Higis pimedat tulnud endas vihm, pori ja raagus rabin. Ma komberdan nina maas ja kuulen, kuis koletu kabi üle katuste tühistab. Kas pole sa harjunud veed, tuul yhita? Õnnista meie kodused ilmad on need, need on meie kodused ilmad. Vii pilvedest läbimu kiik, vii sooria maarjamaale keskmerede siniseid saale. Seal rannas, kus päike on truu vaim Tuskajast vabaneb ja kuldsete viljade puu suur saladus avaneb. Sel ilusal hetkel lõi üks katkine torumaid valla oma kraaksuvad lõuad ja kõik mu vaese pea peale, kallas. Ja taga kaks auväärset mehest jäid naerma, kui hobused. Pale nõretas veest. Need ilmad on kodused. Need on meie kodused ilmal ja süüdi und nägevad silmad. Need kodused ilmad on jälle käes. Sügisene vihm, sügisene pimedus, sellega koos vahel ka sügisene nukrus ja soov sooria mooria maale sooja päikese kätte põgeneda. Nii on see ikka olnud igal sügisel. Ja ometi ei lähe koduste ilmade eest keegi pakku, tuleb siin samaski jälle välja, soe päike heidab puude kiri rüüdele pidulikku sära ja Kilinenda plustlikult veelompides pühib tusatuju ja põgenemisplaanid sootuks meelest. Mikli. Ühistantsin meelieetnud. Reviis viimselleeri. Kuule naeru toovad. Usu peale. Tüütud nute veiniga aetud soojust leinud Liividi igast hetkest jagu. Niisiis ja siis kuule naerudo vaatinos jale. Tänane saade pakub kuulamiseks väikese valiku vihmalugusid meie fonoteegist just väikese valiku, sest vihm on inspireerinud paljusid heliloojaid. Vihmapiiskade tasane, sahin lehestikus, vihmapiiskade rõõmustrummeldamine katusel, ägeda vihma, valingu, võimas kohin. Selles kõiges peitub juba looduses muusika. Seda on hea helidesse valada, otse piltlikult edasi anda. Nii on instrumentaallugudes aga veelgi enam, torkab silma laulusaadetes lauludes. Enamasti on sisu rohkem teksti kanda, kuid vihmalauludes annab tekst sageli pigem hetkemeeleolu ja tundeid. Tõeline vihm kostab aga just saatepartiis. Praegu kõlav pala kannab pealkirja päikesepaiste vihmas. Sügispäevadel tuleb seda harvem ette, suvel aga tüki sagedamini. Vanarahvas ütleb siinset nõiad vihtlevad. Laskem sel päikesepaistelisel vihma loolentsis korraks tagasi kanda möödunud suvesse mil päikest oli ebatavaliselt palju ja vihma ei sugugi aina sinine klaar taevas. Kui kuskil ilmus valge pilveke, pöördusid pilgud selle poole ootuses ehk tiheneb. Tumeneb ehk annab kosutava vihmahoo, värskendab pisut loodust ja inimest toob kaasa mõnusa tuulehoo. Aga ei tulnud pakse vesiseid pilvi. Need hoidis see aasta kõik sügise tarvis. Suvele jätkus vaid kõrgeid ja kergeid põuapilvi. Vaikse krabinaga nii päikest vaja pruuki ajada, aga töine kuiva Vaarik palvi maasikas on. Katla Siiri Silvi ainori. Kõikjal loigud kõikjal veedee, sipelgad on peidu vaid hulgakesi jalutamas ei tahaks sooja päikest juba näha, taevasina aita piimast aitab juba. Ja ja. Nii et ei pane ägedaid vee ajasid voolama ega tekita teedele suuri loike vaid imbub tasapisi maasse ja hakkab mets härjakesi sambla seest välja upitama. Koos seentega enamasti küll veel enne seeni meelitab see vihm metsa, seenelised ei ole siis enam aega kurvastada rannailma lõppemise üle. Päevitus ülikonna võib kergel südamel noa ja korvi vastu vahetada. Teed seal ja ta rohked päevad ma uudis kätte. See hernekarri. Me. Ei ole selge. Jäi seal ja ta pilgud pöörati nüüd ma jõutu tooli, see neeemmetsa juurde epaksuku. Šampinjone. Leemets, jäisel ja ta päike heitis vari jõudma. Seenekorvid see, need. Sagi leidma. Asi pole nõnda, tuli jõudes siia. Värske kartul, seenepraad, hapukurgiga ja veel marinaadis riisikad. Kupatatud kukeseen vähe ennegi. Ape kuurena Kiievi puravik Kastiilia sibulat ja pipart peal. Valge viinaga on hea. Sügis on tulnud mõõduka järel, tal jäljed on märjad. Kapil kõhutab kõrvits, soemüüril, sibulapärjad. Turdumas pudeli põhjas punased piprakaunad. Kelleni seenepütid, kelleni pähkli paunad. Tunde lahkuvaid loendab kumisev kellakägu. Pilku peeglisse heites näen oma ema nägu. Punased piprakaunad, kõrvits ja sibulapärjad. Siis on tulnud mu tuppa. Sügise silmad on märjad. Siin ta siis nüüd on see sügisnukrus, mis aeg-ajalt tahes-tahtmatult ligi tikub. Kui sa oled parasjagu vihmavarju vastutuult pressides end ära väsitanud ja sellest hoolimata ikkagi märjaks saanud. Kui kõik teed on äärest ääreni pori täis ja iilide käes vappuva laterna valgus ainult rõhutab ümbritsevat pimedust siis ta tuleb. Aga ta ei jää kauaks? Ei öelda ilmaasjata. Aastaring. Üks ring saab täis ja algab uus. Miski on jäänud selja taha, aga miski on ees. Poeesia son küll kombeks võrreldes higist lõpuga kõnelda hääbumisest ja kaunite suve unelmate kadumisest. Aga elu ei ole ju suvitusromaan, mille tagumiseks kaaneks sügisene pööripäev. Sügis on ju nii, paljude asjade algus. Maksaks ka meelde tuletada, et meie rahvatraditsioonis oli just sügis, kui välised tööd lõpetatud ja saagid salves. See aeg, mil peeti kõige enam pulmi. Aeg kumis viib eks nüüd päid, kes teine linn. Viies ka õnne, miski kitsa rattad. Aegsest olla huviski, eks nüüd päid, kes teine õisi ei näe kuid sügisi lend aga oli see töödrockey. No praegu ta pisarad on viimse värvi, puiestee. O Brieni on peitnud ära valgele jahe naeratus külmalt mööda käib tuul, kuid su arm ja see on endiselt. O Brien on varastanud suvelaguneva Okto ohvri. Ta pisarad on pääsenud viimse värvi puiestee. Praegu on peitnud ära valged Me jahe naeratus suul, külmalt mööda käib tuul, kuid suaar teonentideltsa. No praegu on täitnud äraval hingede ööd, jahe naeratus külmalt mööda käib. Kuid su arm, see on endiselt. November heidab lehtedega liisku. Tume pilk on tulvil piisku. Torm laksutata juustes musta linti. Nuuksudes, ent seina vastu toetab. Ja pisarhaaval ruutadele poeta vihmi pikast pintslist mustadin. Tim. Talv mütsi torbikut koob rohu juurist, külm surub maasse roostetanud naela. Ja vaikus tühjast rästa puurist, nüüd pistab välja pika kaela. Must kiri, kukub taevast vette. Ja päike uduvaipa poeb. Mets paneb härma prillideta, et ja suvesurmaotsust loeb. Kõheldes voogusid lõõtsutab kuid lehti jo tembeldab tuul. Ja sügispunaseks lõõtsutab pitsatit pihlapuul. Puuladvust tormi mõte mõlgub seal kisendab linnukari. Kumer taevas mu pea kohal kõlgu. Kui auklik vihmavari Ja ta. Hüvasti. Armastus. Sügisvihm, kuid vihm ei 100 ainult sügisel. Ja sügis pole ainult vihmane. Sügis on ka kuldne ja rikas, aga rikku silma vihmata ei tule, sest kõik käib ratast ringi. Memm vaikselt. Egas ta nii on. Minu noorusest meenub kauge. Seisin pillil, saame siinsed Packarra need unustada. Imeilusaid. Mooru. Süügi. No eks? Seal. Üksinda. Ka ja talve jaa, jaa. Läbi aastate on mind saatnud sõnaselge m. Ja kui palju kardi ta kirju vaip on? Ma? Me ei luba anda või ürte ega söögi peale Soome ka ja. Vee all. Ja. Ja no Vihm teeb toredaid asju. Vihma jääb õied vihmavarju ja vihmavarjud õide. Rihm peseb vanade kivi raiujate näod puhtaks. Vihik seob karvad mu paljal rinnal ükshaaval linnamüüri samblatuti külge. Vihm teeb toredaid asju. Lifte plekk-katustest klavereid, veetorudest, flööt, rihm ei pelga kirikuid. Vihm sosistab mulle kõik ära. Ja naerab asfaldile laginal. Vihm teeb toredaid asju. Vihmann esteet, vihm paneb naised seelikuid kergitama seda kõrgemale, mida ilusamad põlved. Vihk teeb lollidele. Otse lagipähe vihm teeb toredaid asju. Vihm süvendab ise loomusid. Vihm teeb. Kurvad kurvemaks korjad kurjemaks, rõõmsad rõõmsamaks. Vihm teeb inimesed luuletajate jaoks riidest lahti.