Selles saates me ei seadnud eesmärgiks anda põhjalikku ülevaadet Johannes Brahmsi elukäigust ja loomingust tema osas saksa ja kogu maailma muusikakultuuris. See kõik ei mahuks nii kaaluka meistri puhul ühte lühikesse saatesse. Püüame teda tutvustada kui huvitav ja vastuolulist inimest. Niisiis killukesi Raamsi elust. Johannes Pramsis olid nagu kaks täiesti erinevat inimest ühes kestas edasipüüdlik, väike kodanlane ja geniaalne kunstnik. Kindlat ja üpris selgepiirilised soovid igapäevase elu korraldamiseks, mis muide peaaegu kunagi ei täitunud ja tohutu loominguline fantaasia, mida heliloojal õnnestus suurepäraselt valada muusikalist vormi. Kõik algab ikka kodust ja vanematest. Mida oli siis vanematel oma pojale pärandada. Isal muusikaanne, töökus ja visadus, parasjagu praktilist meelt ja ärivaimu emal kõigele ilusale vastuvõtlik hing, erk loodusetaju heldus ja südameheadus. Johannes Brahmsi lapsepõlvekodu oli vaene, kuid õnnelik. Ema oli nagu hea haldjas, kes oskas kehva kodu muuta hubaseks, leida väikestest asjadest palju rõõmu ja seda kõigile jagada armsate tavadega, perekonda liita. Ja selles kodus kasvas vaikne, leebe blond poiss, kes ei armastanud kärarikkaid jooksumänge vaid rivistas tundide viisi ümber tinasõdureid. See polnud varjatud sõjad, kus ega mõelnud poiss hoopiski mitte kindralipagunitest. Talle pakkus suurt huvi leida järjest uusi ja uusi kombinatsioone nendesamade tinasõduritega. Brahms isa oli orkestrant, mitte just ülearu andekas, kuid suure töö ja visadusega õppinud päris korralikult mängima kõiki keelpille ja veel mitut puhkpilli. Pojal oli muusikaga võimalik kokku puutuda õige palju ja ta hakkas selle vastu suurt huvi ilmutama. Milline rõõm isale. Pojast peab tulema hea orkestranc võeti käsile keelpillid, aga siis ilmutas väikemees samasugust visadust nagu tema isa omal ajal vastu suguvõsa tahtmist muusikuteed valides. Poiss saavutas selle, et hakkas klaverimängu õppima. Edusammud olid suured ja võis loota virtuoosi karjääri. Ent noorukit tõmbas hoopis kompositsioon ja teooria. Jälle viis ta oma tahtmise läbi ning sai Hamburgi tublimate muusikaõpetajate käe all hea ettevalmistuse. 1853. aasta sügisel rabas saksa muusika ringkondi Robert Schumanni artikkel uued teed, kus ta teatas maailmale geeniusest, kes ilmus äkki ja ootamatult kui komeet ning keda ootab suur tulevik. Just tema on kutsutud ja seatud ideaalsel kujul väljendama oma epohhi kõrgeimaid püüdlusi. Jutt oli Johannes praamsist. Kõik see oli ootamatu ja lausa peadpööritav. Veel sama aasta kevadel oli Brahms Hamburgis andnud tunde mänginud siin-seal mõnes orkestris või tantsusaalis arranžeerinud teiste lugusid, kusjuures tema nime selle töö tegijana kirjastaja ei maininud. Tal oli kirjutatud rida klaveripalu, sealhulgas ka kaks sonaati. Nende tundmatu noormehe tööde vastu ei ilmutanud kirjastajat mingit huvi. Siis kutsus Ungari viiuldaja Eduard tremeni ta enda saatjana kontserdireisile. Hannoveris kohtuvad noored muusikud kuningliku kontsertmeistri Joseph Joachim Ida Ramsi aukartus maailmakuulsuse ees on esiotsa nii suur, et ta ei julge talle õieti otsagi vaadata, vestlusest rääkimata. Aegapidi aga õiedus kaob ja tekib usaldus. Brahms julgeb lõpuks Joachimile oma teoseid tutvustada. Kuulus viiuldaja on võlutud noore helilooja originaalsust ja mängumaneerist tema oskusest tagasihoidlikult, kuid kindlalt väljendada oma tõekspidamisi, mis Joachimi enda omadega hämmastavalt ühte langevad. Sellest tutvusest arenes eluaegne sõprus. Tänu Joachimi soovitustele tutvus Prams mitmete suurte muusikutega ka Robert Schumanni, ka viimane soovitas teda headele kirjastajatele, propageeris igati tema loomingut ja artikliga uued teed tõstis tramsi avalikkuse tähelepanu keskpunkti. Seda kuulsust polnud kerge kanda. Publik ja kriitika olid nüüd eriti nõudlikud. Praam suutis järgnevail kontserdireisidel umbusubarjääri Ta kevadel Hamburgist lahkunud tundmatu noormees tuli seitsme kuu pärast kodulinna tagasi üle Saksamaa tuntud muusikuna. Suumanni abielu paaris leidis noor Abrams endale tõelised sõbrad. Tal oli nendelt palju õppida. Nendega koos veetis ta sisukaid, töökaid, tunde. Kuid nii oli vaid mõni kuu. Siis tabas Robert Schumanni ränk haigus, mis sulges ta raviasutusse. Abikaasa jäi seitsme lapsega üksi. Johannes Brahms tegi kõik, mis suutis, et õnnetule naisele toeks ja abiks olla hoolitses tema ja laste eest kuidas vaid oskas. Klara oli silmapaistev pianist, rikka tunde ja vaimueluga inimene, sealjuures väga veetlev 35 aastane naine. Eneselegi märkamatult kasvas 21 aastase Brahmsi sõprus nooruse esimeseks sügavaks armastuseks. Tal polnud õigust seda avaldada mujal kui muusikas. Kuid siis jäi Klara suunan leseks. Välised tõkked olid kadunud. Vastu armastuses noormees ei kahelnud, aga tal tekkisid kahtlused iseeendas. Kas ta suudab, kas ta tohib end nii kindlalt teise saatusega siduda. Seda jõudu ta endasse ei leidnud. Klara Suumann laskis tal taktitundeliselt oma siseheitlused lõpuni heidelda ja nad jäid elu lõpuni headeks sõpradeks. Tõsiseid kiindumusi oli tal hiljem korduvalt isegi veel vanuigipolnud ta õrnema soo vastu hoopiski mitte ükskõikne. Ent vaatamata suurele igatsusele oma perekonna ja laste järele ei julgenud praam iialgi astuda otsustavat sammu. Keegi tema armastatu ise on öelnud, et Ramsey või kuuluda jäägitult ühele. Ta peab elama naise ja lasteta, et jagada oma südame ja hinge ning oma kunstirikkusi kõigile inimestele. Ja tõepoolest, kui ta 1897. aastal suri, ei olnud tema ümber omakseid ega vanu sõpru. Nad kõik olid lahkunud enne. Teda heliloojat saatis tema viimsel teekonnal kogu viin ja leinas koguma. Brahms unistas eluaeg tagasihoidlikust dirigendikohast, mis annaks kindla sissetuleku teeks lõpu rändava muusiku elule ja lubaks rajada oma vaikse perekonna pesa. Ja see koht pidi olema nimelt sünnilinnas Hamburgis, mitte kuskil mujal. Aga Hamburg lükkas tema kandidatuuri tagasi. Seda pettumust põdes helilooja elu lõpuni. Selle süüks veeretas ta paljude plaanide nurjumise. Mujal pakuti talle kohti, mis olid tulusamatki kui Hamburgis. Neid ei võtnud ta vastu. Ja kui kümmekond aastat hiljem pakuti talle seda ihaldatud kohta Hamburgis keeldus Taise. Kuid tõenäoliselt polnud peamiseks põhjuseks see, vaid jällegi hirm end siduda sest ainsatest kindlatest teenistuskohtadest, mida ta oma elus üldse pidas kapellmeistrikohast Tepp, Moldis ning Viini muusikaühingus ütles ta esimesel sobival ettekäändel lahti. See töö ei toonud talle oodatud rahuldust küllaga aheldas loominguvabadust. Omamoodi vastuolu on ka selles, et kõik plaanid oma elu korraldamiseks olid Pramsil alati seotud hamburgiga. Tegelikkuses aga oli enam kui pool eluaega kuni surmani tema koduks viin. Inimest kiskus sünnilinn enda poole. Kunstnikku köitsid doonov, linna kaunis loodus, avalad ja sõbralikud inimesed. Atmosfäär, mis oli täis muusikat ja vaimsust. Ja nagu ikka võitjaks jäi kunstnik. Varane kuulsus ei tähendanud kaugeltki seda, et Pramsi kunstnikutee oli okasteta. Kõiki tema teoseid ei võetud alati esiettekandel, vaimustus tormidega vastu oli võitlusi ja lüüasaamisi kuid sissetulekud olid siiski üpris korralikud. Läbirääkimistel kirjastajatega oli Brahms kõva ärimees. Ta kandis hoolt, et honoraride oleksid võimalikult kõrged. Kui nõutud summa oli käes, kaotas ta selle vastu igasuguse huvi. Rahapakid vedelesid kirstus riiete ja pesu vahel. Tal polnud nendega asjagi. Kord oli ta oma Andruse paigutamise usaldanud kirjastaja Simrockile. Ebaõnnestunud börsitehinguga lendas suur summa tuulde. Kui kirjastaja sellest süüdlaslikult teatas, suhtus praams juhtunusse täiesti külmavereliselt. Ära tee sellest tühjast asjast väljagi. Sa ju tead, et vaatamata sellele pankrotile on mul siiski veel millest elada. Mina pole sellele ärile üldse rohkem mõelnud, kui vaid hetkel, mil sulle kirjutasin. Vastastasim vrakile. Brahms toetas väga palju oma omakseid ja sõpru, tegi annetusi mitmesugustele ühingutele ja organisatsioonidele. Sealjuures oli tal vaid üks tingimus. Ta ei lubanud ennast annetajana nimetada. Heategija kuulsus oli talle ebameeldiv. Pramsil oli suur isiklik raamatukogu ja väärtuslik noodikogu, kus oli palju haruldasi käsikirju. Seal valitses piinlik kord. Ta ise oli uhke, et võib kottpimedas käsikaudu eksimatult üles leida iga oma lemmikköite. Tema enda käsikirjades valitses samuti lausa pedantne kord. Samal ajal oli aga riide kirstudest võimatu segadus, mis püsis seal majapidajanna suurimatest pingutustest hoolimata. Bransi suhtumine riietesse ja riietusse üldse oli väga hoolimatu. Välimuse järgi poleks võõras osanud teda küll kuidagi rikkaks meheks arvata. See ei olnud kooskõlas ka keskmise kodanlase pruugiga. Püksid olid ikka pisut liiga kõrgele kistud, kuub lootusetult kortsus, õlale visatud, keepoli kinnitatud vägeva haaknõelaga ja kõigi etiketireeglite vastaselt keerutas ta kübarat kogu aeg käes selle asemel, et seda soliidselt peas kanda. Nähtavasti ei pidanud ta seda küsimust lihtsalt oluliseks. Üldiselt elasta võrdlemisi tagasihoidlikult, kuid ei öelnud kunagi ära hõrgust lõunast teda heast veenist. Praam armastas jalgsimatku ja reisimist käis kaheksa korda. Itaalias tundis end nagu kodus Madalmaades alpides kuid Inglismaale ei suutnud teda meelitada ei tungivat kutsed, suur populaarsus ega Cambridge'i ülikooli audoktori tiitel. Merereisi ees tundis ta lausa paanilist hirmu, ehkki oli suurest sadamalinnast pärit. Bransi nimi oli tema eluajal pidevalt ajakirjanduses poleemilisi artiklite keskpunktis. See oli võitlus uue muusika pooldajate ja traditsioonide kaitsjate vahel. Ühelt poolt Wagner jälist head sulemehed, osavad sõnaseadja, kes väitsid, et klassika on vaid trump kliin, millelt tuleb sooritada hüpe tundmatusse tulevikku, kus pole kohta klassikalistele vormidel. Ägedat rünnakut Brahmsi vastu, kes tundis, mõistis klassikat põhjalikult ning kelle teostes on vorm alati selge ja viimistletud. Teiselt poolt Bransi sõbrad ja pooldajad, kes ründasid uue muusika vormiliste ebaselgust liigset toetumist, kirjanduslikule Zjušeele välist efekti. Praam siseei, avaldanud ühtki artiklit ega olnud ka mingi kulissidetaguse niiditõmbaja rollis. Ta lihtsalt seisis sellest kõigest kõrval, ei võtnud vaidlustest mingil moel osa. Tema jaoks oli Classical vaieldamatu väärtus. Muusika kujutas tema jaoks endast tundeid, mis on väljendatud selges vormis. Ta lemmikute hulka kuulusid klassikute kõrval paljud kaasaegsed heliloojad Verdi, Bizee, kriig, voorsak. Ta hindas ka suurt osa vaatneri jälisti loomingust. Transi jaoks oli muusika, muusika, mida pole vaja sõnadega ümber jutustada.