemeelset nukrust. Ja siis puudutab meid kauge hõik. Eemal läksid Luige järel luik. Helendades lumi, kargena läksid unistuste parvena. Sinna, kuhu luiged kadusid. Aina vaatad, mõttes vagusi. Rahvasuu teab rääkida luigelaulust enne surma. Inglise seadusandjad on isegi seaduse paragrahvis põliseks kinnitanud levinud eksiarvamuse nagu laulaks luik võluhäälel enne surma. Ent linnuteadlased kinnitavad, et luigelaul ei olegi sureva luige, vaid enamasti tema lesestunud kaaslase kaebe süüd. Sügisel on luikede, Rutt. Neid kutsub lõunama. Kuuldes kurbliku linnuhõiget altpoolt pilvi, tunned hinges valu, tõlget. On nagu halaks inimlik hääl keskööde õudu vastu võigast Lund ütleb Villem Ridala. Luiged lendavad. Nad lähevad, aga sina jääd oma kodupaika ootama kevadet ja luiki. Kevadsuves. Meeli tunda. Vaalu. Saar. Vaigi. No talle ei ta tee ta Luige kõrval Luik on rahvakeeles mitmeti seotud. Kujundlikus kasutuses tähendab luigelaul luuletaja või kunstniku viimast tähelepandavat teost. Kui oleks nagu ootuspärane, et nii suurt lindu nimetatakse tema sulestiku järgi võrreldakse ju valge nagu luik. Läänemeresoome esivanemaid mõjutas nähtavasti enam linnu kuue hüüd, mille järgi sündis eesti luik. Vanarahvas kutsus luigekaelaks pikka kaelalist inimest või looma heledapealist tütarlast hüüti muiste luik peatüdrukuks. Paljudele inimestele on see uhke lind. Perekonnanimegi andnud neelab Eestimaal arvukalt perekondi, kelle nimeks on luik, luigelaht luigeema Luiga Luigas. Ammustel aegadel on meie esivanemad andnud mitmele kodukohale Luigest inspireeritud nime. Nii on Viljandi rajoonis Luiga Jõgeva- ja Harju rajoonis Luige küla. Luike võime leida sügise talveööde taeva laotusestki. Üks tähtkuju Linnuteevöös kannab luigenime. Igal linnul oma ruhi. Jõe järve kaldavees õitseb luigelill, mille uhke roosa õie tänu kiikab üle vee. Luiged on lumekäskjalad ja kuulutajad. Haned läevad, hallad käivad, luiged lähevad, lumi tuleb vist igale ühele on see ilma tarkuslik vanasõna tuttav neilegi, kes ainult kühmnokk, luike, tiigilinnuna tunnevad. Kondi. Mul ootus on julge. Luik on meile armastava ja oma naisele truu mehe võrdkuju rohkem kui ükski teine olnud. Oleme ju kõik kuulnud kaunist legendi luigetruudusest. See on küll muinasjutt, aga siiski südantsoojendav ja romantiline. Kuulame seda Osvald Toominga sulest. Luiged on perekondlikud linnud. Terve pika teekonna lõunast põhja lendavad nad koos, elavad paarikaupa, kasvatavad üles noored luiged ja üheskoos kannavad jälle tagasi lennuraskusi vintsutusi. Ja kui juhtub, et jahimehe kuul tapab ühe luikidest siis teine ei lenda parvega kaasa vaid tiirleb kohal, kuhu ta kaaslane langes, tiirleb, tiirleb ja ise häälitseb kurvalt, nagu nutaks ta. Kui kaaslane ei vasta. Kui tõuse ta kõrvale teise linnu valge kuju hakkab luik tõusma. Ring ringi järel eemaldub ta maapinnast. Ikka kitsamaks, jäävad ringid ikka väiksemaks, kahaneb lind. Jõudnud küllalt kõrgele, sulgeb ta tiivad ja langeb kukub nagu kivi hukkudes, samas kus ta eluseltsiline. Kui väga me siiski vajame muinasjutte ja et me siis ise oma elust muinaslugu teha ei saa. Teemisele lindude, ilusast, luikede truudusest. Luiged on unistuste valged linnud. Nad viivad meid unelmate maale. Nad kätkevad midagi tabamatu, imekaunist ja igatsust tekitavat elujõudu andvat. Hea, et luiki kaitseb seadus. Ka järeltulevad põlvkonnad võivad rõõmu tunda luigelennust ja laulust. Akadeemik Alexandra von öelnud. Ärge minge mööda rikkusest, mis meid ümbritseb. Mida kingib meile elu, loodus, kunst, nautigem seda. Kärgitabki endas luiki sest surnud tagasi isa.