Tere õhtust, luuleruumi kutsub toimetaja Pille-Riin Purje. Täna kuulame katkendeid Aino Perviku raamatust proua O imeks panemised mis ilmunud 2012. aastal mustvalgelt kirjastuselt. See on tundlik mõtterännak, ajas aga k ajatuses. Mõtisklused sõnades sõnadetaguses ja sõnade kohal. Autori isikupärane stiil, sulanda püheks, luule ja proosa, essee ja unenäo teravat tähelepanekud distantsilt ja hapra vahetu isiklikkuse. Niivõrd läbi põimunud kujundisüsteemiga tekstis on tõepoolest veidi meelevaldne ajavahesid juurde luua. Siiski loodame, et luuleruumis kõlav valik juhatab kuulajaid Aino Perviku tervikteosteni kas siis korduvalt tagasi või esmaavastama, kuidas kedagi. Katkendeid Aino Perviku raamatust proua O imeks panemised loeb Liina Olmaruga. Proua u Imeczponimised. Väikesel proua huul oli meeles üks pisiasjadeni selge mälutilk. Väike proua hooleks üle jõe. Üksikasjalikumalt ja rohkemate sõnadega rääkides oli see nii. Kõigepealt olgu öeldud, et tegelikkuses ei olnud kunagi just päriselt sel kombel juhtunud nagu proua mäletas. Ebakindlaid purdeid oli ta elu jooksul muidugi ületanud. Tihti polnud ju pidavaid sildu seal ees kust jalgealune rada proua o üle sügaviku juhtis oli halliks pleekinud, laudadest kokku klopsitud purdeid. Oli üle vee voolusirutatud kõrvuti jooksvaid teibaid. Kaks tükki all, jalge ees, kõrgemal, kolmas, millest sai kinni hoida. Võis olla ka paljalt ümar, tahumata palk, ilma käsi puuta. Igasugust oli teel ette tulnud. Kui oli vaja, siis oli mindud. Kindlaid sildu oli rohkemgi veel. Täiesti harilikke maanteesildu, raudteesildu, kaugete linnade uhkeid massiivseid, kivi, sildu, losside sildu, üle jõe või laia, sügava Vallikraavi, kindluste tõstetavaid ja alla lastavaid sildu. Sildu, millele oli ehitatud kallihinnalisi kaupu täis poode. Oli kettide lõõtsuvaid rippsildu, kus juhuslikest seemnetest oli võrsunud terveid rippuvaid aedu. Mindud oli üksi ja mitmekesi ja hulga koos jala. Mitte Troua hooleks, ainult sildu ületanud tasane maa oli seen mida mööda väike proua u imestades sammus. Proua hooleks üle jõe. Esed ümbrus tuli ainult see koht, kus proua Usandmus seda tegelikkuses käimata korda mäletas proua hoo selgemini kui teisi. Varbad sissepoole, astus ta nõtkovi puusi mööda vetruv purred jalga tähelepanelikult jala ette tõstes üle jõe. Keset mõlemal kaldal lokkavat lõhnavat varasuvist taimestikku. Taimed olid olulised, need olid selgelt meeles. Päikesest sädelevat noorte lehtedega puud varjasid kaugema ümbruse. Jõgi kadus mõlemas suunas. Käänakute taha. Proua u edenes päris kindlalt nähes silma ees jõe teist kallast, kus kivide vahel oli kitsas liivariba. Proua armastas hardalt selliseid liivasid kividega kohti vee ääres. Vesi võis olla meri, järv, jõgi. Kõigist muudest ületamistest erinevaks tegi tookordse sammumise see et jõudnud umbes kahe kolmandiku purde ulatuse peale keeras proua o äkilise arusaamatu sisenduse sunnil. Alati, kui too mälupilt proua ood valdas. Ometi polnud tal vähimatki kavatsust hakata tagasi minema. Proua liikus ikka edasi oma ihaldatud liivaranna poole kuid nüüd seadis ta samme tagurpidi. Varbad ikka sissepoole, kannad purret otsides ees. Ta ei näinud, kuhu jalg, järgmisel sammul astub. See valmistanudki proua hoole just väga muret. Ta silmad puhkasid vaadetel, mis jäi teisele kaldale. Ja ta mõistis nukralt, kuidas ta on sellel purdelenud pöördumatult nihkesse keeranud. Ja et nii see jääbki. Ta jääbki liikuma, selg ees, igal pool. Ja iga uus samm on ebakindel samm üle ise oma ajavahe. Niiviisi said Rowow ise oma minekust aru. Tasane maa oli see, mida mööda proua o imestades sammas. Vahepeal oli aga olnud ka sellist aega, millel sammumine oli enesestmõistetav. Millal ta ei märganudki, et sammud kogu tähelepanu oli ümbrusel tegevustel kõrval, sammujatel. Õieti oli nii olnud päris algusest peale. Kuid see aeg sai läbi. Proua O imestas üha enam ja enam. Ta imestas, et ta üha un et ta üha märkab ja mäletab. Proua u ei saanud alati aru, kus ta viibib. Oleks tahtnud olla kindlas arusaadavas kohas turvaliselt paigal. Kindlat kohta ei olnud. Mõnd raamatut lugedes võis see tunne aeg-ajalt siiski hetkeks tekkida. Raamatud tud olid olulised. Tõepoolest oli isegi hetki, kui proua hoole tundus, et ta on korraga kõiges ligi ja saabki aru. Saab aru millestki, mille kohta ei taipa küsidagi mida ei mõista, ei kirjeldada ega nimetada. See oli ilus ja ka nukker tunne sooja tooniliste hulgast. Ning tekitas hämmingut. Proua hoo üritas oma hämmingut mitte välja öelda. Tunne oli väga sisemine midagi sellist meid ongi võimatu muudele arusaadavalt sõnastada. Nii et sõnade hulka ei pääseks üle aruseid, mis teevad mõtted tühjaks mulinaks. Avarad äratundmise hetked olid väga õnnelikud. Nad ei tarvitsenud olla tõelised. Mida aeg edasi, seda rohkem proua hoonis kahtles. Aga õnnelikud olid nad sellegipoolest. Proo ei lasknud endal neid enda jaoks ära rikkuda. Proua ool oli raske leppida sellega, et kõigel ei olegi seletust. Ei ole põhjust ega tagajärge. Et lihtsalt on nii nagu on. Et on olukordi ja probleeme, mida lahendada, polegi võimalik. Pole võimalik leida sellist lahendust, nagu see kõigi meelest võiks olla. Oli päevi, kus proua hoo kannatas selle all rängalt. Harilikult kannatus möödus, tuli lihtsalt oodata. Asja tegi alati raskemaks see, et proua oli maailma keskpunkt. Igaüks on teisiti, ei saa maailma üldse silmitseda. Mitte keegi, mitte kunagi peab olema punkt, kuhu on kinnitatud silmitsi silmad. See punkt on silmitseja. Seal ongi keskpunkt. Omas iseolemise ruumist mõtles proua u kui meele laotusest. Meelelahutus ehitas proua suvaliselt üles, seda võis ta ju endale lubada. Siiski oli väga vaja, et meelelahutuskõige väljaspoololevaga vääramatult klapiks. Seda oli raske saavutada. Tegelikult ei õnnestunud see kunagi. Kuid oli hetki, kus proua huule siiski tundus, et kooskõla on olemas. Kooskõla oli vajalik hirmu hajutamiseks. Ehituse sisse paigutas proua hooteadmisi ja tõekspidamisi seisukohti, arvamusi, mälestusi, muljeid, unelmaid. Kõik Nad heitsid üksteisele varje, mis ei tarvitsenud olla sugugi sünged ja tumedad. Laigud võisid olla vägagi kirkad. Võib-olla ei peakski neid nimetama varjudeks, vaid helkideks. Tihti olid need meelelahutuses olemas juba enne mõne teadmise tulekut. Need olid proua o eelarvamused ja need petsid teda aeg-ajalt eriti just Need kirkamad. Kuid proua uue ei uskunud lõplikke tõdesid. Kõik sõltus millestki, mis iseenesest ei olnud lõplik. Liiga palju sõltus uskumisest. Proua ei suutnud tajuda lõplikku ja püsivat. Küllap sellepärast, et väike proua au ei olnud ise ka püsiv ja lõplik. Proua huule oleks püsiv ja lõplik ju meeldinud küll. Niiviisi oleks olnud palju lihtsam elada ja mõelda. Nõnda valiski proua oma tõe endale ise välja. Vääramatu tõenõudmisest oli proua u hakanud juba loobuma. Ometi ei saanud loobuda liiga äkitselt ja kõigest korraga. Kloo soovisi uued oleks olemas ka mingi ühine tõde, mida võiks selleks enam-vähem ka tunnistada. Näiteks soovis proua O, et endiste aegade lugu oleks kuidagi usutavalt olemas. Proua ei tahtnud, et kõik pudeneb silme ees laiali et on ainult suvalised punktid, mida võib igast küljest vaadelda, kuid mis iialgi ei muutu absoluutselt, eks joonteks või joonisteks. Proua uus uus, et tal oleks kindel pilt. Proua au tahtis olla kindel proua hoovaias ka mõttekaaslast. Lapsepõlvest peale oli proua u kindlalt veendunud hariduse ülimas vajalikkuses. See oli tal juba oma vanematelt ja vanavanematelt lausa hardalt kaasas. See koligi proua hoo vääramatu tõde, mis polnud saanud peale ühtegi kriimu. Vist ei olnud veel proua hoobida silmas kooliharidust. Hariduse ning õpetatuse sisu võis muutuda, kuid haridus oli ikkagi ainuomaselt oluline. Haridusoligi mõttekaaslust polnud tähtsust, et hariduse siis oli ju ka äärmiselt erinevaid sihiseadeid ja tõlgitsas viise. Imeliselt head ja saatanlikult kurja. See sõltus juba inimestest. Midagi ühist ometi oli kasvõi kirjaoskus võime liikuda tähelt või märgilt sõnale sõnalt, kujutlusele ja kujutluselt ka teadmisele. Ehkki just siin võis olla erinevusi. Iseäranis uskumise koha pealt. Mõned tunnistasid kahtlasi mõned usku. Proua uue ei olnud jäägitu uskuja ent ka mitte järjekindel kahtleja. Proua uue ei olnud võitleja. Proua hooli vastupidaja ja väljakannataja. Kuid mitte mingil juhul ei olnud proua o palju kannatanu. See võis olla ka juhus, juhuslikult teatud ajal juhuslikult teatud kohas viibimise juhuslikkus. Proua hoomeelelahutuses ei olnud kõikvõimast. See polnudki alati just meeldiv, sest nõnda polnud proua hoolga kedagi, kelle poole pöörduda. Kellele kurta, kellele lootma jääda või kelle hoolde end usaldada. Muidugi juhul, kui kõikvõimas oleks soodsalt meelestatud. Proua uus ei loota ainult enda peale. Proua ei pidanud aga ennast suureks, tugevaks osavaks ja kavalaks sest ta lihtsalt ei olnud. Tal polnud õieti millestki enesekindlust ammutada. Enesekindlus tuli tal endal igal uuel juhul uuesti kasvatada. Hädas olles ei jäänud proua hoo seega ootama, et kuskilt saabuks abistaja. Proua au rühkis hingeldades edasi. Aeg-ajalt ometi keegi tuli. Need korrad jäid meelde. Proo ei olnud ka ise eriti abivalmis. Proua teadis ka, mis tunne on olla suvaline punkti väike tolmukübe klaverinurgal kui mängitakse klaverit ja kõik on ülevoolavalt vaimustavalt barokselt imeline. Kõik need mürisevad lained voolavad, ojad, sillerdavad allikad. Andunult sädelevad silmad, kogu sära, hiilgus, glamuur. Alati hõljus õhus. Mõni tähelepandamatu kübeke. Iseäranis viimastel aegadel oli inimestele tihti tõotatud helget ja õnnelikku viibimist juba maises ilmas. Kui see tõotus iial kuskil on tõeks saanud. Kõik ometi tahavad uskuda, et nende inimõiguste hulka kuulub saada tõotatud õnn kätte oma isiku peal. Õnneõpetusi tuleb järjest juurde. Mõned õnne õpetajad käsivad õnneks uskuda võimalikult lihtsat asja. Ja õnn saabubki usuga koos. Õnn võiks olla näiteks kassipoja või lillekese vaatamine. Õnne õpetaja jalge eesistumine. Laisk paigal olu ühe ainsa üleni valdava mõttega või ülepea ilma mõtteta peas. Täielik hoolimatus ja ükskõiksus. Nõnda pole õnne pärast vaja rabeleda. Hea meel, et hing seis. Tihti aetakse õnn ja mõnusegi. Mida rohkem mõnu, seda rohkem õnne. Usutakse veendunult, et mõnu ongi õnn. Usk ongi siin määrav. Proua huul oli teada ka üks puutumata ala. Mitmed muudki teadsid kui paljud, kas mingil määral ehk isegi kõik. Selles ei osanud proua u päris kindel olla. Sellest nimelt ei räägitud kunagi, isegi omavahel mitte. See näis alati olevat seotud mingi hinges püsimise põhitingimusega mis oli äärmiselt lausa valusalt isiklik ja mis hoidis kuidagi tasakaalu. Inimese ja ümbritseva vahel. Rääkimine veel enamaga kuulutamine hävitas kohe kõik. Selle teataval määral siis ühise, kuigi sisu poolest tõenäoliselt ka erineva ala salajaseks jäämine oli loomu sunniline ja täiesti kokku leppimata. Siin ei saanudki mingeid kokkuleppeid olla, sest see teadmine kartis kurja silma. Ka paljalt võõrast silma, mis heal juhul jääb vaid ükskõikseks. Halvemal juhul aga vaatab otsa täis arusaamatust. Arusaamatus põhjustab tihti vaenulikkust, saladust võib-olla Ivallanudki, kõik see ei talunud sõnastusi. Seda ei saanud sõnade abiga kätte õppida. Vihjeid oli. Need võisid tulla esile muusikas, kunstis. Ent luules pääsesid vihjed vahel ka sõnadesse ja tungisid esile. Oli luuletajaid, kelle piir salajase ja avaliku vahel oli väga õhuke ja nende vihjeid tajusid ka tuimemad. Neid luuletajaid armastati. Kuid nad maksid selle eest vahel eluga. Siin muuseas ei saanud kaaluda kasu ja kahju vahet. See oli üks hoopis teine mõtteviis. Mõnedel elavatel on üks teatav aeg millal nad vahetavad kesta. Sel ajal on nad kohutavalt abitud ja haavatavad. Inimeste haavatav aeg on siis, kui nad lahkuvad lapsepõlvest. Neile tundub äkki, et keegi ei mõista neid. Tegelikult ei saa nad ise enam aru, mis ümberringi toimub. Ja mis ning milleks nad on. Sel ajal on nad kohutavalt umbusklikud ja veel kohutavamalt kergeusklikud. Nad lähevad kergesti närvi ja hakkavad sildu lõhkuma. Võib öelda ka nii. Kui laps on just just käima õppinud, õieti õppimas, annab lapsevanem vahel lapsele pihku mingi eseme mingi pulga, mille teisest otsast ise kinni hoiab. Nii on lapsel tunned teda üha turvaliselt, toetatakse. Ometi võib vanem lasta mistahes hetkel tugiesemest lahti. Lapsega kõnnib edasi, märkamata, et tegelikult sammub ta juba ise peos, tähtsusetu pulgake. Kui tuli äärmiselt oluline, et oleks mingit mõtet üldse, et jääd mõtet võiks võtta tõsiselt, lausa uskuda. Isegi hingamisele oli vaja mõtet hinge kinnipidamisest, rääkimata. Parim oli, kui mõttes kahtlustki ei tekkinud. Sellise mõtteaineks sobis kõik, mis inimest elu algusest elu lõpuni ümbritses. Mõtte sisu iseenesest ei olnudki oluline, ent ta pidi olema valdav. Vabalt võis olla nii helge tulevik, helge olevik kui ka helge minevik. Või ka näiteks kõige olemasoleva kahtluse alla seadmine. Igasuguste tabude lõhkumine, müütide purustamine. Oli olemas ka üdini kuri hävitusmõte. Peaasi, et oli usku ja veendumust. Kurjus proua ood, eide, Idelnud. Ja ikka oli vaja ka mõttekaaslust mõttekaaslast, et ta mõtlejad on külahullud. Need peavad olema eriti veendunud ja ka jäägitult pühendunud. Parem kui mõttekaaslast pakkusid kaasaegsed usk mõtte tõsiseltvõetavust, see oli niiviisi tugevam. Kes tahtis mõtet elus hoida, pidi hoidma elus ka mõttekaaslase. Võis leida ka ühtede mõtete kaaslaseks ühed teiste jaoks teised see oli salalikum, viis. Jäägitu mõttekaaslust oli proua ool leidmata. Ent enamasti tähendas mõttekaasluse kindlat püsimist. Samas ajas ja paigas, kus kõik on usinalt tegevuses millegi sellisega, mis selles ajas ja paigas valdab kõikide meeli. Proua uut tabas nüüd tihti tunne, et ta ei ole õiges kohas. Kõige ilmekamalt tuli see tunne esile keset juulikuist kuuma kivilinna. Sellisel hetkel proua teadis, kus on õige koht Maal taimede hulgas inimtühja rannaliival või merekivide vahel või Leebes lainetuses aeglaselt ujumas. Sinna oli järjest raskem pääseda. Pärast armsa kaaslase lahkumist avastas proua uued, ta ei saa enam kunagi tervenisti viibida mingis õiges kohas. Ikka valdas teda tunne, et ta peaks olema ühtlasi ka kuskil mujal. Kus iganes ta oligi mõnel vaatemängul kaugel reisil, pidulikul vastuvõtul ent ka lihtsalt mööda kodulinna tänavaid sõitvast trammis või keset kihavat ostukeskust võis temas äkitselt turgutada kummastel küsimus. Proua oli harjunud mõtlema igavesest järjepidevast ülespoole kasvamisest ilmapuu iidsel tüvel kus ka proua hoo pisuke elujõud oli ajanud haljendava võrsekese samas hoolimises, mis proua u meelest ikka veel võinuks mõtlekse põhjuseks olla. Ent puu oli justkui Juurtelt lahti tulnud. Või oli pind juurte alt minema uhutud. Nii nagu seda juhtub jõgede kalda, Jäärakuil kasvavate puudega, niiet nad väriseva latvu alla voolava veekeerisesse vajuvad. Aeg-ajalt see kahtlus tekkis. Võib-olla alusetult. Kena oleks olnud kasvatada taganevale kaldale uus puu kuid selleks oleks olnud vaja uut igavikku ja uut puusku. Kuhugi võinuks kuhjuda rammus pinnas ja sinna oleks võinud langeda uus seeme. Võib-olla isegi endise puu küljest. Ja seemnel oleks pidanud olema igavikupikkune Aegis mitte inimja, armetu hetk. Proua hooleks väga tahtnud olla, puusku. Oleks tahtnud lummatult lausuda. Üxträzil. Proua U. Ei suutnud uskuda. Proua suutis vaid imeks panna. Proua u mõtles uuest paratamatu, sest. Proo mõistis täielikult, et niisugune sülest pillamine pole muud kui üks suur reetmine ja usu taganemine. Ent kas inimese elu polegi täis lahtilaskmisi lõpmatule edasi teel sest edasipidi ju koos kella usutitega möödapääsmatult tiksuma igaüks selge ees, nina ees, kinnisilmi avali hõlmu Ühisates, pea laiali otsas või kramplikult kõigesse haardudes nagu süütult tappa lavale viidav. Kes ikka veel usub, et õiglus on olemas kuidas kunagi või keegi või kuskil. Siin polnud juttu mingist vabadusest? Nagu juba öeldud, Lis, proua, oo, selge, ees, maha jääv ilmapuu selgelt silmis. Alguses oli lahtine meri ja Vabamets. Proua alguses oli Bravuurse ise ka aru, kui suur oli õnn liikuda edasi just niiviisi et meri ja mets silmist ei kaoks. Metsa oli igasugust. Männikud päikesest lõhnava valguse käes. Hallid ja rohelised samblad, kuumast kuivusest, jäigad käbid siledad, okastega kaetud teerajad ootamatult liivast välja tungivate kühmus, puu juurtega, mis visad ja käänulised. Kui üksildast vanakeste iseloomud. Imelised tillukeste mandlihõnguliste, roosade kellukatega Harakuljused mustikavarred. Kohe võis kõik olla teisiti. Iga männiokka küljes hiilgas vihmapiisk pudenema sajust veel oimetule õnnelikule maapinnale. Liivasel teerajal äsjase vihmahoovahused jäljed. Niisked ja vaiksed, sipelgapesad. Sügis leotas sambla, seene seks, tihedad suise põhjaga padrikud, kus paksud ämblikuvõrgud kidurate puude ja põõsaste vahel astujale näkku kleeppasid. Mis tahes hetkel võisid jalad siin vajuda salaaukudesse juurte rägastiku all. Urkas võis vabalt ees oodata ussipesa ehmunult väänlevate noorte madudega. Jalg võis jääda kinni juurikate ja väetide taha sundides kukkuma käed ees kõhuli, teravates roigastesse kõdunenud kändudesse pisikeste sibavate olendite maailmadesse jõhkralt sisse. Kevadel sinililled ja Ülased. Sügisel pohlad ja jõhvikad. Puravikud, pilvikud, riisikad, kukeseened, männiseened, haavaseened, lepaseened, Kaseseened, udusulis servadega, valged ja roosad sooga ilulõhnalised rabametsad turbaaukude tillukeste külmade järvedega. Sookased männid, kailu dismikud, kanarbik. Talvel lumine lagendik, märtsipäike ja suusad. Proua huul olid metsad väga selgelt meelelahutuses pildina vaimusilmas ja ka lõhnade ning helidena meeles. Vahel mõtles ta, kas ta iial veel satub lumisesse padrikusse kus suuskadega on tublisti Rässimist ja mõni jälg lumel võib ajada higisesse paanikasse, sest meenutab liiga täpselt ilvese jälge. Tegelikult ongi ilvese jälg, ilves ise aga kuskil puuoksal hääletult varitsemas et hüpata turja aeglasele pehmele saagile. Ilves kujutluses üha suurem ja merejanulisem must panter puuma. Kõige hämmeldavam oligi see, et kõik oli äärmiselt selge ja otsekui praegu lõhnamas torkimas, vaimustamas, hirmutamas päikesega paistmas vihmaga, valamas lumega, Lemmetamas tuisuga piitsutamas. Kõik oli täpselt ja kindlalt just see ehki ju ammu muutunud. Merel oli palju värve ja olekuid. Meri oli üleni elav. Ta liikus ja häälitses lõhnas ja puudutas, haises ja loksus. Meri lummas silmi, kõrvu, nina, nahka, hinge. Lummatu hingepõhja jäi igavene igatsus. Alguses oli proua hoole tundunud, et ainult mere taga ongi maailm. Kuid nõnda näis lummava igatsuse pärast. Kui proua seda taipas, näis esiotsa, et maailm jäädki alatiseks mere taha. Meri kohises meelelahutuses. Mis tahes umbses ruumis võis mere kutse hakata Singematvalt mühama. Harilikult tegi see valu mõnikord isegi väga. Kuid ühtlasi andisse kindlalt märku, et merekutse kostab kõikjale läbi. Nõnda võis ka arvata et umbset ruumid on ajutised. Jääte neist pääseb välja. Võib ju ka olla, et proua hoovis kas üldse jõuda vaid maailmakaldale. Ent üle mere ikkagi lihtsalt teisele kaldale. Võib-olla ta poleks suutnudki end maailmasse sisse kiiluda. Hiljem, selg ees edasi liikudes nägi ta imeks pannes et merel on ümberringi igal pool kallas. Proua uuriibiski maailmakaldal. Katkendeid Aino Perviku raamatust proua O imeks panemised luges Liina Olmaruga helirežissöör ja muusikaline kujundaja Külliki Valdma. Toimetaja Pille-Riin Purje. Luuleruum 2017.