Mind magus muusika teeb ikka kurvaks. See tuleb sellest, et su vaim on valvel. Sest vaata metsikute pöörast karja või noori salgedes ei tunne ohjaja hirmuvad, löövad takka üles, nii nagu vere kuumus ajab neid. Kuid juhtuvad nad kuulma sarveheli. Või puutub neile kõrvu muusika. Näed, kuidas peatuvad nad üheskoos ja kuidas taltuvad neil hullunud silmad. Üks päinis õrna heliväel. Poeet seepärast kujutab, kuis Orpheus puid, merd ja kaljusid on võlunud nii kalki raevust olendite leidu, et hetkeks Tayleebuks muusikast. See, kelles pole endas muusikat kes helide harmoonias tõi hardu vaid reetjaks, kõlbab sepitsejaks röövliks. Ta vaimulaad on sünge nagu öö. Ta tunded mustad on, kui Errebus ei uskuda või säärast. Nii kõneleb William Shakespeare'i Veneetsia kaupmehes Lorenzo suu läbi. Ja need pole lihtsalt sõnad, vaid autori sügav veendumus. Paljude tegelaskujude iseloomustamisel on olulisel kohal nende suhtumine muusikasse kelle hing on aldis helidele. See ei saa olla halb inimene, kelle kõrv jääb muusikale lukku. Selle süda on kale. Küllap peab siis paika juba näitekirjaniku kõige varasemates biograafiates kirja pandud väide, et William Shakespeare oli kirglik muusika austaja. Missugust muusikat Šveits Pirguulas? Küllap kõike, mida tolleaegsel Inglismaal kuulda võis. Sellest annavad tunnistust laulud, mida nii palju leidub tema näidendites lihtsatest rahvalauludest ja tänava ballaadidest kurtuaalsete Serenaadideni olenevalt tegelase iseloomust ja päritolust. Kuid näidendite käsi, kirjadki pole säilinud, lavastuste muusikat aga tol ajal tõenäoliselt üles kirjutatudki. Vanim säilinud laul Shakespeare'i näidendist mõõt mõõdu vastu on loodud umbes pool sajandit pärast kirjaniku surma. Elizabethi-aegne London oli üks Euroopa kultuursemaid linnu renessanssi toonud Inglismaal kaasa mitte üksnes draama ja poeesia õitsengut vaid ka suurepärase muusika tekkimise. Silmapaistvamad Shakespeari kaasaegsed heliloojad olid William World ja Thomas Morley. Samal, 1597. aastal, mil jõudsid lavale Shakespeare'i näidendid. Palju kära ei millestki ja Henri neljanda esimene osa ilmus trükist Toomas Morli dialoogi vormis muusikaõpik. Ülikute majades olid oma orkestrid. Õukonnas korraldati maskides balletietendusi. Laialt levis mitmehäälne, ilmalik ja kiriklik koorilaul. Populaarsed olid Virginalistid ja Madrigali lauljad. Linna tänavad ja väljakud, olidega, viiuldajate, vilepuhujate ja lauljate päralt. Renessanss taassünd inimese inimesestumine kunstis. See sündis valudes ja võitlustes. Ajal, mil Shakespeare Londonisse tuli ja oma näidendeid kirjutama hakkas, oli linna spuritaanidel tugev mõjuvõim. Nemad aga põlgasid muusikat ja teatrit patustekse kahjulikeks silma lõbudeks, mis tõmbavad inimesi ära püha jumala sõna juurest pillamisele. Kombelõtvus ele. Kumanistid astusid teatri kaitseks välja. On palju inimesi, kes kõlbavad ainult sata. Neid inimesi on vaja millegagi lõbustada, kui nad pole oma töö juures. Sellele eesmärgile tuleb kasuks näidendite esitamine, kuigi selle vastu astuvad otsustavalt välja madala mõistusega Litjad kes pole suutelised sügavalt mõistma valitsemise saladust. Pärastlõuna, see on see kõige tegevusetum päeva aeg, mil need, kes on iseenda peremehed nagu näiteks härrad, õukondlased juristid, hulk ohvitsere ja sõdureid, kes Londonis viibivad andvad igasugustele mõnudele. Nad valivad lõbustusi arvestamata, kui kõlbelised need on. Kes mängib kaarte, kes jookseb kergemeelsete naiste järel, kes joob, kes aga vaatab näidendeid kuna mitte miski maailmas ei hoia neid tagasi ühest nendest neljast äärmusest. Kas pole siis parem, et nad valiksid kõige väiksema pahe, see tähendab näidendit? Aga mis siis, kui ma seejuures tõestanud näidendid pole üldse pahe, vaid täiesti vooruslik ettevõtmine? Shakespeare'i 37-st meieni jõudnud näidendist ei ole ainult viies otseselt juttu muusikast. See ei tähenda aga, et sealgi poleks kõlanud. Tolleaegses teatris oli muusikal oluline tähenduslik kujunduslik roll. Fanfaaridega teatati proloogia algusest ja epiloogi lõpust. Pidulikud helid saatsid kuningate, saadikute ja teiste ülikute ilmumist ning muid, eriti tähtsaid sündmusi laval. Trummid andsid teada lahingumarsist. Flöödi saatel peeti laval pulmi. Oboe nina, tämbri pidi looma tausta lustakatele, kõrtsi episoosidele. Trombooni nukrad helid saatsid matuseid metsasarve hüüd kutsusega. Jahimehe ego. Armastus Tseenidele andsid õrnust juurde viiulite ja autode malbe helid. Kõik see oli omal kohal ka Shakespeari näidendites. Mitmel puhul kasutab kirjanik mahedat harmoonilist muusikat raskest murest või haigusest ülesaamise hingelise tasakaalu saavutamise vahendina. Ta usub helikunsti rahustavas ravivasse imejõusse. Harmoonia poole püüdleb kõik inimeses ühiskonnas, looduses. Kui magusalt kuuvalguskingul suigub siis istugem, las hiilib muusikana kõrvadesse. Öö ja mahevaikus on veetleva harmoonia, akordid. Siin Jessica, näe, kuidas taeva lagi, kuldne aasta lausa täis tipitud ja vähim taevatähti, mida näed seal liikudes, eks laula nagu ingel ses saras ilmses keerubite kooris. Harmoonias on surematud vaimud. Kui Aga kõdu mudarüü meest nii jõhkralt seda varjab. Ei kuule. Muusika pole seiks piiril, ainult fooniks, meeleolu loojaks. Arvukalt on ka tekstis muusikast üle kantud kujundeid, mis oma ootamatusega muudavad stseeni reljeefseks ja sügavalt mällu söödavaks. Vaevalt oleks inimene, kelle elus muusikal pole olulist kohta võinud Hamleti ja kildemisterni suhu panna järgmise dialoogi. Mängige seda pilli. Kilder Stern, Prints ma ei oska. Anun teid, ma ei tunne ainustki sõrmevõtet prints. Mängida on niisama kerge kui valetada valitseja sõrmede ja pöidlaga neid augukesi puhuge suuga hinge sisse ja pill hakkab kõnelema kõige kauni keelsemat muusikat. Näete, siin on klapid. Aga ma ei suuda nende abil mingit harmooniat kuuldavale tuua, mul puudub oskus. Kas näete nüüd, mis vääritu asjade minust teete? Tahaksite mind kui pilli mängida? Näite arvavat, et minu klapid on teile tuntud. Tahaksite minu saladuse südame välja näperdada. Tahaksite mind üle kuulata madalaimast noodist, kuni hääleulatuse tipuni. Ja selles väikeses mänguristas on ometi rohkesti muusikat ja võrratuid hääli aga ometi ei suuda teie seda kõnelema panna. Tont võtku, arvate, lihtsalt mind on kergem mängida kui vilets pilli. Hüüdke mind mistahes mänguriistaks. Te võite mind küll häälest ära ajada, kuid mängida te mind ei saa. Võib julgesti väita, et ei ole ühtki kirjanikku, kelle teosed oleksid inspireerinud nii paljusid heliloojaid nagu Shakespeari looming. Lugematul arvul oopereid, sümfooniaid, avamänge, fantaasiaid, ballete muusikat, igasugustes žanrites, erinevatest sajanditest, erinevatest maailma nurkadest. Ainuüksi Roomeo ja Juulia söe on kirjutatud 14 ooperit. Näidend torm on olnud aluseks samuti 14-le ooperile, muudes vormides, helitöödest rääkimata. Ja neid kirjutatakse järjest juurde. Miks? Võib-olla vastab sellele Kööde? Ma ei mäleta, et mõni teine raamat või mingi sündmus minu elus oleks jätnud mulle niisuguse kirjeldamatu mulje nagu Shakespeari draamad. Need ei ole luuleteosed. Neid lugedes näed õudustundega inimeste saatuste raamatuid ja kuuled, kuidas elu tormikeeris mühinal nende lehti keerab. Tema teosed on nagu puhtast kristallist kellad milles üheaegselt võib näha nii ajakulgu kui kogu liikumapanevat mehhanismi. See võimalus inimese sisemaailmast läbi vaadata ärgitas ka mind tegelikkusele lähemale minema ja ammutama sellest ammendamatust lättest. Šveiks piir püsib ikka kaasaegne, sest aega ja kohta määravad reaalid on tema teostes vaid väline külg, millest võib ka loobuda. Tuum on elulistes karakterites inimese põhiolemuses konfliktides. Selles igaveses inimeses, mille seiks piir oma loominguga suutis avada mitmekülgsemalt ja sügavamalt kui keegi teine. Võib-olla ei ole ühelgi seisbyrišeele kirjutanud heliloojal õnnestunud saavutada nii laia ja sügavat haaret nagu kirjanikul endal. Paljud uurijad on hoopis väitnud, et šeik spiriga võib muusikas kõige enam võrrelda Mozarti, Beethoveni ja mussarski loomingut. Ükski neist kolmest pole kirjutanud ainsatki teost Shakespeari süžee-le. Igal kunstil on oma seadused. Füüsikaline energia, muundumine ühest liigist teise siin ei kehti ja see on hea. See tähendab, et Shakespeare'i loominguvaramu jääb heli loojaile edaspidigi läteks, mida keegi ei suuda põhjani ammutada.