VAT teater alustab oma kahekümnendat hooaega ja see tähendab teatri jaoks päris kindlasti kohe juubelit. VAT teatri kunstiline juht Aare Toikka, aga kus on VAT teatri algus? VAT teatri algus on 1980 seitsmendas aastas ja ühes grupis noortes inimestes, kes lõpetasid tollal Eduard Vilde nimelise Pedagoogilise Instituudi või siis vanalinnastuudio noortestuudio ja see grupp noori tahtis teatrit teha ja et ei olnud see teatritegemise alustamine väga lihtne tollal siis oli tarvis teha oma grupp ja nii läbi mitmete muutuste ja ponnistuste, see vat teatrilugu on läinud missugustes ruumides, te alustasite, ega meil mingeid ruume, sest ei olnudki. Me alustasime omal ajal ikkagi seal trükitööstuse klubis, kus praegu on Von Krahli teater. Et seal sai alustatud seal tegutses juhuse pinna nimeline rahvateater omal ajal, seal oli ka nagu noh, koolikultuuriteaduskonna tudengitele omal ajal nagu selline õpe lauavõimalus ja seal me ikkagi neid proove harjutusi omal ajal tegime, siis vahepeal olime päris ilma ruumideta. Üks teatri alustajatest Peeter Jalakas, mõne aasta pärast koorega jõudis sinna trükitööstuse klubisse tagasi ja tegi sellest plaadi, tead aga meie oleme siin vahepeal väga erinevates kohtades tegutsenud, praegu oleme leidnud siis omale sellise kodulaua rahvusraamatukogus hakkama mänginud kõigis Eesti teatrites ja päris esimesed lood tulid välja meil ju draamateatri väikeses saalis kui meenutada minu pere ja muud loomad ja Ekke moori lugu. Missugune teater on VAT teater täna, kellele VAT teater mängib? VAT teater on täna väike repertuaariteater kes mängib ikkagi kõigile, on olnud läbi aastate väga palju kavas lugusid lastele ja noortele, see suund kindla peale jätkub, aga Eesti on ju väike riik ja inimesi on päris vähe. Et nii nagu Urmas Vadi kirjutab oma Elvis, oli kapis näitemängus lihtsalt üks tsitaat, oli vähe praegu, et seal on selline lugu, et nii vähe, kui meid on, me peaksime kokku hoidma, kuigi meid on ikkagi liiga palju. Et ma arvan, et meil liiga palju ei ole, et sellepärast peab tegema teatudki kõigile. Aga on teil ikka näitlejad siin VAT teatris palgal või iga tüki jaoks te otsite näitlejad kokku? See on nii ja naa, meil on palgal L kolm näitlejat, seda teatritööd igapäevaselt teeb 10 inimest, et see on selline väike 10 inimese kollektiiv, kes seda teatrit veab ja erinevates vastustes, mida meil on ju repertuaaris 10 10, üheksa, 10 11 niimoodi seal muidugi teevad kaasa nii vabakutselised kui näitlejad teistest teatritest. Et see on selline loomulik liikumine. No muidugi me tahaksime, et meie enda trupp oleks ka suurem, see annaks rohkem vabadusi. Sest noh, praegu on nii, et kui meil on ikka seal Draamateatri näitlejat näitemängus pundis, et siis me peame draamateatrikavadega oma mängukava seadmisel arvestama. Teie väiksus on teie eelis, et võib-olla see annab just sellise hästi suure paindlikkuse. Tuleb üks mõte pähe või pakub autor väga head tükid, ei pea kaua mõtlema, te võtate selle kava. Ma olen ka seda meelt, et see on just täpselt nii, et eks see käib ju elu juurde, et on nii väikseid kui suuri, et teatrimaastikul nagu igal pool kultuuris peabki olema liikumist, et liikumisruumi ja nii väikseid kui suuri ja ja, ja kiire oma mõtlemisega vendi ja siis võib-olla selliseid aeglasemaid ja kaalutlema ma ei tea, üheksa korda mõõtvaid sellega ja et noh, et, et see tagab sellise loomuliku elu Kas teie teater või üldse väiketeatrid Eestis saavad ka riigilt mingit toetust. Viimasel ajal oleme saanud küll ringkonnale ka läinud, et nii väiksed kui suured on loomuliku protsessi jaoks tarvilikud ja neil on oma koht. Ja riik on toetanud küll väiketeatreid, et ega me ega me väga nuriseda ei saa, Eesti inimene on ju selline ka kunagi rahul ka ei tahaks olla, eks ole. See põhiline tulu on ikkagi siis piletitulu, see on ka meil tegelikult, kui nüüd tulust rääkida, siis see on nüüd läbi viimast taastate, see tulubaas on olnud niimoodi, et üks kolmandik on oma piletitulu, üks kolmandik on siis erinevad Euroopa fondid, meie oma fondid, toetajad, sponsorid ja üks kolmandik on siis olnud riigi osa kõige nõrgem pool või väljaarenemata pool, kus tegelikult potentsiaali all on olnud alati see omavalitsuste toetus kultuurile, professionaalsele kultuurile, et kui vaadata naabrite seas ringi, et kui ma vaatan Stockholmi ja, ja näen seal viitekümmend, sellist VAT teatri sarnast väiketeatrit kellel kõigil on oma nišš ja teevad oma asja, et siis nendel on niimoodi, et üks kolmandik on siis riigi kanda ja üks kolmandik on omavalitsuse kanda. Ja siis üks kolmandik jääb oma tulu ja, ja toetajate ja omavalitsuste baas on olnud nõrguke. Aga noh, eks omavalitsused ju kosuvad ja loodame, et asi läheb paremaks. Räägime siis juubelihooaja repertuaarist ka teil on välja tulemas just uus tükk, see on siis Urmas Vadi, Elvis oli kapis, noh, pealkiri on igal juhul väga intrigeeriv. Aga. Vastu küsida, et miks pealkiri on intrigeeriv, et mis seal intrigeerivad? Minul igal juhul tuleb otsekohe silme ette, et Elvis Presley istub kuskil riidekapis. Täiesti tõsisel, täitsa pilt tuleb silme ette, ma tahan teada, miks ta seal istub. No vot, Urmas Vadi on tegelikult loo kohta öelnud, et teda see päris Elvis väga ei huvitanud, et see on fantaasiamäng selle Elvis müüdiga. Et kas Elvis Presley on surnud, ei ole surnud. Kas ta tegelikult peidab ennast kuskil noh, kuidas nende asjadega on, et, et Urmas on väitnud, et teda on huvitanud just need Resli müüdi erinevad tõlgendusvõimalused, kui mina seda lugu lugesin, siis minule ka pakkusid huvi need mingisugused inimese alateadvuse hoovused mis selles vadi tekstis leiavad väljenduse. Miks me tahame jumalad olla? Miks me vihkame surematust kusse, matus ennast peidab? Mida me siin teeme siin oma inimlikus olemises selle lühikese välgatava hetke vältel, enne kui surm ei koristab, noh, need on sellised küsimused, mis selles loos on, mis mind on paelunud ja nii nagu vadi tekstid see lugu on pööraselt naljakas. Aga Ta on ka väga mõtlemapanevat. Ta on selline groteskne. Missugused muud etendused on juubelihooajal? VAT teatri repertuaaris on seal ka vanad head tuttavad. On ikka. Me mängime sel hooajal kindlasti veel teenrit, kus Aarne Üksküla teeb kaasa ja see on üks ainukesi lugusid, kus praegu Orneks klat laval kohata võib. Uuesti tuleb mängukavva toome tagasi vana loo kivid, kus Tõnu Oja, Tanel Saar ja Mart Soo mängivat ühte austraalia Itaalia päritolu noorte lugu. Mida on vaatajad küsinud? Meil on kavas Kalevipoeg kus Katarina Lauk teeb suurepärase töö ja mille lavastajaks Margus Sooner, väga omamoodi teatrinägemisega mees Šveitsist, kes on meie rahvuseeposest teinud omalaadse teatrilava tõugu. Mängime kumu auditooriumis, aga uutest lugudest. Kohe kui Elvis Elvise lugu välja tuleb, siis oktoobri lõpus. Me avame veel ühe teatrisaali, Tallinnas läheme ja vaatame, kas see kultuurikeskuse silt, mis ilustab Viru keskuse seina, kas see võiks tõele vastata, või on see puhas petukaup. Ja me mängime Ühte, Christoph Magnussoni, noore Islandi päritolu saksa dramaturgi näitemängumeestest, naistest ja kaubanduskeskusest, nii-öelda Viru keskuse bulvari teatris. Ja lavastajaks tuleb Christian röömer Saksamaalt, kes on teinud VAT Teatris ennegi häid töid. Aare Toikka, mis on teie arvates olnud läbi aegade VAT teatri kõige menukam tükk või kõige suurepärasem tükk? Seal on hirmus raske öelda, ma, ma ei oska seda tõesti ütelda, mis seal olnud kõige raskemini sündinud tükk hetkel ma kindlasti ütleksin, et Elvis oli kapis, sest on noh, kontrolletendustulekul ja ega siis see teatritegemine mina ei tea, minu kogemus ütleb nii, et vastajaid edasi seda raskemaks läheb nagu ma ei tea, millest see tuleb, kuigi peaks nagu kergemaks minema, eks ole. Kogemusi tuleb, oskusi tuleb juurde, et aga ei ole, läheb vastupidi. Aga Ma tahaks nii-öelda, et see repertuaar, mis meil praegu kavas, on need üheksa või 10 lavastust, ma võin küll enda seisukohalt öelda, et ma tahan kõiki neid lugusid vaadata. Ma tahan minna saali ja vaadata jälle neid lugusid, et ma vahel käin neid vaatamas. Üllatan näitlejaid. Ma olen ju kõigest inimene, et kui mulle läheb korda, lähevad, et ma loodan, et minusuguseid on veel. Aitäh intervjuu eest ja soovin siis ilusat juubelihooaega teie teatrile. VAT teatri kunstiline juht Aare Toikka. Aitäh teile ja häid teatrielamusi.