Paljud heliloojad on kurtnud lugu valmis kirjutada on tühiasi selle kõrval, et talle hea ja õige pealkiri leida. Ei ole muidugi teada, kui palju lugusid sel lihtsal põhjusel on vaka alla jäänud, et autor pole suutnud oma last ära ristida. Neil, mis avalikkuse ette pääsenud, on ikka kõigil nimed olemas. Sellest sissejuhatusest peaks nüüd küll selge olema, et pealkiri on üks ütlemata tähtis asi. Pealkirja tähtsust vääriliselt hinnates panimegi tänase saate kokku just palade nimedest lähtudes kõigi lugude pealkirjades on tegu värvidega. Niisiis värviline kontsert? Muide, juba tükk aega kõlab toppertzeri pala huvitavat värvid. Algus on seega. Enne värvimist on iga asi tavaliselt valge. Sellepärast võtamegi kõigepealt käsile valged lood. Valge on paljude rahvaste juures olnud puhtuse sümbol ja need muusikapalade peal kirjadki räägivad üpris ilusatest ja puhastest asjadest. Kuulame kõigepealt Hans Hindpere laulu valged pilved. Löövad tööd viime tapmus silmi. Kuima. Ilverla isal ta maohaavad. Kolmas puuri Siis on koduläve Mulbelikseva oi, kuis. Veerud. Ei saanud koodi pihku päiksepaare. Valged pilved tähendavad ju ilusat ilma ja siis on väga kena paadiga sõita eriti kui paat on ka ilus ja valge. Milsi laulu nimi ongi valge paat. Lakke suupill. Ja siis saabus maad, kus ootasid Evad nõuab rikk. Kaart murraks, puudutab seal, ütleme saart, me elasime. Nad on mulle mu ja saad sinna ja. Nüüd vaidlema, teis korrata. Val paat nõuab ringi mööda Vik. Täpsel pil, Taarteraadi pühal. Niimoodi kujutas helilooja Norbat valgeid päevi. Aga põhjamaal on ju ka ööd valged. Partnov ongi oma laulule pannud pealkirjaks valged ööd. Kuidas, kui nüüd kui need lapsed Kodus. Koduks. Muidugi on veel palju-palju valgeid asju olemas ja laule lugusid nendest ka. Aga Arlandi lauluga lausa valges lõpetame valge kontserdi ära. Laadal. Oma. Eelneva ega laodava. Aga? Ma olen. Oma? O. See on nii, see on nii. Etnik lausa valgesse riietatud naise juurest kohe musta mehe juurde hüppe tegime. Sellest ei maksa kellelgi tagamõtet otsida. Pealegi, korstnapühkija on ju ammu tuntud õnnetooja. Ja ometi leidsime korstna pühkijast ühe ainsa laulu tuntud õnnetuse toojale. Mustale kassile on neid pühendatud vähemalt kolm. Mis liig, see liigsaates aitab ühest küll. Hoolist kassigi must ringi käia kõigis ja ta hinge täis. Kuid meil pole. Kurb on neelu mustaga. Mustadest silmadest on laule küllalt aga Etka pisarad võivad mustad olla. Seda näitab helilooja, andes. Pisarate lugu rohkem ei kuula, see teeb kurvaks. Kuigi jah, must ongi ju kurb leinavärv. Gennadi Bodelski laulu nimi on must kurg. Aga sellest pole ka midagi rõõmsamat oodata. Must kurg on ju rahvaluules toonela saadik. Kõvemini kui ka. Kureši meilgi. Ta mustast liiklikest? Ei tea, pole näinud. Muusikes lendab ta nii. Orkinile on laul must palve ja seda tuleb võtta hoopis tõsisemalt. Dana. Valge. Kitliga. Seda peegeldab. Ka rattale. Mees A ja O mees O. Hall värv on tihtilugu karm ja argine mure, värv, hallid juuksed pole omanikke rõõmsaks teinud. Aga hallid silmad? Need võivad olla head ja soojad. Seltsimehe laulust oli mul tütarlaste ilust ööd, aga siis nägin halle silmi koor, rind lõissegi see, kui torm. Kallis inimene Epul armsaks siin soolatooteid aaria. Selle loo nimetas autor Malinen halliks päevaks. Küllap mõtlete vihmast sügispäeva. Aga helilooja Baholdin väidab oma laulus, et sügis pole hall. Kuule määrudo. Usub sügis. Juba siit. Soojust leinud viidi igast hetkest jagu. Värviline kontsert on siiani olnud üsna mustvalge. Kui otsida analoogiat filmiga, siis oleme teemast hoopis mööda läinud. Aga teisest küljest mustvalge film oli olemas ammu enne värvilist. Jäägu siis erksamad värvid järgmiseks saateks ja enesekriitika korras. Tänase värvilise kontserdi lõpulooks saagu pöörlini pala.