Jõulud, millest on nüüd alatiseks saanud kõige rõõmutumad pühad olid sel aastal täis sära ja tähti. Küün oli enamvähem elamiskõlblik, puudega köetav pliit just õigel ajal paika pandud ja meie esimesteks ja viimasteks külalisteks said sõbrad Londonist, kes olid süüdistustele vaatamata meie kõrvale jäänud. Ning Me nägime kõvasti vaeva, just nagu soovides neid tänada. Seal nad siis olid oma juttudega lühendatud tööajast ja kuritegevuse kasvu tendentsist, betooni valatud aedadest ja piimanappusest, metroorongide tööaegade lühendamisest ja supermarketite pool tühjadest riiulites. Sellel, kui meie valmistasime oma kanast oma kartulitest ja brokkolist ning Bastinaagist lõunasöögi, mille kõrvale pakkusime jõhvikakastet ning kõik jõid kaevu terviseks, nõustusid, et olime täpselt õigel ajal minekut teinud. Just siis, kui nad olid lahkunud ja mina oma päeviku tühja lehekülgi printsi. Siin saabus kohale Änži ette hoiatamata, nagu alati seekord kooslus jänni ja Tessi nimelise mehega, kes veetis koos margiga lühikesi päevi, aidates tal tarastada metsas olu, kuhu kevadel oli plaanis põrsad lahti lasta ja pikki õhtuid juues liiga suuri siidrikoguseid. See on üks kuradima paradiis, ängi tõepoolest on. Miks ei võiks siia pidama jääda sina kosmosjeniga, tal oleks võimalik paradiisis üles kasvada, ütles des. Ja siis poleks tal mingit tulevikku, mille poole püüelda või kuidas. Ansip oli alati iga asja jaoks vastus valmis. Õpetajad ütlesid ikka, et on tark, kui teil vaevu keskenduma. Mina nimetasin teda unistajaks, siis mässajaks, seejärelsõltlaseks, mõnikord tütreks. Jaanuarist sai veebruar ja nad olid endiselt meie juures ning mina ei tundnud end enam üksildasena. Sest sellest sai minu talv stseeniga. Kristjaniga, kes ajas faasaneid taga ja huilgas rõõmust, mida tekitas tema võim nende üle, mis sundis linde oma raskeid keresid üle hekkide vedama ja vaevaliselt laperdades härmas metsa lendama. Kristjaniga, kes istus marki, pruugitud traktoril kinnaste ja villase mütsi ja salliga ning sõitis maailma lõppu ja tagasi Kristjaniga, kes oli mulle abiks puude saagimisel ja vedas ükshaaval halge nende raskuse all tuikudes puurida juurde ning ei tükk aega enne voodisse minekut kamina ees mu põlvel istudes magama. Meie kõigi jaoks oli tegu puht füüsilise eksistentsi ka ja see tekitas hea tunde. Nii mõnus oli olla väsinud, tunda valu ja marki käte karedus taas oma rindadel. Sest sel aastal armatsesime me jällegi ööst öösse. Ma tundsin end taas oma kehas hästi. Isegi purjust Essakas ühel õhtul köögis mulle ligi tikuma. Võiksid olla mu proua Robinson, teatas ta ila tilkudes. Rääkisin sellest markile ja me naersime. Ja ta libistas oma käed filmi, tunnusmeloodiat ümisedes mu kampsuni alla. Võin vaid oletada, tantsi kuulistesse jutu pealt, kuna ühtäkki oli ta küünist majja tulnud ja pakkisin seni asju kokku. Kas asutad ära minema? Jah? Mõlemad. Loomulikult. Ta toppis olutsiani riideid, päevinäinud reisikotti, vaevumata ühtki asja kokku lappama, millelegi keskenduma. Kui sa tahad taas reisima minna, võitles siiani alati siia jääda, nagu sa tead. Miks ma peaksin tahtma seda teha. Olin lapsele sussid ostnud ja ulatasin edendile. See annaks sulle rohkem vabadust ja saaksin kooli minna ja endale sõpru leida. Ta kahmas sussid enda kätte, nagu sul oleks külaelanikega nii head suhted, et nad kõik muudkui kutsuksid teda enda juurde mängima või kuidas? Ema, kas sa pole märganud, et keegi neist ei taha enam sinuga suhelda? Minu meelest ei ole see päris tõsi. Ansi väljus toast ja ma kuulsin, kuidas ta hakkas vannitoas kolistama. Seal lihtsalt ei taha seda uskuda. Aga ma olen igasugu asju kuulnud. Teil on siin haljendavad põllud, nemad jäävad otsad kokku tõmbama. Nende meelest on miski viltu. Hõikas ta läbi seina ja tuli seejärel tagasi magamistuppa. Põrgut oma hambaharjaga ometi teinud on. Tuba tundus meie kahe jaoks liiga väike. Astusin tal eest ära ja vaatasin aknast välja. Sai, räägi asjastandi. Pakkusin üksnes lössi anile pisut stabiilsust. Talle meeldib siin see kõik võib ühel päeval talle kuuluda. Pista oma kesklesid üldjääd küll, kuhu kõik keerleb alati sinu ümber, selle alati endale veel üht last tahtnud, sa oled alati poega tahtnud, tegelikult oled sa alati siiani. Pöördusin temaga silmitsi seisma. Äntši sa olid vaevalt 17 aastat vanaks saanud. Kui meie poleks appi tulnud, ei oleks sinu toonast seisukorda arvestades ka sina saanud siiani endale jätta. Sotsiaaltöötajad rääkisid lapsendamisest. Ängi, suu vormib juba sõnu, kuigi ma pole veel juttu lõpetanud ja jäi ja muidugi nagu ma poleks seda varem juba kuulnud. Kui markile süüdistus esitati, siis sotsiaaltöötajad enam teist nii suures vaimustuses ei olnud või kuidas? Ära lange nii madalale. Sa teed sama hästi kui mina, et ta mõisteti kõikides punktides õigeks. Seega ära enam kunagi ja ma tahan öelda mitte kunagi seda asja jutuks võtta. Hea küll, jumal hoidku, naast välja, karga markas puhtalt maailmas on kõik hästi. Asjad on muutunud, mina olen muutunud. Kas ikka oled? Hõikasin talle järele. Istusin ülestegemata voodi jalutsis, sikutasin laevateki sirgeks. Ma pole marki süütuses hetkekski kahelnud mitte kordagi kogu selle inetu loo jooksul. Ma lihtsalt teadsin. Ma arvasin, et ma lihtsalt teadsin, et täidis iialgi midagi sellist. Palun mingit võimalust lubada endal kuidagi teisiti mõelda. Paugatus, millega Änzi ukse selja taga kinni lõi, tõi mind tagasi olevikku. Märkasin oma murdunud sõrmeküüsi ja surusin neid tugevasti vastu aiakäru tekitatud vesiville, kuni tundsin valu ja puhkasin nutma. Veebruari teine pool oli külm, hall ja raske. Kaevul 100. kaks korda lund, kuid alles pärast lekseeni lahkumist. See oleks talle meeldinud. Ütlesin markile kõigile teistele, samuti vastas tema, kui me seisime ja vaatasime üle oma sädelevat suhkru, selle lumega kaetud künnivagude, taamal laiuvate mustade põldude ja metsade poole. Me ei kohtunud ühegi Londoni ega Len Fordi inimesega enne kui kuu lõpus, mil leidis aset kokkusaamine keskkonnaministeeriumi kõneisikuga. Vallamaja suur saal oli täis lammaste poegimisest ära kurnatud talunikke, kellest hoovas magamatuse hõngu. Aknad olid uduseks tõmbunud. Sarnaselt veega nappis ka kannatust. Kohaliku taluliidu osakonna juhataja tutvustas kõnelejat. Loodetavasti toob ta meile häid sõnumeid nagu peaingel Gaabriel. Kuid juba algusest peale oli selge, et tähtsale ametinimetusele vaatamata puudusid põuaprobleemide lahendamise erakorralise komitee lühidalt pleki esindajal tiivad. Tema ülesandeks oli paanika, vähendamine ja mulli ajamine ning inimestel tõusid karvad turri. Mida te kavatsete olukorra lahendamiseks ette võtta, mis selle riigi toiduga varustamises saab? Keegi peab midagi ette võtma. Ja ta ikka saab teha, sosistas mulle mark. Ei ole ju jumal. Ja mida te kavatsete teha selliste kohtadega nagu kaev? Neil on nii palju vett, et nad võiksid kuramuse veehoidla rajada. Ametnik soovitas maaomanikel oma küsimustele võimaliku vastuse saamiseks võtta ühendust põua abi infoliiniga. Helistades numbrile null kaheksa üks kuus nõiakunst katkestas teda vanem naine, kes seisis väikelast puusal, hoides ruumi tagumises otsas. Kemikaalid varastavad teiste inimeste lekt. Võimalikest variantidest meie naabritel igatahes puudust ei olnud. Mark tegi endale küünarnukkidega läbi rahvasumma teed ja me koperdasime pimedas läbi parkimisplatsi. Mina hüüdma sedda, ootaks. Kõndisime vaikides koju. Heitsime vaikides voodisse, kustutasime vaikides, tule. Olime siia kolides lubanud, et ei lõpeta iialgi päevatüliga. Me üritasime kõigest väest sellest lubadusest kinni pidada kuid täpselt nagu pubis suitsetajatele teisel jaanuaril pakkus maailm meile lõputult komistuskive. Järgmisel hommikul tõusin ma esimesena, tegin luugid lahti ja vaatasin aknast välja. Ei suuda seda taluda, ütlesin markile, mida sa taluda ei suuda. Üksindust. Öösel sadanud vihma lõhna. Siis oled sa küll ainus inimene meie imelises Ühendkuningriigis, kes niimoodi mõtleb? Vastas tema voodiserval istudes ja värisedes teksaseid jalga sikutades. Külmale vaatamata olime öösel hoolikalt hoidunud teineteist puudutamast. Ja kui mu põlv ta selga riivas, olime mõlemad eemale põrkunud nagu võõrad. Kas tead, mis? Mul on avalikkuse süüdistustest Eesti villand saanud. Me elasime Londonis sama olukorra läbi ja see ei olnud eriti tore. Nüüd tahan ma olla selline nagu kõik teisedki. Mõnusa eelistaksin koos teistega põua pärast kannatamist. Markastus minu juurde ja võttis mul ümbert kinni. Tahtsin eemale tõmbuda, kuid mõtlesin, et pärast seda pole meil enam tagasiteed. Ühel õhtul pärast pikka politsei küsitlust tema sülearvutiteemadel oli ta minu käest küsinud. Kas sa pead mind eemale tõukavaks? Me ei saanud samasse olukorda sattuda. Aga mis puutus kaevu margi teadnud, vastuseid oskavad välja pakkuda, klišeesid. Ega seda ilmaasjata kaevuks kutsuta. Ajalugu, geograafia, geoloogia, loogika, jurist ja farmer. Tema isiksuse kaks poolt toetasid 11, aga mulle ta skisofreeniline triviaalsus ei istunud. Tõukasin ta eemale, käskisin oma silmi kasutada ja vaadata meie haljast muru, lumikellukesi heki all puhkevate pungadega puid ja seejärel vaadata meie talu piiridest kaugemale, kus maastikuma terashallides toonides trotslikkuses muinashaiglasena. See ei ole normaalne, ütlesin ma, Mark, selles puudub igasugune loogika, seda polega vihmas, vihmas sa räägid vihmast, eelmisel ööl 100. päris kindlasti. Me ei näe vihma, ei kuule seda, kuid ilmselgelt on sadanud ja ainult siin mitte üheski teises paigas, terves selles suurepärases riigis pole ligemale kaks aastat kuskil korralikult sadanud, aga siin tuli eile öösel jälle vihma. Siin käitun vihmajumal meie parima sõbrana ja me pole kordagi tema auks isegi trummi tagunud. Markadus midagi vastamata müdinat trepist alla, näiliselt hommikusöögile. Kuid ma vaatasin väikesest aknast trepi Mademel, kuidas ta seisis, roheline kampsun seljas, meie vastärganud talinisupõlluservas pruu kõrval tema poole üles vaatamas, pilgust tingimusteta lojaalsus. Mark kükitas ja korjas üles Sulekese ning libistas sellega üle oma ajamata habemega näo. Kui ta tuli tagasi kööki ei osanud mõelda, kas ta põskedel olid vihmapiisad või pisarad. Kuid sellest olenemata soovisin ma neid ära suudelda. Aga meievaheline kuristik oli selleks liiga lai ja minu armastusest ei tundunud selle ületamiseks piisavalt. Selle asemel pühkisin silmad kuivaks ja tegin omalt poolt ettepaneku. Äkki peaksime pleki inimestega ühendust võtma või siis hankima endale veevarustusloa juhtima toru teiste talunikeni. See peaks ehk aitama kohalikke veenda, et me ei pea oma vedamist enesestmõistetavaks. Sinu kohalikud olid eile õhtul nii uskumatult ebaviisakad, et minu pärast võivad nad kõik minna ennast põlema panna, ütles Mark. Istus siis raskelt laua äärde ja hõõrus pead käte vahel. Prooton ühe ainsa veetoruga nende põua probleemi ei lahenda. Võttis lusika kätte just nagu oleks tal plaanis sööma hakata, kuid tegi siis pausi ja tõstis selle enne näo ette, uurides enne jätkamist hetkeks oma moonutatud peegelpilti lusika. Kahal. Me ei tulnud siia selleks, et mingid nuhkivate bürokraatide kamp saaks oma mõõteriistade ei ilmajaamadega meie maa peal ringi traavida ning kõikvõimalikel lubade ja andmetega tegeleda. Enne kui me arugi saame, sajab meile kaela sundvõõrandamismäärust. Me tulime siia selleks, et kogu sellest jamast eemale pääseda. Ja meil on kõik kenasti läinud, meil on kõik nii kenasti läinud, ütles ta ning heina segases segas oma putru hangunud puder, kõvaks keedetud munad. Kõrbenud röstsai. Juhtisin tähelepanu asjaolule, et jamad on meile järele jõudnud ja tema lükkas oma tooli lauast eemale ning haaras salli, öeldes, et vajab asjade üle järelemõtlemiseks aega. Lase käia, vastasin mina, võtta endale nii palju aega, kui vajalikuks pead. Mõistagi pole sellega kiiret. Seejärel sõitsin Ross aia koerale, panin munad lõunasöögi ajaks kõrvale ja kraapisin põru solgiämbrisse, kuid ei tabanud märki ja korraldasin tänu oma vihale ja pisaratele ja näole langenud juustele paraja segaduse. Ei hakanud koristamisega vaeva nägema. Virutasin prügikastile jalaga, viskasin kausi valamusse ja sellele tuli mõra sisse. Põuaseire järelevalveüksuse esimene kiri saabus järgmisel hommikul. Aerofotod näitasid, et meie kinnistu mullale on omane normist suurem vee kinnipidamisvõime ning nad tahtsid kontrollija uurimise eesmärgil väikese puuraugu teha. Teine kiri saabus vaid kolm päeva hiljem. Kuna me ei olnud esimest kirja ette nähtud aja jooksul vaidlustanud, võetakse puurimine peagi ette. Kolmas, neljas, viies ja arvukad, järgmised kirjad kinnitasid riigi õigust meie maad kasutada, siin puurida, seda okupeerida, deklareerida ja kõike muud teha. Mark rebis ümbrikud tükkideks, ladus dokumendid oma kirjutuslauale ning tema juristist pool oli maruvihane kehtivate reeglite ja inimesest pool tema õiguste rikkumise pärast. Ta vaidlustab selle kõik, ütles Marg. Vaidlustab, vaidlustab, vaidlustab ja tagus rusikaga viha rütmis, vastu lauda. Üritasin teda oma käsida rusikatele lahutades rahustada, juhtides tähelepanu asjaolule, et me võime olla astumas maailma, milles meie kasuks rääkivatest seadustest ei ole vähimatki kasu. Mõistagi näitasid edasised sündmused, et mul oli õigus. Me vaatasime esialgu uskumatuse ja siis aina kasvava hirmuga, milliseks kujunesid sündmused devanis asuvast kombi nimelises väiketalus mis neis sarnaselt meiega täiesti uskumatul kombel vihma nautivat sundvõõrandamis määrusest sai. Väljatõstmismäärus. Väljatõstmis määrusele toetudes saabusid kohale buldooserid ja kohtutäiturid ning rühm protestijaid, kes oli talus elava vanapaari kaitseks sinna oma laagri püsti pannud. Uudistes kanti üle märulipolitsei pealetungi tagajärjel veriseks löödud päid ja mutta tambitud plakateid. Maja juurde sõitis kiirabiauto ja hiljem kinnitati, et talunik suri infarkti tagajärjel. Kaks päeva hiljem põles talumaja maani maha ja internetis hakkasid õlgkatus Tõginud leekidega võrreldava raevu ja kiirusega levima. Vandenõuteooriad. Üleriigiline raevupurse oli kurdistav. Igaüks, kes huvitus keskkonnast, inimõigustest talupidamisest. Õigusabist andis allkirja petitsioonile. Tacom näis olevat kui säde, mille tagajärjel lõi lõkendama kogu segadus, mis puudutas küsimust, kes peaks maad tabanud põuaga tegelema ja kuidas. Seni allasurutud raev pääses valla. Rae, mis oli põhjustatud kasumitest, mida teenisid veega kauplevad suurfirmad sel ajal, kui vanadekodud pidid leppima kehtestatud veekasutusnormidega ja meditsiiniprotseduurid, mis ei olnud erakorralised, pandi ootele või jäeti hoopis ära. Raev, mida tekitasid checkers rohelistel muruplatsidele veini rööpavatest ministritest filmitud videolõigud sel ajal kui autotehastes lühendati töönädalat, neljapäevasteks raev, mida põhjustas ettepanek mitte kohaldada viienda astme veekasutuspiiranguid Westministerile sellal kui mõnes piirkonnas riigi edelaosas käisid lapsed elektrienergia säästmiseks koolis üksnes hommikuti. Kesk-Londonis aset leidnud protestimarsist võttis osapool miljonit inimest. Valitsust, kes ei tulnud toime v kriisi lahendamisega, ähvardas umbusaldushääletus. Kolm inimest suri kokkupõrkes politseiga. See leidis aset Lord pädingtoni maavalduses asuva eraveehoidla juures. Mis meist saab? Küsisin uudiseid vaadates ja põlvi tugevasti vastu rindu surudes margi käest. Selles küsimuses ei olnud midagi uut. Olin seda esitanud varemgi Londonis, kui olime hoopis teistsuguse rünnaku alla sattunud. Kas marki paistnud selle kaja märkavat? Mitte midagi sellist vastas tema pulti telekale suunates ja häält välja lülitades. Kaevultand meid välja ei aja. Nüüd nad seda enam teha ei julge. Nad hakkavad otsima võimalust mingisuguse kokkuleppe sõlmimiseks. Kui asjad üldse peaksid kunagi kohtuni jõudma, on meelde kombi sündmuste tõttu tugevam positsioon. Loodetavasti on sul õigus, vastasin mina. Lähen magama. Tõmbasin kaminas sütele tuha peale, andsin pruule küpsise ja margile head ööd, musi. Osaliselt oli margil õigus ametlik rünnak meie vastu leevendus kuid kohalike peetav sõda oli oluliselt pahatahtlikum. Büroo oli väljas jahti pidama, sega tulnud õhtusöögi ajaks tagasi. Olime väljas, kuni videvikus sai pimedus, hüüdsime teda ja kolkisime lusikaga vastuda söögikaussi, olles ise veendunud, et koer ilmub jahipidamisest kurnatuna iga hetk raginal põldmarja Patlikust välja ja hiilib maadligi, hoides meie poole saba väntamas. Kartes nii hilise väljasoleku eest tõrrelda saamist jätsime tagumise ukse tema jaoks lahti. Mark kinnitas, et koer tuleb koju kui mina magasin halvasti, hiilisin keset ööd alumisele korrusele, lootes hämaras valguses puudutada pliidi kõrval magavat pehmet keha või arvates, et kuulsin, kuidas koera küüned põrandalaudadel krõbisevad. Kui ta tuli ülemisele korrusele meile märku andma, et temaga on kõik korras. Mark tajus meie majakese tühjust niipea, kui silmad avas. Ta äratas mu üles ja me tõmbasime kiiruga selga paksud kampsunid jalga, saapad ning asusime eraldi üle väljade teele, et otsingut jätkata. Tihe pori, millesse jalad takerdusid, ei viinud liikumist lihtsaks, kuid mühkisime edasi, õlad iilitist, idatuult trotsides kühmus. Proov jäi kinni okastraadi külge või mägraurgu sai autolt löögi. Lasin kõik need võimalused peast läbi. Küsisin endalt, kas keegi võistiineid utasid, kaitstes ta kuskilt kaugemalt lammaste kiusaja pähe maha lasta kuid ei tundunud kuigi tõenäoline, sest meie ainsad lähinaabrid olid Taylorit ja nemad oleksid koera ära tundnud. Käisin mööda kaevu piire ja palvetasin, et meda leiaksime ise aina hüüdes ja hüüdes ja hüüdes koera nime. Hiljem ütles mulle keegi, et kedagi otsides ei tohiks vahetpidamata hõikuda, sest konkreetsel hetkel võib selline meeleheitlik lärm tunduda küll asjakohane, aga appihüüdeid on kuulda üksnes vaikuses. Bru jaoks polnud seal mingit vahet. Temalamas alustaimestiku ja talviste taimede Segadiku varjus vettinud lehtede ja kuivanud okste vahel. Valge faasanipehmed, suled lumekihina teda ümbritseval kõdul ja multšikihil puhkamas. Üks esialgu oli liigesest kõverdunud ja pehme käpaalune minu poole suunatud. Teine sirgu, nii nagu kamina ees magades ja und nähes tõmmendes. Koera pea oli ebaloomuliku nurga all ette sirutatud silmad lahti. Kuid armastus oli neist kustunud. Ta kehal polnud mingeid jälgi ega vigastusi. Mõjus igati täiuslikuna. Võisin tol hetkel soovida, et oleks üksnes viga saanud palvetada, et ta kergitaks, pead ennast veenda, et ta ribi, korv liigub hingamisele viitavas rütmis, vanduda, et ta saba jõnksatas minnes hetkeks. Aga kuigi ma võisin seda kõike teha ja soovida oli see siiski mõttetu sest koer oli surnud. Ehk viskavad inimesed tõepoolest neile armsate olendite surnukehadele ja nutavad nägu kangeks tõmbunud keha ja elutute karvade vastu surutud. Kuigi mina söandasin teda vaevu puudutada. Hõikasin marki, jooksin metsaserva ja röökisin tali kuulmiseks liiga kaugel. Koperdasin tagasi, kuigi kiiret polnud ju kuskile. Pruueli endiselt sealsamas. Miski polnud muutunud, ta oli surnud. Kuidas see oli juhtunud, polnud selge. Viimaks leidsin endas julgust sõrmedega ta sametist kõrva puudutada ja ta noore keha sihvakad pikkust paitada. Kuid ühtki vigastust ma ei leidnud. Nutsin ja üritasin teda tõsta ja teda tõsta üritades nutsin. Ta oli raske. 15 kotti suhkrut. Ma arvutasin oma surnud koera kaalus suhkru kottidesse ümber ja ebamugavalt jäik koera keha libises Mosõõriks painutatud käsivarte vahelt välja ja kukkusin mütsatusega maha ning ma pidin kõike otsast peale alustama. Kõige selle võimalikult õrn, otsekui tahtes teda mitte äratada. George'i salu on ürgmets, mida pole pikka aega hooldatud. Keegi pole siin mitme inimpõlve jooksul harvendusraiet teinud ega võsa eemaldanud ja omapead jäetud puud on kasvanud, tihedakse põrgseks võpsikuks. Põldmarjad tõmbasid tupest noad ja nende juured kerkisid saabastena pinnasest, et mulle ootamatult jalga ette panna. Koera kandes oli võimatule tara ronida. Niisiis pidin ta üle okastraadi kukutama. Tema kukkumine tekitas tunde, nagu oleks tegu millegi väärtusetuga. Maar hüüdsime üha uuesti ja uuesti. Ma leidsin ta üles, ma leidsin ta üles. Ma nägin juba maja, kui ta mind lõpuks märkas. Jooksuga tuli, prooviti seda pliidi ette, asetas koera kauni mustvalge pea hellalt padjale asetas. Ja Me sõnatult üksteise külge klammerdusime. Loomaarsti sõnul oli tegu tahtliku mürgitamisega peaaegu kindlasti keelatud Strühmiini põhise pestitsiididega töödeldud surnud linnuga ning ta soovitas meile metsa läbi otsida ja ülejäänud mürksöödad üles otsida. Mark kaebas süngelt vaikides hauda vajutades labidat mullapinda, nagu aitaks see tal valu välja juurida. Tähendab, mina nutsin abitult ja häälekalt. Ta ütles, et me peame koera surnukeha kilesse mässima, et mägrad hauda lahti ei kaevaks. Pole aimugi, kuidas ta matmise kohta selliseid asju teadis. Kuuris olid mõned rullid küüni katuse lappimisest, ülejäänud kilet kuid ma ei suutnud end sundida seda tooma minema. Seejärel üritasin Markile abiks olla, tõrksad kilet ümber pruu kangestunud jalgade Messida ei suutnud leida teibi otsa, et seda ümber ta kuiva nina kinnitada ei tulnud. Toime kääridega. Maopõhjast kerkiv iiveldus pani mind põksuma. Ma ei teadnud, et surmaleht võib-olla nii mõrkjat rajasunud. Matsime pruu, meie pereliikmed, kes iialgi ei andnud hinnanguid, armastas meid tingimusteta ja avaldas ainuüksi meie juures viibides tervendavat mõju aia ülemisse otsa. Pruus surm oli minu jaoks nagu katastroof. Majas viibides päevasel ajal omaette olles pani tema kaotamine mulle jala taha, kui ma seisin trepi alumise otsa juures, kust ta meid hommikuti ootas ja mulle köögis toiduvalmistamise ajal jalgu jäi. Üksindus Saimuga, et kui ma istusin vaikuses ja kuulatasin, millal ta tuppa laskmist oodates haukuma hakkab. Õhtuti olime taas vaid kahekesi ja meie ainsateks kaaslasteks said välja ütlemata mälestused Lääne-Londonis veedetud õhtutest kui eesukse mõlemad lukud olid kinni keeratud ja sissesõidutee turvavalgustus arusaamatutel põhjustel süttis ja kustus. Väljas ööpimeduses sahistas hirmutunne hekides ja virutas talliukse minu selja taga ootamatult kinni. Tundub, nagu oleks keegi kõik ära mürgitanud, ütlesin ma. Piisab teadmisest, et kuskil on inimesi, kes meid nii meeletult vihkavad.