Teie otsing andis 83 vastet. Klõps. Väike tükike paradiisi Severni kallastel. Klõps. Ihkate kõigest eemale pääseda. Otsingud on lõppenud. Siin on kolme magamistoa kahe eluda. Klõps. Otsite projekti? Tehke sellest küünist oma loss ja teist saab isand. Just nii see kõik alguse saigi. Mark ja mina Londonis sülearvuti küürzelgsed orjad, kes omavahel kiire pärast Naklevad. Uskuda seda vaid virtuaalse sekundi kaugusel asuvad telliski ja märke. Maalapp võiksid muuta olematuks nägelemised ja lahkhelid, mis olid 22 aastase abielu järel järjest kindlamalt meie lipukirjaks kujunenud. Mingi sobiva koha leidmine ei saa ju nii raske olla, ütlesid mu kolleegid koolist. Arvestades hinda, mida te selle eest saate, arvasin meie naabrid. Londonist välja kolimine, end põllumajandusest elatamine, selles seisneski unistus. See oli alati olnud margi unistus kuid mina olin pidanud selle peale hüpoteegi võtma ja kuigi ta seda kunagi otse välja ei öelnud, nõudis ta nüüd võlga minu käest sisse. Ta oli nii pikalt ainumaksnud ja nüüd pankrotti läinud. Sel ajal, kui mina olin investeerinud inimestesse ja töösse ja elu viisidesse ning soetanud varusid ja mõte nüüd kõik maha müüa, tundus pehmelt öeldes hirmuäratav. Seistes kikivarvul vettehüppaja laua servas nagu laps soovisin hüpata ja samas kartsin hüppamist. Tundsin soovi klammerduda käsipuu külge ja minna tagasi alla. Ning sellele vaatamata kattis ka all ootavat külma betoonmaailma hirmu libe kiht. Sukelduda uude värske veega tiiki elu maailmas, teist teistsugust energiat, mida vihkamine polnud saastanud. Viimaks hingamiseks pinnale tõusmine. Nagu ka mark, nii armunud mõttesse kõigest sellest eemale pääseda ja maal elu otsast peale alustada. Kuid libastumise korral ootas meid pikk kukkumine kaugele eemal kõigest harjumuspärasest, kust võiks paista. Päästeköieotsmarki meelest oli tegemist õige asjaga, mida tuli teha õigel ajal. Mina ei olnud oma seisukohta kuigi sõnaosav kaitsma ja mul oli veidralt raske oma muresid tema innu taustale sõnastada meeleheitest rääkimata. Mehe peamine väide mõjus igati veenvalt. Talle olid töövaidluskomisjonis osaks saanud õiglane kohtumõistmine ja õigeksmõistev otsus kuid linnajäämise korral polnud tal lootust eelarvamusteta tulevikule. Temal oli asju, mida selja taha jätta. Minul oli asju, mille pärast jääda. Kelle süü see siis tegelikult on? Mõtlesin ma kõige hullema madalseisu hetkel. Kuigi teadsin, et see ei vasta tõele ega ole ka mõistlik. Mark kasutas oma seisukoha toetamiseks teisigi argumente. Viimasel ajal polnud küll kuigivõrd vihma sadanud, aga eks korrigeerinud ju sedalaadi tsüklid end ise. Rahas polnud küsimust Meie äärelinnas asuva paarismaja osa müügist saadav summa katnuks lääne pool asuva maatükiga maja hinna ja osa jäänuks ülegi. Lisaks tema kohalikust omavalitsusest alusetu vallandamise eest saadud ja minu isalt päritud summa, mis laseks meil mõnda aega muretult ära elada. Säästud olid meil olemas. Äntši oli osutunud teismeliseks, kelle ülalpidamine muutus äärmiselt odavaks. Tema probleem oli üks neist, mida polnud võimalik rahaga lahendada. Ja sotsiaalhoolekanne ehk tema majesteedi alaealiste õigusrikkujate komisjon oli tema eest hoolitsemisega meist oluliselt rohkem tegelenud. Oma tütrepoega hellitasime muidugi hullupööra. Kuigi praegu tekitab selle sõna kahe tähenduslikkusele mõtlemine minus kahetsust. Nii või teisiti, teoorias oleksime läbi mõeldud majandamise korral saanud probleemideta ära elada paar aastat seni, kuni on selge, kas me tuleme sellise eluga toime. Selline elu tähendas näiliselt väike maaomandi haldamist. Päriselt oli tegemist hoopis meie suhtega. Poleks peaaegu hakanud süvenema põhjalikumasse infosse kaevu kohta. Kuulutuses ei olnud video linki ja kõik, mis polnud internetis kohe kättesaadav näis, tähendavat liigseid sekeldusi. Meie tahtsime oma paradiisi näha kohe ilma eelneva kokkuleppeta. See peab olema väärt koha peal käimist, arvas maak. Ainult juhul, kui seal oleks veel paar-kolm kohta, mida samal päeval vaadata. Vastasin mina. Oligi aga üks oli ostja leidnud kaks päeva varem ja teise müügist loobuti. Niisiis jäi alles üksnes kaev. Me küll vaidlesime, kuid läksime seda siiski vaatama, mis jän oli meiega kaasas. Poiss oli kaks või kolm nädalat meie juures elanud, sel ajal kui Äntši üritas järjekordselt oma elu järje peale saada. Ta oli toona umbes nelja-aastane. Poisil on teiesuguste vanavanematega vedanud. Just nii ütlesid meie sõbrad iga kord, kui me ta enda juurde võtsime. Ei usu, et nad seda ka praegu ütleksid. Oli ebaharilikult palav sügispäev, mis meenutas päikesel viimast raevukat vastuhaku pärast järjekordset üheplaaniliste kuiva suve millele oli järgnemas järjekordne üheplaaniline ja kuiv talv. Kuiv sünoptikute toonaste statistiliste andmete kohaselt erinevad varem vaid kagus kohaldatud piirangud olid juba aprillikuus kehtestatud kogu ülejäänud riigis ja igati arvestatavate ajalehtede juhtkirjad käsitlesid veemõõtjate kasutamise kohustuslikuks muutmist sellal kui kõmulehed pühendusid vaheldumisi viimsepäevateemadele ja lähivõtetele kõrvetava kuumuse tõttu napilt riietatud kuulsustest. Tollal ei teadnud veel keegi, mida sademete vähenemist kajastavate graafikute langustrendid endaga lõpuks kaasa toovad. Kaart mõjus magneetiliselt. Kaev peitis end ühel nendest lehekülgedest, mida ääristavad on maanteevõrku tähistavad punased ja kollased jooned ning kõik ülejäänu on vaid valged laigud kuhu on pliiatsijoont enam märgitud. Külavaheteed. Kitseteerimis looklevad ümber ammu surnud maaisandate eravalduste teekesed, mis viivad suure ringiga vanade kivisildade juurde. Järgivad kunagisi kaubateid, viivad ühe turu juurest teise juurde. Mark eelistas navigeerimisseadet, kuid sihtkohale lähenedes vedas masin teda alt. Kus kurat me oleme, kaart on sinu käes. Ära karju mu peale, sind Karulanestiirutamine ja mingi pommiaugu otsimine oli sinu mõte. Vaikus. Mina vabandust, ma ei mõelnud seda nii. Pöörasin kaardi teisipidi ja uurisin seda silmi pidutades. Ma arvan, et me peame tagasi sõitma. Mark üritas ühe värava juures, mida kahest servast ümbritsesid kraavid autot ümber pöörata. Sellel, kui mina temaga kohtusin, ei olnud sugugi tige inimene. Teised kirjeldasid teda sihikindlana. Kui ta vallandamiseni viinud süüdistused olid oma töö teinud ja ta kannatlikkus jättis juba siis üksjagu soovida. Venisime uuesti mäest üles ja märkasime siis jalgrada, mida tähistas pampu kandva ja keppi käes hoidva mehe kujutisega. Silt sihtkohta ei olnud nimetatud. Pöörasime rajale ja mark peatas auto, võttis käed roolilt ja tõstis nende õhku nagu preester. Majakest ennast polnud näha, kuid asi polnud selles. Pigem uudis, hingetuks meediaringikujulise sinisel randina ümbritsev maailm kauguses põhja ja lääne pool kerkisid üksteise varjust aina uued mäed, mis kuskil taamal nägemiskaugusest väljaspool vajusid. Atlandi ookeani lähimad mäeahelikud oru teises servas olid kaetud metsaga ja selles raskes sügiseses valguses mõjusid okaspuud söejoonistena, mille piirjooni hägustas metsani ulatuvate värskelt koristatud põldude tolmune kuld. Merevaigu karva maa idas oli peamiselt kuumusest kõrbenud karjamaa sajanditepikkuse talupidamise käigus osadeks jagatud ja hekidega piiratud ning meie selja taha jäid kraagi mornid. Rusukalded. Kas me jõudsime kohale, vanaema? Jälle seal? Me jõudsime kohale. Teerada meie ees meenutas meie allkirja ootavat punktiirjoont. Sealse ongi, ütlesime teineteisele, kui olime kõigepealt märganud küüni ja seejärel Victoria-aegse kivimaja kõrgustesse tõusvaid erksaid, punastest tellistest korstnaid. Ning ühtäkki olime nagu puhkusele sõitvad lapsed, kes tagumisel istmel järsku mered märgates nääklemast lakkavad. Seal see ongi, vaatame, jõudsime kohale. Leping oli allkirjastatud hetkel, mil me autost väljusime. Kuigi me ei teadnud veel, millega tegemist. Kinnisvaramaakler ootas meid oma erkpunase nelikveoga auto najale toetudes ja suitsetades. Tegelikult ei tohiks ma seda teha, ütles mees sigaretti oma purjetaja kingade talla alla kustutades. Eriti praegust tuleohtu arvestades. Surusime kätt. Mulle tundus, et mees jäi natuke liiga pikalt marki vahtima ja tõmbas siis oma käe natuke liiga kiiresti ära. Tundsin, kuidas mu süda hakkas taas kiiremini lööma. Margi kohtuistungi ajal Londonis oli ette tulnud hetki, mil ma tõsimeeli kartsin seda, mida inimesed võinuks teha. Ajakirjandus oli kajastanud tema omaga sarnaseid teistes linnades aset leidnud juhtumeid, kus üldsus oli õiglase kohtumõistmise põhimõtted unustanud ja asjad enda kätte võtnud. Vaatasin üle õla sissesõidutee poole. Ehk meil ei olegi enam kuskile pageda, mõtlesin aga kinnisvara, maakleri tähelepanu oli nüüd keskendunud oma autole ja ebameeldiv hetk ununes teile midagi sellist tarvis, naljatas ta üle pingutatud lärmakusega silitades auto mootorikatet ja vabandas selle väljanägemise pärast, mis oli tingitud autopesulat sulgemisest ja voolikute kasutamise keelust. Tõmbasin sügavalt hinge, et oma häält kontrollida ja üritasin temaga kaasa mängida. Ilmselt oleks meil mõistliku meie selle soetada. Mitu protsenti need bensiini hinnad sel aastal juba tõusnud ongi? Küsisin 120. Mehe hääl kõlas nii, nagu oleks ta viktoriini võitnud. Mark võttis jutuks meeste teemad, pedaali käigu ja käigukasti. Ma nägin, et ta ootas kannatamatult võimalust ringi vaadata aga ta oskas hästi inimesi end vabalt tundma panna. Ja tema sarm hajutas igasugused kahtlused, mis kinnisvaramaakleril võisid olla. Just samamoodi käitus Mark minuga meie esimesel kohtumisel peole järgnenud hommikul viimase aasta viimasel semestril, kui eksamid olid läbi saanud ning kuskil ületatud krediidilimiitide ja deposiidi tagasi saamiseks möödapääsmatu külmiku koristuse taga terendas tulevik. Magasin tugitoolis kellegi teise mantel, paljaid õlgu katmas. Ja kui ma ärkasin, pakkus keegi pikka kasvu, tõmmu ja pisut välismaalast meenutav härrasmees mulle kohvi. Ta tuli tagasi ega lahkunud on minu juurest enam kunagi. Me veetsime koos sellel, veetsime koos ülejäänud semestri ning muutsime oma plaane ja veetsime koos ka suve. Neli kuud hiljem olin ma viiendat kuud rase ja me läksime registreerima. Me olime noored ja saime väga kiiresti vanaks. Ukse paugutus tõi mind hetke tagasi. Kinnisvaramaakler tõi oma autost maja andmed, häirides seejuures üksildast valget liblikat, kes oli enda väravas kasvava hilise õitsemisega pud leia õitele sisse seadnud. Tänavu on aastaaegadega kõik kuidagi viltu, mõtlesin ja küsisin siis endalt, suutmata minevikku mõtetest lahti lasta. Kuu aega on ometi kadunud. Siin me nüüd oleme keskealised inimesed, kes kolivad maale. Asetasin mingist veidrast instinktist ajendatuna käe kõhule. Meenutasin margisõnu. Lapsed meeldivad mulle, kui olin talle oma rasedusest rääkinud. Šokolaadiraasukest ja palava naha järele lõhnablussenn ronistagumiselt istmelt välja. Endiselt pisut unisena hoidis ta mu käest kinni ja osutas suure tammepuutüve mööda üles ronima halli orava poole. Meie silmad saatsid okstel liikuvat looma, kuni too kadus kuldsete servadega lehtede vahele. Valgus langes värelevat veepinda meenutades kuivanud maapinnale meie jalge ees. Kuskil eemal sõitis kas politsei või kiirabi automiltoni suunas. Teemüra ei ole alati kuulda, ütles innuga unistust müüa ürita kinnisvaramaakler, see sõltub tuule suunast. Aga see peab olema läänetuul, jõudsin mina päikese ja valsimäeahelike asukohta arvestades järeldusele. Läänetuul tõenäoliselt küll, nõustus mees. Sealtpoolt puhuvad tõepoolest valitsevad tuuled. Aga ma olen valmis kihla vedama, et öösel valitseb siin täielik vaikus. Huikavad öökullid, mõtlesin mina ja hauguvad rebased. Küsisin, kui kaugele läheb lähim naaber. Oi, vastas mees miilide kaugusele. Nägemiskauguses pole ühtki maja. Kütte öelda, tunnetasin ma juba selle paiga ja ülejäänud maailma vahelist distantsi ning küsisin endalt, kas me tuleme sellega toime. Ehk jätsin ma talle mulje põgenemispaika otsivate inimesest. Õde Amelia jõudis palju aega hiljem, kui me kohtusime. Samale järeldusele. Esiukse siseküljel rippus raskes ametkaardin, mida maakler lavatöölisena meie jaoks paotas. Ringi vaatamine ei nõudnud kaua aega. Alumisel korrusel olid tagumine koridor, köök ja 1960.-test aastatest alates muutmatult seisnud reiborni pliit, margikabinet või siis tuba, milles ta oma kabinetti tegi. Ja väike elutuba koos ahjuga, mille me pidime korstnapõlengu järel välja vahetama. Sealt läksime ülemisele korrusele, ummistasime väikese magamis- ja tibatillukese vannitoa ning sisenesime seejärel siia suurde imelist vaadet Lausal vaadetajal keemiat pakkuvasse magamistuppa. Hea väljaõppega maakler jättis meid omavahele ja Mark võttis mu käe pihku, tõmbas mu endale lähemale ja suudles mind aeglaselt põsele ning ma tajusin teda sügavalt sisse hingamas, nagu tunneks ta esimest korda väga pika aja jooksul hapnikumaiku. Siin on ka Äntšealiseni jaoks peaaegu piisavalt ruumi, ütlesin markile, kui teineteisest eemal astusime. Me mõlemad tundsime oma tütart piisavalt hästi, et teada. Meie kodu peab alati nende mõlema mahutamiseks piisavalt suur olema ja mitte üksnes füüsilises mõttes. See meeldib mulle, ütles Mark. Ma olin ta hääles viimati sellist hindu kuulnud töövaidluse eelsetel aegadel. Koht, kus otsast peale alustada, tähendas mees. Maja meeldis klassi Jänile, kes mööda kriiksuvad treppi üles-alla jooksis, köögis kapiuksi avas ja kaminasse kiikas. Ärkliaknast paistev päike valgustas mõrasid trepi käsipuudes plekke vaibal niiskuse laike laes. Kuid koht ise näis olevat piisavalt vastupidav, et võtta vastu kõik, mis meil sellele anda oli. Olete valmis väljas ringi vaatama? Järgnesime maaklerile kivist kõrvalhoonesse, kus on olemas elekter ja vesi. Hetkel leiab see kasutust garaaži küünina võimalik arendusprojekt. Kui vanaproual ka oli auto olnud, siis polnud ta seda ilmselgelt kunagi kõrvalhoones hoidnud, sest see oli täis pilla-palla vedelevaid, repredeleidjal, labidaid, katkisi lamamistoole ja käepidemete söeämbreid. Nõustusime, et selle ümberehitamine välja üritavaks suve majakeseks ei tohiks probleem olla. Samuti ei tohiks probleem olla selle ümberehitamine ajutiseks peavarjuks eraldi elavatele pereliikmetele. Küüni ühe seina äärde olid korraliku riita laotud hiljuti lõhutud puud. Kui kaua vanaproua siin elas? Küsis mark. Sellele küsimusele ei osanud maakler vastata. Aga ta teadis niipalju, et naise abikaasa surma järel oli suur osa maast antud rendile naabertalunikule ning tooli ühtlasi abiks küttepuude ja muu taolisega. Siinkandis hoiavad inimesed kokku. Aga ma olen kindel, et häda korral on teil olid alati valmis teile appi tulema. Huvitav, millised võiksid olla kokkuhoidmise sünonüümid? Mõtlesin endamisi. Omaette hoidvad, võõraste suhtes vaenulikud. Millisest hetkest alates saab kokkuhoidmisest vaenulikkus? Maakler selgitas, et rendileping kehtib järgmise aasta 31. märtsini. 30 aakrit, põllu- ja metsamaad. Igati sobilik suurus, tähendas Mark. Nagu läks paradiisi õige suurus kuidagi määratletud. Arvestades kaost, mille see on endaga kaasa toonud tundub 30 aakrit. Väiksena. Käisime viljapuuaias, korjasime mõned ussitanud õunad ja pirnid. Uudistasime vanade linnupeletusvõrkude räbalais, mis ümbritsesid võrasid minema visatud juukse võrkudena ja mille viltu vajunud toestikud meenutasid vanamoelist kübaranõelu. Köögiviljaaias oli näha märke hiljuti tehtud tööst. Vaata seda mark Esseni väikesed käed klammerdusid ümber pontšo aka kabatšoki, mis oli ilmselgelt saanud terve suveaega paisuda olles ise täielikus teadmatuses oma istuta ja surmast. Vili tuli jõulise tõmbe järel taime küljest lahti ja poiss kukkus istuli. Kas me võime selle koju viia, kas me võime selle ära süüa? See pole meie omallusien, vastasin, mine. Arvestades seda, kui vähe on sadanud, on see igati kena suurusega, tähendas Mark. Kes seda ikka pahaks paneks, sikuta seda korralikult jäi, me saab seda sinu eest tassida, soovitas maakler. Tegemist oli tavalise veaga, millel Višenn kohe ära parandas. See on minu vanaema, minu emme on praegu ära. No asu, vanaema igatahes ei näe piisavalt vana välja, et vanaema olla. Moosis kinnisvaramaakler Christian põrnitses teda pahaselt. No igatahes, ta on vanaema, kinnitas poiss. Kõik muudkui räägivad kogu aeg sama juttu, ütles ta, kui astusime käest kinni hoides marki juurde, kes imetleva pilguga nautisime metsamassiive, meenutades seejuures galeriis viibivat kunstiarmastajat ja vaimusilmas koristas risu harvendus, papleid. Istutasime mõttes tormi murtud ja pimedasse klassi laiali pillatud pliiatseid meenutavate mändide asemele kastanipuid. Ütlesime kinnisvara maaklerile, et kui sobib, sööksime tammepuu all istudes ära oma kaasa võetud võileivad. Lubasime helistada ja ta esines oma tavapärase ettekandega kiirmüügist ja seoses tuleviku väljavaadete puudumisega kokku kuivavast kinnisvara turust. Mark hüüdis küsimuse talle järele. Ta oli unustanud selle kohta varem pärida, kuidas siin veega lood on. Siin on oma veevarustus olemas, koht pole veevärgiga ühendatud ja selleks puudub ka vajaduskaev on suutnud seda talu paarsada aastat veega varustada. Ei usu, et selles osas ka nüüd midagi muutuks. Juhtisin tähelepanu asjaolule, et arvestades sademete vähesust viimasel ajal võib ka siin kaev lõpuks tühjaks saada. Kahtlemata nõustus mees. Oleks teil vaja antud küsimuses asjatundja poole pöörduda. Aga ega seda kohta ilmaasjata kaevuks nimetata. Ta rääkis meile põhjavee tasemest. Just see siinse maa nii heaks tegigi. Te, vaid vaadake seda. Tema meelest pakkus oma kaevu olemasolu veevõrku ühendamisega võrreldes olulisi eeliseid, arvestades veenappust ja kondensaat, torusid, veenorme, millega kõik inimesed olid olnud sunnitud viimaste suvede jooksul leppima. Nii või teisiti, ütles mees ja viipas lääne suunas, kus tuul pilvi rebis. Suurem osa ilma ennustajatest arvab, et põud jõuab peagi lõpule. Nende meelest kujuneb eelolev talv rekordiliselt sademeterohkeks. Uskusime teda, kuna tahtsime seda teha. Pärast tema kadumist rippus tolm veel kaua aega õhus. Võtsin autost koti võileibade ja bensiinijaamast ostetud krõpsudega. Istusime kaltsuvaibale ristijalu ja sirge seljaga. Sel ajal, kui Maarika nagu ikka oma peaaegu viimased 20 aastat kirjutuslaual elama pidanud pikkadele koibadele sobivat asendit otsis ulatasime veepudelit käest kätte. Võtsime sellest mõistlikke lonkse, kuulasime lammaste määgimist ja musträstas-ste hoiatushüüdeid ning purskasime siis mõlemad korraga spontaanselt naerma. Ma ei suuda seda uskuda. Mark hõõrus silmi ja vaatas siis uuesti ringi, just nagu kartes, et kõiki järsku suitsupilve maha jättes hajub. Kuidas siis on kesiste sina enne? Ei sina vanaema ette, sina enne? Mai tea, tunnistasin siis kõik on täiesti erakordne. Te vaid vaadake seda. Siin on olemas kõik, mida me oleme otsinud. Kõik kordas Mark, tõeline maa, mis voolab piima ja mett. Ja siin on ilus, jätkasin mina. Ja maa on just selline, nagu me tahame. Ja vaade on täiesti erakordne. Ainult siin üleval ei tunne meid, keegi ei tunne mind, ei mingit jõllitamist supermarketites ega bussi Sitsitavaid lapsi. Uus lehekülg Rolf. Tõenäoliselt peab see paika. Nõustusin mina. Arvad, et see on liiga hea, et olla tõsi? Päris mark? Jah. Ei, ma ei tea. See koht võttis hingetuks. Selle ilu pani mu pea ringi käima. Kuid mul oli vaja mõtlemisaega. Tõusin püsti, astusin vaibast eemale ja vaatasin üle põllule viiva puust värava. Tõenäoliselt poleks maale pageda soovija kuskilt paremat kohta leidnud. Kui alustasin lauset, kui mida? Küsis Mark. Tema lootus soojendas mu selga. Ma ei pidanud end isegi talle otsa vaatamiseks ringi keerama. Pidasin mõttes arvet kõige selle üle, mida me siia kolides kaotada võiksime. Ja tehtesse mahtusid vaid asjad, mida oleks võimalik alles jätta või asendada töökohad, suhted. Ja mõistagi oleksid minu sõlmitud sõprused piisavalt tugevad, et sellist vahemaad üle elada. Seejärel arvasin kokku kaotused, mis käiksid kaasas Londonisse jäämisega. Mark ja kaev. Ma kaotaksin selle erakordse ja imelise koha selle kaevu. See tundub tohutu vastutusena. Vaatasin oma mahalaotatud vaibaservas istuva ja pulgakestega Gruusias roomavaid sipelgaid torkivad tütrepoja poole. Kressiienn. Mida sina arvad? Minu meelest on see maailma parim koht, vastas poiss. Me tegime oma pakkumise esmaspäeva hommikul, see oli müügihinnast mõnevõrra madalam, kuna teatud osa meist ei suutnud harjuda mõttega unistuse realiseerumisest. Pakkumine võeti vastu, ütles kinnisvaramaakler ja ma istusin meie maja eesuksel käes, mobiiltelefon, hingates sisse linna kuumusesse lõksu jäänud autode heitgaase kuuldes pea kohal tiirutava ja Heathrow poole suunduva lennukimürinat vaadates, kuidas vastasmaja vanamees, sinine kilekott käes oma taksikoerahunnikut kõnnidelt koristab ja minust vooga sulle naeruväärne kaotus, tunne. Selleks ajaks, kui Mark koju jõudis, olin end tema pärast kokku võtnud ja me tõstsime tuleviku terviseks klaase nagu vast abiellunud. Mängisime oma vanu lemmiklugusid markesites köögi sissi tantsu ja me jõime täiesti tobedalt purju. Maja võeti kinnisvaraportaalist maha ja meie laadisime omakorda üles tol päeval taimeriga tehtud pildi, mida meie kaaskannatajate, seda äärelinna elanikud kadedate hüüete kooriga vastu võtsid. Loodetavasti korraldate lahkumispeo, kuna päris kindlasti ei tulede sealt enam kunagi tagasi, kommenteeris keegi. Kinnitasime foto oma Londoni köögis meeldetuletusena resteri kõrvale. See kolis koos meiega, sai endale raami ja leidis koha elutoas poolkuu kujulisel laual.