Ja nüüd oli, ta hakkas nii hämarikuks minema, mina kella just ei vaatanud, olin seal majas teenija ja tulevad kolm meest, on kaks meest. Kas võiks öö otsa ja? Noh, kus ma seda siiski ei meil, perenaine oli sedakord, mandril oli tükkis ära ja ema oli seal üksi ja ja, ja siis jälle paar päeva veel süüa midagi ta ei tahtnud ja ütlesid, et kas võiks pisu puhata saaja Ma panin magama ja siis ütled, et te peate nüüd meid valvama. Kella kahe aegu jätab endale seal istusin, ese pliidisuu ees ja mehed jätsid noh, vähemalt ukse natukese praokile ja läksid magama, mina nägin, mõlemad panid revolvrid padja all siis rääkivad seda moderlam Aristet vang, inimene, et kas raiu tükkideks, kui nad ikka mitte kedagi ta ei tunnista. Ja selle pealt teine tuli äkitselt toast ära küsima, kas tunnen, Anna Mari Ma ütlesin jah, ikka tunne küll. Mis inimene seal imas, kohalik talutüdruk ja tubli tööinimene ja muud ma ei rääkinud, siis mõtle midagi. Rohkem ja pikemalt ei osanud Jelizaveta koel neile meestele kohtus ta ühel veebruarikuu öösel 48 aastat tagasi. Lihtne talutüdruk, tubli tööinimene kahutasi külast ja alla talust. Tavaline Saaremaa talu, mida nüüd käivad vaatamas suvised huvireisijad mandrilt. Mõned aastad tagasi leiti selle maja rookatusest püstoli Kobuur ning arvatakse, et see kuulus Aleksandr Ellamile. Mingit kroonikat pole sealt leitud. Alla talukroonikat pole olemas. Ent ometi võiks selle katuse all elanud inimestest kirja panna loo, mis oleks tükk Saaremaa ajalugu sajandi algusest, hakates kõigi üle elatud revolutsioonide, sõdade ja suurte maailmamuutustega. See oleks jutt Mariest, kes ei jõudnud õieti veel elu alustadagi Juhanist ja Aleksandrit, Jaxeniast Pöide valla kautsi, küla lastest. Kuidas nad kasvasid ja kuidas nad igaüks oma last oma saatuse vastu võtsid. Ajad muutusid, püssid olid teised ja täpsemad, ent surm oli ikka ühesugune. Kuul sellele, kes õigust nõutas ja maad ning leiba tahtis. Aga maaleiva ja õigusenõudjaid on see saar sajandeid kasvatanud. Ning sellel sõja aastal nõuti veel rahu. Siis oli köik, oli meil tüdinud sellest juba üks-kaks-kolm aastat olnud ära all igaveses kippus kodu, kellel võimalik. Jänelasse vast jälg. Andrei räim, kauaaegne Kuivastu sadamakapten oli siis veel õige noormees. Lund oli seal veebruarikuul vähevõitu. Aga 16. veebruari varahommikul tuli neid käsualuseid Kuivastu mõisa õuele igalt poolt leivakott reel ja püsseintes. Eks oli ju seda vastuhakkamise nõu varem juba natuke peetud. Kohti muutma järjekindlalt no ja siis loomingu köha, pommingu, kui meie kogutakse iie, pühapäeva õhtu pidasime veel Leval külas tuulikud alus, mida sa selle viimase koosolekul meid õige rohkearvuliselt oli seal. Rahvast koos ja siis saime, valisime sealt omale välja mõned kandidaadid ja panin seadsime üles siis saadikud, kes läksid uuemõisa ja gaasi Maasi vallameestele. Sealt käsku viima või haru viime sõnu, et kui nad tulevad, et võtku meil relvad kaasa, pangu siis vee peal, kellel on relvijad. No ja niigi oligi, tuli see aeg kätte see pühapäev ja kogusid siia kõik kokku. Võeti relvad ja, ja läkski siis seda viisisel löömaks lahti. Aga see ohvitser Ette nähtud, et nüüd kogume kõik mehed kokku. Heinakoormad. Siis kui karistussalk juba kuivastus lahvas, aga vastuhakk ühest Saaremaa vallast teise. Jaanus Kaljundi Dumala mõisa tööpoiss läks ka oma õigust nõudma. Seitsmeaastasena viis ema mind jumala paruni juurde linnu varjaseks, noh, seitsme aastane, mis teab linnust või kõnnid karjaste mehest, viskasin kiviga, mõni sai ka surma, selle eest sain mantli käest materdada. Ja hiljem edasi on värsitööpoisiks. Tööpoisis läks aeg edasi kunni. Ja meie seal meestega töötasime ümber mainida. Nõndanimetatud rohuajale, tegime aeda ümber, tassisime seljas ja käisime mõisa õue pealt läbi. Tagasi tühja tulles keerasin mõnuga plats hamba. Nõndanimetatud Dumale maitses mulle vastu ja ütles, kuule, poiss, minu õue peal suitsetada. Olin pisikese äge iseloomuga. Võtsin selle suitsu kiiresti, lõin vastu maad. Parun läks oma teed, mina oma teist reisi tulin, tuli mulle vastu üks salsa Allowizer. See raputas mind ja oli minuga kuri. Miks mina olen suitsu maha visanud, kui see oli minu oma? Ma kartsin, et sellega ka peksa saan, aga, kuid see oli teistmoodi mees. Nii edasi. Ja peale selle tuligi see Saaremaa ülestõus. Hea sõber. Hea naljamees ja hea organisaator. Tema tuleb, minu pooleb, vot nüüd on paras minna vanamatšile kätte maksma tuleva. Nad on keerulised, üles tõusnud ja kuivastus ja marsivad. Tol ajal Kuressaare poolelt jõudsime laineline välja mingit iseäralikku kolm. Panid seal rivikorda ta midagi lainela, nõnda nimede algus mäda vahel. Korraga sõitis üks ratsanik Tõnise poolt tagasi ja ütles, valged on, vallamaja juures oli sealt metsast üks kilomeeter maad lagede peal. Seal peeti siis väike koosolek. Mõned jooksid seal metsa, neid keelab keraalsel tagasi, tulid tagasi ka Antiga mandu, teie siiapoole, teie sinnapoole. Ühtegi jaokomandöri, aga midagi polnud, kes satsi mehi oma hoole alla võtnud. Meie läksime ka sinnapoole, kus meid kästi. Ja ründasime kahtla küla. Sealt lasti vastu ja lasime ta meie sinnapoole. Välje kahtlema Ühisani. Aga minu sõber läks natuke teist teed, läks katlaküla poole ja läksime lahku, seal olime vähe aega saanud mõisas olla. Või seal mõisa lähedal ühes talus, kui tulivad sealt metsa poolt. Meile inimesed vastu ei saanud aknast aru, vald keskne on, mis on ühed mustad inimesed kõik. Kuid järsku oli seal nõndanimetatud gümnaasiumi poisid gümnaasiumis inelitega, siis oli aru käes, kes meil vastas on ja meil polnud enam kuhugi minna. Majal oli ring ümmargune sees olime, tulime sealt välja. Ja Meid võeti vangi. Mina ei mõistnud sõjamehe moodi alla anda, mas püssi ära viskunud vana sõjamees minu kõrval ja tõstis käed üles, viskas püssi ära, mina hoidsin püssi omal veel kaenla all, mulle anti püssipäraga pähe, siis piss kukkus maha ja võeti ära, tõmmati minul leivakott seljast maha. Raputage see tühjaks põllu peale mullasessiiess, padrun leivaga. Üks valge sidemega korjas padrun jaaguari leiva. Ja kui olime siis ära korjanud, kamandad seina ritta ja pandi paar valvureid juurde ja teised läksid edasi. Hommikuks vedelikus jõudsime vangidena, maga võrdsi 11 oli meil võetud lahinguväljalt ja kuus väetisakla küla vahelt, Sakla küla, oma poisi, neid elab ka praegustel sõlmani veel järel. Olime mada kõrtsis terve päeva. Õhtuhämarikus kutsuti meid ükshaaval välja ja kui jõudis kord minu kätte, läksin välja, siis teised istusid kõik lumel maas. Läksin, istusin rivi otsa. Kõik olid väljas ja siis oli üks kaitseliidu ohvitser leitnant liblika, mis tema oli? Ohvitseride oli, see rääkis vene keeles konvoile. Et need kuus, mida me võtsime külas, need ei ole nii kardetavat, need võivad käia, kuidas nad käivad. Aga need 10 11 Need, kuradi punased. Kes rivisammu astub maha. Seal meid kavandati tõesti? Kolm sammu edasi, istuge. Mõtlesin, et nüüd lõpp on, kuid ei tulnudki lõppeka lõbuks, jäine pütia, Mars Kingissepa poole. Marsime Kingissepa välja õhtu hilja kihiseva lähistel, kuulsime Kingissepas tihedat laskmist. Kaunisteerlaskust. Jõudsime sinna, panime ukse taga, jäime seisma ja ootama, kuidas meid sisse lastakse. Milles kella peale seest tullakse. Üks väike poiss minust veel noorem, 15 aastane oli väsinuid, istus maha üks mustadest, nagu neid nimetatakse, valvurid andis sellele jalaga kukla, seal sa loodad. Tõesti? Teine oli natuke ladna mees, seal kõrval ütles tasaaeg, kus, kus võib-olla me oleme homme nende asemel. See jättis ka selle väikse rahule, viidime sisse ja pandi meid. Hiljem tutvusin kõige suuremas kambris, mille number oli viis. Seal oli meid palju. Seal oli väga energilise mehi Doraisi noori mehi, mina olin poisike. Minu jutt kellelegi karjale ei sobinud, mina vaatasin ainult kõrvalt pealt. Kaks kõige tugevamad, mis mul meelde jäid, oli üks pikk tore mees. Mereväeriietust oli midagi, meremees. Seda kuulsin nimetatud Uhakas. Teine oli nii sõjaväe pluusis kalifeedes. See oli rahvajutu järgi leitnant jõgi. Need olid siis seal kambri elu ja hing. Kuid lapsi ikkagi nurkade ma ei kuulnud midagi meist seal räägiti, meestel tehti. Aleksander saat meenutab oma käike nõnda. Mehed kogusid kokku mõne tunni pärast ja otsustasime siis öösel kella kolme-nelja ajal. Vallamajas nakatumine oli väga kena küll vill, käsk oli igamehel võtta kolmepäevane leivakott, gaasia seal relv, kellel mingisugune relv, võrk ka kaasnevat. Ja hakkasime minema. Lumi Rudises jalge all ja läksime läbi metsaga mööda teed otsekohe igal pool oli külmalt. Nii et jääb alles igal pool peal. Seal siis päeval pidas seal vallamas mõningad keremehed, pidasid miitinguid ja ei mäleta enam, sest on nii palju aega tagasi, millest sa räägid. Noh, siis hakkasime siis külade kaupa edasiminek ja käsk oli niisugune kõik külad ja möis läbi kammida, otseselt relvad välja ära korjata, kõik liine toimus, ongi. Õhtuks jõudsime siis Haeska mõis ja seal teatas ongi tõhusaim maha toodud. Seal vananolgi oli hea viiul, mühedaldust seal viiulideleid tantse lahti ja. Säätsima postid ümber möise ja magasid siis seal põhkust koli hommikul. Aga karistussalgad tegid juba tööd sel ajal, kui mehed ootasid käsku, mida edasi teha. Ning pole siis imestada, et 16. veebruaril Kuivastu mõisa õuel alanud sündmuste finaal oli juba viis päeva hiljem, kui klaari karistussalk Kuressaarde sisse marssis. Ja nüüd hakkas tööle välja kohus. Tulid kohtupäevad, kohtus käidi linna päeval käidi kohtust, tuli tagasi, järgmine päev viidi ja kadusid. Ei tea kuhu. Tuli ka minu kätte, kord läksin kohtusse. Kohtusse, ma ei tea. Vest nägid, et liiga laps tegid nalja, Muuga. Mul oli sinelis tehtud, pintsak selga, sealt sõjaväenööbid ees öeldi, et ah, nüüd saime selle vana kindrali ennast kätte. Astugu samm tagasi. Astusin tagasi. Sõjaväerongi ei ole. No ja ei ole ja. Aga mis te siia tulite, meestes itaažides? Küsimusi 100. mitmest kandist. Mitmemoodi. Lõpuks üks vanem mees ütles, mis teeb. Teine garades kaduge välja. Karjusin välja ja oli meie kamp läbi kuulatud, viidi meid vanglasse tagasi. Järgmise päeva kamandad järgist seest välja. Need nimed tulid kõigis kohtades, käisid riide, pole tarvis panna imeruttu. Siis oli juba mõtlejad, kui pole tarvis riide panna, siis söövad riided nendele muidugi ja meil pole värvis neid. Kuid ühemehelise valvuri käest julgesin küsida, et kui meid juba trepist alla viidi, kuhu meid viiakse. Täitsa, et igaüks 25 lähete kodu. Aga kuhu viidi need, mis üle õla käisid ja eile välja viidi, kus seas oli ka uhakkia jõgi, leitnant, need viidi kullimäele vannis, lahkudes. Aga hiljem kuulsin teistelt, et madalam ka kullimäel mõrvatud madal oli ka tragi mees olnd, kui kohtu öösel ta käest küsitud, et mis te siia Kuressaare tahtsite tulla. Madala, öelnud, et tahtsime vaatama tulla, parunite teevad ka. Ja rohkem ei tea madalal ka midagi süüdi olevat. Kodukandis kuulsin, mis siin on juhtunud? Paljud on saanud siin Orissaares pingi peal rihmadega kinni olles peksa. Lamasin roolis isegi üks energiline tütarlaps olisi kautsi külas. Nimega alla mari kes väga-väga oli kuulda selle üles tegevuse asja ajanud, käinud isegi keegi pole enam julgenud Muhuse minna vaatama, kuidas seal on, on olla margil valge hobuse kuskilt võtnud ja Ratasel või ka muuseas sõitnud ja andmetega tagasi tulles Levad Levala kiriku lähedal nõndanimetatud Levala paos, mets on temal seal. Boydi kirikule, tema viidi kiriku seina ääre ja pandi näoga seina poole, rahvajutu järel. Teda seal tulistada mari surma ei karda ma selga ei pööradele, tulistage eest. Ja oligi teda ees tulistatud ja ta oli sinna kraavi. Kunud kellele 25, kellele sunnitöö, kellele lapp maad, Upa küla karjamaal või kellamäel. Ülestõus on kunst, aga seda kunsti saarlased siis veel ei osanud. Ja nad maksid selle eest nii nagu varemgi. Ohvrid maeti maha, sunnitööl käid ära, aga leib ja maa ja õigus tahtsid selgeks tegemist. Jälle läksid alla talu ja teiste talude katuste alt mehed ikka sama teed. Nii kaua kui tarvis. Kuni ühel sügisel üle paarikümne aasta tagasi sai kuivastust vaenlane välja pekstud ning läbi terve Saaremaa läbi Tehumardi Sõrve sääre tippu mindud. Ning need lapsed, kes sellel sõjasügisel kahutsi külas ilmale tulid, on praegu 23 aastat vanad.