Täna kohtume pianistidega, kes on jätnud püsivaid jälgi džässiajalukku. Praegu kuulete mängimas ränk taimi pianisti Scott Choplinit. Tema viljakaim tegevus langes möödunud sajandi kaheksa ja üheksakümnendaisse aastasse. Tema mängu pole aga meieni toonud mitte heliplaadid, vaid erilised paberrullid, mida kasutati mehaanilises klaveris. Scott Chaplin, keda äsja kuulsite, polnud veel džässipianist tai mänginud improviseeritud muusikat vaid kirjutas oma kompositsioonid, noot noodilt välja ja esitas neid täpselt nii nagu kirjutatud. Kuna aga džässi alguses oli rääktaim, mis esialgu kujutas endast ainult klaverimuusikat, siis sobisco Chaplin kui silmapaistvaim Räkk taimi, pianist küll hästi käesoleva saate algusesse. Klaveriosa džässi arenguloos on olnud esialgu üsna vastuoluline. Ühest küljest, kui meenutada rääktaimi, oli klaver esimene džässiinstrument. Teisest küljest aga leiame vanas New Orleansi džässis vähe silmapaistvaid pianist. Vanades orkestrites polnud neid üldse, sest mängiti sageli lahtise taeva all ja kellel see klaver seal ikka nii põõsa tagant võtta oli. Pealegi on klaveri kõlalise väljendusrikkuse võimalused puhkpillidega võrreldes üsna napid. Džässis on aga alati olnud erilise tähtsusega mängija isikupärane toon. Meenutagem vaid kuulsaid trump peti, saksofoni ja klarnetimängijaid, kelle pillikõlast neid otsekohe ära tunneme. See oleks nagu inimhääle kordumatu tämber. Klaver oli džässis esialgu eeskätt rütmipill, sest New Orleansi baarides pianiino taga istuvad pillimehed polnud kellelegi pianistid. Selle sõna kõrgemas tähenduses ja puhkpilliimprovisatsiooni meenutav voolav klaveristiil polnud veel sündinud. Üleminekufiguuriks rääk Tamil Tšassile sai 1941. aastal surnud selli Roll Morton populaarseim pianist 20.-te aastate džässis. Ta kinnitas hiljem, et temalt on varastatud vähemalt kolm miljonit dollarit kuna kõik hilisemad pianistid on vaid tema imiteerijad. Tead, New Orleansi, Kansas City Chicago stiilid on kõik üks ja sama tšelli Rolmortoni stiil. Nii hull see lugu küll polnud, kuid Mortoni osa džässi pianismi arengus on raske märkamata jätta. See oli Jelly Roll Morton oma palaga, mister Challi Loord. Džässi peanismi esimene tõeline õitseaeg sai alguse New Yorgi afroameerika linnaosas Harlemis. Seal kerkis esile hulk nimekaid pianiste Cheinsby Johnson Willida Lions, mis Chuck Wellington üle kõige aga säras 1943. aastal surnud Fats vooleri täht. Kahtlemata oli tema suure populaarsuse põhjuseks ka tema koomikutalent tall pruukis laulda ja mängida vaid paar fraasi, kui juba kuulajate nägudele ilmus naeratus. Tegelikult poleks tal üldse vaja olnud Schumanni mängida, sest pianistina oli ta täiesti tõsiseltvõetav, erakordse tehnika ja muusikaalsusega kunstnik. On öeldud, et that sooleril oli kogu džässiajaloo tugevaim vasak käsi kui see mängis bassi ja saateakorde siis asendas ja mitte ainult rütmigruppi, vaid tervet orkestrit. Kahjuks eelistasid produtsendid plaadistamisel teda kui meelelahutajad, jättes teenimatult tähele panemata tema instrumentaalse võimed. Nii on teda soolopianistina suhteliselt vähe jäädvustatud. Üks varasema perioodi soolopalu on peotäis võtmeid sõnademänguna, aga ka peotäis klaveriklahve 1929.-st aastast. Üks kuulsamaid Fathooleri järeltulijaid on counteisi, viimase klaveristiil on küll üks ainulaadse maid sassis ja otsest sugulust on üsnagi raske märgata, kui teisi on korduvalt müünud voolerilt saadud mõjutusi ja tegelikult on ta isegi otseselt vooleri õpilane. Nimelt õpetas viimane talle orelimängu. Kaunteisi. Klaverimängus on rütm, kõik seal etendavad üksikute akordide vahele jäetud pingelised pausid, eriti tähtsat rolli. Pluusia, puugi vuugi, need on kaunteesile eriti lähedased valdkonnad, milles ta end alati kodus tunneb. Ta esineb harva päris omaette solistina. Teame tema tuuasid Oscarpitersoniga kuid oma orkestris on ta asendamatu solist, kes tihti alustab üksi või rütmigruppi saatel pala, millega hiljem liitub kogu kollektiiv. Ühe taolise näitena kuulage kaunteesilta oma pala kaunti korter. Counteesi ökonoomset klaveristiili on oma ütlemisviisi kohandanud laadilt üsnagi erinevad pianistid svingi ajajärgust, Johni Garnieri, 50.-te aastate jahedas džässis John Louis, siis veel näed pers omaaegne uudi hõõmani bändi pianist ja isegi Solonius, Monk üks teerajajaid, 60.-te aastate uute suundade dissonants, harmoonia, svingist, eemalduva fraseerimise vormilise omapära ja muude otsingute poole. Äsjast pluusi improvisatsiooni kuulates ei aja muidugi keegi felonides munki kaund veisiga segi kuid jättes kõrvale detailid, leiame nende kahe pianisti põhimõtetest siiski mõndagi ühist. Pöörduge nüüd aga veel tagasi varasemasse džässi, pianismi ja nimelt kuulsate puugiiuugi mängijate juurde. Üks esimesi selle stiili viljelejad vahel ka puugi vuugi saaks süütu, oli Jimmy Janssi, tema kõrval paistsid silma, panin tops, mis kaugkao Davenport, replklarans Lofton, Miidlaks, Louis biit, Johnson ja Albert Ämmons. Kui nimetada vaid esimesi pähe tulevaid. Raske on nende hulgast valida üht, kuid kuna valima ikkagi peab siis kuulakem viimati nimetatut. Albert ähmonsid mängimas Steven Fosteri populaarset teemat puu Q kylaadis. Kahekümnendatel aastatel sai New Orleansi džässi uueks koduks Chicago, kuhu rändas välja palju andekaid muusikuid. Selle aastakümne keskel tekkis Chicagos uus klaveristiil, mis arvati olevat tuletatud puhkpillimängijate eriti trompetistide ja eriti Lui aastungi meloodilistest improvisatsioonidest. Sellest sai see klaveristiil oma nimegi trump pianost ael. Alguse sai uus stiil õõs Hainzilt kes ise on küll eitanud, et ta just nimelt puhkpillimängijalt oma parema käe meloodiajoone üle on võtnud. Kuulake Hainsi mänguda oma palas liiga vara. Pöörlhansi otseste järeltulijatele mainitakse harilikult meriluu, Williamsi tüdi võlsanid ja Nat King kooli svingmuusika. Õitseajal sai eriti suure tunnustuse osaliseks teedi Wilson, kelle elegantne õhuline stiil leidis tuhandeid jäljendajaid. Öeldi, et paarkümmend aastat pärast tema esiletulekut püüdis iga paari pianist tema moodi mängida. See õnnestus aga suhteliselt vähestel. Nii olid tema stiili parimaid kopeerijaid meil Powell, Pilikhail, jestisi jo Puškin. Nii kõlas aga meister ise Tedi Wilson 1937. aastal mängimas Aarleni pala kahe paha vahel. 30.-te aastate keskel sai tuntuks üks kõigi aegade hinnatumaid džässpianist. Arteitan temas ühines kõik, mida enne teda džässi pianismis saavutatud oli ja sellele lisa, seda niisuguse tehnilise meisterlikkuse, mida varem ja väga harva ka hiljem kuuldud on. Armastades peale Tšassiga salongimuusikat mängisaate heitum vahel ka sellest valdkonnast palu näitextwošaki humoreski mistõttu prantsuse kriitik Andrei Odeer, keda tunti suure puristina, süüdistas teda halvas maitses. Otsekohe astus hulk nimekaid muusikuid selle süüdistuse vastu välja. Ja kui Leonard Fere 1956. aastal 120-lt juhtivalt džäss muusikult küsis, keda peavad nad mitmesuguste instrumentide tähtsaimateks esindajateks, sai aat heitum pianistide hulgas kõige rohkem hääli nimelt 68, rohkem hääli kogus vaid Charlie Parker. Tõepoolest Teitame Virtoosne mäng, mis lausa kees kiiretest, passaažidest, arketšodest, kaunistustest ja muudest klassikalise klaverimuusikaefektidest on jäänud tänaseni kordumatuks. 40.-te aastate piibop tõi kaasa uue lähenemise kõigile instrumentidele. Taas muutus ka klaveripale džässmuusikas. Siin sai tähtsaimaks suunaandjaks Powell, kes juba kaheksateistaastaselt mängis koos kahe kuulsa Charlie'ga paakeri ja Kristjaniga. Kaks aastat hiljem oli tal esimene tõsine uimastitest tingitud tervisehäire. Üldse kujunes tema hiilgeperiood vaid viie-kuue aasta pikkuseks. Seejärel oli ta kuni surmani 1966. aastal üle poole sellest ajast mitmesugustes haiglates ravil Joachim-Ernst Berenton kirjutanud tema kohta järgmist. Pat Powelli probleem oli teravdatud kujul üldse džässmuusiku probleem. Kunstniku probleem, kes on loov, sotsiaalselt ja rassilise diskrimineeritakse maailmas, milles paljud vaid muigavad, kui kuulevad sõna loominguline. Bad Powell lõi teravalt siseleeritud jooned, mis kohe, kui nad kõlasid näisid ruumis seisma jäävad nagu hangunud sulametall. Kuid Bad Powell oli ka romantik, kelle ballaadi interpretatsiooni don pärit Schumanni lastestseenide tagasihoidlikust veetlustest arteitumilton pärit pianism Pad Powelilt stiil. Teitur püstitas saavutamatuna näiva pianistliku standardi Powell leiaga kooli. Oscar Peterson on alati varjamatult kõnelenud oma imetluse staate heitumi vastu. Üheksa aasta eest Tallinnas olles demonstreeris ta isegi mõninga uhkusega et ta veel noot, noodid mäletas teitumi palu, mida ta noorena plaatidelt pähe oli õppinud. Ta on ka kahtlemata kõige rohkem omandanute eitumi mängu efektse Virtoossuse, lisades sellele oma ületamatu rütmilise kindluse ja kaasatõmbejõu. Küllap on ta mõndagi omandanud kaabad Powell-ilt, eeskätt meloodilise jooniste kujundamise osas. Sealjuures on Oscar Peterson pianist, keda ka sassis võhikud teiste hulgast ära tunnevad. Niivõrd järeleaimamatu on tema meisterlik mäng, meenutagem teda ühelt Tallinnas antud kontserdilt strei Horni palaga. Sõida haarlemirongiga. Petersoni sootuks erinev on hiljuti surnud lenid ristano mäng. Drysdano oli 50.-te aastate jaheda džässi üks võtmefiguure ja tollal ümbritses teda peaaegu kultusega võrreldav imetlus. Tema mängus olid eriti tunda süvamuusika mõjud. Keerulisse harmoonias põimuvad pikad meloodiajoonised, millel polnud midagi ühist džässi varasemate tüüpiliste viisi käändudega. 50.-te aastate haard popi pianistide hulgast kasvas välja grupp, kes leidis inspiratsiooni, pluusist ja gospeli laulust. Need olitsiooni Hormans less McCann ja Toby Simmons, niinimetatud funk'i ja souli eredamad esindajad. Kõige suurema tunnustuse selles valdkonnas pälvis Aga harras Silver kes oli Bad Powelli stiili elemente põiminud oma isikupärasesse ütlemislaadi. Džässmuusika shop väheni nimetuse teenis Bill Evans, üks väheseid valgeid pianistide, keda mustad haad popi muusikud tunnustasid. Sealjuures erines ta täiesti teistest selle stiili esindajaist Tauli esimene modaalsele ehk laadilisele harmooniale käe ulatanud pianist. Ja üldse oli tema harmooniatunnetus oma aja kohta Ta teedrajav ning pärast tema surma Ki ainulaadseks jääv kuigi paljud teda eeskujuks võtsid. Tema oli ühtlasi pianist, kes palju tähelepanu pööras klaverikõlale, seades ideaaliks niinimetatud akadeemilise pianismi kõlakultuuri. Märgatavaid jälgi jätsid džässi pianismi niinimetatud Logt händ stiili viljelejad Milt, backnerjaachering. Nemad kasutasid eriti teemades ja improvisatsiooni kulminatsioonides laiu, kahe käega mängitud paralleelselt liikuvaid akorde suure populaarsuse ansambli juhina, heliloojana ja pianistina saavutas teeniv proove. Üks omapärasemaid pianisti oli Errol Kaarner kes mängis kohati nii vaba rütmiga, et näis, nagu oleks ta mõlemad käed sootuks eri rütmis olnud. Kuulduste järgi oli kaanel üks neid viimaseid nii-öelda vanakooli džässmuusikuid, kes üldse nooti polevat tundnud. Kuulake, mida ta siinkohal tema kuulsaima kompositsiooniga udus mängitud 1954. aastal. Džässi pianismi avan kartse suuna, esimesi teerajajaid oli sessil Taylor, kes võttis kasutusele kobarakordid, klasterid ja tormitses maruliselt üle kogu klaviatuuri, luues sving stiilis moes olnud ühe häälsete meloodia jooniste asemel lausa massiivseina mõjuvaid kõlasid. Kriitik Martin Williamson kirjutanud, et sessil Taylor transformeerida tänapäevase kontsert muusika džässihelikeelde ja tehnikasse umbes samuti nagu Jelly Roll Morton seda tegi suusamarsside ja rääktaimi paladega. Kuigi pärast sil Taylorit ja tema kõrvale on ilmunud palju nimetamisväärseid pianiste hõlby Hancock, McCoy, Dynarkisherred, Chick, Korea ja teised jäägu seekordse ülevaate lõpetajaks siiski Taylor, kes avas ukse vabatšessi pianistidele, kutsudes neidki kujundama džässi aina muutuvat palet.