Peekonit oli üksjagu alles jäänud ja lisaks oli meil terve hunnik söömist ootavaid kukleid. Niisiis soojendasin need ära, sortsesin ketšupit peale ja tegin termosetäie kohvi. Enne teele asumist turgatas mulle pähe mõte, et tõenäoliselt on tegu taimetoitlaste ka. Niisiis läksin tagasi ja haarasin enne sissesõiduteele suundumist sahvrist mõned õunad ühes. Kuna ängist polnud mingeid uudiseid, järgisin karma teooriat. Kui mina nende inimeste eest hoolitsen, siis hoolitseb keegi kuskil ka tema elus siiani eest Käitu teistega, nii nagu soovid, teisi sinuga käituvat. Lambad pudenesid, tallesid, kutsudes laiali, kui ma üle põllu kevadise karjamaa rohelisel taustal kriiskavate oranžide ja kollaste värvilaiku täna mõjuvate telkide ja furgoonautode poole astusin. Ja endale meenutasin, et ilma selle märja rohuta poleks need inimesed, kes iganes nad on üldse siin. Telgid olid pandud siia-sinna heki äärde, nagu mark oli rääkinud. Roostes furgooni tagant ilmus jänesekoer ja torma sulgudes minu poole ilmselgelt 1960.-test aastatest välja astunud noormees longates kannul. Nii et see koer siis Auguski, tähendasin mina, mees krahmas koeral kaelarihmast kinni ja tiris ta eemale. Vabandust, kas ta äratas teid öösel üles? Ma üritasin teda küll vaikima sundida. Kuulsin teid, vastasin, kas ta käitub lammastega viisakalt? Jah, ta ei ründa kedagi ega midagi, ta lihtsalt ei oska käituda. Ütlesin midagi selle kohta, et kaotasime hiljuti oma koera ja tema ütles, et seda on kurb kuulda. Me seisime seal kahekesi, mina oma tilkuvate peekoni, võileibade ja kohvi termosega ning koer seda kõike eemalt lootusrikkalt silmitsemas. Kas need mängi jaoks? Küsis noormees. Kuidas palun? Täna äratas, teie olete ilmselt tantsi, ema, mina olen Charlie majanda kohe üles. Enne kui ma jõudsin aru saada, mis siin ikkagi toimub, oli mees läinud väikese rohelise tunnelikujulise telgi juurde. See paisus, lengerdaks pisut lontis, nöörid tõmbusid pingule ja vajusid uuesti lõdvaks ning uksekatelt pudenesid laiali vihmapiisad ja järsku vingerdas Änži puuvillase läbiks jaamale kampsunid peale, sikutades telgist välja. Ta alati lokkis blondid juuksed olid kohutavalt sassis, küünealused mustad, ta lehkas suitsu järele ja ta kampsunid olid augud sees. Kuid tüdrukut nähes teadsin kohe, et temaga on kõik hästi. Sellele viitasite silmad, mis ilma Vilamata minu omadesse vaatasid. Kallistuse siirus, mis oli ehe ja polnud ettekäändeks raha või laenuküsimiseks või kattevarjuks väljenditele. Ainult see üks kord või maksan sulle tagasi. Ta ei häbenenud räpane olemast, kuna ei pidanud puhtust teesklema. Änksi. Mul oli rääkimisega raskusi. Isa ei öelnud, et sa siin oled, ma ei teadnud. Tere, ema. Ta kallistas mind, võttis mul ümbert kinni ja kallistas mind. Sa näed nii hea välja, nii terved on? Mul on nii. Ma ei suutnud lauset lõpetada. Astusin temast eemale, tõmbasin varrukaga üle näo. On õnneks, me lihtsalt ei olnud sinust midagi kuulnud. Tundub, et tema tõi sulle hommikusööki, tähendas Charlie. Vaat seda nimetan ma tõeliselt emalikuks lähenemiseks. Lüsseni peaks sellega kindlasti maast lahti saama, ütles Änzi ja Charlie jättis meid varmalt omavahele. Läks telgi juurde, torkas pea sisse hõiguslis Janele, too üles ärkaks. Äntsi, luges mu mõtteid harilikult maha, plussi on koos oma sõbra Henniga telgis ja mina olen koos Charliega bussis. Aga eile öösel läks kõik natuke käest ära, sest me eksisime teelt ja jõudsime väga hilja pärale ja oli pime. Me ei tahtnud esitulesid põlema panna, et teid mitte üles äratada ja ära hirmutada. Me ju ei teinud seda Pole hullu, meile tundus, et me kuulsime midagi, aga polnud mõtet vaidlema hakata. Kuid mul olid siiski mõned küsimused. Kuidas nad olid sisse saanud? Selgus, et politsei oli nende saabumisest ka ilma marki telefonikõneta teadnud ja kui nad südaööl kohale jõudsid, ootas politseiauto neid värava juures. Aga õnneks oli tegu sama võmmiga, kes oli käinud meie kolimise järele, farmi masinaid märgistamas ning Angelest siiani olid tookord meie juures olnud mees, tundis nad ära ja laskis sisse. Miks ta ei olnud ühendust hoidnud. Selgus, et inimesed, kellega koosta reisis, polnud erilised telefoni kasutada. Nad üritasid vältida nii telerit kui ka internetti, selgitas Antši. Ka temal endal ei olnud enam mobiiltelefoni. See aitab meil keskenduda, seletas Anži millele keskenduda olulistele asjadele, maale, kogukonnale, mis nad siiani toonud. Selgus, et levivad jutud, kuidas komm langes, hakkasid kõik rääkima sellest teisest kohast, millest kirjutati ajalehtedes ja kus endiselt 100. vihma ning kuidas inimesed peaksid selle kaitsmiseks ridu koondama. Esimese hooga ei olnud isegi aru saanud, et jutt on kaebust. Sa oleksid võinud kirjutada, tahtsin mõelda. Süüdistused otsisid väljapääsu ja ma neelatasin, et neid kontrolli all hoida. Viimased viis aastat olid kõik meie taaskohtumised sellised olnud kergendust seejärel šokk, rõõm, pahameel, viha, kahetsus, kogu tsükkel, aine kordus ja kordus eri intervalliga ja erirõhuasetusega. Kuid vabandused ja valu olid alati ühesugused. Seekord säästeti mind nendest. Vanaema. Mark oli maruvihane. Artikli ilmumise järel olime iga päev seisnud silmitsi järele jätmatute väiklaste katsetega meie maale tungida ja rändajate furgoonide nägemisega kaasnenud adrenaliinipuhangust sõid kibedad süüdistused minu aadressil, kes ma lasin Änzil oma õnnetunnet vastavalt sellele sütitada või kustutada, kas temal oli tuju meie elus osaleda või mitte, et tema ju ei saa tulla ja normaalse tütre moodi oma vanemaid külastada või kuidas? Otse loomulikult ei saanud ta ette helistada, kus sa sellega, tema pidi kohale saabuma südaööl pooled lollidemaa asukad kaasas, just nagu meil sissetungijate ka veel piisavalt probleeme poleks. Margi viha oli tuttav tingitud osalt kergendustundest, mille tõi kaasa teadmine, et Angeles siiani on kõik korras. Ning osalt sellest, et tüdruk tõi endaga kaasa teisi inimesi vaevumata, meie käest luba küsida. Me ei julgenud talle ära öelda, kartes, et teda eemale tõugates riskime võimalusega, et ei näe teda ega siiani enam kunagi. Ja tundes, et me lihtsalt peame nende pärast pingutama. Angelesse tulin maja juurde tere ütlema ning minu meelest oli see, kes veenis maaki tulema, rändajatega kohtuma marki suutnud visioonile kunagi ära öelda. Ta marssis üles laagrisse, ajas kontsaga kinni vaod, mille furgooni tulid üle põllu sõites endast maha jätnud. Korjas üles tuulega mõnest haagissuvilast üle sissesõidutee lennanud brošüüri erinevate toetuste kohta ja viskas selle rõhutatud liigutusega lõkkesse. Usun, et kui ta viimaks kohale jõudis, ei suutnud isegi tema toimuvale vastu seista. Lisaks kõigele muule oli tegemist teiste inimestega. Me mõlemad ihkasime teiste seltskonda. Büroo surm oli meid järjekordsest ühisest sõbrast ilma jätnud ja me polnud veel valmistada asendama. Markse pikemalt juttu peale paarimehega, kes rääkisid, kui raskeks on läinud ajutiste töökohtade leidmine ja lugu lõppes sellega, et arvas olevat järgmistel nädalatel kaevul neile mõnda tööotsa pakkuda. Otsekui see oleks tal algusest peale plaanis olnud. Ta ütles, et me peame hakkama tarade peale mõtlema, kui soovime inimesi eemal hoida. Tal ei avanenud isegi võimalust esineda oma tavapärase ülesastumisega parasiitide ja narkomaanide teemal, kuna selle seltskonnarändurid olid andnud lubaduse mõnuainetest hoiduda. Üks Äntši sõpradest rääkis mulle, kuidas nad aitavad üksteisel puhtaks jääda oma laste pärast iseeneste pärast mingi eesmärgi järgimise nimel. Ja nende kaalutletus võlus mu ära. Tegin oma kõrvad eemalt orust kostvate sireenide suhtes kurdiks ja nautisin selle asemel seltskonda ja jutuajamisi, mis ansi ja tema kaastöölistega kaasas käisid. Sireen muutus valjemaks, see oli peateelt ära pööranud ja lähenes nüüd mööda meie teed. Antši pöördus rühma poole. Kuna me oleme kõik parasjagu koos, siis tahaksin tänada markija ema, kes lubavad meil siin peatada ja ühtlasi palun kõigil suhtuda siinsesse maasse lugupidamisega ning arvestada, et see on toimiv farm koos lammaste ja kõige muuga. Tänan sind. Ütlesin üle rühmapeade tema poole vaadates kuid ei märganud seda, sest sireen oli muutunud kõrvu lukustavaks. Nägin teisel pool hekki siniseid vilkureid meie sissesõiduteele lähenemas. Nad tulevad siiapoole hüüdiste värava poole joostes. Hakkasin jalgele ajama. Ansi hoidis lisseanil kõvasti käest kinni ilmselt selleks, et poissi saaks markile järele joosta. Kõik vaatasid üksisilmi, kuidas ta mäest üles jooksis. Kaks laste selja taga sireenide hääl imiteerimas. Mehed kogunesid rühmaks ja küsisid üksteise käest, mis jama see siis nüüd on. Nihkusid neist kaugemale, kuni nägin marki, kes läbi meie värava ees peatunud politseiauto akna kellegagi rääkis. Ta tundis end politseinikuga rääkides vabamalt kui oma tütrega suheldes. Vaatasin rändajate poole milledele appi ema hõika sansi. Margi juurde jõudes olin hingetu. Lisaks kahele politseiautole oli nüüd pärale jõudnud ka kiirabiauto ning neid ümbritses odava teleseriaali statiste meenutav võtete algust oodates sagiv rahvasumm. Mark viipas kitsale teele tekkinud autode ja haagissuvilate rea poole. Tundub, et neid on sadu ja neid tuleb siia kogu riigist just nagu oleks see mingisugune tõotatud maa. Rääkisin sulle, on sul nüüd piisavalt seltskonda? Politseinik olile, infordi elanik. Ma tundsin ta ära, see oli Morgani õemees. Seersant vullis, kas pole? Küsisin päevast, proua Ardinglaid. Mees ütles, et maakonna põhjaosast on lisajõud siiapoole teel ja mina vastasin, et arvatavasti pole see vajalik. Kui inimesed taipavad, et meil pole võimalik siia laagrisse jääda, siis nad rahuldavad lihtsalt oma uudishimu ja lahkuvad. Oled sa peast segi läinud, Ruus? Markeris lahti okastraadirulli, mille ta oli ülemise heki juurde toonud, siis kui tabas ühe fotograafi siin ringi nuuskimas. Tal polnud kindaid käes ja traat vigastas ta sõrmi, kuid ei pööranud sellele tähelepanu. Need on tõsised uskujad, neid juba nii lihtsalt minema ei peleta. Mitte nüüd, mil nad on hullumajast jooksu saanud ja tõotatud maad näinud. Ise mu tütrele oli eksimatu, tema positiivne suhtumine rändajatesse lühiajaline. Raadiosaatjat kasutav seersant nihkus meist kaugemale ning värava juurde kogunenud rahvamass hakkas möirgama ja hetk tagasi kohale jõudnud politsei furgooni uksi ja katust kolkima. Aita mind selle traadiga Rud. Hüüdis Mark. Ei oota, keegi peab nendega lihtsalt rääkima. Hõikasin mina vastu. Minu selja taha olid ritta kogunenud mõned rändajad, kes ootasid ja vaatasid sellel kui paar sagris olemisega noort meest hakkas tee pealt läbi heki murdma ja nende agressiivsus ka ülejäänud rahvahulgale hindu andis. Mark võttis aiateiba kätte. Kaduge minu maa pealt või ma sunnin teid selleks. Seersant hullisastus nende vahele ja tema tõstetud käsi sundis aiateivast laskuma. Härra jätke see meie hooleks, sõnas mees. Mark viskas leiba maha. Kõik see toimub sellepärast, et me selle seltskonna sisse lubasime, jaurest rändajate rühma poole osutades. See on politsei seisukoht. Tema tegi seda. Jutud levivad. Ta ei pidanud sel hetkel vajalikuks isegi ansi nime kasutada. Tahtsin vastu vaielda, kuid see olnuks kasutu. Selgitused ja ärakuulamisoskus olid juba defitsiidiks muutunud. Mark andis sissesõiduteed mööda maja poole, et minna ja tuua uusimad investeeringud meie väikesesse majapidamisse. Tabalukud riivid, ketid, elektrikarjus, mitmesugused vangilaagrile omased rekvisiidid. Politsei võttis vähehaaval ohjad enda kätte. Hõiked vaibusid furgoonis, manööverdasin teeservades, et seal kohmakalt ringi pöörata ja minna tagasi sinna, kust nad olid tulnud. Pöörasin sellele kõigele selja ning kõndisin tagasi Angeles siiani suunas. Sellal kui mark maja poole tormas. Tundsin kurgupõhjas lahusoleku tunde müreda piimamaiku ja ööbisin. Ma pea käis ringi ja kui maailm mu ümber viimaks ringiratast pöörlemise lõpetas, oli Mark silmist kadunud. Hiljem samal õhtul küsis ta mu käest, mis temaga toimub. Oleksin neil löönud, kui villis poleks mind takistanud. Oleksin seda tõepoolest teinud. Ta varjas oma näolauale toetatud käte vahele. Me oleme väga väsinud, ütlesin mina. Me olime pool ööd üleval ja täna on olnud pikk päev. Suudlesin teda kuklale. Asi on lihtsalt selles, et see koht läheb meile korda, muud ei midagi. Ja ma ei usu, marked sa neid päriselt ka löönud oleksid, sa lihtsalt ei ole sedasorti inimene. Mark ja Charlie ja veel paar meest laagrist veetsid järgmised päevad nagu metsavahti tiks hakanud salakütid, aedu lappides ja väravaid lukustades ning vedades suuri kivi mürakaid nendesse kohtadesse, kus vanad tee roopad uute teedega kohtusid. Mina liikusin maja ja laagrivahelisel marsruudil, viisin rändajatele süüa ja tulin tagasi küsimustega mis Eneli sageli mu kõrval. Vaatamisväärsuste otsijad, posijad ja vihakõnelejad läksid vähehaaval laiali. Politseinikud kutsusid osa oma jõududest ära, kuid jätsid meile märgusõna, mida pidime kasutama, kui saabuvad uued inimesed või keegi üritab sisse murda. Aga meid ei piiranud üksnes rändajad. Ajaleheartiklid olid purustanud paisu, mille tagant tulvasid kinnismõtted. Meiega võtsid pidevalt ühendust kõikvõimalikud inimesed alates kinnisvaraagentidest kuni maaväliste nähtuste uurijate nii välja. Helikopterite kurguhäälne urin maja kohal, meenutas talviste mesilaste suminat. Emb-kumb meist, komistas korduvalt mõne loata meie maale trüginud kaugobjektiivi, ahne pastakaga varustatud ajakirjaniku otsa. Vaatamata mulle antud lubadustele, kartsin, et Mark, kes oli kunagi tõenäoliselt kõige mõistuslikum ja kõike muud kui agressiivne inimene, kellega te võiksite üldse elus kokku puutuda satub kaklusesse ning saatsid kurjad eelaimus, et iga kord, kui ta videviku saabudes Tarasid kontrollima, läks, jahipiss kaenla alla surutud. Nädalate möödudes jäi kirju pisut vähemaks, kuid tühja toa põrandale vedelesid endiselt palveid ja lubadusi ja nuhkivad uudishimu täis avamata ümbrikute virnad. Me muutsime ära oma e-posti aadressi, vastasime üksnes oma uuele mobiiltelefonile. Me käisime talust väljas vaid äärmise vajaduse korral. Me käisime Tommi matustel istudes kahel rahvast täis kiriku tagumisse otsa pandud lisatoolil. Kui teadsime, et pole ka leinajatena teretulnud. Osalt tänu avalikkuse huvile, mida me tekitasime ja osalt tingituna meie oletuslikust kaasa aitamisest põuale, mis oli põhjustanud mehe surma. Pärast seda kasutasime välismaailmaga ühenduse pidamiseks aina rohkem internetti. Tegime sisseostud samuti netist ja paigutasime sissesõiduteeotsa suure kasti, kuhu uudishimulikele supermarketi kulleritel oli võimalik kohale toimetatud saadetised üle aia kukutada. Nüüd, mil isegi kõige elementaarsemat ja toiduainete, näiteks suhkru ja leivahinnad ei olnud enam paljude inimeste jaoks taskukohased varastati saadetised ära, kui polnud nende äratoomisega piisavalt kärmed. Teine võimalus oli muidugi see, et kohalikud elanikud üritasid meid piiramisrõngas hoides näljaga nurka suruda. Kodus nägin mina vaeva, et planeeritud tegevustele keskenduda ja läbi häda köögiviljaaeda ette valmistada. Mark uputas end talutöödesse ja tema aur läks põrsaste saabumise peale. Ta seadis nad sisse nagu kasuema, sekeldusi nendega ja suurendas vähehaaval loomade aedikud, kuni neil oli võimalus omatahtsi metsa all tuhnida ja seda meie eest alustaimestikust puhastada. Tema pelgupaik oli seal minu jaoks, täitis sama ülesannetes. Mõnda aega tulime miskitmoodi toime kuid mitte kaua. Saabus õhtu, mil ma tegin ettepaneku saabunud post üle vaadata. Me olime küüni remontimisest alles jäänud puitmaterjali saagimise, seda väsinud ja ülesanne ei tekitanud meis erilist hindu. Mina vedelesin teleka ees ja vaatasin roostitud dokumentaalfilmi, mis käsitles lumepallina kasvava finantskriisi tagajärjel kodutuks jäänud inimeste arvu suurenemist. Kujutasin endale ette, kuidas nad üle hekkide ronides oma jalgu kratsivad ja aia ääres kasvavad nõgesed nende käsi kõrvetavad, kui nad meie maale trügivad ning mina ja mark ukselävel jalge alla trambitakse. Ma ei tahtnud oma viimsepäeva stsenaariumid margiga jagada. Halbade unenägude, üldse unenägude ja isegi voodijagamise päevad olid möödas, kuna viimased kaks ööd oli ta maganud eraldi väikeses magamistoas. Tegime näo, et selle põhjuseks oli ta pidev köhimine. Me mõlemad teadsime, et tegelikult ei ole asi selles. Mingi ettekujutus mul probleemist siiski oli. Meie paberikorv oli täis avamata kirju. Ma väitsin, et me ei saa eeldada, et kirjade saatjad on üksnes poolearulised ja neid kõiki minema visata. Teeme selle praegu televiisorit vaadates ära, saame asjaga ühele poole margi tahtnud seda teha, kui tuli viimaks siiski nõus. Vähemasti tegime seda koos. Meil isegi õnnestus mõne kirja üle naerda. Lugupeetud härrased, teile pakub loodetavasti huvi asjaolu, et omandasin hiljaaegu pühalt maalt pärit herneseemned, mida meie suguvõsas issanda sünniaastast alates ühelt põlvkonnalt teisele edasi antud. Pakun teile võimalust herned 100000 naela eest osta ja oma pühale maalapile külvata. Sel konkreetsel hetkel tundus pööraselt naljakas olevat. Kuid ehk kõlab see praegu veelgi naljakamad, kui mõelda, et ma veetsin terve aasta püha hernelillest ekvivalenti kummardades. Jeeriko roos on minu jaoks endiselt nagu elav pil käia. Etteheide. Me jätkasime pingutamist. Mark tegi meie omavalmistatud kreegi džinni pudelile põhja peale Javas järgmise ning Me istusime teineteise kõrval diivanil, jagasime omavahel mõnda, iseäranis ajuvabaleidu. Meie selja taga näitas televiisor kella kümnestes uudistes Big Beni pildi kõrval numbrit 271. Just nii mitu päeva oli Londoni ilmakeskuse andmetel möödas viimasest sajust kuid sellele vaatamata me naersime ja lasime oma kehadel igati tavapäraselt kokku puutuda. Ma hakkasin isegi mõtlema, et ehk magame sel ööl samas voodis. Mark ei, polnud minu varjatud kavatsustest aimugi. Oli aeg, mil ma armastasin meest tema otsekohesuse ja aususe pärast. Olin veendunud, et tegu on inimesega, kes iialgi jäi silmakirjatseja. Ja arvan, et tema suhtus minusse samamoodi. Tõmbasin meie mõlema jaoks kuhjast välja ametliku olemisega kirja, mille ma olin tegelikult juba mõne päeva eest lahti teinud ja omaette olles korduvalt läbi lugenud. Kirja päisesse olid trükitud sõnad kränborn Granbornietcheis, advokaadibüroo. Nad esinesid eraklienti, kes soovis anonüümseks jääda kuid oli valmis meile kaevu ja talumaade omandiõiguse eest maksma enam kui viie miljoni naela suuruse summa. Ja sead lendavad, tähendas Marko. Järgmise asjana näitad sa mulle mõnda Nigeeriast saadetud pakkumist, millest ei ole võimalik ära öelda ja meil pole vaja teha muud, kui neile oma pangakonto anda. Ning taevane kuningriik kuulub tervenisti meile. Selliseid kirju virnade kaupa, kui ta peaks neid lugeda tahtma, ütlesin mina. Aga nende seas on ka tõsiseltvõetavaid pakkumisi. Näitasin talle kirja ühelt filantroobilt, kes soovis meie talu ära osta ja kasutada seda teadustööde tegemiseks. Libistasin pilgu üle paberit õiget kohta leida viisil, mis aitaks vähendada põua kahjulikku mõju meie ühiskonna kõige haavatavamatele esindajatele. Kõikide kirjade saatjad ei ole sugugi isekad, mölakad või suured korporatsioonid, selgitasin markile. Ta võttis kaunis kaldkirja meenutavas ristis lihtsale paberile kirjutatud kirja enda kätte. Selle saatja oli usuorganisatsioon, millele oli eraldatud rahasumma maatüki ostmiseks, kuhu oleks võimalik rajada spirituaalse rahu ja mõtiskluste keskus raskeid aegu läbi elavatele inimestele. Meil ei ole selleks isegi mingit vennaskonda tarvis, ütlesin mehele, kui sa oled märganud sisu, oma tütar osaleb aia servas mingi samalaadse organisatsiooni töös. Täitsin oma pooliku klaasi, üritasin naerda. Aga marki naernud. Ta oli järsku aru saanud, et ma soovitasin päris tõsiselt koha müümist. Ära hakka mulle rääkima, et ma peaksin kõik sinnapaika jätma, ütles ta. Ma olen sellele kohale sinust palju rohkem andnud, tegelikult lausa kõik, mis mul on. See oli, see on minu unistus, niisama palju kui sinu oma. Mina olen see, kes künnab ja külvab, ma olen päriselt sellesse kohta sinust oluliselt rohkem investeerinud. Ta viskas ümbriku põrandale. Nii see peabki olema. Sina olid see, kes soovis linnast lahkuda. Nii et me hakkame jälle selle jutuga pihta. Mul ei lubata seda kunagi unustada, Sonny. Sa tead küll, et ma ei mõelnud midagi sellist, jumal hoidku, lülitas telekas välja. Mark tõusis ja võttis telekapuldi kätte. Ei, ma ei tea, mida sa mõtlesid, kuna ma pole kunagi teadnudki, mida sa mõtled, on ju nii. Nüüd, mil telekas oli hääletuks lülitatud ja uudised mängisid taustaks tummfilmina täitis tuba sõnelemises tekkinud pausist tingitud vaikus. Üritasin teemat jätkata tasase häälega, see ei puutu kuskilt otsast asjasse, ka raha ei puutu asjasse, asi on meist täpselt nii, seda ma ju räägingi. Ei, ei räägi. Mark seisis seljaga minu poole, põrnitses vaikset ekraani ja ütles. Sa ei kuula mind. Jah, kuulan küll. Ma tahan siit ära minna, aga mitte ilma. Ta pööras end järsult minu poole. Siis lase jalga, mine. Ta lülitas teleka hääle uuesti sisse ja hakkas heli järjest valjemaks keerama. Pidin selleks, et mu hääl kuuldav oleks karjuma aga mitte ilma sinuta. Marg, ma tahan, et me läheksime koos. Anname selle maa mõne inimese kätte, kes oskab seda paremini kasutada. Mina jään siia. Miks? Margi vastanud sellele küsimusele kohe. Ta lülitas televiisori välja ja hakkas siis aegamööda rääkima. Sest mulle meeldib siin. Sest ma olen lapsest saadik tahtnud just sellega tegeleda. Sest mul oli see alati plaanis, enne kui, enne, kui, mis maalt enne, kui ma su plaanid nässu keerasin. Sest ma jäin kellestki teisest rasedaks, tõin ilmale tütre, kes on osutunud tõeliseks õudusunenäoks. Sa oled ju alati tahtnud seda öelda, pole lihtsalt julgenud. Margistus uuesti diivanile. Mina tegin ahjuukse lahti ja hakkasin ümbrikke ükshaaval tulle loopima. Leegid valgustasid küüsi, närivad markivaid poolenisti, jättes osa tema näost pimedusse. Sirutasin käe järgmise pihutäie erinevate palvetega täidetud kirjade järele. Ta pani jala usklike organisatsiooni saadetud kirja peale. Kummardus siis ja võttis mul käest kinni. Toetasin vaevatuna oma pea tema põlvedele. See kõik käib meile üle jõu. Kui me siit ära läheksime, oleksime taas vabad. Ütlesin veel ühte katset tehes. Ma tahtsin nii väga veel kord üritada ja üritada ja üritada. Olin tõsiusklik. Enne magamaminekut tegi ta tagumise ukse lahti ja kutsus mind öötaevast vaatama. Suur vanker rippus madalal ja oli selgelt näha. Ma nägin tervet põhja naerani ulatuvat tähtede rida. Soovime midagi? Küsis mees kätt mu ümber asetades selja tagant vaataja oleks meid ilmselt täiuslikuks paariks pidanud. Mul oli tookord raske värisemist lõpetada. Ja ma värisen ka praegu, mõeldes sellele pimedale ööle põhjanaelale kõigele, mida see täht nägi ja siiski olulistes asjades pimedusega löödud oli.