Meie maja müük läks kergelt selleks meie käest ühe meie sarnase last ootava ja tulevikuplaane tegeva paari kätte kes olid meist poole nooremad. Ja me veetsime seal viimased jõulud koos ansiga, kellega oli parasjagu kõik hästi. Kui etteantud kava järgimist saab niimoodi nimetada. Kinkisime lisse Jänile sinise jalgratta ja ütlesime talle, et võime selle endaga koos kaevule kaasa võtta ja nii saaks ta sinna tulles sellega mängida. Ilmselt roostetab see küünis, kui just politsei pole seda uurimise käigus minema viinud. Viimased jõulud, semestri viimane päev ja viimane päev tööl. Viimased Pulverisaator värviga garaažiuksele kirjutatud roppused ja viimased pealkirjad kohalikus ajalehes ja viimased kõõrdpilgud poe kassasabas. Kiiged ja karussellil. Kolimiseks valmistudes maja sisust läbi närides sorteerisime ühtlasi viimast kahtekümmet aastat. Kõigepealt raamatud, marki, juriidiliselt käsiraamatut, mille vastu ta erilist armastust ei tundnud. Romaanid, mida ma koolis õpetades kasutasin, mis tundusid omal ajal nii eesrindlike ja nüüd nii maha käinud ilmetutena reisijuhid, mis kirjeldasid kohti, kus ma äntsiga puhkamas olin käinud kandelinaga Marokos käruga granadas jalgratta pakiraamile kinnitatud lasteistmel Normandias, nähtamatutena, Roomas, siis raamatud lapsendamise kohta, milleni me ei jõudnudki ja raskete lastega toimetulemisest, mida me kunagi ära ei õppinud. Ja kuidas abielu elus hoida, millega me kuidagimoodi taevast jääb, kuidas nimelt? Olime hakkama saanud. Näitasin raamatu kaant Markile, kes tuli parasjagu kirjutustahvli ja koidesti äratada magamiskotiga pööningult. Kas hoiame selle alles? Küsisin naarides. Me oleme kuidagimoodi siiamaani välja jõudnud ja jumal teab, et kõigi takistuste kiuste vastastena. Teismelisena koolivaheajal hotellis ettekandjana töötades olin õppinud ära tundma paare, kel oli viimaks õnnestunud töölt õigel ajal minema pääseda, lapsehoidja saada, raha leida ja õhtul kahekesi välja minna. Nad istusid mõnes kallis kahele inimesele mõeldud lauas, nautides kuulsat kuristiku vaadet, olles tulnud eraldi toime kõikide takistustega, millega nad olid pidanud päeva jooksul kokku puutuma. Jäi kujutanud nüüd endale absoluutselt ette, kuidas neil õnnestuks koos see õhtu vastu pidada. Nende valgel laudlinal lebavad käed puutusid aeg-ajalt kokku, lootes leida kinnitust, et nad armastavad teineteist endiselt. Nonii mõtlesin omaettekastide teibiga kinni tõmmates ja musti kilekotte prügikastide juurde tassides. Me oleme siis viimaks laua kinni pannud. Me kolisime kõige karmima kuu esimesel päeval. Anžiialis jään pidid ja meie viimasel hommikul Londonis läbi astuma, et meile hüvastijätuks lehvitada. Kontrollisin oma telefoni. Ta ei tule tema peale, ei saa kunagi kindel olla. Tule nüüd, me peame hakkama liikuma. Juhiistmel istuv Mark sõrmed vastu rooliratast trummeldamas furgoonidesse laaditud kastid ja mina plast kujukesena tühjas nukumajas seismas. Veel kaks minutit, palusin mina. Kui mine minema, sõidutati õigemini, kui meid minema sõidutati. Upitasinen selja taha vaatama. Tüdrukust polnud endiselt mingit märki ja tänav oli tühi, nagu oleks keegi meie loo tahvlilt lihtsalt maha pühkinud. Sel õhtul pärast kolimisfirma meeste lahkumist ja seda, kui olime oma esimesel päeval oma uues kodus teinud nii palju kui võimalik, saime markilt kaks kingitust. Neist esimene oli klaasist haigur, mis juba siis mõjus oma jääpurika Ena terava noka ja kaldkirja meenutava kaelaga täiesti talumatult. Hattrana. Teine oli pudel hea aastakäigu šampanjat, mis oli meile kunagi Londonis kingitud ja mille me olime kokkuleppe kohaselt jätnud hõbepulmi ootama. Kas sa ei arva, et me töötame praegu ajast ette? Meil sai möödunud kuul alles 22 aastat abielu täis, tähendasin naerdes. Mis sellest? Meil ei tule kunagi tähistamiseks praegusest suuremat põhjust. Pühkisin käed kampsuni sisse puhtaks. Pudeli kihisevat on praegu pisut üle võlli. See kraam on ilmselt tervet varandust väärt. Lisaks ei ole ma niisuguse sündmuse jaoks sobilikud riietatud. Sul pole aimugi, kui kena taguots neist tolmustes retoosides ja eriti need täiesti kaunilt hooldamata juuksed välja näevad vastas mees ühest kastist paari õlleklaasi välja õngitses. Sinu täiesti iseseisvalt kasvanud moelooja habemetüükast rääkimata. Ta nägi tol hetkel minu silmis lihtsalt suurepärane välja. Teksad ja kottis pusa määrdunud. Kunagi ülikonda kandnud mehe koht oli nüüd sekkaris. Tule, lähme välja, hüüdis Mark. Ei olnud sõnumit saatnud. Panin telefoni käest, et markiminud seda kontrollimas ei tabaks. Ta setis klaasi tamme all aiaposti otsa ja vaspudeli. Korgi popsatust kuuldes pagesid lambad ummisjalu kõladele mäeküljele. Meie terviseks, ütles Mark. Ja kaevu terviseks. Väljas oli külmavõitu, niisiis jõime pudeli tühjaks voodis nagu siis, kui me olime värskelt armunud. Ja ühtäkki tundus kõik nii õige. Uskusin siiralt, et oleme hullema selja taha jätnud ja tulevik täpselt nagu mu ekraanisäästja oli roheline ja sinine ja kaunis. Embasin oma uuesti ellu ärganud ja tagasi võidetud meest marki oma abikaasat. Teil ei ole uusi sõnumeid, teatas telefon. See oli parim aasta meie vundamendi rajamise aasta. Olime Londonis oma unistust plaanides veetnud lõputuid tunde ja otsustanud, et võtame esimesel aastal asju sammhaaval, õpime tasapisi. Elame idüllilist, elu, kinnisvara, maakleri, mainitud Taylorit. Meie naabertalunikud olid nagu omamoodi nabanöör, mis ühendas meid uue maakogukonna tundmatu maailmaga kes jagas meiega ühtviisi heldelt nii tööriistu kui ka kogemusi. Meie esimesed lambad tulid Tomdeileri käest, libisesid mööda kaldteed väljale ja ümbritseva ilu näis neid samamoodi jahmatavad, nagu meid saabumisel. Mina olin omakorda nende nägemisest sedavõrd võlutud, et oleksin peaaegu unustanud värava õigel ajal kinni panna. Ja Mark, kes tundis kontoritarbeid järel kärudes paremini, pidi riivide sulgemiseks vaeva nägema. Neil päevil elas meis veel linnainimeste lihtsameelsus ja abitus. Siis tuli puru meie kaunis kutsikas, üks Tommi emase borderkolli pesakonnast. Temast sai meie teraapiakoer alates päevast, mil ta lennuka hüppega meie ellu saabus ja minu kindaid närima asus. Kuni hetkeni, mil ta lahkus ja oma tervendajavõimed endaga kaasa viis. Mul on seda endalegi raske tunnistada, kuid Londonis elades tuli ette hetki, mil ansid ukse taga seismas nähes tekkis mul soov kardinad ette tõmmata ja teeselda, et mind pole kodus. Kuid pärast kaevule kolimist oleksin ma lipu olemasolu korral selle maski tõmmanud, et näidata. Me oleme oma kodus, oma kindluses. Viimaks tuli ansi meie juurde vaid mõni nädal enne pidustuste algust. Just Tom oli see, kes hõbedas loss jänni, emata jäänud, tallesid lutipudelist toitma ja pudelit kahe käega kõvasti kinni hoidma. Talled ägedalt lutti imema. Õhtune kanade lauta ajamine oli samuti siiani meelistegevustest aeganõudev ja naeruväärne meelelahutus, mis sundis meid oluliselt rohkem rapsima kui kanu. Soetasime endale uut kodu vajanud puurikanad, kuid vangistuses veedetud elu näis olevat võtnud neilt igasuguse võime välismaailmas toimuvaga toime tulla. Nad olid väga tõrksad, kui jõudis kätte aeg kanakuudi uks sulgeda ja paistis, et neil pole kavaski enam kunagi munema hakata. Kas see kõik oli vahva? Mark seisis igal hommikul uksel, kohvitass käes ja osutas kaugete mägede poole. Mitte ühtki hingelist korda, seda nagu mantrat, miilide ja miilide ja miilide kaupa. Ühtki hingelist. Ansi jaoks polnud seltsielu iialgi probleem olnud. Mitte üksnes seetõttu, et tal oli lussen ja lapsed on kogu maalimas ideaalne sissejuhatus vestlustele. Lisaks tundub, et diileriga käib kaasas ka terve suhtevõrgustik. Mina olin see, kes oma seltsielu ülesehitamisel tehtavate esimeste ebakindlate sammudega hädas oli. Jooga rahvamajas koos kahelen fordis postkontoreid pidava koguka naise jõe ääres suures majas elava Portugalist pärit opeeriga. Veini degusteerimine kohalikus viinamarjaistanduses, mille saak oli üks väheseid, mis ei paistnud vihmapuudusest oluliselt kannatavat. Anna endale aega, ütles mark. Kui suutmatus uusi sõpru leida, mind meeleheitel ajas liigu väikeste sammude kaupa. Üks selline väike samm oli kutse õhtusöögile kiudkond Hollis elava lord ja leedi Donald tseni juurde. Arvatavasti oli tegu omamoodi uustulnukatele mõeldud initsiatsiooniriitus, aga mis andis võimaluse nad üle vaadata ja kaaluda. Ja meid peeti ilmselgelt kerge kaalulisteks pärast õhtusöögilaua ääres pikalt kestnud ohetamist ja ahetamis teemadel, kui viletsas seisus aiad kuival suvel on ja kui kuratlikult ränkon, hobuste jootmise korraldamine võeti jututeemaks ees ootav Lenhordi rebase koerte jahipall. Tema lordlik kõrgus pöördus margi poole. No rääkige nüüd mulle, kellega teie jahti peate. Oma naise ja koeraga, vastas Maarika üle laua mu pilku püüdes ja mulle silma pilgutades. Sellel kui ülejäänud külalisel närviliselt kõgutasid taibates, et ilmselt on tegu naljaga. Me peame selle netti üles panema, ütlesin mina, kui olime terve tee koduni naernud nagu segased. Ma olen kindel, et lord Donaldson ei kasuta sotsiaalmeediat. Me olime endale teinud Ardinglai kaevu nimelise Facebook'i lehe kasutades seda ennekõike lihtsavahendina Londonisse jäänutega ühenduse hoidmiseks. Kuna peagi selgus, et meil ei õnnestu nii sageli linnas käia, kui olime algselt plaaninud. Meie fotoalbum oleks sama edukalt võinud kanda nime näitus paradiisist. Välja arvatud see, et Aadama ja Eeva mõõtu me küll välja ei andnud. Kumbki meist polnud põhupalli tõstmiseks piisavalt tugev, kuigi me kasvasime ülespoole ja väljapoole karastades nii isiksuste kui ka paarina. Märkasin ühel päeval, kui siiani seljaga vastu köögiukse piita seisma sättisin ning tema pikkuse ja selle mõõtmise kuupäeva kirja panin. Kui pikaks oli ta esimese majas magatud ööga võrreldes kasvanud? Panin nalja pärast marki samasse seisma ja surusin ta nüüdseks võrdlemisi metsikuks kasvanud juuksepahmakaga oma köögiviljakasvataja käsiraamatuga tasaseks. Kas mark on ka kasvanud, tahtis teada. Oo ja kuidas sa seda tead? Sest nüüd pean ma ennast suudlemiseks kikivarvul ajama. Need on ka värvi muutnud, lisasin lössi ennegi äärmiselt üllatunud välja. Londonis olid alati pisut kollakat karva, selgitasin mina, aga nüüd on ta pruuniks läinud, täheldas Lucien. Nagu minagi. Meie tehnilised oskused ei arenenud päevituse ja lihastega võrdses tempos. Vaatamata sellele, et mark oli olnud Lääne-Londoni parkimiskunn polnud tal aimugi, kuidas järelkäruga tagurdada. Ja mina jäin filmilindile hetkel, mil mind ründas kääbuspuudli suurune seapõrsas. Meie täielikule oskamatusele panid korooni katsed ehitada kasvuhoonet, mida võis võrrelda katsega mööblit tükkidest kokku panna üksnes suuremas mahus. Mark jäi sellele alla. Ära seisa ja naera seal, vaata, mida sa oled sundinud mind tegema. Ta imes oma verist sõrme ja üritas mitte veereda valgele T-särgile tilgutada. Pagana päralt, minu meelest sa ütlesid, et sa said raami kindlalt paika. Ei, me ei hakka selle pärast uut kasvuhoonet muretsema, et selle raam läks kõveraks. See läheb meile kena kopika maksma. Tead, mis rahaasjadesse puutub, siis elad sina küll kuskil ei kunagi maal. Lõpuks saime selle püsti, kuigi kasvuhoone aknad ei hakanud kunagi korralikult avanema ja me pidime välja mõtlema keerulise süsteemi, mis aitas ukse lahti püsida laskmata küülikutel kasvuhoonesse pääseda. Võib-olla me teadsime, et see kõik oli kestmajäämiseks liiga habras. Postitasin pilte, mis kujutasid meid võidukate ja võidus taasühinenud tena. Esimeste pottide ja seemikutega. Mõistagi ei postitanud Me pilte riidudest, mis sellega kaasas käisid. Kui välja arvata teravmeelsed kommentaarid stiilis, läksime kasvuhoone pärast hullult tülli, markion esmaspäeva hommikul jälle kontorisse oodata. Kõik see teenis kaevu lehel rohkesti püsti seid pöidlaid. Kuid headele kavatsustele vaatamata külastasid sõbrad meid üha harvemini ja harvemini vabandades kõrgustesse kasvavate reisikulude pärast. Ja meie kokkupuuted vana maailmaga piirdusid üha enam ja enam ärevate e-kirjadega, milles nad kurtsid õlle hinna pärast meie vanas Londoni pubis ja väramatel leviva kanalisatsiooni leha üle. Meie vastasime e-kirjadega, mida täitsid enesekriitilised kaebused, valet tüüpi sae õli ja söödamatu nõgesesupi pärast. Oma vedamise üle. Rõõmustamine tundus järjest ebasobivam ja me nägime kõvasti vaeva, et mitte ennast täis muljet jätta. Arvutis on see täiesti võimalik. Keeruta sellekteeri jätta toimuvast pisut erinev mulje. Vähehaaval hakkasime kaevu ümbritsevat maapiirkonda avastama. Just nagu väikelapsed, kes ümber oma ema järjest suuremaid ringe teevad tuuesel Lenfordi teises otsas asuvast puu hoovist aiaposte või ostes pinnal püsimise nimel pingutavast aiandist rajatava heki jaoks istikuid. Kord nägime postkontoris teadet, et üks meist võrdlemisi kaugel elav talunik korraldab tühjendusmüügi ja sõitsime kohale, et osta tema käest endale saepink ja väike mullafrees. Tegemist oli vahva vanaga, kes oma lopsakas kõnepruugis jutustas, kui raske on nüüd, mil kõik on nii kalliks läinud ots otsaga kokku tulla ja kuidas ta pidi oma piimakarja maha müüma sest veemõõtja paigaldamise järel läks loomade jootmine terve varanduse maksma. Mööda aukliku farmi teed tagasi loksudes tundsime talle kaasa, kui nägime tema hääbumises ja enda tõusu võimaluses asjade loomulikku käiku. Ja meie uued mänguasjad Land Roveri pagasiruumis tekitasid meis värsket hindu. Sõidame tagasi teist teed kaudu, pakkus Mark. Valisime vana tee, mis roomas sujuvalt läbi mon fordi metsa, mustade okaspuude ja ta pööras sisse võrdlemisi mahajäetud olemisega piknikuplatsile, mille teadetetahvlil oli luitunud kaart matkaradadega ja vana kalender, mis andis ülevaate ammustest sündmustest ja ühtlasi sellest, kui kiiresti turismitööstust selles piirkonnas alla oli käinud. Külastajate puudumine oli meile üsnagi meeltmööda. Aga eks ma ei olnud tollal ka rumalad ja isekad. Ma arvan, et kui tippu ronime, siis peaksime kaevu nägema, arvas mark. Üles ronimiseks kulus arvatust kauem aega. Võru jooksis jahti pidades lehiste vahel edasi-tagasi ja meie kõndisime käsikäes. Esialgu vaid pisut Uledus tundes. Mäletan, kuidas ma mõtlesin, et selliseid asju teevad inimesed filmides. Rääkimiseks puudus vajadus. Jalgealune oli pehme, valitses vaikus ja Me hingasime sisse mändide aroomi. Märkasime lõhnu, mis oli maha jäänud öösel teeraja ületanud rebasest. Kuulsime häiritud hiireviu tiibade põntsatust. Viimaks pääsesime tihedast ja kuivast metsast välja ning seisime mäetipul asuval lagendikul. Ning meie ees avanes panoraamvaade teisest toru küljest maailma lavakujundus, mida ehtisid tuhanded pruunid ja kuldsed toonid. Just nagu oleks sügis juba kätte jõudnud. See esimese, üritades oma ümbrusest sotti saada, veetsime mitu minutit erinevatele objektidele osutades, näed, see seal peab olema meie küüne, see peab olema esimene põld. Ja siis ta ebatised, ei, me otsime liiga madalalt, liiga lähedal. Lõpuks tundsime õige koha mõistagi ära. Aga mitte tänu ühele korstnale, mis meie ees avaneva kontuuri piirjoonte rütmi rikkus ega ka mitte üksildase tamme tekitatud kauni täpi järgi vaid hoopis sellepärast, et terve see koht säras. Meie kaev helkis rohelistes toonides otsekui tantsu lõpetava väsinud vanadaami rinnale kinnitatud tibatilluke smaragd kellel on vaja sõpru ja naabreid, ütles mark. Kuid terve maailm on meie poolel. Ilmselgelt mitte meil. Sest sedamööda, kuidas me avastasime oma kodu ja teineteise juures üha rohkem ja rohkem asju, mida armastada ning mida vähemaks jäid, kohalikelt saadavad kutsed, käisime ka üha vähem seltskonnas. Ühel korral, kui mark mind kanakuudis tulles porisel nõlval libisemas nägi, naeris ta minu üle. Paistab, et sul on kõik munad ühes korvis, ütles ta tookord. Arvan, et tal oli õigus. Kuigi tol hetkel ei teadnud seda kumbki. Astunud üksnes ületunde tegevates kanades. Ka meie köögiviljaaed oli meie seltsielust oluliselt produktiivsem. Igal õhtul ettelugemiseks, loo võlub aiakesest, kuna me rääkisime talled, meie aed on päris meie oma võlupada ja olenemata sellest, kui palju me sealt ka võtame, annab see üha juurde lõpututes kogustes spinatit, ube, suhkruherneid, suvikõrvitsaid, mis üle kasvasid, kuna meil lihtsalt polnud nende söömiseks piisavalt palju suid ega tunde. Maailm, millest me leidsime, tekitas meis hämmastust nagu lasteaias. Ja me lõime igal hommikul akna lahti, lubades teineteisele, et ei hakka seda kõike iialgi enesestmõistetavaks pidama. Augusti lõpus võitis meie segatoodanguga korv Miltoni põllumajandusnäitusel, kolmanda koha. Polegi paari linnainimese kohta kõige hullem. Piiskasin meist lõuna pool talu pidava Martiniga rääkides nalja. Eks teil ole omad edu, saladused, saladused. Ei, mina tea, mida te seal oma maal annate, aga meil teistele seda igatahes maarahvapoodidest osta ei õnnestu. Edukatele uustulnukatele osaks saanud halvakspanu oli legendaarne ja tõeline, nagu ma hakkasin avastama. Kuid tegelikult andsid jutud põuast kogu näitusele halva maigu. Piimandussektor oli kokku kuivanud, kuigi lambad olid veel alles koos eksmoori, muulade ning teiste põõsastikese nõmmedel teed leida oskavate ning seetõttu populaarseks osutunud tõugudele. Kõik rääkisid, et näitus ei sarnanenud üldse varasematega. Osavõtjaid oli vähem, naljad olid magedavõitu ja õlletelgis, erilist rahade liikumist ei toimunud. Kui me tol õhtul koju jõudsime. Smart, tule, lähme, ma tahan sulle midagi näidata. Me läksime üle esimese põllu metsa servas kasvavate iidsete puude poole ning jõudsime meie ja teilorite maa vahel piiriks oleva jõe nireni. Sarnaselt paljude teiste väikeste jõgedega tähendas veetaseme langus seda, et vesi lookles ümber värskelt kerkinud saarte ja vastaskaldal, kus loomad olid varem vee ääres joomas käinud polnud praegu näha ühtegi jälge Ühtki õhtuses valguses märjalt sädelevat kivikest oli vaid omavahel vaevu ühendatud poristel lompide rida. Aga all Meie poolsel kaldal avanes teistsugune pilt. Ojake vulises. Meie pea kohal ei näidanud saarepuu välja ühtki märki stressist, mis oli kaevust kaugemal avaneva maastikul toonud kaasa enneaegse sügise märgid ning meie jalge all mädasoos askeldasid tõugud ja kärbsed ja vastsed ja kõikvõimalikud mikroskoopilised eluvormid. Kas see jookseb niimoodi leni välja? Küsisin mina. Ma olen üritanud seda uurida, vastas Mark. Kuid oja kaob vahetult enne piiri heki maa alla. See on hullumeelne, ütlesin mina. Pole siis ime, et Martini meelest oleme petised või nõiad või midagi veel hullemat. See on täiesti arusaamatu. Nii oli see siis. Nii on see ka praegu. Margi sõnul oli kõige taga kaevu metsatiigis pinnale kerkiv allikas. Meie õnneks asusse teest mitme miili kaugusel ja oli hästi varjatud. Vastasel juhul ei oleks sugugi üllatav, kui inimesed üritaksid sellest vett välja juhtida. Sa peaksid seda nägema, ütles Mark. Midagi üsna erakordset. Need on meie käes, kord vedamist nautida, lisas ta. Muud ei midagi. Meie jaoks oli tegemist kiitsi luuletusi meenutava sügisega. Karmid tuuled murdsid üle kogu riigi maha niiskuse, näljas juurtega puid, sellal kui meie aias pudenesid maapinnale üksnes õunad ja ploomid ja kreegige pirnid ning korjamata jäänud ja kõrges märjas rohus vedelevad söögiõunad jäid meile pidevalt jalgu, kuna meil lihtsalt polnud nende hoiule panemiseks piisavalt ruumi. Rõõmsas tujus olles soetasime piletid küla lõikuspeo lõunasöögile. Tegemist oli üritusega, mis esines just sedasorti maa kogukonna vaimu, mille osaliseks me olime soovinud saada. Istusime margiga ühe pika tugi pukkidele seadul laua taha kuid kõik teised saabujad võtsid oma kohad sisse, kuskil mujal. Oli tulivihane ja ütlesin Markile, et see, kuidas meil vaatamata kõigile katsetele külaelus kaasa teha, ikkagi pidalitõbisena koheldakse, on lihtsalt naeruväärne. Mis sa arvad, kas see on kuidagi seotud? Võtsin suure lonksu siidrit ja kahetsesin juba oma küsimust. Mark vaatas mulle kindlalt otsa sellega, et nad peavad mind perofiiliks. Eirud tegelikult ei arva. Ma arvan, et selle taga on asjaolu, et meil on vett ja neil ei ole. Niisiis jäta see sinnapaika, ütles ta Tseeviisinud kuskile. Aga mina astusin üle saali laua juurde, kus enam kui 12 meie lähimate naabrid olid end kaheksale mõeldud laua ümber pressinud. Kivi hallide nägudega mehed tõstsid pilgu nende naiste punastel nägudel vilksatas kimbatus tunne. Üks või kaks neist suutsid endast vähemalt tervituse välja pigistada ja asusid siis oma söögiriistu ritta sättima. Ütlesin, et neil tundub seal võrdlemisi kitsas olevat ja meie lauas on piisavalt ruumi. Me ei anna mingit nakkust edasi, tähendasin mõned meist soovivad, et annaksite, ütles mägi. Olin kellegi käest kuulnud, et ta oli vaid mõne aasta eest oma peterselli kasvatusfarmiga aasta taluniku tiitli võitnud. Nüüdseks oli ta pankrotis. Ma ei osanud selle peale midagi öelda. Vaatasin, kuidas markama joogiga uksest välja astus. Teiste laudade ümber istujad jäid vait. Ja siis jätkasid inimesed jutuajamist pisut liiga valjusti selleks, et tunduks, nagu nad räägitavad ka kuulaksid. Tahtsin neile öelda, et me polnud selle viljaka maa ärateenimiseks või omandamiseks või loomiseks midagi teinud. Me polnud väetistele midagi juurde lisanud, me ei juhtinud nende ojasid kõrvale. Meil puudusid vahendid pilvede triimiseks oma mäe kohale ja neis peituvate tinahallide vihmakottide tühjendamiseks meie mullapinnale. Kuskil sügaval sisimas olid nad kõik loogiliselt mõtlevad inimesed ja teadsid, et just nii see on. Vikaar, lausus tänupalve. Naised kandsid laiali kandikuid aurava moorputkesuppi ja kodus küpsetatud leivaga. Mina ja Mark lahkusime. Meie saak oli kõige külluslikum. Kuid tundus, et tähistamiseks oli meil põhjust kõige vähem. Jalutasime tagasi piki jõge, kus vaevatud lõhed püüdsid end heita madalast tiigist üle vaevu veega kaetud paisu üha uuesti ja uuesti, kuni haigur nende visklevad kehad kuivadelt kividelt, millele nad maandusid, üles korjas. Me teadsime, mida tähendab põlu all olemine. Abikaasa süüdistamine lapsporno hoidmises oma kohalikule omavalitsusele kuuluvas sülearvutis kujutab endast võrdlemisi kiiret tutvumist Lindpriide paranoilise maailmaga. Aga sellele järgnenud sündmusi arvestades on päris selge, et toona me isegi ei kujutanud ette, mida see sõna tegelikult tähendab. Me tahtsime nii väga uskuda, et see katk on meist Londonisse maha jäänud ja kaev pakub loodetud ravi. Me pikendasime sellel naasmisele viitavaid sümptomeid. Tõsi, Tom oli markile endiselt sügiskünnitegemisel ja suvinisu külvamise labiks. Ühtlasi ostsime tema käest 10 tiine tutte. Aga ilmselt oli talle seda kõike siiski raske seedida, sest ühel õhtul, kui me talle helistasime, kuna vajasime külviku juures abi, jätsime talle automaatvastajale teate ei helistanud ta meile enam tagasi. Tagantjärele on mul lihtne näha, kuidas sedalaadi intsidendid tähistasid meie soosingu kaotamist kohalike silmis. Kuigi toona oli tegemist üksnes palju tõsisemale haigusele viitavate esmaste sümptomitega.