Munad lebasid soojade ja täiuslike kerakestenama külmades pihkudes. Me olime rääkinud kaevul elamise esimese aastapäeva tähistamisest aga tundus, et pidutsemise aeg on mööda saanud. Sellele vaatamata kavandasin mõttes erilise õhtusöögina suffleed olemata seejuures päris kindel, kas üllatuse või päästeoperatsioonile. Hommikutaevast hakivate propelleri labade vihin sunnib ning pilku tõstma ja ma näen, et minu kohal ripub helikopter, millest kummardub välja kaamerat hoidev mees. Mäletan, et see pani mind hüppama ja ma lõin munad puruks, kui jalul püsimiseks haarasin pesunööri kinnitamiseks kasutatud posti järele siis mõni hetk hiljem, kui ma pesin köögis käsi ja üritasin pükse puhastada, astus mark sisse ja viskas ajalehe lauale. Imekael. Issand hoidku, Rolf, vaata seda pealkirjas on, vaata seda. Imekaev teguly värvilise aerofotoga. See pidigi värviline olema, kuna foto esmane eesmärk oli meile kuuluva maa ja seda ümbritseva maastikuerinevuste rõhutamine. Maa, mis voolab piima ja mett ning sellele vastanduv Soodoma ja Gomorra. Foto keskel oli pisut viltuse nurga all meie maja ja vaataja nägi kahe ülemise põllu vahel looklevad sissesõiduteed. Kuigi ülevalt ei ole Galleni märgatav. Land Rover on mingil põhjusel kanakuudi juurde pargitud. Tavaliselt ei seisa see seal kunagi. Ma ei tea, miks see tol hetkel vajalik oli. Ehk olime parasjagu uusi aiaposte vedanud, kuna sel ajal läksid paljud meiega nad rebaste nahka. Video ometi, ma võin üksisilmi fotot. Mis värk seisis, on? Ma ei tea, ma pole seda veel lugenud. Nüüd polegi enam vajadus sinu armsa nõustaja juurde joosta või kuidas? Meie tagaaiast võib nüüd vaimustuda kogu maailm. Kas ajakirjandus nii nagu nad seda ikka teevad, tuhnisin oma kärssadega rentslis. Mark lahkus, uks paugutas. Ja hetk hiljem kuulsin palkidesse lõikuva mootorsae kriiskeige huilgeid Marcoli oma kohtuistungi ajal meediakajastusega piisavalt kokku puutunud ja praegune käis talle üle jõu. Kuigi ma tundsin talle südamest kaasa, pidin paratamatult endalt küsima, kui palju suudab minu sisemine kaamele võtta enne selgroo murdumist kanda tema viimaseid õlekõrsi. Asetasin lahtise ajalehe endajate köögilauale ja asusin lugema. Pildi allkiri teatas, et vaid kaks nädalat pärast kombis aset leidnud rahutusi avastasid uurivad ajakirjanikud teisegi koha, millest põud meis salapärasel viisil mööda vaatavat. Kaev. Lugejatele anti teada, et tervik artikli leiavad nad neljandalt ja viiendalt leheküljelt. Siis helises telefon. See oli esimene meile osaks saanud halastamatult kõnede tulvast. Meil Express Skatzmann Figaro New York Times from Ben Post. Mu sissetulevate e-kirjade kaust täitus sisuliselt mu silmade all. Rasvase kirjaga tähistatud lugemata sõnumid nõrgusid mööda ekraani alla nagu naftaleke. Automaatvastaja elas kööginurgas oma elu salvestades kohusetundlikult vanade sõprade, ajakirjanike poole, aruliste ja avalike suhete korraldajate sõnumeid, kuni teenuse maht sai täis. Lõpuks tuiskasin ma ringiratast ümber maja ja kiskusin juhtmeid kontaktidest välja vaadates, kuidas vilkuvad rohelised tulukesed, mis tähistasid sidepidamisvõimalusi välismaailmaga, hakkasid värelema ja seejärel kustusid. Lülitasime mobiiltelefonid hääletu režiimi peale ja kui nende hullud vibreerivad tantsutuurid omakorda meil hulluks ajasid, lülitasime need hoopis välja. Õues jätkasid helikoptereid meie pea kohal medistamist. Mark karjus neile, et nad need minema koristaksid ning nad noogutasid ja põrkusid arusaamise märgiks üles ja alla ning lahkusid ikkagi alles siis, kui see neile endale sobis. See polnud enam kaev, vaid sõel mis juhtunud neid eemal hoida. Esimene auto ilmus auklikul teel hüpeldes nähtavale. Selles istus Birminghamis pärit paarike, kes oli teel oma poega külastama. Enda jutu kohaselt tulid nad varahommikul teele asunud raadiot kuulanud. Meil oli pisut aega varuks ja nii siis olid need mõelnud, et tulevad ja vaatavad, mida see koht endast kujutab ja puha. Kui nad tagasi teele pöördusid, sõitsid meile vastu kaks järgmist autot. Ühes olid kohalikud ajakirjanikud ja teises oli lausa Essexist siia sõitnud veesooneotsija. Nende taga tuli veel terve rivi autosid. Varjasin end jõuetus tundes ja kõnevõimetuna köögiakna taga ja vaatasin, kuidas Mark juhipoolsete akende juurde kummardus sõitjatega rääkis, pead raputas ja peatee poole, osutas Need. Kõik olid meile võõrad inimesed. Kui kasvõi ükski neist oleks olnud Äntši või mõni meie sõber Londonist või mõni tuttav inimene, kui ma poleks nii pööraselt kartnud kõiki ja kõike, mis polnud pärit kaevult. Kella neljaks olime sõidutee ülemises otsas asuva väravalukku pannud. Puit oli pisut kõdunenud ja värava alumine latt läks katki. Kusikutasime seda värava ümber väändunud kõrgeks kasvanud rohu ja umbrohu padrikust välja. Kinnitasime värava tabalukuga metallposti külge, teades, et kogu seda uudishimulike armeed arvestades on tegu võrdlemisi viletsa kaitseliiniga. Sellest sai meie esimene barrikaade. Järgmised paar päeva olid kibedust täis ja me elasime pidevas pinges, mida põhjustasid nii külm kui ka sissetungioht. Elutoa ahi tegi ületunde. Meil kulus päevas enam kui korvitäis puid ja viimane sündinut alledest nõrguke, kelle pea tundus ta ebakindlate jalgadega võrreldes liiga raske, lamas pliidi ees pappkarbis. Puuted olid endiselt laudas. Mark oli mures ja tahtnuks nad koos talledega kevadise rohu peale lasta, kuid kartis, et see ei pruugi neile turvaline olla. Mulle meeldis, kui nad viibisid kaitstult laudas, mis lõhnas öövalves joodud termose täitekohvi järele. Kui me seal taskulambi valgel tallesid elule aidates ja kuivaks hõõrudes öid veetsime ning olime tunnistajaks, kuidas meie kari tõi ilmale tulevikku. Artikli ilmumisele järgnenud kolmandal õhtul hakkasime tasapisi lõdvestuma telefonikõnede ja meie kinnistule kippujate arv oli hakanud vähenema ja me võtsime vastu kindla otsuse juua enne pikka ööunne vajumist klaasike oma esimesel lamba karjustena veedetud aasta terviseks. Ära mõtlegi netti logida, hoiatas mark. Ära vasta telefonile. Me panime uudised mängima. Kaevu mainiti neis põgusalt briti muuseumi laohoonetes aset leidnud põleng, mida ei suudetud ebapiisava surve tõttu veetorustikes kontrolli alla saada tõrjus meid tahaplaanile. Uudiste vaatamine sundis meid tegema juttu uues piiramisrõngas elamisest. Üritasin jääda positiivseks, öeldes, et tänaseid uudiseid ei mäleta homme enam keegi, nagu me olime juba eelnevalt teada saanud. Mark arvas, et nii võiks ju ollagi. Kui kogu ülejäänud maailm poleks janusse suremas ja hetk tagasi lähimat oaasi avastanud soovitasin talle mitte olla nii melodramaatiline, tema omakorda mitte omapead nii sügavale liiva alla toppida. Kõik see kokku klas nagu Aisoposel vaim mägrast ja jaanalinnust. Käisin oma taldriku pesemiseks kööki ja vahtisin läbi akna välja pimedusse. Aknaruudud moonutasid mu peegelpilti ning taamal kumav täiskuu taustal nägid tammel lagedad oksad välja nagu läikima löödud skelett. Keerasin kraani lahti ja vaatasin, kuidas vesi voolas ühtlase joana valgesse kraanikaussi ja sealt edasiäravoolutorusse. Ehk on nii, et kraanil piisavalt kaua joosta lastes, kostab torust turtsumist pahinat, veejuga muutub katkendlikuks ja kuivab siis nireks, tilkadeks muutub olematuks. Seejärel hakkab telefon helisemast. Me saame väravad lukust lahti keerata ja oleme teistega võrdselt kuival ja meeleheitel. Aga vesi aina jooksis. Kui Mark oli magama läinud, lõpetasin teesklemise, nagu läheks toimuv mulle korda. Võtsin pudeli uuesti külmkapist ja pea liiva seest välja. Logisin end arvutisse. Ajal, mil marki süüdistati, sain ma üksjagu teada netis tegutsevate pornosõltlaste kohta. Uurisin välja, milliseid pilte selliste kalduvustega mehed vaatavad ja miks arvatavasti üksnes selleks, et olla topeltkindel. Tema puhul ei saa see paika pidada. Sotsiaalteaduslikest artiklitest lugesin, kuidas niisugustele meestel pole jõudu oma arvutit kinni panna. Ja nüüd oli mul endal sama häda käes. Sülearvutist sai oksenda, jõletis, soppa loopia kuid ma ei suutnud mürgist isu täis saada. Kandernessen punkti, okei, veebileht, mis väitis end olevat koht, kus kõigile ühendkuningriigi elanikel on võimalus avalikult hukka mõista kõiki neid, kes on süüdi ühiskonna hävingust. Tol ajal oli tegu ühe kõige populaarsema slaidiga. Täisti raade jah, ala illegaalsete immigrantide kohta, kes kogu meie vee ära joovad põlve otsas valmistatud valvekaameratega filmitud videolõikeämbriga mängivatest naabrilastest. Ma poleks iialgi sellele lehele läinud, kui mu ekraanile poleks ilmunud teadet. Te olete täna populaarne järgmistele saitidel otstes spades bandžers nii vist ei liig ning planed oode nimekiri oli lõputu. Avasin esimese lehe. Selliseid kuradima parasiidid tuleks luku ja riivi taha panna ja lasteaial janusse surra. Isekad, põuamurdjad, kui lollina talunikud võivad olla, kas nad tõesti arvavad, et keegi ei märka midagi? Ei ole. Sellised inimesed ei ole elus olemist veel vähem vett väärt. Oodake, aga kohe hakkavad nad rääkima, kuidas issand jumal on neid õnnistada võtnud. Vean kihla, et nad on perverdid, pedofiilid Polegi vaja kihla vedada, omanik ei lapsporno omamisega vahele, sellepärast Londonist minekut tegigi. Tunnen iiveldust. Kui kohalikud sellest enne midagi ei teadnudki, siis nüüd on see info neil olemas ja me võime margi süütusest pasundada, palju tahame. Kõik on kuulnud süüdistustest, aga mitte tema õigeksmõistmisest. Ja taevas teab, Nad vihkasid meid selletagi. Polnud mingit vajadust õli tulle valada. Lõpsin edasi. See on meie, mitte nende esivalitsus peaks selle talub kohe üle võtma, kui nad seda ei tee, teeme seda ise. Kaduge sealt minema ja ärge tagasi tulge. Siis jõuan ma kommentaarini, mis mõjub üle doosina. Ma tunnen neid inimesi. Nende tütar on narkomaania hoor ja lapselapsedki piilik. Selle kirjutas. Mitte ükski inimene, keda meie tunneme, ei kirjutaks ju midagi sellist. Ka, kui nad meid ei tunne, siis kuidas nad teevad Angeles stseeni kohta? Järsku pole need inimesed enam nähtamatud, vaid päriselt olemas. Ma kuulen, kuidas nad klaviatuuri kriibivad. Näen nende nägusid läbi ekraani mind pahatahtlikult põrmitsemas. Nad roomavad internetist välja ja ma tunnen nende ähvarduste lehka, kui nad mulle kuklasse hingavad. Nii palju ja mina olen üksi. Mul ei tule ühtegi inimest, keda ma võiksin endale appi kutsuda. Kerin keskendunult oma kontaktide nimekirja läbi Hansi autoremonditöökoda pekki Richard Mark, tema töötelefon Sofi mobiil, noortesõltlaste keskuse sahhira. Tagusin rusikatega klaviatuuri purustades tähti ja sümboleid, mis ei suutnud mulle soovitut edasi anda. Mayna peksin ja peksin neid, üritades ulguvat rahvamassi eemale tõrjuda. Ilmselt äratas mu hüsteeriahoog marki, kui ta mu viimaks leidis. Olin sülearvuti üle toa virutanud ja see oli kruusi puruks löönud, kuid arvuti ise vedeles endiselt töötavana põrandal. Üritasin nuuksudes talle selgeks teha, et neil pole võimalik ohjeldada, et need inimesed koondavad ridu, nad tulevad siia, löövad puruks meie aknad ja tapavad meie talled täna öösel, et tõenäoliselt on nad juba kuskil väljas ja maailmas pole ainsatki hingelist, kes meid aitaks. Mind oli raske ohjeldada, kuid Mark oli selleks ajaks juba väga tugev. Ta pidžaamapluus lõhnas dušigeeli ja une järele ning ta toetas oma lõua mu pealaele. Ma kuulsin nüüdseks hea füüsilise vormi saavutanud mehe südame ühtlasidukeseid. Mis jutt see on, et kedagi pole appi tulemas? Mina hoolitsen sinu eest, pomises ta. Armastan sind. Ei kujuta endale ettegi, kui väga ma sind armastan. Mark lülitas arvuti uuesti sisse. Sellest asjast siin ei ole mingit abielust, ütles ta. Tabas Facebookis aardinglai kaevulehe ja suundus otseteed seadetesse. Nägid, ütles ta siis, üks klõps, läinud, kustutatud. Parem on, kui kogu see jama ei hakka meie elu keerulisemaks muutma. Hiljem küsis ta mu käest, mis sul ometi pähe tuli, et sa sellest saasta sisse sobrama läksid. Miks arvutit kinni pannud, kui nägid, mida see endast kujutab. Sest internetis olles tundsin ma sidet, mis oli ühtaegu jaatav ja sõltuvust tekitav olenemata sellest, kui suur on sellega kaasnev pinge. See ongi kogu tõde. Psühhiaatrid rääkisid kolmandast isikust meie abielus. Mõnikord ma arvan, et see kolmas isik oli internet. Mingi kuues meel äratas mind teadmisega, et meil on külalised. Olenemata laste vanusest on emadele omane eriline unerežiim, mis äratab need niipea, kui lapse voodist kostab vaikne häälitsus. Halvast unenäost märku andev nuuksatus. Kui eesukse lukus, keeratakse võtit ja kontsad klõpsuga trepil kokku lepitud koju saabumise ajast hiljem. Olin üleni pingul ja tervitasin kuulmiste taibata, mis mu unest äratas. Piilusin magamistoa vormitutesse nurkadesse, kuid ei näinud ega kuulnud midagi peale omaenese südamelöökide ning minust natuke eemal kerra tõmbunud ja sügavalt magava margi ühtlase hingamise. Pihke pimedus mu ümber oli ühtlane ja tuttavlik ning ma olin just olukorraga leppimas, kui tuba muutus. Valguskiir paistis luukide vahelisest pilust sisse, libises aegamisi üle toa nagu prožektori otsiv valguses. Ning kadus seejärel. Sellel oli tegelikult ainult üks selgitus auto sissesõidutee otsas. Siis juhtus see uuesti valgusmäng kõigepealt esile pildid, seejärel peegli, siis prao seina ja lae ühinemispaigas ning kustus siis taas, jättes mind varjude keskele maha rahutu ja ebakindlana ning taipamata, kas etendus on läbi või mittevärk? Ärka üles. Tärkas kohe ehmunult. Mida kuradit sa teed? Väljas ankeedi. Jõudsin kobamisi ümber voodi otse liikudes aknani avasin luugi tolli või paari võrra ja vahtisin välja öösse. Polnud kuud, mis oleks aidanud õues toimuvat näha ja tundus nagu ripuksid pilved madalal, kuna isegi puud mõjusid võõrastena. Markastus mu selja taha. Millest sa räägid, seal ei ole midagi. Oota üks hetk, eks ole. Need olid autotuled, mis otse tuppa paistsid. Aga ma ei kuulnud midagi, niisiis ei ole need siia alla sõitnud. Oled kindel? Ma ei mõtle seda välja, kui sa seda arvad. Mind ja mõnikord sa oled tõeline närvipundar. Ma tundsin end turvalisemalt, kui meil oli pruu, vastasin mina. Me seisime kahekesi pimeduses lähestikku kuid teineteist puudutamata. Ja ootasime. Kas nägid, mis oli. Sissesõiduteel polnud kedagi ega midagi, kuid teisel pool mäekülge meie maja ja tee vahelisel põllul hõõgus oranžikaskuma. See kasvas ja kustus siis hetkeks, nagu oleks keegi lülitile vajutanud ja tekkis siis uuesti. Marqawas akna ja tuppa paiskus pahvakas külma ja niisket õhku. Aknalauale pudenesid mõned veepiisad. Väljas oli jälle sadanud. Kuula. Tundus nagu oleks miski meid hetkeks pimestanud ja Me tunnetasime maailma üksnes helide kaudu, juhuslike helide kaudu, millel puudus kontekst või vihje toimuvale. Loetlesime neid vastavalt sellele, kuidas need leidsid läbi udu, tee meieni automaat, tor, mille pöörded lubasid arvata, Macingas tagurdab, või on pori sisse kinni jäänud. Koera haukumine, hoogne muusika, mis kohe kinni keerati. Ja viimaks hääled summutatud ja arusaamatud inimhääled. Kes seal, kus kurat mina seda teadma peaksin. Mark sirutas käe lüliti poole, ära pane tuld põlema. Miks mitte, siis nad saavad aru, et me oleme siin. Virutasin akna kinni, tirisin luugid koomale. Margi vaevunud mulle isegi vastama, kui tuli ta samuti põlema ei pannud. Ta istus voodi servale ja hakkas kampsunite teksaseid pidžaama peale tõmbama. Mida sa teed? Ma ei saanud aru, miks, Me sosistan. Ma lähen välja, räägi lollusi. Sul pole aimugi, milles asi võib olla ohtlikud. Ilmselgelt on neid seal päris mitu ja meie oleme vaid kahekesi. Ma istusin tema kõrvale, palun, Mark, välja arvatud juhul, kui me politseisse helistame. Miks me ei võiks politseisse helistada? Ta hingas välja ja vajus kössi pea käte vahel. Ma ei tea, ma ei suuda pimedas mõelda, vastas ta. Mis kell on? Kobasin oma mobiiltelefoni järele, numbrid valgustatud ekraanil näitasid null null 43 valgus panimuga helendama. Mis vahet seal on? Mark soovitas oodata, kuni väljas hakkab valgeks minema. Seejärel läheb ta üles mäkke ja uurib, mis seal toimub. Paistab, et neil pole plaanis kohe vägistama ja röövima hakata, ütles ta. Osa minust tundis kergendust, et ta ei asu tundmatu vastasega keset ööd sõdima. Teine osaga teadis, et koidikut tuleb seekord oodata kaua. Väga kaua. Kaks, 11, kaks, 56. Kolm-nelikümmend kolm, neli, 29. Plus, kus telefon, häma, sõidukuse kuradid, telefon on teki all. Seal see oli minu pihus, soojas ja turvalises kohas nagu vastsündinu, keda iga tunni aja tagant kontrollitakse. Ilmselt olin ma viimaks magama jäänud, aga nüüd seisis markeset magamistuba, jakk seljas ja karjus minu peale porikamakad põrandalaudadele pudenemast ja see ei olnud üldse loogiline. Ja siis meenusid mulle meie öised külalised. Ajasin end voodis istukile. Oh taevas, kas sa käisid seal üleval, kes nad on? Mul on vaja politseisse helistada. Ta tõukas raamatuvirna heegopilt põrandale, pööras toolil vedeleva riidekuhja pahupidi. Kuradima rändajad seal üleval sissesõiduteeotsa peal heki ääres on rändajad end sisse seadnud ilmselt öösel sisse murdmas nägimegi. Rändajad. Millised rändajad, kui palju neid on? Mu süda hakkas kiiremini lööma. Ma kartsin rändajaid, kartsin marki, kartsin marki pärast, tähel valines, kus telefon on. Ta pöördus uuesti minu poole, rändajad umbes kümmekond, ma ei tea, millised nimelt, ma jäänud sinna kohvi jooma ja juttu ajama. Kuidas nad sisse said, alustasin mina. Marki lasknud mul rääkida, kes seda teab? Ma ei pidanud seda võimalikuks, ma pole veel järele kontrollinud. Kas sa siis nende käest küsinud, keegi neist ei olnud ju ärkvel või kuidas siis, neil ei ole ju töökohta, kuhu nad peavad minema, aga seal nad on oma lillelaste, telkide ja ökosõdalaste tolmupallidega, rääkimata koertest, kes ei jõua ära oodata, mil saavad mu lambaid rünnata. Otsinud telefon üles. Politsei peab aitama meil neist lahti saada. Tema kirjelduse põhjal oli tegu mingite New Year anduritega, kes olid tõenäoliselt Eesti rahumeelsed inimesed. Tõenäoliselt ikkagi meeldiv seltskond. Hirm teadmatuse ees oli see, millega ma viimasel ajal enam toime ei tulnud. Kui Danzi oli varem sedalaadi inimestega seltsinud. Niisiis hakkas mu hingamine aeglustuma ja mind valdas korraga Rahu. Ronisin voodist välja ja telefon libises põrandale. Marx Eestis selle poole, kui ma jõudsin emast ette, haarasin selle pihku. Oota, rahune maha. Asjad ei tundu pooltki nii hullud olevat, kui öösel arvasime. Ütlesin talle. Miks me ei võiks nendega lihtsalt rääkida, paluda neil edasi liikuda. Me ei pea mingit suuremat sorti vastasseisu korraldama. Surusin telefoni tugevasti pihku, astusin oma pidžaamas välja ja sirutasin käe käteräti järele. Mark tuli minuga Anul vannituppa. Ta tahtis telefoni ja kohe. Hoidsin käteräti kramplikult enda ees. Tema sirutas käe välja, sarkastiline muie näol. Meie pilgud kohtusid. Siis pöördus ta ukselt minekule. Käi duši all, ära pane riidesse, too telefon alla. See kõik on täiesti naeruväärne. Kunagi oli aeg, mil mu hommikune ärkamine ja unisena dušikabiini kõrval seismine vaid kätaretmeid eraldamas oleks ta lähemale toonud, mitte eemale peletanud. Üksi, jäädes ja peegli ees seistes lasin käterätil põrandale kukkuda ja uurisin oma alasti keha. Olin kõhnem kui enne. Ja see oli ju kindlasti hea. Ebruunim vähemalt jäsemete osas. Aga samas kuiv ja kuidagi rabe. Kergitasin pihkudega oma tühja rindu ja sain korraga aru, et ma isegi ei kontrollinud neid enam. Ei suutnud meenutada, millal viimati meikisin. Kerisin oma juuksed sõlme ja tõstsin pea kohale, paljastades valge kaela. Ma ei mäletanud ka seda, millal ma viimati juuksuris käisin. Ei kohtunud kunagi teiste inimestega. Niisiis tundus, et see pole vaeva väärt. Kuid ehk oleksin pidanud mu marki pärast endaga midagi ette võtma, enda käsile võtma, nagu mu ema ütles. Kõigi sellele mõeldes meenutan vanasõna pajaste katlast. Ja ei saa just öelda, et mark minu pärast erilist vaeva näinud-ks. Esinenud kiirustades ja vedasin jalga samad pesemata teksad, mida ma kandsin eilegi. Tõmbasin selga vana vormitu fliisjakki, võtsin telefoni ja läksin alumisele korrusele. Vähemasti ei pidanud ma hakkama meie külaliste pärast üles lööma. Rändajatele vaevalt mu välimus korda läks. Mark oli köögis vahepeal teed teinud. Katkestasin vaikuse. Kuidas oleks, kui jalutaksime üles nende juurde, selgitasime asjad ära ja annaksime lahkumiseks tähtaja tähtaja. Me tahame, et nad kohe minema läheksid. Miks võinuksin sama hästi eri keeltes rääkida. Mark rääkis aeglaselt ja valjult ja žestikuleeris nagu võõramaalane sest nad viibivad loata meie territooriumil, sest me oleme viimastel nädalatel üritanud inimesi eemale tõrjuda, mitte siia kutsuda, sest neil pole õigust siin olla, sest kui me nemad sisse lubame, siis tuleb kogu ülejäänud maailm nendega kaasa. Sest sest, sest muutke taktikat oli käitumisstrateegia, mida koolis soovitati vihaste teismeliste puhul kasutada. Kas hommikust oled söönud? Ta raputas pead. Niisiis panin mõned peekoniribad praepannile, lõikasin leiba, võtsin külmikust või otsisin meepurgi üles. Rääkisin seljaga tema poole seistes järvestrit jälgides. Sul on kindlasti õigus, aga nendega rääkimine ei võta meil tüki küljest ära. Ja iial ei või teada. Nihkum päris tore, kui nad mõnda aega siin peatuvad. Kuidas see tore on? Saaksime nendega rääkida, olemasolevat, jagada meid ümbritsevat maastikku natuke muuta. Kaks tükki, röstsaia, kaks taldrikut, kaks muga. Ladusin kõik need lauale ja mõtlesin tuhandetele asjadele, mis seltsilist olemasolu kaevul toredaks teeks. Kuid pakkusin välja vaid ühe, Mikke torem, ma ei mõelnud seda nii. Ma pidasin silmas seda, et ehk saaksid meile ühes või teises asjas abiks olla. Siin on nii palju kõikvõimalikku tööd. Meil ei ole abi vaja Rus Me oleme seda juba tõestanud. Koos tegutsedes saame kõik asjad isetehtud. Tema vastaslauas istudes lusikat üle võrgu söötes võid keskjoonel vastu võttes küsisin endalt. Kui kaua see üksikmäng veel kestab? Tegin veel viimase katse. Ja veel üks asi tähendasid nimelt see, et meil ei ole siia tingimata politseid tarvis. Täiendava tähelepanu tõmbamine kaevul on viimane asi, mida me tahame. Meil on kõigile nendele kirjadele endiselt vastamata ja politsei ei piirdu üksnes rändajate kohta küsimuste esitamisega. Geim, sett ja matš. Mark nõustus, et mul on õigus. Parem oleks seadusesilma vältida. Pakkusin end vabatahtlikult mäele minema, saabujaid üle vaatama ja siis nähtust rääkima tulema. Mark ütles, et tema hetkemeeleolu arvestades on ilmselt parem, kui ta eemale hoiab. Ta parem koristab köögi ära ja käib magamistoa tolmuimejaga üle.