Te kuulate raadio kohta. Tudengini kolmveerand. Kell on saanud 12 18 ja algab järjekordne tudengi kolmveerand. Täna on või, sel nädalal on raadio kaks kolinud Tartusse, sest on tudengipäevad. Ja siis tudengi 45 on selline saade, kus me kajastame tudengipäevadega seotud sündmusi. Mina olen Sandra Saar. Tere hommikust. Ka minu poolt. Mina olen Saare Adamson, ma ei tea, kui hommikul praegu on 12 juba. Õigus küll, jah. Aga ma tean, et sina käisid eile ühel huvitaval asjal kohal, räägi natukene ja mina käisin eile Tartu Ülikooli peahoones, kus oli ekskursioon kartserisse ja käisin koos äge Tammega, kes tegi sellest ka meile väikse reportaaži. Kuidas sulle meeldis, seal? Mulle meeldis väga, see oli väga äge. Ma sain väga palju uut ja huvitavat teada, ei olnud seal kunagi isiklikult käinud ka. Nii et jah, mina julgen väga soovitada, mis sa seal teada said, nimeta üks asi. Ma sain teada, et kartseris istunud ka väga palju tuntud inimesi, kes näiteks näiteks Kristian Jaak Peterson aga veel keegi huvitav. Siis seal oli veel mingisuguseid saksa aadlikke, kelle nimel mul praegu meelde ei tule, aga ma arvan, et tega räägib neist ka lähemalt. Kas seal seletati või toodi see põhjus ka välja, miks nad istusid seal ja näiteks Kristjan Jaak Petersoni istus selle eest Ta läks liiga hilja õhtul jalutama. Et see oli siis selline reegel, et teatud pärast teatud kellaaega ei tohtinud enam kuskil linna peal luusida. No vot siis mõtle, kui praegu kani oleks ja, ja üks väga huvitav asi oli veel ka see, et kartserisse võis sattuda sellepärast, et sai tagastama raamatu, kuid raamatukokku õigel ajal. No vot, kas sina siis satuksid sel põhjusel ja ma just mõtlesingi, et mina arvestanud kartseris istuski, kui praegu selline selline võimalus oleks? Noh, jumal tänatud. Ei ole, aga kuulame misse, ige seal veel põnevate nägisis. Kui praegu saavad tudengid avalikku korda ja ülikooli käitumisreegleid rikkudes karistuse paberil või süümepiinade näol kätte, siis paar sajandit tagasi pandi korrarikkujad hoopiski kartserisse istuma. Mis põhjustel nad sinna sattusid ja millega katselist tegeleti, uurimegi kohe välja. Mina olen praegu Tartu Ülikooli peahoones, nüüd suundumegi huvilistega ülikooli pööningule, kus ajalooline kartser asub. Jõudsime siis nüüd pööningule näeb välja nagu miski pooleliolev ehitus paiks. Aga siin ongi siis see üks puust uks, mis kartserisse viib, mingid juukse lahti. Lähme sisse. Ja üles, eks ole, ära ei kustunud. Niisiis Tartu Ülikooli ajaloolisse kartserisse, et mistahes esmamulje oli pintslite külm, külm, eks ole. Talvel eriti külmaks. Huvitav on see, et siin on tõesti kõik seinad on täis joonistusi ja tuleb välja kartseris istunud tudengid joonistasid ja kirjutasid siin veedetud aja jooksul seintele, millest siis mõned on originaalselt praegu säilinud ja mõnede konstrueeritud või siis hiljem tehtud joonistus on siin kujutatud igasugu põnevaid asju. Päris palju on millegipärast kassi nägusid ja ka taevas paistvaid kuusid on nii täiskuu kui ka noorkuu ja kõik misse ja seintele on kirjutatud, on siis kas saksa või ladina keeles. Tulenes siis ajast, näiteks on siin ukse kohal ladina keeles kirjutatud, elagu järgmine, mis peaks siis järgmise kartserisse tulijale nii-öelda edu ja õnne soovima selleks seal veedetud ajaks. Muideks põhjuseid miks kartserisse üldse tudengid, tõsi, need olid isegi päris lihtsad. Ja ei ole ainult natuke täpsem ja rääkida nendest rikkumistest konkreetsetest rikkumistest ja kui pikaks tudeng siia sattuda, muusika nimekiri olemas, et mille eest ja kui kauaks määratud ja küllaltki huvitavad nii tasumata võlg tudengile tasumata oligi, siis ta sai üks kuni kaks päeva siis korrarikkumine teatris, sellest sai kuni kaheksa päeva, kui tudeng ei toonud raamatuid õigele rakuks tagasi üldse tagasi. Ta sai kaks päeva. Neljapäeval sai näiteks sellest, kui think soolost daami toomemäe ratsutamine sellest sai viis päeva ja, ja kõige pikem periood kolm nädalat oleneta sai siis sellest, kui tudeng osas tuli. Mis veel tuleb välja, on see, et kartserisse sattumine oli tudengite seas hoopiski selline popp asi või nagu meie ütleme, et tudeng peab suudlevate tudengite purskkaevus ujumas käima, siis seal öeldi, et õige tudeng on kas või ühe päeva kartseris istunud. Samuti ei paistnud tudengite elusin kartseris üldse jube olevat, sellepärast et akna kaudu olevat nad endale siia sõpradega veini saanud sisse smuugeldada ning kartseri uduks isegi ei olnud lukus. Viimane sissekanne tehti 1892 aga seekordsete Moskatud ka kasvatega 20-l sajandil ja on teada ka nõukogude perioodist üks niisugune kurioosne juhtum, kus üks teadlik tont oli väljakukkumise aitäh oma viimase võimalusena olulise ülikooliti, palun ärge visake mind välja laskma veel üks võimalus ja pange paremini siia võrdsesse Lukruda. Tuleb välja, et ka mitmed Meile tuntud inimesed on siin kartseris aega veetnud. Näiteks Kristian Jaak Peterson olevat seal aega veetnud, sest et kunagi oli Tartus keeld peale mingit aega ei tohtinud välja minna uksest, aga tema oli väljas olnud ja nii siis ta sinna kartserisse mõneks ajaks pandi. Siis kõik liigume siit alla tagasi ja hakkabki ekskursioon läbi saama ja tundub, et külalistel on väga palju muljeid selle kohta, mida nad just nägid ja kuulsid. Teile meeldis kartulikäik soovitu üllatavalt leebe. Kas nüüd tekkis ise tunne, et oleks võinud kartserisse minna? Ma küll null pala välja näha, aga ma siiski olnud juba noorelt. Aga kui see endiselt oleks, kas siis läheks austataksega vahele, kuidas teile meeldis? Väga huvitav oli, ma arvasin ka, et, et seal natuke karmimalt, kuradi uks on ikka lukus ja et seal ikka ei taheta, võiks olla, aga see oli nagu kurt. Ja kui ise oleks raamatute laenutamise pärast ja mittetagastamise pärast sinna sattunud, kas oleks meel väga kurb olnud? No ma oleks ikka päris pikalt viibinud, nii et hea seal ei olnud siis ülikooliski, selles paindimine, mõni krooniline õmblen, sosinaid, täh, milliseid tundeid sinus kartseris käik tekitas? Väga huvitav, et ma ei olnud seal kunagi käinud, ma arvasin, et see on palju pisem, palju halvemate tingimustega. Aga tegelikult see oli päris kena koht, kus aega veeta. Kas võiksid ka ise seal raamatute tagastamise pärast istuda? Ja võiksin küll, ma arvan, et see olekski võib-olla hea hetk, kus oma koolitöödega tegeleda ja raamatuid lugeda ja puhata. Kuigi praegu on kartser osa ülikooli kunstimuuseumist, siis mine sa tea, võib-olla hakkab see tulevikus taas oma algset eesmärki teenima. Seega head tudengid Jäägem viisakaks. No vot selline lugu siis, aga liigume nüüd veidikene lõbusamate teemade juurde ja meil on külas kaks külalist, silver laius ja Martin Youna, nemad on ruutu 10-st ja miks me teid külla kutsusime sel põhjusel, et täna toimub selline sündmus nagu improv teed ja seda korraldavad siis ruttu 10 psühhobuss minu jaoks psühhobuss ja ruutu 10 ruutu 10 impro Klubi siis selline psühhobuss. Ma otsisin tutvustuse ka välja on psühholoogiatudengite algatatud populaarteaduslik projekt mille eesmärk on tutvustada laiemale avalikkusele teaduspõhise psühholoogia erinevaid, huvitavaid ja kasulikke tahke. Et minu jaoks tunduvad üsna erinevad asjad, et kuidas te kokku üldse saite. Tere minu poolt Martin siin, et seoses nii-öelda tudengipäevadega, et meie poole pöörduti hetk, et kas me sooviksime ka mingit üritust teha, aga aga seekord oli väike nõue, et peaks kuidagi kas siis mingi sellise õppeainega või professoriga või kellelegagi ära siduma. Ja siis tuligi selline idee, et, et me saame näiteks kaasata psühhobussi kes saavad mingeid huvitavaid selliseid lugusid rääkida. Ja siis me saame teha improvisatsiooni, stseene ja komöödiat selle põhjal. Tere ka minu poolt, mina olen Silver ja meil on selline formaat huvitav, kus me saamegi küsida inimeste käest erinevaid lugusid ja nad saavad rääkida oma kogemustest meile ja me võtame sealt detaile erinevaid, selliseid infokilde ja siis paneme seda teisse konteksti, siis kasutame ära. Kas te olete ennem ka psühhobussiga koostööd teinud või on see täitsa esmakordne? Ei ole see meie esimene. Kuidas senimaani tundub, kui lihtne või raske on sellist koostööd tehast ikkagi üsna erinevad asjad? Ilmselt väga ei ole, kuna me oleme võtnud ka suvalisi inimesi, kes räägivad meile lugusid, siis professionaali võtta nagu kõvasti lihtsam. Kuidas see üritus täna õhtul välja nägema hakkab, siis rääkige sellest veidike lähemale. See näeb välja nõnda, etendus kestab enam-vähem tund aega ja kõigepealt psühhobussist on meil kadi lang, kes nii-öelda alustab selle nii-öelda etenduse, et ta räägib ühe loo sellisest huvitavast psühholoogia eksperimendist, mis, mis on tehtud. Ajaloos on väga imelikke eksperimente tehtud ja ta ühe loo siis jagab meiega ja kõik improviseerid, kes seal on ilmselt näoga public. Kuulame seda lugu esimest korda ja siis Me võtame sealt nii-öelda inspiratsiooni omast Tseenideks, et me ei hakka seda lugu ja nagu üks ühele järgi mängima, mis räägiti, vaid pigem võtame sellist inspiratsiooni ja lähme huvitavatesse kohtadesse. Ja see olekski siis viis minutit on enam-vähem see monoloog, siis tuleb umbes 25 minutit stseene loodetavasti. Ja siis tuleb uuesti viis minutit monoloogi ja siis 25 meetrit stseene. Kuidas teie üldse oma tee improvisatsiooni, nii leidsid? Aitäh mina sain selle ilmselt internetis, nägime videosid Huuslinist ja, ja siis sain teada, et Eestis ega improtrupp ühinesin sinna ja siis mingi aja vältel me tegime oma väikse pundi, käisime Chicagos õppimas. Seda saab lausa õppida, aga muidugi, ja me õpetame ka seda, et, et kui kellelgi huvi tegelemist tekitab küsimuse, et küll, et ahaa, te mõtlete kõik kohapeal välja, et nagu, mis te õpite selle jaoks. Aga seda sa õpidki, õpid nii-öelda kiiremini mõtlema ja reageerima ja, ja nii-öelda nagu harid oma instinkte või treenid oma instinkte, ta oskab paremini käituda. Kuidas on võimalik õppida kiiremini mõtlema? Just tegelikult üks meie grupi näitleja tõi ka välja, et kui me oleme tavalises teatris, siis me õpime nagu süvenema ühte kindlasse karakterisse ja proovime seda karakterit lihvida kemplus tegelikult me lihtsalt õpimegi, kuidas nüüd hetkest ühtegi karakterit luua, et nagu selle asemel et pühenduda ühele kindlale karakterile. Me paneme hästi palju aega selle alla, et nagu suutagi hetkes need kohaneda ja igane igalt erinevate poodidega toime tulla, mis paneb keha mingisse poosi sisse huumoriga. Niimoodi natuke teistmoodi ja vastates küsimusele, kuidas on võimalik nii-öelda hetkes kiiremini mõelda, on tegelikult me oleme kõik võimelised seda tegema, aga mingil põhjusel meil nagu sisemine kriitik ei lase seda teha ja ütleb halb halb mõte. Martin, ära ütle seda. Mõtle midagi paremat ja siis sa oled oma peas, ma peaks midagi paremat välja mõtlema ja selle asemel nagu teha midagi, et me õpime nii-öelda lahti laskma sellest kriitikust meie sees ja oleme nagu sellised 12 aastased lapsed, kes ütlevad asju, mis nad tahavad aga nagu teadlikult. Kas kas ma saan su jutust siis õigesti aru, et tegelikult mingeid eeldusi otseselt ei olegi vaja, et improt teha ei ole, et igaüks võib seda teha absoluutselt. Aga mind on alati huvitanud teie tegemiste puhul see, et kas teil on kunagi juhtunud ka niiviisi, et seisata laval ja mitte mingit ideedega mõtet ei ole, kuidas nüüd edasi minna, kuidas seda infot tegema hakata? Tegelikult see ongi huvitav, kui selline situatsioon me võtame nagu iga hetke eraldi ja kui tulebki selline situatsioon, et midagi laval ei toimu, siis üks etendus meil oli näiteks selline ja kogu mäng, mis sellest tuli oli, kas teil on tühi lava? Kedagi pole lava peal ühtegi ideed pole, ostke see toode ja nagu see hetk ajendabki inspireerib meid siis edasi minema. Ja vahepeal oleme kahekesi laval, eks oleme. Ei tea mida teha, aga sinu kogu inspiratsioon stseeni jaoks on sinu lavapartneri ja see nagu selline mõistet, mis emotsioon tal on või mida ta tunneb või mismoodi ta välja näeb ja siis sa tõlgendad seda oma nii-öelda stseeni ja võtad, saad sealt inspiratsiooni, libegi, sa oled oma, peasime naha, mul pole ideid. Siis siis sa oled halvas kohas, aga, aga, aga kui sa vaatad ja võtad inspiratsiooni, mis sul juba antakse, iseenesest? Aga põhiküsimus koomikutena mida teha siis, kui publik ei naera? Oleneb, mis asja sa teed, et kui yldiselt stand-upi teed, siis mine oma kavaga edasi õpitava soravalt pähe ja liigu edasi. Ja impros see oleneb, ütleme kui mingi asi ei ole siin, minu jaoks on kaks, kaks versiooni, kui mingi asi ei ole naljakas, siis teha seda uuesti ja uuesti uuesti, mingi hetk on naljakas. Või siis ütleme, et ta on nagu selline piiri peal võib-olla solvav või mingi värk ja siis kui me lihtsalt selle välja ütleme, et see oli küll kohatasi, mida öelda. Publikele naerab, et kui sellest situatsioonist tekib nagu ja kui selline pinge ja kui sa õpid, kui sa tead, kuidas neid pingeid nii-öelda vabastada, siis siis sa saad nendest olukordadest välja tulla. Kas see aitaks, kui ise naerma hakata, et äkki siis näitab nagu eeskuju publikule, mis nad tegema peavad? Kindlasti aitaks, aga oleneb ka situatsioonist, kus ongi kohatu asija ise naeratasid, see võib olla publikule võib nagu natuke kurjana tunduda. Aga me ikka laseme teil kohe siin midagi katsetada ka ette näidata, et mis see siis on, mis te teete, te palusite meil välja mõelda ühe loo ja me hakkasime siis omavahel arutama, et noh, mis oleks selline viisakas lugu, mida kõlbaks raadios ka rääkida ja meil aintuid õnnetustega seotud lood meelde, mis kummalgi juhtunud on, sul oli üks lugu, räägi palun. Ja minu lugu siis võib-olla kõige värvikam seik minu lapsepõlvest oli see, et ma olin oma perega mingisugusel välietendusel, kus olid siis selliseid istumiseks pingid, kus sees oli metall, aga peal oli puu ja kõik lapsed, siis hüppasid nende pinkide pealt ülespoole, aga mina saaksin ka hüppama, aga hüppanud kahjuks välja niimoodi, et ma mõtlesin peaga vastu seda pinki ja murdsin ninaluu. Ja kui Saara mulle seda lugu rääkis, siis minul tuli meelde mõne aasta tagune lugu, kus Valgamaal tõrva linnas on vanamõisa järv ja seal on Eesti kõige kõrgem hüppetorn. Ja siis me sõpradega hüppasime, kõik seal on erinevad, need astmed saad läbi hüpata ja kõige kõrgem on siis 11,5 meetrit vist ja mina hüppasin sealt alla ja mingid selgroolülid veidike nikastasin ära, nii et pidin aasta aega igatahes kannatasin seda seal. Nii et meil on kaks õnnetus, lugu, tehke. Kuulge, ega midagi, aga et ma kordan ja et me ei hakka neid lugusid ümber mängima, aga me võtame lihtsalt mingi siukse inspiratsiooni sealt ja siis teeme oma stseeni. Tom tongula, ons ja ma olen silk, meie vennad juba hüppasid kolmanda korruse aknalt alla. See tundub päris hea küll, ju kui ma mõtlen, kui nemad läksid nagu, nagu miks mitte meie minna halvemad olla. Las ma piilun korra aknast. Nagu ma räägin peale seda edasi, eks sel juhul kui mina plaanisin nagu surma saada, pulga pole plaanima, lihtsalt lähen neile järgi ja siis ilmselt nad ootavadki meid lamavad, me oleme nii kaua, mis mina olen juba 15 minutit oodanud või? Ilmselt puhkavad ja okei. Ma võtan ühe asja kaasa. Sest ma tahan ühe asja kaasa võtta, seal on, seal on võimalus üks asi kaasa võtta, mis sa kaasa võtad? Oma jänese? Võtan läpaka. Miks lapakad, kollane, seal arvutimäng, saad hüpata ja mängida, samal ajal Eywa, hüppan ära ja siis lego lähen, mängin. Nüüd, kui ma tegelikult arvutan seda siis tegelikult ma tahaks seda toas mängida ka mul pole vaja alla hüpata. Ta võiks võtta ja ma saan oma jänesega kallistada, aga tegelikult mõtlesin, et pakun oma kaisuloomale natuke ekstreemsusi, aga seal vist. Samas, nagu nad ootavad, mida suva lähme algavad. Ju päris tuuline on siin. Aga ma lähen. Kootusidki meid. Aga suur aitäh täna stuudiosse tulemast, Silver laius ja Martin Youna, nii et kõik, kes tahavad veel kuulda taolisi asju, siis täna õhtul on see võimalus. Ülikooli aja kohta öeldakse ikka, et see on üks ilusaim aeg elus ja Saara, ma tean, et sina käisid eile uurimas inimeste käest, et mida nemad oma ülikooliajast mäletavad ja mis on kõige eredam mälestus, aga kuulame, mis sa kokku kogusid. Räägi meile mõnestama eredamad mälestused seoses oma tudengiajaga. Ma arvan, et mulle jääb igavesti meelde see, kuidas neid esmakursuslasi viidi Marju Lauristini aknal laulma, laulsime neile marjule ja Peeter Vihalemm alles siis massikommunikatsiooni akna all ja siis nad tulid tordiga alla ja kallistasime, see oli vahva. Sügisel olin siis samamoodi raadio kahes üks saatejuht, kui oli seesama tudeng ja 45 saade. Ja siis mu isa helistas mulle mõned tunnid pärast seda saadet ja ütles, et tuuled täna räägiti sinust raadio koheselt mitu korda mainitasin su nime ja räägiti. Sa sõid tatraputru ja proovisid neid pannkooke, mis seal tudengipäevadel pakuti. Ja siis ma pidin talle üllatusega teatama, et tädis tegelikult seal ei räägitud minust, vaid seal olin hoopis mina ja ma lihtsalt tutvustasin ennast nimepidi. Ükskord läksime kursakaaslastega väga spontaanselt välja ja GM-is oli siis just Rasmuse mingi karaokepidu ja me otsustasime, et läheme ka siis suure kambaga sinna karaoket laulma ja lõppkokkuvõttes ühesõnaga see oli väga laes oli, me olime alles kõik tuttavaks saanud ja Meil tuli see väga hästi välja, laulsime Queeni ja jaa, lõpusel taheti meid ka teiseks lauluks sinna lavale ja siis ikka väga äge. No eks tartlasena on tudengipäevad iga aasta siukene oodatud üritus, aga võibolla siuke ülikooli vahvaim seik on see, et on üks aine, mida meile kõigile öeldi juba gümnaasiumis, et vaadake etnilise lainega ja mu kursakaaslased õppisid isegi kaks nädalat, mõned selle jaoks said isegi sellise õppimisega-d. Ja mul tuli eelneval õhtul enne eksamit meelde, et oih, eksam tuleb ja ma sain tublid, seega läbi, nii et ma olen väga õnnelik ja see on, ma arvan, kõige uskumatum lugu, mis ülikooli ajal on juhtunud. Esimestel nädalal räägiti ühest aeglaselt, mida peab laegustega, mida ei tohi ja siis õppejõud võttis ette slaidi, et ei tohi varem ära lõhkuda, aga mul ei plaanitud, üks kokkusaamine. Et ma tõusin püsti, läksin ukse juurde, õppejõud vaatas mind tõsiselt. Mõtlesin talle head aega, ütles head aega vastu terve loenduse ajal vääres. Kõndisin esmaspäeval majandusteaduskonda ja seal Konsumi poolses osas on need trepid, vihma 100. ja mul oli uluk palju asju ka käes ja kuidagi libisesin nii õnnetult, kukkusin treppide peal põlvedel ja libisesin veel põlvede peal mitu aastat allapoole ja ma sain väga kõvasti haiget. Aga minu esimene reaktsioon püsti tõustes oli see, et ega jumala eest keegi ei näinud. Siis vaatasin kiiresti ringi, mitte keegi ei näinud eestist, tõusin püsti, pühkisin silmanurgast pidada, kõndisin edasi. Praegu mulle meenus eelmise aasta tudengipäevadest tantsumaraton, näiteks kus ma käisin ja kus ma neli tundi jutti. Noh, rahvakeel võib öelda, panin hullu ja see oli tõsiselt vahva kogemus, see oli mu esimene tantsumaraton. Kuna seal olid minu head sõbrad, siis oli veel boonus, sellele aga, aga esimees selle võib-olla niivõrd eredamaks mälestuseks tegi, on see siis, et ma kaks või isegi kolm päeva hiljem tundsin veel, kuidas ma olin pannud hullu seal tantsumaratonil, sellepärast et seda liikumismaneer ei saa päris kõndimiseks nimetada, et ma põhimõtteliselt tassisin oma jalgu järele. Nagu me kuulsime, siis tantsumaraton on jätnud väga kustumatu mulje ja nüüd ongi meil siin külas tantsumaratoni korraldaja Sander Lepre. Tere. Kuidas sa üldse tantsumaratoni korraldustiimiga korraldustiimi sattusid? Tõsi on see, et mina ei ole peakorraldaja, aga kuna me olemegi seal tudengipäevade korraldusmeeskonnas jaganud ära ürituse, kes mille eest vastutab ja siis kõik ülejäänud tiimi liikmed, siis on abis ja hoiavad kursis ennast teiste üritustega, ehk siis niipidi olengi sattunud sinna. Räägi natuke nendele, kes ei tea, mis asi on tantsumaraton, mis see endast kujutab? Tantsumaraton on nüüd selline hästi pikk, tantsi, mis ma ei taha öelda, võistlus, aga selline. Koos viibin ühesõnaga selline koht, kus saad nii palju tantsida, kui süda ihkab. Nagu me oleme välja reklaaminud, et jalad villi lausa tantsida. Et sealjuures on ka veel väikese võistlusmomendid, kus on võimalik võita. Ja vot selline sängi Tänavu toimub see rokiklubis, eelmisel aastal oli see aga lennuangaaris ja ma olen kuulnud siit-sealt, et inimestele see eelmine koht väga meeldis, et miks selline muudatus, siis ta nüüd uude kohta pandi. Rokiklubi sellepärast, et see on võib-olla äkki selline meie selle uue teemaga nüüd, mis seal tantsumaratonil on siin teemaks on siis see hästi intrigeeriv teema nagu seks. Et siis äkki on sellega rohkem kooskõlas, et sellepärast on see muudatus ja lennuangaar seal meil on. Nüüd on ka nagu turvalisuse küsimus. Pigem tundub see rokiklubi siin hubasem ja mõnusam vaiksele tantsumaratonile. Aga millest selline teemavalik? Teemavalik? No ikka vaja inimesi intrigeerid natukene ja natukene ehmatada ja sealt tuligi. Siis ma usun, et ta ehmatab, et kui me oleme välja reklaaminud ja olen sõpradele rääkinud, et siis on kohe tuleb selline reaktsioon. Oot, mis, mis, mis teema, et et selline ehmatus moment on, aga see on alati teha. Et see paneb inimesed rääkima ja ka rohkem tähelepanu tuleb. Pubirallil vist on tänavu sama teema ja mingi üldine teemad. Pubiralli ja tantsumaraton see aasta ongi peaaegu koos käivad käsikäes põhimõtteliselt, et kohe need, kes pubiralli lõpetavad, et meil on kohe need võimalused liituda kohe tantsumaratoniga. Et see teema on üleüldine, siis ta hõlmakski neid kahte moodustaksid ühtse terviku, et alguses pubiralli, siis lõbutsed väsitada ennast ära ja siis tantsumaratoni saab veel ennast viimastele anda endast. Ma olen oma tuttavate käest natuke veel nurinat kuulnud selle tantsumaratoni kohta, nimelt tänavu on teil teised Tiitseid, miks nemad välja vahetada? Tiitse ei suhtes lihtsalt. Jah, ma igaks juhuks ütlen, kes ei pea siis vanasti oli Erik Morna ja Kristo Rajasaare, aga nemad miskipärast jäeti välja. Tänavu jumal tänatud, meil on muudki teha tänu no siis on hästi vist, aga inimesed on väga pettunud, ma olen väga palju nurinat kuulnud selle kohta. Ma tahtsin selle lennuangaari kohta öelda minu meelest. Minu meelest seal oli niivõrd tolmune, et kõik muusika mängimise aparaadid kattusid paksu tolmukihiga ja see tapab tegelikult need aparaadid. Ja tolm ei ole kunagi hea aparaatidele, nii et ka see on üks põhjustest, miks me liikusime mujale, et lihtsalt oleks natukene parem ja, ja ka mugavam paik. Aga kas rokiklubi liiga väikseks ei või jääda? No eks me vaatame seda, aga ma arvan, et see on päris suur pintsel. Aga ikkagi IC IC. Läheme tagasi selle küsimuse juurde, et vaja vahepeal vaheldus ka, et mitte midagi halba ei olnud eelmise aasta kohta väga mõnusad olid alati, et lihtsalt pakume saasta, midagi uut, värskendavat. Ja tiitšeks ongi meil sigi emm kuulnud väga palju, Tallinnas on ta lausa oma nime korralikult teinud, nii et teda Lõuna-Eestisse ka Lõuna-Eestisse ka pakume lõunaeesti rahvale ka midagi. Teie ürituse tutvustuses on öeldud, et see on mõeldud alates vanusest 18 ja siis sealt edasi, miks niimoodi, miks alaealised ei tohi tulla? Juba see teeb oma poole Estoniaga, et teema on seal ka, et selline intrigeeriv rohkem on ju, ja siis sealt tuleb see vanusepiir. Et me pigem hoiame, et oleks pigem täiskasvanutele. Täiskasvanud endale on mõnusam seal nii-öelda koos tantsida, lõbutseda, pidutseda ja ka vähem muresi. Sina ise tegeled ka tantsuga, miks tegeleda tantsuga, mis see sulle annab? Ma olen selle peale mõelnud tükk aega. Ja ega ma täpset vastust ei teagi, miks ma just otsustasin tantsuga tegeleda, võib-olla sellepärast, et see on selline alati, kui esineda tantsuga ja siis on selline vaba tunne, et sa saad teha kõike, mida hing ihkab, see on selline teistsugune keel, no võtame eesti keel inglise keele ja nii edasi, siis tantsukeel on ka eraldi veel oma ja saab nagu tundeid väljendada, teadmisi, maailma nägemust ja nii edasi, et see annab nii palju võimalust teha suurepärast kunsti ja ka ennast välja elada. Lõpetuseks, miks täna peaks tulema tantsumaratonile? Tantsumaratonile tulge sellepärast, et, Millal iganes kunagi ei saa ennast nii väga välja elada rokiklubis südaööni, mis ma ütlen süda kella neljani hommikul lausa et see ei ole tavaline klubi pidu, kui lähed kuhugi reede õhtul pidutsema, see on hoopis midagi muud, see on hoopis selline tudenglikke, lõbus ja lihtne ning meelde jääb ja võidab siis see, kes kõige kauem tantsida jaksab. Võidab see, kes kõige kauem tantsida jaksa peaga see, kes on kõige stiilsem, lõbusam, mis see tähendab, et kõige stiilsem. Siis kohapeal noh, hea küll, aga suur aitäh täna stuudiosse tulemast. Sander. Me oleme tänases saates juba juttu teinud mitmest sündmusest, mis täna toimub näiteks tantsu Tonja improteed, aga tegelikult on veel väga palju asju, mis toimub, Saara, kas saad plaanika täna kusagile minna ja mina plaanin minna isegi kaheüritusele, et kui meil on saade läbi saab, siis mina lähen, aparaaditehases on selline raamatutuba nagu farenhaik ja seal toimub selline üritus nagu raamat luuletuse eest, see oli eile ka vist ja see ongi kolmapäevast reedeni, ehk siis sinna saab veel homme ka minna, kes täna ei jõua. Ja õhtul kell 10. Ma loodan, et ilm püsib ilusana ja selgena on on lodjaretk Emajõel siis ja tähevaatlus, et see tundub mina, olen selline väga äge, sulle meeldib tähti vaadelda ja kui on selge ilm, kas sa saad aru ka tavaliselt suur vanker või mis need on mingid põhilised põhjatäht ja suur vanker on need, mis ma tavaliselt üles leian, aga seal on giid ka, niiet nii et ma panustan sellele, et äkki saab uusi teadmisi. Aga tänan veel igasuguseid huvitavaid asju, näiteks mulle on silma jäänud juba esmaspäeval veidike rääkisime sellest selline asi nagu põllumehe simulaator, kus siis saate proovile panna enda põllumehelikud oskused, et kui hea lehma lüpsab näiteks olete, et kes võib olla linnas elaja, siis see on võib-olla selline huvitav asi, kus täna osa võtta. Aga pubiralli on ka tänason tudengite seas väga menukas sündmus, seal saab siis tiimidega osaleda ja peab ka temaatiliselt riietuma ja nagu eespool juba mainitud, siis seks on tänavu teemaks. Ma küll ei tea, kuidas sa riietud selleks aega eks siis näha ole, eks pildid tulevad ka niikuinii sellest nii et siis saab, kes sinna kohale ei lähe, siis hiljem vaadake järgi. Aga on sul veel midagi huvitavat silma jäänud tänavustest sündmustest? Ega nii väga ei olegi selles mõttes, et mina ootan väga pulbrit kindlasti, mis on pühapäeval. Aga vahepeal, laupäeval vist, kui ma ei eksi, on tudengitänav. Ja sellest me teeme pikemalt ka homses saates, et meile tuleb tudengi tänavakorraldaja stuudiosse külla ja siis saame, et see on täitsa esmakordselt toimub, nii et siis saame teada, mis seal on. Ka mina tuli, mul tuli üks asi meelde. Naiivis kell kaheksa algab muusikaviktoriin raadio kaks küsimusi. Siin, et keegi ei ütle seda, sest mina käin oma sõpradega seal iganädalaselt ja see on nii pisike ruum ja seal on alati nii palju inimesi, nii et me peame veel varem kohale minema, kui tavaliselt laudas. Ei, tegelikult laud on alati piisavalt, tulge kuskil viis minutit enne kaheksat kohale ikka ta ikka. Nii et jah, aga hea, tulge sinna, seal on kindlasti väga lõbus. Aga meie saade hakkab tänaseks läbi saama, kohe on täistunni uudised ja peale seda juba Eeva Esse enda saatega agenda. Mina kohtun teiega homme. Mina kunagi, tulevikus loodetavasti ilusat päeva jätku.