Oktoobrikuu eelviimasel pühapäeval võtsime vastu džässiajaloo säravaimad trumpetistide paraadi. Täna on järjekorras trombonistid, praegu mängibki orie orkester. Äsja kuulsite tema enda mängitud tromboonisoolot aastail 1889 kuni 1973 elanudki ori oli üks linaloo legendaarseid muusikuid ja kahtlemata kuulus temale esimese silmapaistva džässi trumbonisti au dema. Orkestris alustas muusikuteed Louis Armstrong. Pisut varem mängis selles teinegi trompeti kuulsus, yougin Oliver. 1921. aastal tegi tema orkester esimese mustadest muusikutest koosneva kollektiivina ühe džässiplaadi. Kid, ori püsis heas vormis kõrge vanuseni. Praegu kuuldava pala plaadistas ta seitsmekümneseks. Varases New Orleansi džässis mängisid trombonistid niinimetatud teilgeid stiilis valjusti suhteliselt lihtsa meloodiajoonisega rohkesti klissando efekti kasutades. Kid ori oligi märkimisväärseim, selle stiili esindaja. Nime sai see stiil sellest, et New Orleansi tänavapidustustel mängisid orkestrid tihti veoauto lahtisel platvormil ja tromonistama pilli pikkagulissiga teisi ei segaks, oli ta kõige taga veoauto tagaluugil, mille nimi on inglise keeles teilgeid. Kid, ori. Kõrval olid varaseid sassi tunnustatumaid tromboniste onoree tütrey king, Oliveri ja Louis Armstrong orkestrites ning Charlie kriin keda kuuleme Fletcher Hendersoni, eriti aga pessismissi vanadel plaatidel. Esimene suri 1937. aastal, teine aasta varem. Mõlemad jäid svingi ilmumisel tööta. Charley kriin leiti nälginuna ja külmununa ühelt Harlemi tänavalt. Esimesi silmapaistvaid valgeid tromboniste olid George Bronis, kes suri 1974. aastal olles üks viimaseid teil käit romboniste ja Floyd O Brien, kes püsis tegevana 60.-te aastateni. Omal ajal jäid nad aga mõlemad Muuli varju. Viimast peeti trumbonistiks, kes esimesena tõestas, et sel pillil on võimalik mängida ka lüürilisi viise. Tal oli ka märkimisväärne tehnika ja seepärast on mõned uurijad nimetanud teda esimeseks meistriks tromboonimängus. Tema oli muide ka noore Glenn Milleri eeskujuks. Tänu oma meisterlikkusele sai Mich muul kergemini üle suurest kriisiajast ja traditsionaalse džässilangusperioodist. Ta mängis aastail 1928 kuni 38 sümfooniaorkestris. Seejärel läks pool Vaitmani orkestrisse ja oli hooaja ka Benny Goodmani orkestris. Ikka ja jälle ka omaenesekollektiive juhatades. Kuulake nihv muuli orkestrit, katkendiga Nicklarokka palast Original Dixilanud One Step. 1927.-st aastast. Trompetit mängib Rednikols bass-saksofoni Eidriaan, Roliini klarnetit tõenäoliselt Chimmidorsi ja trombooni, muidugi Michmoulise. Mustadest rombonistidest oli mis muuli vääriline konkurent Jimi Harrison, keda paljud teavad oma aja kõige silmapaistvamaks sassi trombonistiks. Ta suri kolmekümneaastasena 1931. aastal, niisiis enne paljude hilisemate suuruste ilmumist. Ta mängis lühikest aega Kellingtoni orkestris, ligi viis aastat, aga Fletcher Hendersoni orkestris semi. Harrison oli ilmselt ülemineku figuurt tänapäevasele džässi tromboonimängule. Kahjuks ei saanud ta aga oma võimeid arengus tõestada. Temast on jäänud plaatidele vaid lühikesi soololõike. Üks niisugune Schöbeli palas juhul korrekt mängitud 1930. aastal koos peni Caateri kolmanhokinsi ja teistega. Üsnagi halli pala teevad tänapäeval kuulamisväärseks kaks Chemi Harrissoni mängitud lühikest soolot. Sõjaeelsel aastail võistlesid kaks valget rombonisti esikoha pärast need olid Tomi torsi ja tseptii kaaren. Esimene rohkem Michmuli, teine Chimi Harrissoni mõju all. Tomi toorsi kuulsus orkestrijuhina püsis kuni surmani 1956. aastal säravana. Tema mängis esimesena trombooni niisuguse pehmusega, mida võiks kadestada iga metsasarvemängija Ki. Kui aga vaja oli, näitas ta ka oma võimete ründavamad poolt, seda eriti oma väikeses Dixiljand ansamblis Klembeik Seven. Siinkohal meenutagem siiski tema tunnusmeloodiat. Sa teed mind sentimentaalseks, mis omal ajal oli kõigi trumbonistide imetlusobjekt. Guardiani soontes voolas indiaanlase verd, seepärast oli ta kontaktis mustade muusikutega ammu enne seda, kui rassibarjäär märgatavalt murduma hakkas. Juba 20.-te aastate lõpul mängis ta koos That's vooleri ja Louis Armstrongiga Tauliga hea sõber, eespool mainitud Chemi Harrissoniga, kellelt ta midagi ka õppida võis olles viis aastat noorem. Tigaardenil olid kõik džässimeistri omadused ilus, isikupärane toon, sädelev, tehnika, hea maitse ja stiilitunne ammendamatu fantaasia improviseerimisele. Ta suri 58 aastaselt 1964. aastal parima valge trombonistina traditsionaalsus džässis. Kuid küllap on õigus neilgi, kes asetavad tšektiigaardeni trumbonistide hulgas sama kõrgele kui Louis Armstrongi trumpetistide hulgas. Kuulake tema ansamblit ping eid 1947. aastal firma Victor stuudios mängitud soojenduspalaga. Peale CD kaardeni soleerivad klarnet dist piinad haku trompetis Mäks Gaminski ja tenorsaksofonist. Clif Strickland. Kõnedes trompetistidest oli juttu sellest, et neid oli eriti silmapaistvaid Chuck Wellingtoni orkestris. Sama võib öelda trombonistide kohta. Nimetagem alates 1926.-st aastast kuni surmani 1948. aastal hellingtoni orkestris mänginud Jounentonit, et kes sai hüüdnimeks trükissemm, kuna ta tromboonil tegi järele kõik trompetis paber, maili sordiini, trikid. Ventiil trombooni mängis helilooja nägi tuntud Huan Disool. Kolm eriti sügavaid jälgi jätnud trombonisti leiame ka kaund Peisi koosseisudest. Need on penni mooton, tykki võls ja Vic Dickinson. Viimane oli aastal 1971 kuni 74 neli aastat järjest ajakirja Damon biit kriitikute küsitlusel parim džässi trombonist. Tema mängus köidab sageli kaval huumor. Sealjuures on ta aga eriti võimekas bluusi interpreet. Kuulake temalt siinkohal ta oma kompositsiooni. Vicky valik mängitud 1961. aastal. Ringküsitluste võitja oli ka 1973. aastal surnud Jeysi higinbasem, samuti džässi musta pooluse esindaja nagu eelmainitud Wellingtoni ja teisi trumponistid. Higin moslemeid, kes mängis Loui rasseli, Chick, Webbi Fletcher, Hendersoni, Louis Armstrongi ja paljude teiste kollektiivides Peeti svingiperioodi kõige jõulisemaks trombonistiks. Järgnev katkend on küll üldiselt rahulikumas plaanis mängitud, kuid higine palsam oli tollal ka juba 67 aastane pala on Donald soni. Armasta mind või jäta mind mängitud koos kolman Hopkinsi grupiga. 1912. aastal sündinud trammi ongi on võrreldud trompetis Eldrichiga, kuna temagi on ilmekas üleminekufiguur 30.-te aastate traditsionaalse Tšassilt ja svingilt 40.-te aastate viibopile. Mul oli küll raskusi sobiva muusika näite leidmisega yangilt, sest umbes 40-st tema kaastegevusel tehtud palast leidsin vaid lühikesi ja mitte eriti iseloomulikke soolojuppe. Otsustasin seepärast demonstreerida ühtema tuntuimad soolot mängitud Chimmilanspordi big bändiga Conradi Robinsoni palas matši aastal 1938. Siin on küll juba tunda Popperitele omast tungi kõrgustesse, kuid mitte palju enamat. Enne kui minna silmapaistvate piiboptrombonistide juurde mainige veel üht valget muusikut, kes aastal 1944 kuni 46 äratas suurt tähelepanu uudi hõõrmani orkestris. See oli 1973. aastal surnud Mill Harris. Kõigepealt äratas tähelepanu tema omapärane laulev vibraator rütmiliselt väga vaba mäng, mis võis olla kohati äge, kohati aga klassikaliselt kultiveeritud, igal juhul aga meloodiliselt ilmekas pill. Harris oli oma aja trumbonistidele märkimisväärseks eeskujuks jäi aga hiljem teiste varju, kuigi ta muusikuna tegevaks jäi. Võimalik, et tal oli hiljem raskusi puhkpilli, aga kuna ta töötas ka kitarr, ristina kuulakem, tema populaarseimad pala hõlmanni orkestrist Ralph vöönsi ehteasjakest. Peni mootoni seisi higine basse myya trammi yangi jälgedes kasvas esimene puhtakujuline piibop trombonist tšauhh Johnson, kes selle stiili sünni ajal 40.-te aastate alguses oli 20 aastane. Tema erakordselt liikuv tehnika lubas tal võtta kasutusele kaheksandiknootides passaasega kiiretes tempodes. Esialgu arvasid paljud, et ta kasutab ventiil trombooni, sest tõmbab trumboonile peeti taolist liikuvust võimatuks. JFK Johnsoni valge võrdkuju on hiljuti surnud. Käi võnding Taanis sündinud ja 12 aastaselt USAsse toonud muusik kes mängis Benny Goodmani, stan Clintoni ja teiste orkestrites mitmel plaadil ja avalikel esinemistel ka koos Johnsoniga pakkudes kuulajale erakordse ansambli kahe virtuoosliku trombonsti eestvedamisel. Kuulake kai võndingi ja Johnsoni kvintetti uudsi palaga kõrvuti. Soolosid alustab Johnson ja mõlemaid tromboniste peaks olema kerge ära tunda, kuna Johnsoni toon on mahlakam. Vindingil seevastu kuivem ja kitsam. Klaveril on Bill Evans. JFK Johnson'ist tuli niisiis tromboonil see, kelleks isegi lesbi sanid trumpetil tema järjel said julgust juba paljud teised noored trombonistid, esimeste hulgas penikriin ja ööl Svop. 10 aastat hiljem tõi haardpopi esile omakorda uusi andekaid trumboniste kelle hulgast jällegi ühe paari musta ja valge siinkohal välja valisin. 1934. aastal sündinud kördis Fuller mängis viiekümnendail aastail koos Mailis Davise Lester yangi isegi lesbi ja teiste kuulsustega ning sai üheks hinnatuimakstrombolistiks osalt ka oma mitmekülgsuse tõttu. Ta mängis nimelt hästi tüüpilist piibopi, selle kõrval aga ka lüürilist muusikat nagu järgnevana kuuldav pala Fernand jooki, muusikalist onnike taevas. Pea kõigis stiilides on kodus Kaczarlsminguse avastatud 1927. aastal sündinud trumbonist Shiminepper kes viimastel aastatel Ringküsitlustel esikohti on oma valdusesse võtnud. Koos Pennyga Udmaniga mängis ta esimest korda NSV liidus. Teist korda tuli Jounci ja meil Louise orkestri koosseisus. Paljude kollektiivide hulgas, milles Chiminepperit on võinud kohata, on ka Gil Evansi orkester ja sealt ongi pärit katkenud oksi palast, kus lendavat flamingod Chiminepperiga solisti rollis. Viiekümnendail aastail esile kerkinud trumbonistidest väärivad nimetamist ka Julian preester ja slaid Hämpton, viimane ka orkestrijuhina. Üks kõigi aegade Virtooslikumathombonisti oli 1926. aastal sündinud Frank rosoliino, kes küll juba neljakümnendail aastail mitmes nimekas kollektiivis mängis laiemalt tuntuks saia kaastan Kentoni orkestrisolistina aastail 1952 kuni 54. Seal saavutas ta populaarsusega sket lauljana koomikuna. Viimastel eluaastatel hiilgas Frank rosoliina solistina ansamblis Superseks. Ta oli loomult seltsiv, abivalmis ja naljahimuline, seepärast tuli see kõigile ootamatuna, et ta 1978. aasta 26. novembri varahommikul nähtavasti pärast pikka aega varjatud depressiooni lahkus vabatahtlikult elust, olles enne tulistanud oma kaht alla kümneaastast poega, kellest üks suri, teine jäi eluaegseks invaliidiks. Rosoliinuga tehniliselt võrdseteks džässi trumbonistideks peetakse tema kaasaegsetest vaid Johnsoni ja Bill Harrist. Frank rosolino mantlipärijaks võib pidada Karl fantaanat, samas suunas on sammunud ka Frank Rihak ja Edi. Pöördseitsmekümnendal aastal tõusis ta orbiidi edetabelis esikohale Pill Vortrous 1939. aastal sündinud trumbonist, kes kuuekümnendail aastail mängis paljude nimekate muusikute roieldritsi Krinitsina, Johnsi uudi, hüümani Peisi ja teistega. Sama hingetõmbega tuleb nimetada älgreid, ööbi kriini, Willi tennist ja Chimmi Kleievlandi. Viimased on samuti mainitud JFK Johnsoni kõige võimekamate järeltulijate hulgas. Siinkohal Clevelandi soolo 1953. aastal mängitud printsi Johnsi palast, pidades sammu Jonesiga. Seni olen maininud vaid üht ventiil trombonisti, see oli Huang Disool Ellingtoni orkestrist. Kuna ventiil tromboon on sisuliselt midagi pass trompetitaolist on tal ju mängimiseks mitte pilli pikendav ja lühendav kulis vaid kolm ventiili, nagu trompeti Lia kõigil puhkpilliorkestripillidel aldist passini siis kuulutavaid tinglikult tõmm trumboonide kõrvale. Et aga siiski vähemalt üks ventiil trombonist siinkohal esile tuleks, olgu see poprockmeier, helilooja, arranžeerija, orkestri juht, rombolist ja pianist. Tema panus džässmuusikasse on nii tähelepandav, et teda nimetamata ei saa jätta ja tehkem seda siis trumbonistide hulgas. Nõnda mängis poprockmeier koostan ketsiga 1978. aasta aprillis Varssavi kongresside palee laval. Jäänud on veel vaba džässi silmapaistvamad trombonistid Graczan, Monkur, kolmas Roswelli raat, vastel kuuper ja Kaarnet prahuna. Neile tuleb lisada veel Euroopa esitromboon Albert Mangelsdorf, kes samuti on võtnud omaks vaba džässi väljenduse. Et aga saate lõpp ei läheks liiga kaugele muusika ääremaile, siis valisin lõpetuseks Rosfel rati Moosell variatsioonide finaali. Aeglase ja meloodilise pala. Roswelli rand on praegu veel viimaseid päevi. 47 aastane mängis kuuekümnendail aastail põhiliselt traditsionaalse džässimuusikutega selle kõrval aga ka uuemaid suundi taotleva saksofonist Steve Leesiga, kelle mõjul ta ikka enam muusikalisse radikalismi kaldus. Nagu praegu kuuldavast palast märgata, pole ta sidemeid varasemate kogemustega siiski päris läbi lõiganud. Nii palju siis trombonistidest, džässi, klarnetistide ja sopransaksofonist idega, kohtume pühapäeval, 11. detsembril samal ajal kuulmiseni.